June 1, 2014

The Book Thief (2013)

Esimest korda selle blogi ajaloos kirjutan ma teosest, mida ma esmalt lugesin ning vahetult peale raamatu viimaseid lehti vaatasin otsa samal teosel põhineva filmi - "Raamatuvaras" on see. Panen siinkohal kirja raamatust võetud lühikokkuvõtte:
"1939. aasta Natsi-Saksamaa. Riik hoiab hing kinni. Surmal pole veel kunagi nii palju tegemist olnud.
Liesel Meminger, üheksa-aastane tüdruk, asub elama kasupere juurde Himmeli tänavale Müncheni lähistel. Tema vanemad on saadetud koonduslaagrisse. See on lugu Lieselist ja elanikest tema tänavas ja tüdruku kõige suuremast varandusest - tema raamatutest. Esimeseks varguseks on "Hauakaevaja käsiraamat". Tänu akordionistist kasuisale õpib Liesel lugema. Ta jagab oma raamatuid naabritega pommirünnakute ajal ja juudi mehega, kes end tüdruku maja keldris peidab. 
See on lugu sõnade võimest inimhinge toita ja päästa. Loo jutustajaks on Surm."

Mis puudutab raamatu sisu järgimist filmis, siis sellega võib üldjoontes rahule jääda. Küll aga olid arvatavasti aja nappuse tõttu mõned (väga head) kohad välja jäänud. Näiteks ei mainitud poole sõnagagi Maxi, end keldris varjava juudi mehe, kingitust Lieselile, ehk siis tema enda kirjutatud ja joonistatud jutuke, mis on raamatus just täpselt niimodi piltide ja tekstiga olemas. Samuti ei seletatud ära miks just täpselt Max sinna majja, Lieseli kasuisa poole pöördus. Võibolla ütlen siin kohal lõpu kohta midagi, mida ei tohiks, kuid ühe pommitamise käigus, kui terve tänav maatasa tehakse, pääseb Liesel juhtunust peaaegu vaid ehmatusega. Filmis jääb mulje, et see oli lihtsalt õnne läbi pääsemine ja juhuslik värk, raamatus on kirjas väga selge põhjus miks ta pääseb.
Mulle üllatusena oli film tehtud kuidagi "pehmemaks" kui raamat ja seda märkasin liialdamata 2 minutit peale filmi algust. Raamatu alguses reisivad Liesel, ta ema ja vend rongivaguni põrandal, kuhu ta väike vend sureb. Seda meenutab Liesel veel mitmeid kordi ning ei saa magada luupainajate pärast. Filmis aga istub perekond viksilt ja viisakalt siiski rongiistmel ning mingeid luupainajaid ja voodimärgamist filmis me ei näe. Sisse oli küll pandud stseen, kui kasuisa hurjutab tüdrukut  tänaval, kui too väljendab enda viha Hitleri vastu, kuid seda, et isa Lieselit selle käigus vastu põske lööb, ei olnud sisse pandud. Raamatus sai Liesel nii koolis kui kodus vitsaga vastu tagumikku, filmis piirneb kodune nahutamine sõnadega, koolis on lihtsalt kurja näoga õpetaja. Hollywoodi värk vist, et realistlikult kole ei tohi olla?

Minu jaoks kõige suurem möödapanek filmis oli uskumatult halvasti lahendatud igivana dilemma: mida teha siis, kui filmi keeleks on valitud inglise keel, mida loogiliselt võttes seda päriselt kõneks ei kasutatud? Nagu algul mainitud, toimus tegevus Natsi-Saksamaal, kõneldi saksa keeles. Raamatut lugesin mina tõlgituna eesti keelde, seal olid sees mõned saksakeelsed sõnad, mis mind ei häirinud. Filmis aga olid näitlejad pandud kõnelema kehva saksa aktsendiga inglise keelt, toppides saksakeelseid sõnu siia-sinna (loomulikult frau, aga ka näiteks und, kui meelde tuli...). Kohutavalt palju parem oleks see olnud, kui oleksid näitlejad sakslased või kui poleks olnud seda aktsenti.

Mis ma kokkuvõtteks ikka öelda oskan: kui on valida, siis pigem eelistage raamatut. :)

No comments: