August 12, 2014

Ülikool ja Erasmus ja elu peale neid kahte, osa 3

Nüüd siis põneva osa juurde: elu pärast! Kui tegelesin lõputööga, siis ei mõelnud ma suurt sellele, mis peaks peale lõpetamist saama, kuhu tööle minna. Lõputöö oli niigi probleem omaette ning kui oleksin veel hakanud pead vaevama tööprobleemiga, siis oleksin vist täitsa sõgedaks läinud. Teadsin vaid seda, et edasi ma õppima vähemalt hetkel ei lähe ning hakkan hoopis Eestis tööd otsima. Teadsin ka seda, et erialane töö on pigem soovituslik, kui mu peamine eesmärk, sest mingid ähmased plaanid on mul hoopis järgmise aastaga, mis lööks jälle kõik sassi. Aga üks asi korraga.

Märtsis, kui olin Itaalias, sain Facebooki paarilauselise sõnumi ühelt töökaaslaselt eelmise aasta praktikakohast Soomes: kui oled huvitatud suvetööst, siis anna teada! Loomulikult olin huvitatud - lühiajaline töö on parem kui null tööd. Eriti veel vanas ja tuttavas kohas. Koju jõudes saatsin juhatajale kirja ning ütlesin, et tuleksin meeleldi, kuid enne 21. juulit ei ole see võimalik, Slovakkia reisi ei oleks ma kohe kindlasti ära soovinud jätta. Sain vastuse, et loomulikult see sobib ning kõik juba küsivad, et kas ma ikka tagasi tulen. Seda oli ausalt väga tore kuulda. Nii ma siis otsustasin: lendan Bratislavast otse Helsingisse vanasse kohta tööle. Telefonikõnest juhatajaga ei osanud ma aga midagi välja lugeda selle kohta kui kauaks ma lähen - kui jutt käis suvetööst, siis peaks see olema ju augusti lõpuni? Kui aga juhatajaga kuulis, et mul on kool lõpetatud ning sügiseks plaane pole, vastas ta, et vaatame, leiame sulle midagi. Nüüd, kui olen siin, ei ole samuti konkreetsest lõpust juttu olnud, tööleping sai tehtud tähtajatu ning mainitud sai see, et kui kumbki osapool soovib lepingu lõpetada, peab sellest ühe kuu ette teatama, nagu ikka. Ehk siis olengi nüüd päriselt siin tööl..?
Midagi täpsemat ma öelda ei oska, eks siis selgub septembris vast. Võibolla juba varem, sest eilsest on kõik puhkustelt tagasi ning eks lähipäevadel ole näha, kas meid on tööl liiga palju või piisavalt. Eelmisel nädalal näiteks oli väga kiire, sest pidime viie-kuue inimese töö kolmekesi ära tegema. Aga saime hakkama ning heaks õpetajaks oli see mulle kindlasti. Kohanemine käis kiiresti, nüüdseks olen tööl olnud kolm nädalat ning kõik on meelde tulnud. Siin on vahepeal küll üks süsteem muutunud, kuid kordades kergemaks ja kiiremaks, mis on vaid rõõmustav uudis.

Töötan rahvusvahelises logistikaettevõttes, millel on harud nii Baltimaades, Poolas, Rootsis, Taanis kui ka Venemaal. Ettevõte on spetsialiseerunud kiirele tarnele, põhiliseks sihtgrupiks väikesaadetised (kaal kuni 2500 kg). Minu peamiseks ülesandeks on vormistada transpordiks vajalikud dokumendid: saatelehed kaubale ekspordi puhul, kaubamanifestid väljuvatele sõidukitele (ehk siis loend kõigist veokil olevatest kaupadest, nende kaal jms andmed) ning tegeleda saajani toimetatud importkauba allkirjastatud saatelehtedega, et tagada vastava arvu koopiate jõudmine arhiivi ja raamatupidaja kätte. Lisaks klientide tellimuste vastuvõtmine, teiste meie ettevõtte harudega suhtlemine ning allettevõtjatele tellimuste esitamine. Ühesõnaga kontoritöö. Töö toimub vahetustega: kas 7:00 kuni 15:00 või 10:00 kuni 18:00.

Töö mulle meeldib, sest kuigi on tegemist omajagu rutiinse kontoritööga, ei ole see minu jaoks nii kuiv. Meie kontor on kohe terminali küljes, niisiis oleme kogu melu keskel, kontoripoole tegevus ei tundu nii abstraktne ja kontekstist väljas. Meid ei ole palju, terve maja peale 12 inimest + autojuhid. Suhelda tuleb kõigiga ning osakonnad on omavahel ühenduses. No ja lemmikosa - kodu on tööle mõnusalt lähedal, praegu käin rattaga ja selleks ei kulu isegi 10 minutit.
Nii see eluke hetkel läheb. Elan ema juures, nagu ennegi, kuid nüüd oleme siin neljakesi, mõlemad ema vennad on samuti siin. Kuna kõigil on vahetustega töö, siis sellist hetke, et kõik neljakesi korraga kodus oleme, esineb harva. Nagu ka esineb harva seda, et olen üksi kodus, kuid seda tuleb sagedamini ette. Vabal ajal sõidan palju jalgrattaga, käin mööda poode, vaatan filme ja sarju. Selle kuumusega, mis mitu nädalat on olnud, ei olegi palju jaksanud teha. Tegelikult tahaksin hakata kesklinnas Zumbas käima ja itaalia keele  iseseisvad õpingud ootavad mind samuti. Kui peaks juhtuma, et sügisel mulle siin enam tööd ei leidu, siis lähen tagasi Eesti ning hakkan seal tööd otsima. Kuniks aga seda probleemi pole, ei hakka ma jällegi ette oma pead vaevama, sest loodan siiski siia jääda, vähemalt aasta lõpuni kindlasti.

Kui võtta nüüd need postitused kokku, siis Erasmus on mulle andnud nii mu praeguse töökoha kui ka väga head sõbrad. Ma ei usu, et oleksin Eestis õppides tulnud mõttele sooritada praktika välismaal. Ning samuti poleks ma tulnud sellele ideele, kui praktika ei oleks koolis kohustuslik. Ülikool õpetas mind töötama ning olema aktiivne, et saavutada see, mida soovin. Nagu arvata võib, olen suur Erasmuse ning igasuguse välismaa kogemuse, olgu see siis õpingud või praktika, toetaja. Eestis ei tundnud ma ühegi õppejõu puhul, et voh, tema loengusse ma päriselt tahan minna, sest nii põnev on! Soomes juhtus seda rohkem, sest õppejõud olid palju huvitavamad ning teistmoodi. Ja kuidas seal tudengid oma erialast siiralt huvitatud olid, see oli värskendav ja selgelt näha, et inimesed on leidnud oma koha seal, kuhu nad sobivad.

Erasmusele minnes soovitan kindlasti võimalusel osa võtta ettevalmistavast EILC keelekursusest ning ülikooli  uutele tudengitele mõeldud eelnädalast (orientation week), isegi kui see pole kohustuslik. Nendelt üritustelt leitakse juba sõpru ning eriti orientation weekil toimub juba mõningane grupeerumine. Lisaks korraldav kooliaasta jooksul kohalik ESN (Erasmus Student Network) mitmeid üritusi, mis on alati rahvusvahelisi inimesi ühendavad lõbusad kokkusaamised.

Rohkem ei oskagi midagi lisada. Pildil kohupiimakook, mille eelmisel nädalal tegin ning allahindlustelt skooritud uued crocsid ja 4 eurtsised vero moda püksid.

No comments: