November 27, 2014

24

Kui ma veel eelmisel aastal olin kahtleval seisukohal, siis sellel aastal olen täiesti kindel - jah, nüüd olen ma tõesti täiskasvanud. Selline, nagu ma praegu olen, ma olengi, päriselt. Nüüd on käes see "kui ma suureks saan". See ei olegi niivõrd hirmus, vaid pigem tõuge tegutsemiseks - kui mitte nüüd, siis millal? Sest nüüd ongi aeg teha kõike seda, mida sai lubatud teha siis, kui ma kord suur olen. Näiteks kui olin nii umbes 14-aastane, siis panin endale kindla eesmärgi olla ühe lapse ema, töötada kuskil toredas kohas ja elada oma kodus selleks ajaks, kui ma 25 olen. Mis tähendab, et maksimum kolme kuu pärast peaksin juba sedapsi olema ja ruttu pangalaenuga kodu sebima :) (nali)
Kui ma midagi oma elu jooksul õppinud olen, siis on see fakt, et väga harva lähevad asjad täpselt plaanide järgi. Kohe kindlasti ei kujutanud ma viis aastat tagasi oma praegust elu ette nii, nagu ta on. Niisiis ei ole kodu, laps ja karjäär garanteeritud ka järgmise viie aasta jooksul. Siit tarkusesõnad teistele: plaanide mittetäitumine ei pruugi alati halb olla, elu võib omasoodu minna hoopis üllatavamaid radu pidi ning tulemus "teistsugune" ei tähenda tingimata midagi halba.

 23-aastasena olin ma selline:

2 comments:

Kriss said...

Elu on liiga komplitseeritud, et seda ette planeerida. Vahel on tunne, et sel on ka väga haiglane huumor, sest kõik läheb plaanituga võrreldes risti vastupidi :D Aga eks nii ongi põnevam ju?
Palju õnne sulle, Eliise! :)

Una said...

Palju õnne täiskasvanuks saamise puhul! :D Minumeelest olid seal juba ammu. Nii arukas ja kena naine!
Palju õnne!