November 12, 2014

Lõppastmekoolitusest

Käisin laupäeval lõppastmekoolitusel. Algul plaanisin minna küll alles kevadel, kuid väikese arusaamatuse tõttu läks nii, et pidasin targemaks varem minna. Männiku libedarajal oli meid üllatavalt palju, lausa 12. Peale registreerimist kogunesime väljakul, instruktorid rääkisid ülesannetest ning näidati ka ette. Istusime kahekaupa autodesse, mis varustatud raadiosaatjaga, mille kaudu siis instruktor juhiseid andis ja ülesandeid kommenteeris.

Loomulikult oli minu auto esimene ning paariline ei avaldanud soovi ise kohe rooli istuda. Läksin loomulikult ähmi täis, kui esimest käiku ei suutnud sisse panna, kuid kahekesi saime sellega siiski hakkama. Esimene ülesanne oli sõita 40'ga ning proovida takistusest mööduda vaid sidurit vajutades ja roolides. Teine ülesanne oli lüüa õiges kohas mõlemad sidur ja pidur alla, vabastada pidur ning siis roolida takistusest mööda. Põhilised vead olid piduri liiga kaua all hoidmine, siduri mitte vajutamine, liiga järsk ja suur rooli pööramine. See läks igatahes mul kenasti ning pabistamiseks põhjust polnud. Järgnes lühike teoorialoeng, keskenduti avariide põhjustele ja näidetele.

Järgmine etapp oli ökosõit linnas. See algas Männiku Kannu juurest, õpetaja oli rahulik ja seletas hästi. Mind natukene hirmutas küll universaaliga sõitmine, see tundus jube suur. Igatahes esimeseks ülesandeks oli sõita tavaliselt, nii nagu ma ikka sõidan. Lõpetasime Pääskülas, peale 15 min sõitu, kus õpetaja vaatas üle mu kütusekulu ja kommenteeris üldiselt. Ütles, et võiks rohkem kasutada viiendat käiku ning proovida mootoriga pidurdamist - midagi, mida ma pole kunagi varem teinud. Tagasiteel nii üritasimegi. Ehk siis sõidad viienda käiguga, enne pööret kolmas käik sisse ning pidurit pigem mitte vajutada, üldiselt piisab käiguvahetusest tingitud pidurdusest. Tundus jube harjumatu igatahes. Poole tunniga kogu asi piirduski ning sain oma viimase allkirja kätte. 

Kokkuvõtteks - lõppastmekoolitus ei ole raske isegi nende jaoks, kellel sõidukogemust väga palju pole. Sain load mais ning peale ARKi eksamit olen manuaaliga sõitnud vaid loetud korrad, umbes 3-5 ringis, natukene rohkem automaadiga. Sain aga hakkama ning välja surin vaid korra foori taga, libedarajal ei surnud kordagi välja. Pigem kinnitas see jällegi seda, et iga auto on erinev ning harjumiseks läheb lihtsalt natukene aega.

6 comments:

lighthousediary said...

Ma praegu ainult unistan lõppastmekoolitusest :D Käin ka autokoolis, nii meeldib tegelikult, aga pole veel platsiltki kaugemale saanud...

Eliise said...

Siis läheb veel natukene aega tõesti.. :D Minul oli esimene kokkupuude autoga 10. veebruar ja ARKi sõit 20. mai, mille sooritasin esimesel korral. Sul vist ka Odium? Seal on häid sõiduõpetajaid küll.

Anonymous said...

Kus autokoolis sa käisid?

(Ja kas said kiirelt tehtud, sest õpetaja oli hea ja said tihti sõita või olid erakordselt andekas?)

Eliise said...

Käisin Odiumis. Sain kiirelt, sest käisin tihti ja järjepidevalt, 2-3 korda nädalas, ja õpetaja oli samuti hea. Ta oli pigem harjutades veidi rangem, et ARKis kergem oleks, aga mitte kunagi närviline või häält tõstev. Kooli sõidueksamit tegin kaks korda, see oli minuarust keerulisem kui ARKi oma.

Erakordselt andekas ei ole, sõidutunde võtsin lõpuks pea 2 korda nii palju, kui kohustuslik :D

Anonymous said...

Kas lõppastmest on kuidagi võimalik läbi ka kukkuda?

Eliise said...

Minu teada ei ole. See on koolitus oskuste täiendamiseks, mitte eksam, sest load on ju juba käes. Vähemalt nii ma olen aru saanud ja ei ole kuulnud, et keegi peaks kaks korda tegema.