June 14, 2014

Her (2013)

 Theodore on üksik mees, kes hakkab peagi oma abielu lahutama. Tema tööks on kirjade kirjutamine teiste nimel, ehk siis teistel on olemas sõnum lähedasele inimesele ning temal on olemas anne see ilusasti ning liigutavalt sõnadesse panna. Kui tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud turul tuleb müügile operatsioonisüsteem, mis lubab olla sama arenenud kui inimese mõistus ja rohkemgi veel, leiab Theodore peagi, et ta naudib suhtlemist häälega arvutist rohkem, kui inimestega. Samantha on algul abiline e-mailide lugemisel jms asjaajamistes, kuid peagi saab temast lohutaja, hea kuulaja ja nõuandja. Peagi tunnistab mees endale, et ta on armunud.
 Ma ei oskagi öelda mida ma esialgu arvasin, kui filmi sisust lugesin. Aga just nii otsekohene see ongi, ei mingit keerutamist: mees põhimõtteliselt tunneb sügavaid tundeid oma arvuti/nutitelefoni vastu (operatsioonisüsteem on sama, niisiis on tal võimalus sama häälega suhelda mitmel viisil). Mulle jäi kogu vaatamine nii kaugeks, sest ma ei saa lihtsalt aru kuidas saab sellel lasta nii kaugele minna. Eriti kummalisena mõjus mulle see, kui mehe sõbrad asjast kuuldes olid pigem põnevil, kui valmis hullumajja helistama, üldine reaktsioon oli:"Aa lahe, lähme siis neljakesi kohtingule". Mida muide ka tehti. Ainus, kes suhtus situatsiooni skeptiliselt, oli Theodore'i endine abikaasa, ning tegelikult nende vestlusest sai aimu, kuidas mees üldse varmalt sellisesse "ühepoolsesse" suhtesse oli nõus astuma - ei tahtnud Theodore nende abielu ajal tegeleda probleemidega ja igapäeva elu koleda poolega ning suhe operatsioonisüsteemiga on suurepärane võimalus sellest pääseda.  Loomulikult on tore, kui üksik inimene leiab mingigi viisi suhelda ja end välja elada. Niisiis mõnes mõttes loogiline, teisest küljest siiski ebareaalne.
Positiivse külje pealt oli filmis rõhku pandud ilusatele värvidele, mis mulle meeldib. Ja välja tooks veel hästi tabatud reaalsuse - ilmselgelt oli tegemist tulevikuga, kuid see ei olnud selline tüüpiline ülevõlli tulevik (lendavad autod, söök kapslitena jne), vaid pigem reaalsena tunduv võimalus, mis ehk ongi 25-50-100 aasta pärast võimalik. Ja ehk selleks ajaks tundubki sülearvutiga sügavate tunnete jagamine normaalsena. Sõltuvus tehnoloogiaseadmetest kui millestki eluks vajalikust on probleem ja see film annab aimu, mis oleks samm edasi nina telefonis ringi käimisest.

1 comment:

Una said...

Ma vaatasin ka seda aga filmi aga lõpuni ei suutnud vastu pidada. Lihtsalt jube igav.