August 9, 2014

Ülikool ja Erasmus ja elu peale neid kahte

Olen blogis lubanud kirjutada kokkuvõtvad postitused nii ülikooli kui Erasmuse kohta ja nüüd on selleks viimane aeg, sest eluke veereb edasi ja uued mõtted ning väljakutsed tulevad peale. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada täitsa algusest: gümnaasiumist! Kuigi nüüd on riigieksamitega üldse teine süsteem ning tasuta kõrgharidusega samuti, siis äkki leiab keegi endale siiski siit uusi mõtteid, näpunäiteid või inspiratsiooni. See mis tuleb, on kõik uus informatsioon, sest ma ei mäleta, et ma ülikooli esimestel aastatel üldse oleks seda teemat blogis kajastanud. Ja võibolla koorub siit varsti ka põhjus. Kuna piltideta postitused mulle ei meeldi ning uusi pilte mul ei ole, lähevad käiku eelmise aasta oktoobris Pääsküla rabas tehtud fotod.

10. klassis ei olnud mul just väga suurt aimu, mis võiks saada ülikoolist, sest see tundus nii ilmatuma kaugel. Mul oli mingisugune ähmane idee õppida kas psühholoogiat, inglise keelt või äkki hoopis filosoofiat. Kui siis tuli välja, et psühholoogia tasuta koha saamiseks peab olema tehtud matemaatika riigieksam, saigi minu riigieksami valikuteks lõpuks kirjand, inglise keel, geograafia, ajalugu ja matemaatika. Kuigi ma ei teadnud veel mis see täpselt on, mida ma õppima hakkan, nõuti matemaatika riigieksami olemasolu ka seal, kus seda esialgu ei ootaks, niisiis oli targem see ära teha. Geograafia ja ajalugu said valitud lihtsalt selle järgi, et oleks viis eksamit koos ja et nende jaoks ettevalmistamine ei oleks väga kontimurdev: minu põhirõhk läks kirjandile, inglise keelele ja kõige rohkem matemaatikale.

Minu suhted matemaatikaga olid põhikooli lõpuks täitsa normaalsed. Kui aga gümnaasiumis tuli valida kolme suuna vahel (keeleklass, keele-reaal või loodus), sai automaatselt valituks hoopis keele suund, sest see huvitas mind kordades rohkem, kui matemaatika-füüsika-keemia kallak veidikese inglise keelega. Meie klassi iseloomustas aga (kui ma ei eksi) gümnaasiumi teisel aastal 10 inglisekeelset tundi nädalas: grammatika, inglise ajalugu, inglise kirjandus, ameerika ajalugu, ameerika kirjandus ja Tallinna ajalugu, mille üheks osaks oli giidipraktika vanalinnas. Niisiis huvitasid need mind rohkem ja kiidan igati Mustamäe Gümnaasiumi keeleõpet. Matemaatikal, tõsi, oli seal klassis vähemalt meie ajal pigem sümboolne tähendus ning hea hinde jaoks pidi teadma võrdlemisi vähe.
12. klassi alguseks sai matemaatika riigieksamist aga reaalsus: see tuleb ja selleks on vaja hakata ette valmistuma. Meie, keeleklassi, matemaatika õpetaja teatas kohe kooliaasta alguses kolmele eksamisoovijale: täielik totrus, matemaatika riigieksamiks peab olema keele-reaali suunas ning nüüd on meie enda asi vaadata, kas ja kuidas. Nii me siis vaatasime: mina otsustasin eraõpetaja kasuks, minu kaks sõbrannat läksid aga TTÜ matemaatika kursustele. Teades ennast ja seda, et ma ei ole alati kõige kiirem, otsustasin eraõpetaja kasuks just seetõttu, et ma saan kindlasti lõpuks aru, kui mul jääb midagi segaseks ning võimalus viilida on olematu. Võtsin ühendust Eda Klubiga ning sain endale kodu lähedal eraõpetaja, kelle juures käisin algul korra nädalas ning eksamile lähenedes kaks korda nädalas. Järgisime õpikut, kodus lahendasin ülesanded, iga tunni alguses vaatasime rasked kohad üle. Samuti lahendasin eelmiste aastate riigieksameid. Sellest oli väga palju abi: mäletan, et eraõpetaja suutis mulle teha vektorid ilmelihtsaks ning siis hiljem imestasin, et kuidas ometi koolis seda nii arusaadavate näidetega õpetada ei suudetud.

Minu eksamid läksid küllaltki ootuspäraselt: inglise keel 88, kirjand 86, matemaatika 81, geograafia 73 ja ajalugu 69. Oleksin küll tahtnud inglise keele üle 90 saada, kuid üllatus matemaatika 81 punktiga korvas selle, sest olin endale seadnud eesmärgiks 40-60 punkti.

Kõige selle keskel oli siiski üleval küsimus: mida siis õppida? Ei tõmmanud mind eriliselt ühegi eriala poole. Teeviidal äratas minus tähelepanu lennujuhtimine. Seda õppida oli kaks võimalust: kas Tartus Lennuakadeemias 4 aastat, et saada kõrgharidus või Lennuliiklusteeninduse AS'i poolt korraldatud kursusel, mis minu mäletamist mööda kestis kuskil aasta ning seejärel järgnes koheselt erialane töö Tallinna lennujaamas. Sealt saadakse spetsiifilised oskused ning antud kursust korraldatakse siis, kui on juhtumisi uusi lennujuhte tarvis, seega mitte tingimata igal aastal. Tartusse ma minna ei tahtnud, sest Tallinnas oli mul suur armastus ja kodu olemas, lisaks ei ole mulle Tartu eriti kunagi väga meeldinud. Niisiis mõtlesin lennujuhtimise kursuse peale, kuid 2010. aastal, kui ma suvel lõpetasin, korraldati see kevadel, kuid osalemise tingimuseks oli keskharidus. Mida siis teha? Kas oodata peale lõpetamist aasta, lootuses pääseda järgmisele kursusele, mida võibolla ei avatagi? Või minna vahepeal tööle, aga kuhu? Lisaks ei ole kursusele pääsemine üldse garanteeritud, sest vastu võetakse vaid need, kes läbivad sobivustesti, et veenduda õigete isikuomaduste olemasolus.
Nii sündis vaikselt mõte minna õppima logistikat. Mõtlesin, et võimalus on kas kursuse avamisel ja sinna pääsemisel kool pooleli jätta või lõpetada logistika, saada algteadmised valdkonnast ning vaadata edasi. Tegemist ju enamvähem seotud erialaga, tööturul pigem nõutud, võimalusi mitmeid - miks mitte proovida. Mulle jääb vist igaveseks meelde 2013. aasta Logistikaseminaril kuuldud Tarvo Niine mõte:"Logistika õppimine on karjäärivaliku edasilükkamine". Seda ta on: laondus, ostujuhtimine, transport, tarneahela haldamine.. Kuhu sa lõpuks välja jõuad, ei tea esimesel koolipäeval kohe kindlasti mitte.

Niisiis andsin ülikooliavaldused sisse viide kohta: transport ja logistika Tehnikakõrgkoolis, logistika Tehnikaülikoolis, inglise keel Tallinna Ülikoolis, eesti keel Tallinna Ülikoolis ja meretransport Mereakadeemias. Viimased kolm olid lihtsalt huvi pärast valikud ning varuvariandid. Esialgsetel andmetel sain tasuta kohad Tehnikakõrgkoolis (edaspidi TTK), mereakadeemias ja eesti keeles. Inglise keeles olin nimekirjas väga taga, sest sinna oli nõudlus suur. TTÜ tasuta koha sain hiljem, kui minu eest inimesi koha ära ütles.

Järgmine valik: kumb kool? TTK rõhub praktikale, õpe kestab 4 aastat ning tulemuseks rakenduskõrgharidus. TTÜ on rohkem teoorial põhinev ning peale 3 aastat bakalaureuseõpet on soovituslik minna magistrisse. Valisin TTK, sest soovisin rohkem praktilisi oskusi omandada ning veeta veel 3+2 aastat teooria seltsis tundus minu jaoks vale valik. Leidsin, et kui lähen õppima midagi, mis ei ole minu jaoks veel 100% kindlalt asi, mida ma teha tahan, siis ei soovi ma sellele kulutada maksimumenergiat. Teades enda kohusetundlikkust, siis just seda ma teinud oleksin: punnitanud ninast vere välja, et saada igas aines kõige parem tulemus, kuid milleks? Niisiis valisin Tehnikakõrgkooli, erialaks transport ja logistika.

Vot nii põhjalikku juttu ma küll ei plaaninud kirjutada.. :) Ise pole veel põhiasjanigi jõudnud. Tuleb vist postitust poolitama hakata ning jätkan homme. Kui on antud teemal küsimusi, siis vastan meeleldi!

2 comments:

Una said...

See oli huvitav lugemine! Naljakas kuidas elu kujuneb ja kuidas üks otsus võib elu hiljem totaalselt muuta.

Tartu... see on mingi väike küla. Ma olen seal kaks korda käinud ja kummalgil korral mulle seal ei meeldinud! Hihii!

Mul on nii hea meel, et keskkool on läbi. Mulle ei meeldinud seal üldse. Ja eksamid... täielik õudukas. Aga sina oled tõeline akadeemik, oled nii palju õppinud ja vaeva näinud ja sul on väga head tulemused ka ette näidata. Ma ei õppinud terve keskkooli aeg mitte midagi ja siis 3 päeva enne eksameid tegin õpikud lahti. Seda oli ka muidugi pärast tulemustest näha... piinlik lugu aga noh inimesi on igasuguseid ja mulle lihtsalt ei sobi laua taga kuiva teooriat pähe taguda.

Oh ja väga ootan seda postitust, kus kirjutad oma praegusest elust ja tulevikuplaanidest.

Eliise said...

Aitäh :) Seda saan iga päevaga ühe rohkem tundma, et inimesi tõesti on igasuguseid - kellele sobib üks asi, see ei pruugi teisele sobida.