March 14, 2014

13 ja neljapäev ehk kuidas ma oma telefoni kaotasin, skalpelli alla jõudsin ja autokooli teooriaeksamit sooritasin

Postituse pealkirjast võib tunduda, nagu tegu oleks mõne vaimuka stseeniga mõnest komöödiafilmist, kuid eile just selline tragikomöödia mul hommikust saadik käiski. P.S. Postituse pildid ei haaku tekstiga mitte kuidagi moodi, kuid ilma piltideta ma postitada ei taha, niisiis on siin valik viimasel ajal ette jäänud südnmustest ning tegemistest.

Hommikul ärkasin tarkusehamba valu peale. Minu kolm tarkusehammast on välja tulnud ilma eriliste komplikatsioonideta - valutanud siin ja seal süües, kuid mitte midagi katastroofilist, vaid natukene ebamugav. Kuid nüüd oli mul juba kolmandat päeva see viimane õnnetu tunda andnud. Aga mis mind eile hommikul hämmastas oli see, et valus oli juba läbi une ja kohe hommikul, kui polnud veel rääkinud või söönudki. Lisaks oli valus mul sama hamba poolt osa kurgust, mis mind natukene paanikasse ajas. Helistasin kindluse mõttes hambaarstile ja mind kutsuti 11:30 kohale.
Vahetult enne hambaarsti käisin sõidutunnis. Käisime "Bermuuda kolmnurgas", mis on Tallinnas selline koht, kus on hästi palju stop märke korraga ning millist mina veel enne näinud ei olnud. Arvasin, et olen kindlasti sõidutunnis hästi ärevil hambaarsti pärast, kuid suutsin enamvähem normaalselt toimida. Kipun siiski natukene liiga hilja ja järsku pidurdama, jään sellega hiljaks.

Kui olin sõidutunni lõpetanud ja hakkasin trolli peale minema, ei leidnud ma enam kotist mobiili üles. Olin täiesti kindel, et kodus ei saa see olla, sest sõidutundi minnes oli see mul trollis olemas, panin telefoni sõidutunni jaoks hääletu peale. Arvasin, et ju see mul mõne ulja pidurduse ajal tagaistmel olevast kotist välja libises ja otsustasin, et peale hambaarsti lähen tagasi parklasse ja ootan sõiduõpetajat seal.

Hambaarsti juures seletasin oma loo ära: tarkusehammas on valus juba mitmendat päeva, ige on seal poolikult peal ja valulik, lisaks pool kurgust on valus. Miks ma üldse nii kiiresti reageerisin ja ei oodanud valu tõsisemaks muutumist, oli mure esmaspäeva pärast, kui ma peaksin reisi jaoks igati täie tervise juures ja valuvaba olema. Soovitatavalt ka reisi ajal. Selle peale ütles arst, et hammast siis välja ei hakka praegu tõmbama, kuid natukene skalpelliga võiks ju siiski olukorda aidata. Peale röntgenpilti läkski nali lahti. Ma ei ole eriline skalpellisõber ja kujutasin ette kurgust allanirisevat verd ning proovisin mitte vaadata, mis riistapuudega arst mu vaesele igemele läheneb, kuid õnneks peale tuimestavat süsti ei tundnud ma enam midagi ning ka verelaviinid jäid tulemata. Tulemuseks alumise tarkusehamba pealt eemaldatud ige, mis oligi põhiline valuallikas: ülemine tarkusehammas käis selle vastu. Suu topiti mul siiski vatti täis ja niimodi ma autokooli poole minema hakkasingi. Valus kurk muide pidi olema kokkusattumus, pildilt ei tuvastatud sügavat põletikku.
Jõudes autokooli ning tervitades sekretäri entusiastlikult kõval häälel "Tele!", proovisin oma vatti täis suuga selgitada olukorda minu mobiili ja sõidutunniga. Sõiduõpetaja ühtegi mobiili tähele polnud pannud ning kuna see oli hääletu peal, vaid vibratsioon oli sees, ei olnud ka sõidu ajal midagi kuulda. 15 minuti pärast aga lõppes tal tund ning koos otsisime auto läbi. Mida pole, on minu vana nuppudega telliskivilaadne telefon. Olin tõsiselt üllatunud: kui seda siin pole, siis kus..? Vaatasime istmete alla, liigutasime neid, helistasime mobiilile, et kuulatada, aga pole. Läksingi siis kodu poole ja mõtlesin, et äkki kukkus see trollis kuidagi moodi kotist mööda. Ometi sellise uunikumi kukkumist oleks kindlasti kuulda olnud ning lapsed oleks näpuga näidanud ja naernud.

Teel koju olin juba tujust ära. Tuimestus hakkas kaduma, valu oli suur. Võtsin valuvaigisti ning ka kõht hakkas tühjaks minema, kuid süüa võisin sellel päeval vaid külma ja pehmet. Kodus helistasin trolliparki, ka nemad polnud midagi kuulnud. Helistasin oma telefonile, see kutsus endiselt, mis välistas kuritegelikud jõud. Tegelikult välistas need juba kõnealune objekt ise.. Igatahes oli nüüd kindel, et kuskil see mobiil vedeleb ja keegi seda leidnud/varastanud polnud. Vastasel juhul oleks kas mobiil olnud välja lülitatud või keegi oleks vastu võtnud. Olin võrdlemisi endast väljas, nii hamba, kui kadunud telefoni pärast. See truu kaaslane aastast 2006 hoidis endas ju kõik telefoninumbrid ning väärtus oli tal minu jaoks suur. Ma ei ole kunagi ühtegi telefoni kaotanud, lõhkunud või hüljanud ning ei mõtlegi uue telefoni, veel vähem nutitelefoni, soetamise peale, kui eelmine veel töötab. Hakkasin ka õhtuse teooriaeksami pärast pabistama, sest nüüd oli jäänud selle kordamine viimasele minutile. Otsustasin uinaku teha.
Kui ärkasin, oli valu taandunud ning suus oli jube palju ruumi. Uskumatu, kuidas üks väike tükike saab nii palju segada hammaste kokkuvajutamisel. Proovisin veel korra lauatelefoniga mobiilile helistada, äkki nüüd on keegi selle leidnud. Ei miskit. Mõned minutid hiljem heliseb aga lauatelefon, teisel pool minu sõiduõpetaja. Üllatus üllatus, telefon oli siiski autos. Ma olin kindel, et see peab seal olema, muud loogilist võimalust ei olnud. Kuidas me seda siis enne ei näinud? Kui ma nüüd viimane kord helistasin, oli parasjagu auto mootor väljas, uksed kinni, raadio kinni, ning õpetaja oli nõrka vibratsiooni kuulnud. Pika otsimise peale leidis ta telefoni tagumise porimati alt.

Sain mobiili kätte, olin väga õnnelik, ja edasi läksin teooriaeksamile. Teadsin, et küsimused on kõik samad, mis harjutusvihikus, olin nende põhjal end ette valmistanud. 60 küsimust, maksimum 5 viga. Kuid juba eksami käigus tundsin, et head nahka siit küll ei tule.. Etüülitud bensiin?! Lausa kaks küsimust olid mul selle imeaine kohta, millest kuulsin häbiväärselt alles esimest korda. Lõpuks kui küsimusi veel üle kontrollisin, leidsin, et ma kas pääsen väga napilt või kukun läbi. Kui lõpuks pika ootamise peale tulemused saime, võisin kergendunult hingata: täpselt 5 viga, eksam edukalt sooritatud. Kummalisel kombel olid vead hoopis mujal ning etüülitud bensiin mulle saatuslikuks ei saanud.

Kui lõpuks kell 20:09 koju jõudsin, olin väsinud. Pea hakkas vaikselt valutama ning päev tundus tõsiselt närviline ja stressirohke. Aga õnneliku lõpuga siiski: hammas sai korda, mobiil leitud ja teooriaeksam läbitud.

1 comment:

6unapark said...

Sa oled tõeliselt vapper ja tubli, et sellisest päevast nii edukalt läbi tulid! Aplaus!

Kahju, et oma telliskivi-telefoni ikka üles leidsid, sest nutitelefonid on ikka väga lahedad! ;)