July 29, 2014

Kolmas masiivpostitus sarjast "Peale lõpetamist"

Nagu eelmise postituse lõpus kirjutatud sai, viisid lennukid kahjuks minu ja Nicola taaskord lahku. Erinevus selle korraga oli see, et kurvastamiseks ei jäänud mul nii palju aega kui tavaliselt. Aega ei jäänud selleks ausalt öeldes kohe üldse mitte, sest vaevalt sain ma hakata nina luristama, kui juba pidin oma tähelepanu koondama lennukis koha leidmisele. Tallinn-Helsingi lennul oli keegi mu koha hõivanud, kuid hullu polnud sellest midagi, sest mind suunati hoopis esimesse ritta. Kahjuks käis lennukist sisenemine ja väljumine vaid tagant. See oli minu esimene kord lennata Finnair'iga ning kogemus oli positiivne. Selle lühikese lennu jooksul olin küll näost ära, kuid sinna see jäigi ning järgmisel lennul hoopis magasin - olime siiski ju kell 03:00 ärganud.
Viinis oli mul Sasha vastas, loomulikult paljajalu. Uutele/kehvema mäluga lugejatele (nagu ma seda ise tihti olen) - Sasha on minu slovakkia sõbranna, kellega tutvusin Erasmuse keelekursusel 2012. aasta augustis Vaasas. Suuna võtsime Bratislava poole, sest ta on sealt pärit ja reis pidigi olema peamiselt siiski Slovakkia suunitlusega. Kahjuks aga on Bratislava lennuühendus pea olematu, kui Tallinna/Helsingi väljumise puhul just topeltsummat välja ei käi. Hea on see, et Bratislava ja Viin asuvad nii lähestikku, u 50 km, niisiis ei ole probleem hoopis selle linna kaudu käia. Kuna mina olin unepuudusest ja emotsioonidest ja lendudes väsinud, kulus päeva esimene pool kodus lebotamisele. Sama päeva õhtul saabus Matteo (sama tutvumislugu, mis Sashaga). Ja oligi kolmik jälle koos - viimane kord juhtus see eelmine sügis Itaalias.

Meie seekordne reis oli üpris kodukeskne kuid kummalisel kombel ei ole mul väga palju pilte meie hubasest kodusest olemisest. Sasha elab Bratislavast natukene väljas, ilmatuma suures majas (neli vetsu, ma räägin!) koos vanematega. Tema õde on kihlatud norra noormehega ning elab ja õpib Trondheimis. Meid võeti väga soojalt vastu ja Sasha ema on lihtsalt võrratu kokk. Ausalt öeldes saime kodus minuarust paremat sööki kui kuskil väljas. Rahvusköök on rohkem raskemat sorti, praetud asjad ja pelmeenid, midagi süldilaadset on neil ka. Aga üks söök oli küll väga väga maitsev - sealiha erilises karamellikastmes, mida söödi pehme õhulise saia ja pohlamoosiga. Ja küüslaugusuppi sai kah hoolega söödud.

Käisime ringi Bratislava kesklinnas ja nägime ära põhilised vaatamisväärsused, veel uitasime ringi galeriides. Linna läbib Doonau jõgi. Valitsev õhustik ei ole nii turistikeskne kui mõne teise Euroopa pealinna puhul, kuid kesklinnas ikka neid tilulilu suveniiripoode jagub. Siiski ei ole linn nii üles vuntsitud, kui näiteks Viin oli, millest on mul paar pilti hiljem.
Bratislava kõige kitsam tänav ja paremal on näha Bratislavský hrad, kus kahjuks sees pilte teha ei tohtinud
Ilmad olid soojad ja inimesi tervitasid vanalinnas terrassid, kus lõõgastunult Kofolat juua. Kofola on tšehhoslovakkia päritolu jook, mis nägi ilmavalgust 60nendatel aastatel. Sarnaneb ta värvilt Coca-colale, kuid maitselt on mahedam ja tunda oleks justkui ürdimaitset ning kohalikul turul võitleb jook usinalt Pepside ja muud lääne toodanguga.
Sasha hoiatas meid tükk aega tagasi ette, et Viini tuleb Ed Sheeran mängima ja tema tahab kangesti minna. Ta oleks meid loomulikult kontserdile kaasagi võtnud, kuid ei mina ega Matteo pole tema muusikaga nii kursis ja ei olnud nii huvitatud. Viini me siiski koos läksime ning jalutasime niisama ringi. Mõtlesime legendaarset Sacher torti sööma minna, kuid kui originaalkohvikus tüki suurust ja hinda nägime, mis kohe üldse vastavuses ei olnud, heitsime selle mõtte peast. Linn ise oli kuidagi külm ja hingetu..? Peatänav oli nii rahvusvaheline ja kommerts, et mõtlesime omakeskis: kui keegi peaks meid viskama mõnele Viini tänavale kesklinnas ja paluma ära arvata, mis linnaga tegu, siis aru ei saaks midagi - kuidagi liiga viks ja viisakas ning eripäratu näis see kõik meile.
Selle lõbusa pildi tegime Sasha kodu lähedal päevalillede keskel, neid oli seal palju ja mina polnudki enne selliseid põlde näinud. Kleidi ostsin Bratislavast Orsay'st - nägin kaubanduskeskuses poest möödudes seda iludust allahinnatud osakonnas rippumas ning 6 minuti pärast oli saak minu.
Meie armsad võõrustajad + 3 koera ja 1 kass

Järgmisesse postitusse (ühtlasi viimasesse puhkuse postitusse) jäävad Tatra mäed ja hulljulgustükk Helikopter

2 comments:

Maris said...

Seda postitust oli nüüd, värskelt Bratislavast tulnuna, nii soe ja tuttav taas üle lugeda! :)

Eliise said...

On ju toreda auraga linn! :)