August 10, 2014

Ülikool ja Erasmus ja elu peale neid kahte, osa 2

Sissejuhatus tehtud ja valiku tagamaad lahatud, jätkan nüüd ülikooliajast jutustamisega. Pildid jällegi tekstiga üldse mitte haakuvad, kuid juhuslikud pildid on paremad kui puuduvad pildid. Need siin on pärit kaks aastat tagasi sügisest.

Esimene ülikooliaasta oli ainete poolest väga hõre. Natukene füüsikat, matemaatikat, joonestamist, inglise keelt, majandust ja üks otseselt erialane aine: sissejuhatus logistikasse. Matemaatikas ma käima ei pidanud, sest need, kellel oli riigieksam üle 80 punkti, olid sellest vabastatud. Tunniplaan oli nii lage, et mäletan selgelt, kuidas nädalas oli 3-4 vaba päeva ning koolipäevad olid 2-3 loenguga. See sobis hästi nendele tudengitele, kes kooli kõrvalt töötasid, sest võimalus selleks oli soodne. Need, kellel töötamiseks vajadus puudus või polnud selleks soovi (nagu mina), said endale järsku ülikerge graafiku võrreldes eelmise aastaga. See kontrast, mis oli gümaasiumi viimase aastaga ja ülikooli esimese aastaga.. Ehk siis aeg, kui ma õppisin kõige rohkem ja aeg, kui ma õppisin kõige vähem - tulemused siiski head. Tehnikakõrgkoolis on asi nagu põhikoolis: saad tunniplaani ja asi ants. Valikainetest endale tunniplaani koostamist seal ei ole, niisiis ei olnud mul võimalust rohkem aineid võtta, et midagi ette ära teha. Loengutes käid ühtede ja samade inimestega 4 aastat. Kahjuks aga jäi meie grupp kuni lõpuni võrdlemisi laialivalgunuks ning ühtset ja kokkuhoidvat rühma meist ei saanud. Ühtegi sõpra, kellega kokku saada kooliväliselt lihtsalt niisama, mul ei tekkinud.

Võiks arvata, et selline kerge aasta läheb kõigil valutult, sest ka teised tegid märkusi, et koormus võiks ja peaks olema palju suurem. Nii see aga siiski ei olnud ning välja langes meie rühmast esimese aasta lõpuks meid ikka päris palju. Tase grupi siseselt oli väga väga erinev. Eriti hästi torkas see silma inglise keeles ning meenutasin tänulikkusega keeleklassis tehtud pingutusi.

Erialaste ainete vähesus, põhimõtteliselt pingutamata maksimumtulemuste saamine ning inimesed, kellega mul ei olnud mitte midagi ühist, ei teinud minust just ülikoolifanaatikut. Ootasin midagi teist ning lohutasin end mõttega, et vast läheb järgmisel aastal paremaks.

Paremaks läks ta erialaste ainete tuleku tõttu. Raudteetransport, lennutransport, meretransport, turundus, juhtimine, kaubavedu. Asi hakkas minema asjalikuks. Samas jäi paljudes ainetes mul ikkagi tunne, et neid saaks õpetada palju huvitavamalt ning uuenduslikumalt, tuua rohkem elulisi näiteid. Meretransport oli selline aine, kus meile anti lahendada päriselu juhtumid ning siis võrdlesime neid tegeliku lahendusega ning pakkusime, mis oleks olnud ideaallahendus ning kuidas selliseid olukordi vältida. Sellist lähenemist saaks kasutada ka teistes ainetes ning rohkem kaasata õpilasi mõtlema ning lahendusi pakkuma.

Niisiis võib järeldada, et minu põhimotivatsiooniks Erasmusele vahetusõpilaseks minna oli pettumus enda ülikoolist ja erialast ning soov näha kuidas õpetatakse sama eriala välismaal. Tahtsin ellu vaheldust, sest koolis oli igav, enamus loenguid olid kui ühe vitsaga löödud. Kuna mul oli selja taga lahkuminek, mis oli kõike muud kui kerge, andis Erasmusele kandideerimine lootust millelegi uuele ja huvitavale, uutele sõpradele, millelegi, mida oodata.
Erasmusele kandideerimine käis valutult. Võtsin eesmärgiks välismaal veeta kolmanda õppeaasta sügissemestri ning ettevalmistusi alustasin teise õppeaasta kevadsemestril, avalduse andsin sisse veebruaris. Selleks võtsin ühendust enda kooli Erasmuse koordinaatoriga ning temaga koos said kõik vajalikud dokumendid aetud. Kuna TTKs on mingil põhjusel konkurents välismaale õppima minna väga väike, siis teatas koordinaator kohe, et täiesti kindlalt võetakse mind vastu ning küsimus jääb vaid toetusraha suuruses.

Kuna vahetusõpilaseks saab minna vaid sinna kooli, millega sinu koduülikoolil on leping tehtud, ei olnud minu valikuvariandid väga suured - Saksamaa, Taani või Soome. Nendest sihtkohtadest tundus mulle kõige praktilisem Soome. Esialgu sain aru, et minu eriala saab õppida vaid Jyväskyläs, kuid tuli välja, et kuigi lepingut mu koolil ühegi Helsingi ülikooliga ei ole, uurisin koordinaatorilt oma tulevase kooli võimaluse kohta. Helsinki Metropolia Ametikõrgkool oli küll logistikas kunagi võtnud meie kooli tudengeid vastu, kuid lepingut polnud uuendatud. Peale mingit tšikibrikit selgus aga, et kui mul on soov, võin sinna siiski minna. Eriti rõõmus olin ma siis, kui selgus, et minu teaduskond oleks Soomes ema kodust vaid kahe rongipeatuse kaugusel. Algul olin arvestanud, et ju ma ikka kesklinna pean minema, milleks peaks arvestama pool tundi või rohkem liiklemist. Nii sai otsustatud Helsingisse õppima minek, elades ema juures.

Üks väga oluline osa Erasmusele kandideerides on läbi rääkida oma teaduskonnas õpinguplaan - milliseid aineid plaanid võtta ning kuidas need kattuvad koduülikooli õppekavaga? Selle eesmärgiks on võimaldada ainete ülekandmine ning vältida olukorda, kus Eesti naastes peab hakkama meeletutes koguses aineid järgi tegema. Seda just minu ülikooli puhul, kus valikaineid põhimõtteliselt ei eksisteeri. Selle jaoks süvenesin enda õppekava kolmanda ja neljanda õppeaastate ainetega ning ainetega, mida mul on võimalik võtta vahetussemestril ning proovida leida kattuvaid aineid. Esitasin enda plaani teaduskonda ning vastava inimesega arutasime ained läbi, tema pilk leidis loomulikult veel kasulikumad ained Helsingi koolist üles.

Kui kohustusliku poolega, ehk õppimisega välismaal, olid asjad korda aetud, rääkis minu Erasmuse koordinaator mulle võimalusest osaleda ettevalmistaval keelekursusel, mis toimuks üks kuu enne õpingute algust. Sellest, kuidas ma selle koha sain, kirjutasin postituse SIIN. Ja edasisest olen kirjutanud blogis juba üsna põhjalikult: postitused Vaasa keelekursuselt SIIN, postitus inimestega mitte-klikkimisest Metropolias SIIN, ning põhjalik postitus Metropolias võetud ainetest ning õppetööst SIIN.
Erasmuse vahetusõpilase periood mõjus mulle väga hästi. Ka teised märkasid, et olin muutunud palju avatumaks ning paremaks suhtlejaks. Kõige rohkem mõjutas mind just Vaasa keelekursus, millest ma ei väsi rääkimast. Kontrast minu tuju vahel 2012. aasta jaanuaris ja 2012. aasta augustis oli meeletult suur. Väga lootusetu ja masendunud versus kõige parem aeg elus. Need kolm nädalat olid meeldejäävad ja täis mälestusi kõige lahedamate inimestega. Olen väga tänulik, et juhuse läbi just sinna sattusin ning et koordinaator mulle üldse rääkis sellest kursusest. Avatumaks muutis mind kindlasti ka kogu ülejäänud Erasmuse periood, sest palju oli meil rühmatöid ning koostööd pidi tegema väga erineva tagataustaga inimestega, mis ei olnud alati kõige kergem ülesanne.

Tagasi TTKsse jõudes võtsin esmalt ühendust kõigi õppejõududega, kellega mul olid võlad klaarida. Osad ained sain järgi teha kohe kevadsemestril iseseisvalt, osad õppejõud nõudsid loengutes käimist, ehk siis pidin ootama ühe semestri, et osaleda sügisel loengus kursus noorematega koos. Mis loomulikult tähendas kattuvaid loenguid.. Tegemist oli palju, kuid lõpuks said kõik asjad valmis. Lõputöö kirjutamisega alustades olin samal pulgal teistega: kõik ained ning võlad tasa tehtud.

Midagi, mis mulle TTK juures meeldib, on kohustuslik praktika iga õppeaasta lõpus. Esimesel aastal miinimum 2 nädalat, teisel aastal kuu aega, kolmandal aastal 3 kuud ning neljandal aastal on praktika kestuseks määratud kaks kuud, mis on ette nähtud ettevõttes andmete kogumiseks lõputöö jaoks. Loomulikult võid erialast tööd teha kogu suve või aastaringselt, kuid need olid miinimumajad, mille kohta tuleb sügisel esitada aruanne. Tihti kurdavad noored, et kooli lõpetades ja tööd otsides nõutakse juba eelnevat kogemust, kuid kust peaks seda äsja lõpetanud noor võtma? Praktikalt, loomulikult! Meie kursusel oli inimesi, kes tegid mitu aastat praktikat samas ettevõttes ning peale lõpetamist jäid samasse kohta tööle.

Praktikakoha leidmine käib kas iseseisvalt CVd laiali saates, tutvuste kaudu või kooli abiga. Tihti saadavad ettevõttes kooli kuulutuse, milles otsivad suveks praktikante. Oma esimese aasta praktika, mis oli ette nähtud ühe ettevõttega tutvumiseks, olin ühes Eesti rõivafirmas. Seal sain ülevaate ettevõtte toimimisest ning aitasin seal, kus oskused lubasid. Teise aasta praktika olin bürookaupade hulgifirmas, kus töötasin laos. Tegelesin tellimuste komplekteerimisega, kauba vastuvõtuga lattu jms laotööga. Kolmanda aasta praktika olin välismaal, mõte sooritada see Soomes tuli Erasmuse ajal. Praktikakoha leidmise protsessist saab lugeda SIIN. Neljanda aasta praktika tegin samas ettevõttes, kus olin teisel aastal. Kirjutasin oma lõputöö nende lao põhjal ning olles seal enne tööd teinud, oli kergem leida üles kitsaskohti ning pakkuda lahendusi.

Ja nii ta läks. Järgmises postituses kirjutan olevikust: kuhu see kõik mind viinud on ja mis on tulemuseks, ehk siis elu peale neid kahte. Loomulikult vastan küsimustele kas kommentaarides või e-maili teel :)

1 comment:

Una said...

No täpselt sama lugu oli Majanduskoolis- esimene aasta on täiesti jama, kus praktiliselt ei õpi mitte midagi. Kohutav ajaraiskamine. Meil samuti jätsid väga paljud selle pärast kursuse pooleli. Nende hulgas ka mina. Lisaks oli see lihtsalt kohutav kool.