October 20, 2014

Oma nina ja teiste nina ja enda asjad ja teiste asjad

Esmaspäev on jalaga ukse lahti löönud ja võib rutiini tervitada, täitsa hea meelega tegelikult. Kuni sünnipäevani ei ole mul erilisi plaane, mis tähendab tervelt üle kuu aja endaette nokitsemist. Palju lugemist, jõulukinkide meisterdamist, sarjade vaatamist.

Kirjutada tahtsin aga hoopis millestki muust, millestki päris lihtsast. Mina elan Soomes. Kui ma siin ei töötaks, siis elaksin Eestis. Nicola elab Itaalias ja õpib seal hetkel. Sellest hoolimata oleme me koos ja kahjuks väga tihti ei näe. Kõik - polekski nagu midagi rohkem öelda. Selline see elukorraldust lihtsalt on praegu ja parata ei saa sinna mitte midagi.

Ometi on nii, et kui keegi teada saab, et minu "teine pool" ei elagi naabermajas, on see nende jaoks palju suurem probleem kui minu jaoks. Ja mingisugusel imelikul kombel teavad nad järsku minust ja minu suhtest ilmatuma palju, kordades rohkem kui ma ise. Ja mingisugusel veel imelikumal kombel leiavad nad, et nad peaksid neid teadmisi minuga jagama. Ma ei räägi siinkohal sõpradest või perest, kes võivad kõrvalt märgata midagi, mida ma ise pimestatuna ei näe. Vaid inimestest, kes on rohkem tere-tuttavad, töökaaslased, head, kuid mitte nii lähedased sõbrad. Nendes tärkab järsku justkui mingisugune ürgne vajadus mind aidata ja suunata - palunud ei ole ma seda otseselt aga mitte kunagi.

"Selline asi küll püsima ei jää!", "Eesti naistele on ikka temperamentsed tüübid meeldinud, ehehhehee", "Millal te siis viimati nägite? Kaks kuud tagasi?! Ja arvad, et ta ei peta sind seal?!", "Mida selline asi annab sulle?", "Itaalia perekond? Nad on ju *loetletakse üles kõik hollywoodi filmides kujutatud stereotüübid*", "Sa ju raiskad oma noorust!". See viimane nooruse märkus on üks kummalisemaid, sest jääb mulje nagu ma peaksin end praegu kangesti tagasi hoidma ja oleksin ma vaid üksik, elaksin ma palju täisväärtuslikumat elu. Mis mind aga täna omajagu isiklikul teemal kirjutama ajendas oli eilne märkuste kuningas - "Millal te siis abielluma hakkate? Äkki näete siis rohkem kui kaks korda aastas." See on ju lausa mõnitamine..

Mu heal sõbrannal on noormees USAs ja temagi on täheldanud, et üldse mitte lähedased inimesed leiavad endas järsku julguse kritiseerida ja on sinu asjades palju targemad, kui sa ise ning ei häbene "head" nõu jagada. Ja see on minu jaoks kohutavalt tüütu ja arusaamatu - miks?! Mida selliste märkustega üritatakse saavutada?! Kas ma nüüd järsku siis hakkan oma elukese peale järele mõtlema ja tõden - jah, sul on õigus, tõesti on mõttetu ja kõik mu noorus on kah raiskus..? Tõsi, minu eilne intsident oli selgema eesmärgiga - naeruvääristades minu praegust suhet aitab see võibolla siluda egole saadud hoopi, kui sõnasepa kunagised ettepanekud "seiklusi ja kogemusi" saada viisakalt tõrjusin, kuid arvan, et sellised juhud on pigem erandlikud. Mis vajadus peitub nende ülejäänud esmapilgul süütute kommentaaride taga? Miks on vaja panna mingeid silte külge ja ennustada MINU suhte kulgu?

Ega muud ei jäägi üle kui enda asja edasi ajada ja mitte välja teha. Lihtsalt arusaamatu komme. Seda sama saaks laiendada tegelikult pea ükskõik millisele teemale, kus keegi on otsustanud teha midagi, millega igapäevaselt kokku ei puututa. Ikka leidub keegi, kes peab vajalikuks midagi öelda, kritiseerida, halvasti arvata. Loomulikult on neid, kes on siiralt huvitatud ning üllatunud, nad küsivad millal me näeme, kuidas me suhtleme, kas raske ei ole ja muud taolist, see on väga tore, kuid prahvatada "Selline asi küll püsima ei jää!" ja väljendada, et tegemist on kõige suurema lollusega üldse, no kuulge..

5 comments:

M.P said...

Palun ära pane selliseid rumalaid kommentaare tähele. Paljud inimesed on taktitundetud, ja kui neil on enda elus puudujäägid - eelkõige suhetes, meeldib osadele väga minna teiste suhteid torkima - hea näoga õpetama, nõu andma, ebakindlust tekitama jne. Võib-olla häiribki see, et sina oled suhtes kindel. Ainus hea külg sellistel taktitundetutel märkustel on see, et eraldab terad sõkaldest - saab kiiremini aru, millise "toreda" inimesega tegu on. PS. Väga ilus blogi on, keep up the good work!

Una said...

Ainult need tulevadki targutama, kellel endal üldse sarnast kogemust ei ole.

Nagu kui ma toortoitu ainult söön, siis on korraga kõik inimesed hullud toitumiseksperdid ja räägivad mulle, et puuviljad ja juurviljad ei ole tervislikud ja ma jään haigeks kui niimoodi toitun!!! OMG!

Pikka iga teile igatahes!

Eliise said...

Aitäh teile!

Klaudi Kuznetsova said...

Ma soovitan selliseid märkuseid lihtsalt ignoreerida. Igaüks komenteerib olukorda oma mätta otsast.

Usu mind, ma olen ka selliseid märkuseid saanud enam kui küll ja tükk aega murdsin pead, et kas inimesed tõesti ei suuda mõista üht, teist ja kolmandat? Lõpuks aga mõistsin, et pole mõtet.

Edu teile!

Anonymous said...

See läheb kas üle kui need inimesed ükskord näevad, et te nende mürgisusest hoolimata koos olete või tuleb leida uued tuttavad :)

Endal oli just nii, ca 3a oli tegemist meili-telefoni-skype suhtega, kuna mõlemad käisime ülikoolis. Ja OI kui paljudel oli ütlemist. Nüüd on tema siin, meie koos ja õnnelikud, juba mitu aastat ja enamik neist inimestest, kes kahtlesid on kas vabandanud oma väärarvamuste eest või aja jooksul lihtsalt vait jäänud. Kes ei jäänud vait, sellest ma lihtsalt loobusin :)