June 18, 2014

Your opinion of the world is a confession of your character

Vahepeal olen hakkama saanud nii mõnegi saavutusega, mille kulgu siin olen varem kajastanud. Lõputöö kaitsmine läks edukalt ja sain hindeks 5. Vahetult enne kaitsmist hakkas küll põlv värisema, sest komisjonis oli 6 professorit, kellest kolm olid koolist tuttavad (kuid nendest üks eriti karm) ja kolm olid võõrad (kuid kellest üks, komisjoni esimees, oli tõeline oma ala spetsialist, viitasin lõputöös tema materjalile). Esitus enne mind tundus nii asjalik, et hakkasin endas kahtlema ja mõtlesin, et kurja, oleks võinud vist ikka kõnet rohkem lihvida.. Muremõtted olid aga asjata, komisjon keskendus köidetud lõputöö uurimisele ning küsimusi oli vähe, kõigile oli võimalik hästi vastata. Kommenteeriti, et tegemist on väga põhjaliku tööga. Sellega on nüüd siis ühel pool :) Algus oli raske, kuid lõpp läks juba libedalt. Kavatsen arvatavasti teha põhjalikuma postituse ülikoolist üldse (sinna sekka ka Erasmusest ja praktikast välismaal), võibolla mõned soovitused enda kogemuse põhjal. Jäänud on nüüd vaid pidulik aktus ning seejärel saabki minu üliõpilasepõli vähemalt mõneks ajaks läbi.
Kuna ülehomme on aktus, jõuab homme Nicola siia ning jääb päris kauaks, et saaks mitu kärbest ühe hoobiga: minu lõpetamine ja laulu-tantsupidu. Seetõttu veetsin täna pool päeva köögis, tegin toorjuustukooki valge šokolaadiga ja quiche'i seente, singi ja sinihallitusjuustuga. Peale aktust kutsun mõned sõbrad enda poole tähistama ning selle tarvis jätkub homme kokkamine.

Saavutustest rääkides, siis päev peale lõputöö kaitsmist sain load kätte! Mõlemad nii ARKi teooria- kui sõidueksami sooritasin esimesel korral. Teooria oli võrdlemisi kerge, mitte midagi üllatavat. Sõidueksamil pidin sõitma Õismäe poole (tee peale jäi see totakas "Anna teed" märk trollipargi juures, kus peab demonstratiivselt vaatama ja aeglustama), mulle üllatuseks keerasime sealt aga Astangu peale. Seal midagi hullu polnud, jõudsime Paldiski maanteele ja hakkasime linnast ära sõitma. Just mõtlesin, et maanteele küll ei taha minna.. Ja siis oligi põhiline osa maanteel. Ühel tupiktänaval pidin tegema kolme manöövriga tagasipööret ilma asfaldilt välja sõitmata, see läks kenasti. Jõudsime Tabasaluni välja ja sealt hakkasime tagasi ARKi poole minema, tee peale jäi Haabersti ring. Muidu sõitsin enda arust kenasti, ühtegi viga polnud ja see oli vist küll täitsa esimene kord nii hästi sõita. 

Kuni Kadaka Selveri juures panin punast tuld liiga hilja tähele ning tegin ebagraatsiliselt järsu pidurduse. Vabandasin siis ja ütlesin, et see oli nüüd natukene liiga äkiline. Eksaminaator vastas, et äkiline äkiliseks, kuid te sõidate liiga ettevaatlikult. Mõtlesin, et mida see nüüd tähendab..?! Terve ülejäänud tee mõtlesin, et nüüd on küll 50/50 kas saan läbi või ei, ennegi olen kuulnud, et ebakindel sõit on läbikukutamise aluseks. Parkimist pidingi tegema vaid korra, eksami lõpus samale kohale tagurdamine. See õnnestus esimese korraga ilusti joonte vahele, eksamiauto minu kõrval oli täpselt joonel. Eksaminaator hakkas siis rääkima, et muidu ideaalset sõitu rikub liigne ettevaatlikkus. Ma siis ütlesin, et ikka olen pigem ettevaatlik, see ju tuleb kogemusega. Tema ikka raius, et ei ei, niimodi jään ma lihtsalt teistele jalgu. Ütles veel, et ta tajus kohe, et olen liiga ettevaatlik ning olevat siis olnud üllatunud, et ma nii hästi sõidan, ta oli valmis hullemaks. Niisiis tema ei saanud aru, miks mu sõidustiil on headele oskustele vaatamata pigem aeglane ja ülihoolas.. Igatahes ütles ta, et kuna vigu ma ei teinud ühtegi ja maanteesõitu valdan täielikult, siis võib lubadele nädala pärast järele tulla. Vot nii õnnelikku nägu, kui mul sealt minema kõndides oli, ei näe just iga päev :D
Nüüd aga täiesti teise teema juurde - nutitelefon. Minu oma. Kõlab uskumatult?! Peale seda, kui ma korraks oma telefoni kaotasin ja siis jälle leidsin (millest võib lugeda SIIN), hakkasin mõtlema, et tõsi ta on, et ühel päeval pean ma endale uue telefoni muretsema. 8 aastat teenis mind nuppudega Nokia hästi, kuid vanadus hakkas tunda andma just nuppudes, millest osad alati töötada ei tahtnud. Sellel kaotamise päeval oli aga uue telefoni ost järsku väga aktuaalne ja siis ajas mind närvi, et ma pean selle otsuse tegema nüüd ja kohe ja järsku, ilma süvenemata. See, et mul oli praegu aega pingevabalt uurida ja valida, muutis asja igal juhul normaalsemaks, kui sundolukorras (kadunud/enam mitte töötav mobiil) kiirustamine.

Lisaks hakkasin ma viimasel ajal ikka üha rohkem puudust tundma kaamerast, mis oleks igal ajal kaasas.. Umbes paar aastat tagasi võitsin juhuslikult ühe pisikese Sony fotoka ja mõtlesin, et oh, nüüd seda on ju hea kaasas tassida. Natukene tassisingi, kuid siiski mitte piisavalt ning selle värvid jäid kuidagi kummalised ning üldine kvaliteet samuti. Videot tegi ta aga hiiglama hästi, kordades paremini kui pilti. Igatahes sujuvalt on sellest kaamerast saanud rohkem ema kaamera, kes seda reisidele ja sõprade juurde armastab kaasas kanda ja ega ma seda pahaks ei pane, sest mina teen jätkuvalt kõige parema meelega pilte ikka peegelkaameraga. Aga mis sa siis teed, kuid toidupoes on kuhi puuvilju, millel kõigil küljes silt "UGLI", kuid suure kaamera puudumisest hoolimata tahaks seda väärtuslikku hetke kellegagi jagada..?

Nii see otsus sündis. Tean nutitelefonidest väga vähe ning kui poes müügimees selle mulle ulatas, tundsin end kui pensionär tehnikaseadmega. Harjumine käis aga võrdlemisi kähku ning telefoni kasutamine on lihtne. Minu jaoks on siiski tegemist vahendiga, mille põhifunktsiooniks on helistamine, teisel kohal äratuskell, kolmandal sõnumid ja neljandal kohal pildistamine, niisiis on mul äppe vaid 3: Instagram (kasutaja seliise, sest eliises oli juba võetud), Whatsapp ja ühistranspordi graafikute oma. Teadlik valik on Facebooki, Bloggerit ega muid kontosid telefoniga mitte ühendada ning Whatsappis olen pannud teated hääletu peale: näen sõnumit siis, kui muidu kah telefoni asja on (helistamine, kella vaatamine vms). Usun, et telefonile on palju raskem tähelepanu mitte pöörata, kui see pidevalt tiliseb, niisiis väldin seda juba eos. Olen asjade käiguga siiani rahul :)

Kus nüüd sai alles jutustatud.. Tean, et lähema kuu aja jooksul satun siia võrdlemisi harva, niisiis üritas alateadvus võibolla seda tasa teha? Lõpetamise pilte tahaks ikka jagada aga ei tea veel kas on üldse ilma, et väljas pildistada.

P.S. Ahjaa, lubasin ju sellest siin kirjutada, kui autokoolis nalja peaks saama. Nalja sai ausalt öeldes üllatavalt vähe (aga ka nutta sai vähe, vist ainult ühe korra, aga ma nutangi üldiselt kergelt ja igasuguste asjade peale), kuid kõige meeldejäävam juhtum oli sõidutundide alguse poole, kui ma autoga veel väga harjunud polnud. Teatavasti käigu vahetamisel ei tohiks käigukangi väga vahtida ning peaks pimesi tegutsema, mina ma siis ka algusest peale üritasin teha. Tuli ette, et vahel krahmasin mitu korda õhku, kuni lõpuks käsi õigel kohal, ehk siis käigukangil, maandus. Ühel päeval lõppes see aga sellega, et mu käsi maandus sõiduõpetaja põlvel, kes oli kuidagi lösakil istunud. Õpetaja võpatas ja tõmbas põlved sündsalt kokku, mina vabandasin.

4 comments:

Kriss said...

Juheii, õnnitlen lõpetamise puhul ja et jõudsid sinna sekka ka ARKi eksamid ära mahutada ja ilusti ära teha! Nii tubli ja heas mõttes kade olen ka :D Mis edasised plaanid on, kui suur saladus ei ole? :)

Eliise said...

Aitäh! :) Ei ole saladus, eelmise aasta praktikakoht Soomes kutsus mind tagasi, alustan juuli teises pooles. Jutt käis suvetööst, kas ka võimalus kauemaks on jääda, ei tea veel.

Una said...

Vau! Kuidas sa küll nii palju jõuad teha? Äärmiselt tubli! :)

Ma kunagi mõtlesin ka lubade tegemise peale. Sõitsin hoolega isa autoga maal ringi aga autokooli ma ei jõudnudki. Ükskord sõitsin Tallinnas automaatkäigukastiga hiigelsuure Chrysleriga ringi. Vot seda oli lihtne juhtida, ei mingit käigukangi otsimist! Aga nüüd elan hoopis suures linnas ja siin pole autoga midagi teha, sest ummikud on meeletud ja kogu aeg! Sõidan metrooga. Kas sul on plaanis auto osta või tegid load igaks juhuks?

Otsisin sind Instagramist üles, nüüd ootan, et sa mu kutse vastu võtaksid :)

Eliise said...

Aitäh :) Load tegin igaks juhuks, hetkel pole küll plaanis autot osta, sest ei tea kuhu ma lähiajal pikemalt peatuma jään. Vastan kutsele nii pea, kui jälle Tallinnas (ja wifi levialas..) tagasi olen, toimus väike Helsingi ring