August 26, 2014

The Education Of The Individual Soul


"Always see the dangers first.
Always protect your feet.
Always be ready for cold.
Always be ready for heat.
Always know where good water or source is.
Always master the skills necessary.
Always get the job done.
Always know your place.
Always disallow foolishness.
Always rest whenever you can.

Ten fingers, ten laws that I live by,

like all signs they keep me on track."

Mul vahel ikka on tuju ja tahtmine kirjutada, kuid mul on tunne justkui kõik jutud, mis siia kirja saaks, oleks liiga isiklikku laadi. Kui kõigi aegade alguses, ehk siis neli aastat tagasi seda blogi alustades, oli eesmärgiks keskenduda filmidele, raamatutele, retseptidele, pildipostitustele, siis praeguseks on läinud aga nii, et ei ole mingi probleem kirjutada jutti kolm väga põhjalikku postitust möödunud 4-5 aastast..

Mul on kõik hästi, tegelikult lausa väga hästi ning võin sellest vaid rõõmu tunda. Ma olen oma tööga rahul, mu tervisel pole häda, mul on kodu, lausa kaks, kui mõelda. Ma ei leia, et tunnistamine, et kõik on hästi, oleks justkui eputamine. Kurta ja viriseda oskavad kõik, absoluutselt igas olukorras. Tahan, et nii minul kui mu lähedastel läheks hästi ja kui läheb, tunnen selle üle rõõmu ja uhkust ning julgen seda väljendada.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest jaurata, vaid öelda, et tuju on mul pigem kurvapoolne. Või kui mitte otseselt kurb, siis lihtsalt tuim. Mitte just tööl, seal on piisavalt tegemist, ning ka nädalavahetused Tallinnas on olnud sisukad ja toredad. Aga kõik muu aeg, ehk siis Helsingis kodus olles, peale tööd ja nädalavahetusel. Ja kas see ei ole imelik, kui kõik on tegelikult nii hästi? Ja kas ei ole imelik, et eriti kurvaks lähen ma just siis, kui Nicolaga räägin. Ma oleksin ju veel kurvem, kui me ei räägiks..?

Ma ei oskagi öelda mis mul täpselt viga on. On see väiksemat sorti identiteedikriis, mis on peas kummitanud vahelduva eduga selle aasta algusest peale ning on jõudnud nüüd haripunkti? On see tänamatus või oskamatus hinnata seda, mis mul on? On see lihtsalt igatsus kalli inimese ja Eesti sõprade järele? Ma justkui ei saa aru, et see siin on ju ajutine, mitte elukorraldus aastateks. Kuidas see mind siis üldse ei lohuta? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid..

Alustasin selle postituse kirjutamist mõned päevad tagasi ning praeguseks tunnen, et imekombel on just nüüd hakanud olukord natukene paremaks minema. Võibolla on abi olnud sellest, et üritan end mingiski tegevuses hoida ning hetkel on asju, mida oodata: neljapäeval olen korraks Eestis, nädalavahetusel sõbraga Turus. Seda olen alati arvanud, et kõige õnnelikum on inimene siis, kui tal on, mida oodata. Mis tegelikult ei ole nii vahva, peaks ju oskama hetkes olla ja seda hinnata, mitte pidevalt ootama midagi paremat. Seda kunsti pean ma kahjuks veel õppima.

No comments: