April 2, 2014

La dotta, la grassa e la turrita

 Kaks nädalat läks mõnusas tempos, mitte just üleliia kiiresti, kuid mitte ka aeglaselt. Jõudsime tegeleda nii filmide vaatamisega (Breathe In, Stoker, The Boat That Rocked ja The Rocky Horror Picture Show), küpsetamise, söögitegemise, pargis vedelemisega ning austada sõpru oma kohalolekuga nii lõpetamistel, pidustustel kui niisama kohtumistel.

Mul on tunne, et selles postituses tuleb kõvasti toidupilte ning vastavaid jutte, niisiis - teid on hoiatatud. Teen algust kohe esimese kahe pildiga, nimelt on seal valmimas ahjus röstitud paprika, porgandi ja herne pasta. Mina olin vaid abivägi ning aitasin hakkida.
 Üheks põhjuseks, miks sai reisikuupäevadeks valitud just märtsi kaks viimast nädalat, oli Matteo lõpetamine. Lisaks temale lõpetasid veel sõbrad Laura ja Giulia. Niisiis sain esimest korda osa itaalia lõpetamisest ning osaleda lausa kolmel eraldi kaitsmise sessioonil. Neil toimub kaitsmine ning õnnitlemine ja ametlik lõpp kõik ühel päeval, meil on see teisiti. Veel on neil komme lõpetajatele loorberipärjad pähe panna ning väidetavalt toob teistele mitte veel lõpetanud sõpradele head õnne sealt pärjast üks leht endale saada.
Minu viidud kinkekoti üheks osaks oli otse Soomest toodud Elovena kaerahelveste pakk, mida mu armas sõber kangesti soovis ning ka lõpuks endale sai. Veel olid seal Etno punased põlvikud, kuivatatud rabarber, hematogeen ja suitsuvorst.
 Kaerahelbepudru usku sai pööratud veel teisigi inimesi. Serveerisin seda seal banaani ja kaneeliga, hiljem ka maapähklivõiga, mille ühest kõrvalisest poest leidsime, sest sellega on lugu sama, mis kookospiimaga: tavalises suures toidupoes seda lihtsalt ei ole.
 Ühel ilusal päeval jalutasime niisama kesklinnas ning uurisime, mida head poeakendel pakutakse
 Seda õiget ja rammusat itaalia jäätist sõime kolm korda, lihtsalt nii hea on see. Ütlesin, et kui ma seal elaks, siis sööks vist ülepäeva seda (ning riskiks päris mitme haiguse ja vaevaga, arvatavasti).. Kõige enam meeldib mulle pistaatsia ja šokolaadi oma.
 Pikemaaegsed lugejad teavad minu iittala vaimustust, just Korento ja Taika kollektsiooni vastu. Ja nüüd, keset Bologna kesklinna, oli üks disainipood, mille aknal kena väljapanek esemega, mida ma esimest korda nägin. Nimelt seda keskmist kandikut/taldrikut pole ma küll enne kuskil näinud, isegi mitte tehasepoes. On see mu halb mälu või on tegemist uue lisandusega vanale kollektsioonile, ei tea.
 Kuna hetkel on Bolognas võimalik oma enda silmaga näha Vermeer'i maali "Tüdruk pärlkõrvarõngaga", siis oli terve linn täis selleteemalisi suveniire ning isegi torte. Oleks isegi läinud, kuid selle eest küsiti müstiliselt kõrget hinda.
 Ilm oli väga soe. Ütleks lausa, et meie kehva suve mõõtu, umbes 18 kraadi ringis, mõnel päeval isegi 20.
 Siin esitlen nüüd ühte nii nii head lõunasööki, mille Nicola ise algusest lõpuni valmis tegi. Mäletan, et mind pandi jälle vaid hakkima, muud midagi. Nimelt on tegu tatrapastast, peaaegu pudruks keedetud kartulist ning isetehtud pestost koosneva söögiga, mis on midagi traditsioonilist põhja poolt. Seda sööks praegu väga hea meelega.. See isetehtud pesto pole mingi naljaasi. Olen alati pidanud seda mingisuguseks raketiteaduseks ning vahel harva proovinud poe oma, mis pole erilist muljet avaldanud. Kuid see oli täiesti teine tera ning tegemise vaev on mitmekordselt tasutud.
Mulle üllatuseks olid aiaääred täis pakse ja rasvaseid sisalikke! Septembris ma ei mäleta, et oleks ühtegi näinud. Nüüd oli kõnniteel liigeldes pea iga teise sammu järel kosta lehtede närvilist krabinat, kui loomakesed plehku panid.
Aasia restoranis Megu kehtib põhimõte "maksa summa ja telli palju tahad". Ma ei ole muidu eriline sushi fanatt, kuid sealse vastu pole mul midagi, ning pelmeenid on igal juhul need, mis mind sinna tõmbavad. Nendega hoidsin end motiveerituna, kui mõned tunnid varem vihma käes jalkastaadionil külmetasime - nimelt oli vaja ilmast hoolimata kaasa elada Bologna - Cagliari mängule.

Järgmises postituses pilte ja jutte sellest, kui läksimel Bolognast ära mägedesse, mis oli minu jaoks esimene kord nii kõrgel olla.

5 comments:

Kriss said...

Ooohh, kui ilus! Need poekeste vaateaknad, pestod ja pastad ja jäätised! Nunnud mopeedid ja kitsad tänavad! Jah, reisipisik annab endast jälle tunda, sedapuhku siis süvenes soov Itaaliasse trippida :)

Kadri said...

Jagan armastust itaalia jäätise ja Iittala Taika kollektsiooni vastu :) Väga mõnusad pildid!

lighthousediary said...

pöörad mind ka kaerahelbe usku :D ja oi, kuidas tahaks praegu itaalia jäätist...

Maris said...

Tead, ma olen tahtnud seda juba ammu öelda, aga olen alati mõnd sobivamat hetke oodanud. Kuna ma nüüd aga siin kommentaariumis juba passin, võin selle sama hästi välja hüüda:
Mulle niiiiii jubedalt meeldib su maitse! Tänu sinule olen vaadanud ära hulga häid filme, eile näiteks just lõpetasin "Polli päevikutega". Ja kui ma ei eksi, siis olid ka sina see, kes kunagi väga ammu tegi juttu Kings of Convenience'ist, mida samuti jumaldama olen hakanud.
Lase samas vaimus edasi!

Eliise said...

Aitäh teile kõigile!

Jah, Kings of Convenience on üks mu lemmikutest. Maris, see on väga suur kompliment, aitäh! Ja mul on rõõm, et oled tänu sellele blogile tee meeldivate elamusteni leidnud, nii filmide kui muusika näol :)