August 4, 2014

Neljas masiivpostitus sarjast "Peale lõpetamist"

Hakkan oma reisikirjadega vaikselt ühele poole saama. Kolm ööd olime Tatranská Lomnicas, turistide suusakuurordis, sest sealt oli lühike maa kohalike vaatamisväärsuste juurde, mida ühe päevaga ei jõudnud ära külastada. Štôlňa Bartolomej on Slovakkia kõige vanem kaevandus, pilte seal sees kahjuks teha ei tohtinud, sest omajagu tegemist oli enda mitte äralöömisega. Käigud olid kitsad ja märjad, kohati ka madalad. Ega siis giid ilma asjata küsinud enne tuuri algust klaustrofoobia kohta. Järgnevad pildid ühest linnakesest, kus peatuse tegime.
Kunagi tükk aega tagasi rääkis Sasha, et meil oleks võimalus minna helikopteriga sõitma. Matteo lõi loomulikult selle uudise peale käsi kokku ning mina vastasin vaid salapäraselt:"Vaatame.." Kui siis reis lähemale tuli ning selgus, et tegemist ei olnudki mingisuguse "võibolla" udujutuga, vaid täitsa reaalsusega, muutus olukord pinevaks. Kuna Tatrates olime neljakesi (meie + Sasha sõbranna), kuid helikopterile mahub vaid kolm, otsustasime, et kui ma ikka väga kartma hakkan, siis läheb see samune sõbranna hoopis kaasa, kes oli neutraalselt meelestatud - ei karda aga erilist soovi kah pole. Kui me siis kohale jõudsime ja vastu vaatas vähemalt minu arust pea nukumõõtu sõiduk, teatas sõbranna:"Ma siis ootan teid siin all..."
Minu hirm aga oli imekombel pyhitud. Meid sõidutanud mehel oli kogemustepagas suur ja see justkui tagas kindlustunde. Tiirutasime 10 minutit, õhkutõus ja maandumine olid palju sujuvamad ja vähem traumeerivamad kui lennukiga.
Meie palju rohkem actionfilmina mõjuv seiklus oli hoopis autoga. Sõitsime siis vaikselt kiirteel ja pidime hakkama tankimise peale mõtlema. Nägime bensiinijaama ning otsustasime, et järgmisel võimalusel pöörame kiirteelt maha. Juhtus aga nii, et see järgmine võimalus oli väga kaugel.. Kui me siis lõpuks maha saime, tiirutasime bensiinijaama otsides veel omajagu ringi. Otsutasime kohalikelt abi paluda - kus on kõige lähem bensujaam?!  Kui siis meile appi tulnud mees ütles, et umbes 2 kilomeetri kaugusel ja Sasha moodne auto oletas, et olemasoleva bensuga saab sõita veel 4 km, siis.. Hakkasime minema, veeresime kuidagi moodi hinge kinni hoides kohale ning kui vaatasime uuesti ekraanile, siis ilutses seal 4 km asemel *** km...
Meie Tatrates oldud ajal ei olnud alati ilmaga kiita ning kui lõpuks viimasel päeval päike paistis, panime ruttu matkaraja poole ajama. Tee oli mägine, päike kõrvetas ning võttis aega paar higist tundi, kuid vaated olid seda väärt.
Lõpetasime 1768 meetri kõrgusel, kus oli Skalnaté pleso nimeline järv, mis on looduskaitse all
Alla tulime köissõidukiga, minu jaoks oli see esimene kord. Lehvitasime meist mööduvatele inimestele, enamasti ikka tagasi ei lehvitata..
Ja selline see reisuke oligi. Slovakkiast lendasin otse Soome ning järgmisel päeval oli tööpäev. Kontrast oli suur ja esimestel päevadel vaevas mind peavalu, kuid praeguseks hakkan harjuma. Tööinimese elust peaksin järgmisena pajatama.

No comments: