May 28, 2014

Indiefest 2014

Mõni aeg tagasi nägin Facebookis üleskutset, kus otsiti Indiefestile vabatahtlikke. Väike pilk kalendrisse ütles mulle, et paar vaba päeva enne lõputöö kaitsmist võiks kindlasti sisustada millegi toredaga ja seda just teises linnas, kui Tallinnas, niisiis ma end kirja paningi. Veel tõmbas mind Message To Bears, keda oleks olnud meeldiv näha ja kuulata. Niisiis ärkasin ma neljapäeval kell 6 üles, et jõuda bussi peale, natukene Tartus ringi vaadata ja kell 15:00 oma esimest vahetust infotelgis alustada. Infotelgi vahetused kestsid 6 tundi ning seal pidi promoma üritust, vahetama pileteid passide vastu ja teadma vastuseid kõigile küsimustele. Tuli ka ette seda, et infotelki peetigi terveks festivaliks (isegi siis, kui seal muusikat parasjagu ei kostunud).
Vahel olid meile telgi kõrvale muusikud organiseeritud, siis oli rahvast rohkem ja tuju lõbusam. Muidu üritasime festivalil esinevate bändide muusikat läpakast ja kõlaritest lasta, kuid kuna tegemist oli kellegi vanaema ilmselgelt mitte esimeses nooruses sülearvutiga, siis see ei tahtnud alati toimida.

Lisaks infotelgile oli minu ülesandeks kahele läti bändile saatjaks olemine. Esimene nendest, The Sound Poets, saabus neljapäeval 17:30. Nad olid kümnekesi ja tulid minibussiga. Sõitsime nendega Gen klubi juurde ning käisime Feel Goodis söömas - festivali poolt oli bändile ette nähtud söök, päevapakkumine. Loomulikult oli sellel päeval söögiks kala ja bändis bassimängija, kes kala ei söö. Olukord lahenes aga nii, et ta siiski proovis seda kala ja see osutus normaalsemaks, kui kunagi põhikooli sööklas halva mälestuse jätnud lõuna. Edasi toimus bändil heliproov ning mina kiirustasin tagasi infopunkti, et mu paariline liialt kaua üksi ei peaks olema. Kell 21 lõpetasime, pakkisime telgi ja kodinad kokku ning kiirustasin tagasi Gen klubisse, et enda bändi esinemist näha.
Midagi nende juures meenutas mulle Taani bändi Efterklang. Igatahes muusikanäited, ja kõik läti keeles muide, SIIN ja SIIN ja SIIN. Peale kontserdi lõppu saatsime bändi minema ja jooksin kiirelt sõbranna ühikasse ja jäin väga kiiresti magama, väsimus oli suur.
Vahemärkuseks nii palju, et üritusi oli sellel nädalal Tartus veelgi: näiteks Hugo Treffneri Gümnaasiumi Olümpiamängud, Mõtlemisfestival, Olümpiajooks ja lisaks oli Tartu Mänguasjamuuseumil sünnipäev.

Reede hommikul ärkasin kottis silmadega (midagi, mida mul mitte kunagi pole), viskasin kiirelt paar võileiba hammaste vahele ja panin jälle ummisjalu raekojaplatsile ajama. Jäin ikkagi mõned minutid hiljaks ning teised juba vedasid asju kohale. Imelikul kombel olid kõik meesvabatahtlikud kell 9 hommikul veel kuskil magamas, niisiis me kolmekesi tüdrukutega selle telgi kuidagi püsti saime. Järjekordne vahetus kella kolmeni, ning 16 paiku saabus minu teine bänd, The Coco'nuts. Ka neid oli palju ning nad saabusid kahe autoga. Kuna nende GPS oli vigane, jooksin kõige pealt edasi.tagasi, üritades neid üles leida ("Are you seeing a big Maxima?!"). Nii juhtub, kui Tartus täiesti mitteorienteeruv inimene linna peale lahti lastakse :D
Kuna minu vahetus infopunktis oli läbi ja nad olid väga varakult kohale jõudnud, oli mul aega nendega ringi käia. Esmalt käisime nende hotellist läbi, seejärel kiire pilk Gen klubisse ning koos sööma. Ka seekord ei läinud söögiga nii, nagu ideaalis võiks, ehk siis grupis oli üks taimetoitlane ning mingisugust alternatiivi talle festivali poolt pakkuda polnud. Noormehe lõunaks jäi vaid kartul salatiga. Tundsin end justkui kuidagi vastutavana ning süüdi, et vaesekene nüüd pooltühja kõhuga peab olema, niisiis pakkusin talle hiljem enda banaani, mille üle tal küll hea meel oli, kuid (viisakusest?) ära ütles. Jalutasime veidi niisama ringi ning suundusime heliproovi.
Peale heliproovi oli meil paar tunnikest aega. Mõned tahtsid ujuma minna, üks neiu soovis kaltsukasse minna. Tegin ettepaneku esmalt hotellist läbi käia, et esinemiseks vajalikud asjad kaasa võtta, sisimas soovides, et meil seejärel ujumiseks aega ei jääks.. (esiteks seetõttu, et ma ühtegi turvalist ujumiskohta neile soovitada ei oleks osanud ja teiseks seetõttu, et lõbutsedes on aeg kiire kaduma ning bändi hilinemisel oleksin mina vastutav olnud). Mõjutamistööd ma tegema ei pidanud, sest terve bänd tundus väsinud olevat ning nii nad hotellis vooditesse/põrandale ära vajusid. Ma küll pakkusin, et ootan neid väljas, kuid mind võeti kiiresti omaks ning kutsuti kaasa. Nad olid üldse hästi kokkuhoidvad ning nendega oli puhas rõõm aega koos veeta.

Igatahes ühel hetkel avastasid nad, et kohe kohe hakkab esinema bänd Leedust nimega Sus Dungo ning et nad tahaks seda kuulata. Kui kesklinna tagasi jõudsime, avastasid nad, et hoopis kõhud on tühjad ja ega ma ei tea lähedal mõnda kohta, kus kiirelt ja odavalt süüa saaks. Kaevasin enda mälusoppidest üles Ruuni pitsa ja sinna ma nad viisingi. Ajasime väljas 3 ümmargust lauda kokku, kuhu meie seltskond maandus. Sus Dungot nägime vist küll vaid ühe loo jagu, kuid asi seegi.

Ja siis oligi peagi aeg The Coco'nutsi jaoks. Esimese loo ajal tundusid nad veidi ebakindlad, võibolla lavanärv? Publik oli samuti tagasihoidlik ning pigem kahtlustav. Peagi aga saadi hoog sisse ning inimesed suundusid siiski kaasa elama ja tantsima. Muusikanäide SIIT ja SIIT. Just eelmisel päeval tuli neil välja esimene plaat, mida nad edukalt peale kontserdi müüsid ning autogramme jagasid. Minule jäi nendest igatahes väga hea mulje ning muusika oli seda nauditavam teades, et selle taga on lõbusad ja pingevabad inimesed.
Miks mulle tervest sellest kogemusest eriti hea mälestus jääb oli just võimalus näha bändide olemust mujal, kui vaid laval. Kes on "kuulsusest" ära tõusnud ja näitavad enda iseloomu heliproovi ajal, kuidas bändide erinevad liikmed valmistuvad esinemiseks, seda just The Coco'nutsi puhul, kellega veetsin terve päeva koos. Organiseerida ja planeerida mulle meeldib, niisiis bändiga ringi jooksmine ja asjatamine sobis mulle hästi. Magama sain reede õhtul hilja ja hommikul olid mu vaesed silmad veel rohkem kottis.

Viimasel päeval olin jälle hommikuses infotelgi vahetuses ning kell 16 panime kogu kupatuse kokku. Sain enne Tallinna tulekut veel sõpradega kokku ja nii see väljasõit mul lõppeski. Jõudsin kesköö paiku koju Tallinna ja tunne oli justkui oleksin veoauto alla jäänud, kõik lihased valutasid ja nii unine ja väsinud oli olla, elamusi ja suhtlemist ja kuumust oli olnud paari päeva jooksul ikka palju. Kodu oli kui kasvuhoone, kuid oma voodis oli ikka hea magada.
Nüüd aga muusikasoovitus - festivalil avastatud tõeline pärl. Nimelt minu paariline infotelgis oli saatjaks ühele Hollandi bändile, I Am Oak. Kuna nad saabusid päev varem, nägin neid linna peal ja telgi juures hängimas nii mõnelgi korral, sõbralikud ja toredad poisid. Juhuslikult hüppasin Feel Goodist nende kontserdilt läbi, seal oli marupalav ja umbne.. Jõudsin viimase loo ajaks ja see oligi nende kõige tuntum lugu, mis mulle kohe meeldima hakkas. Nüüd olen neid juba mitu päeva kuulanud ja just selline muusika mulle praegu sobibki. Lisaks on jällegi hea teada, et tegemist lahedate tüüpidega on.







Mis puudutab Message To Bearsi nägemist, siis see jäi sellel korral ära. Nimelt tõsteti nende esinemine 16:00 pealt ära keskööle ning minu buss Tallinna läks tunduvalt varem.. Ehk mõni teine kord. Olen siiski õnnelik, et oma muusikalist silmaringi laiendatud sain ning kavatsen läbi kuulata teisedki festivalil esinenud bändid, keda ise kuulama ei jõudnud.

2 comments:

Anonymous said...

Erinevate riikide lippudega pildil on tegemist Hugo Treffneri Gümnaasiumi Olümpiamängudega. :)

Eliise said...

Aitäh märkuse eest, lisasin postitusele :)