April 19, 2014

It is both a blessing and a curse to feel everything so very deeply

 Et vahet postitustel liiga pikka ei tuleks, peaks ikka paar rida kirja panema. Seekord ilmestavad juttu fotod kaks nädalat tagasi toimunud üllatussünnipäevalt Fahle restoranis. Sünnipäevalaps teadis, et tuleb õhtusöök pere seltsis, kuid tegelikult olid kohal nii pere, sõbrad kui ka kõige kallimad kolleegid. Ning Taukar, kes leidis aega oma isa sünnipäevalt tulla ning meid lauluga lõbustada.
 Lõpetamiseni on jäänud 9 nädalat, täpsemalt 61 päeva. Just täna sain tagasi esimese mustandi paranduse oma lõputööle. Saatsin selle juhendajale eelmisel pühapäeval ning võite vaid ette kujutada kui väga ma terve selle nädala jooksul tagasisidet kartsin.. Mulle võib kinnitada ükskõik kes, et ei ole vaja karta ja stressata enne probleemi tekkimist, kuid need on tõesti sõnad kui hane selga vesi minu puhul. Ikka ette olen ma varmas muretsema. Eriti praegu, kui ma ei ole täiesti kindel enda töös ja selle headuses, samuti vist asjata. Igatahes tagasi ma oma kirjutise sain, rohkete parandustega. Need 20 minutit kui ma töö kiirelt silmadega üle lasin ning märkusi uurisin, oli 2014. aasta kõige pingelisem moment - süda peksis sees ning selg kiskus märjaks.

Kõige enam pelgasin viimase peatüki märkusi, sest just seal on minu töö uurimuslik osa ja analüüs. Oma vaimusilmas kujutasin ette märkusi stiilis "Misasi see veel on?! Kõik tee uuesti!". Nojah, taolised sõnad võiksid mustandile ilmuda reaalselt vaid siis, kui juhendaja esimest korda üldse näeks, mille kallal viimased kuud pusitud on. Minu puhul see nii polnud, kuid kas see mind siis hoidis muretsemast? Igatahes oli vigu hulgim, kuid tegemist rohkem sõnastusvigadega ning märkustega, mida lisada, mis on lugejale arusaamatu, mida võiks täiendada. Ning mulle üllatuseks oli kõige vähem märkusi viimase peatüki kohta. Igatahes võib nüüd veidi kergendust tunda - esimene kontrollpunkt on läbitud ja neljapäeval on eelkaitsmine. Seal otsustab komisjon, kas mul on piisavas mahus tööd valmis, et see edukalt õigel kaitsmisel esitada. Selleks ajaks viin parandused töös sisse ning nendega, millest täpselt aru ei saa, pöördun juhendaja poole juba peale eelkaitsmist, et anda tööle viimane lihv.
 Autokoolis liigub asi samuti lõpu poole. Olen läbinud kõik kohustuslikud sõidukorrad ning nüüd võtan lisa juurde, et harjutada ning praktikat saada. Viimased kaks korda oleme platsil harjutusi teinud, mõningaid probleeme valmistab mul tunnel. Samuti tegin ära libedasõidu, mis osutus pettumuseks nii tunni enda kui õpetaja poolest, kuid seda enam hindan ma nüüd enda õiget sõiduõpetajat, kes on olnud osav õpetussõnu jagama seal, kus tarvis, ning olema tasa seal, kus kommentaarid mitte midagi ei muuda.
 Et eemale hoida muremõtteid lõputöö pärast ning võidelda eksistentsiaalse kriisiga (millest võiks võibolla lausa pikemalt kirjutada), olen hakanud plaanima ühte mõnusat reisi juuli alguses, marsruudiks umbes täpselt Tallinn-Kauksi-Põlva-Võru-Rõuge-Valga-Pärnu-Haapsalu-Tallinn. Kui üldjuhul sõnapaar "transport ja logistika" ei tekita minus just ääretult sügavaid emotsioone (alateema tuleviku kriisipostituse jaoks), lähen ma justkui põlema, kui peab midagi sellist organiseerima, otsima ööbimiskohti, planeerima, mõtlema.. Jah, organiseerida ja plaanida mulle meeldib ning see on üheks mu tugevuseks, mida kasutan nüüd usinalt puhkuse kujundamisel. Ühtlasi on teretulnud kõik soovitused, mida huvitavat ning teistsugust nende linnade lähiümbruses näha on. Äkki selliseid kohti ja nurgataguseid, kuhu iga turist ei satu?

Nüüd aga hakkan end vaikselt sättima laupäevaseks sõidutunniks ning õhtul toimuvaks Koolitantsu finaaliks. Lähme sõbrannaga uurima, mis on toimunud kümne aasta jooksul tantsumaastikul ning mis muusika ja koreograafia on nüüd popp. Ehk siis aja jooksul, mil mina kahjuks põhiliselt pealtvaatajarollis olen olnud. Tundub, et saabumas on heietusi täis õhtupoolik..

No comments: