January 7, 2015

Frank (2014)

 Jon on noor mees, kes elab tavalist ja turvalist elu. Jon arvab, et tavalise ja turvalise elu juures on väga raske leida inspiratsiooni tema tõelise kire jaoks, milleks on muusika ja laulude kirjutamine. Nii juhtubki, et tänaval jalutades ja kirjeldades seda, mis ta elus parasjagu toimub, ei ole tulemuseks just kõige haaravamad laulusõnad (“Lady in the red coat, what you doing with that bag? ... Lady in the blue coat, do you know the lady in the red coat?”). Ühel päeval satub ta aga asendama klahvpillimängijat ühes eriskummalises bändis, mille solist Frank kannab alati (jah, ka magades) suurt mängupead. Muusika vajab tegemist: bänd tahab alustada uue albumi lindistamisega ning Jon tahab end loovalt väljendada. Nii saabki Jon bändi osaks ning proovib veidrikke juhtida kuulsuse teele, sest nende muusikas peitub seniavastamata originaalsus.
 Minu blogis kohtab komöödiaid väga harva. Ma lihtsalt ei vaata neid tihti, ei leia midagi sellist, mis meeldida võiks. Ka seda filmi poleks ma ise vaadanud, kuid filmivalimiskord oli Nicola käes (vastu ma ei hakanud üldse vaidlemagi, sest eelmisel õhtul vaatasime minu soovil ühte prantsuse homoarmastusfilmi, ja seda põhjusel, et üks tegelastest oli taimeteadlane, no nagu Nicolagi). Endale üllatuseks naersin kõva häälega juba esimese viie minuti jooksul, just nende samade kodukootud Joni laulusõnade pärast. Tuleb aga tõdede, et minu jaoks see filmi kõrghetkeks jäigi. Umbes poole pealt vajus täitsa ära.

Märkimist väärt on aga muusika, mis oli näitlejate enda lauldud ja mängitud. Michael Fassbender meeldis mulle oma rollis. Tegelased olid kummalisusest hoolimata võrdlemisi inimlikud ja ennekõike loomulikud. Muusikahuvilistel on seda arvatavasti põnevam vaadata kui neil, keda bändielu- ja inimesed nii sügavuti ei kõiguta. Igatahes - ootused olid madalad, kuid polnudki nii hull, mõne koha peal täitsa hea.

No comments: