January 11, 2014

It’s a light I choose to see

Esmalt märgin ära, et need kaks pilti on pärit aastast 2006 ning tehtud minu esimese kaameraga, milleks oli üks Olympuse väike kompaktkaamera, millel olid võimsad 3.2 megapikslit. Kui ma ei eksi, siis on vist isegi nutitelefonidel neid tänapäeval kõvasti rohkem. 8 aastat tagasi aga oli see kõva sõna ning pilte sai tehtud palju. Sattusin välisel kõvakettal neid vanu pilte vaatama ning tuleb tõdeda, et ei ole teistel häda midagi. Võibolla on tõesti nii, et pilti ei tee mitte kaamera, vaid inimene. Rääkides kaameratest: polaroid kaameraga olen teinud täpselt 5 pilti siiani, 3 on sellest esimesest paberipakist jäänud veel.

Lõputööga olen väga vaikselt alustanud. Vaevlen justkui mingisuguse motivatsioonipuuduse käes ja ootan mingisugust ilmutust, mis paneks mu tööle. Tõde aga peitub arvatavasti lihtsalt pihta hakkamises. Iga asi omal ajal..?

Autokooliga on nüüd nii kaugel, et 21. jaanuaril on esimene teooriatund. Võtsin sellise autokooli ja kursuse, kus on teooria kaks korda nädalas, seega saab ta kiiremini läbi kui ma arvasin. Eks hakkan sõidutunde samal ajal võtma ning kuidas nendega läheb, see on juba eraldi teema. Kui ikka väga nalja hakkab saama siis võib arvatavasti sellest blogist kord lugeda.

Jaanuarist hakkasin üle mitme aasta korralikku päevikut pidama. Hetkel ei ole veel vedama saanud, olen kirjutanud peaaegu iga päev aga üldiselt sellist mula. Otsustasin seda teha põhiliselt reisimise ja muude ürituste tõttu, mida tahaks detailsemalt hiljem meenutada. Blogiga jätkan loomulikult samuti, kuid siin ma piirdun üldjuhul pealiskaudse jutuga ning rõhun pildilisele poolele.

Üks päev trollipeatuses hakkas üks väike, umbes 3-aastane poiss mul käest kinni võtma. Kui ma siis üllatunult talle otsa vaatasin ja ta aru sai, et see ei ole mitte tuttav nägu, ehmatas ta väga ning pages oma tegeliku ema jope külge klammerduma. Tegelik ema oli muide sellest kõigest väga lõbustatud ja siis ma nägin, et jah, joped on meil tõesti sarnased..

Mõned päevad tagasi käisin esimest korda elus keemilises koorimises. Nahaarst otsustas mind sinna saata ning nii ma selle tee ette võtsin. Siis ei saa kunagi hiljem ahastuses öelda, et "ma ju proovisin kõike". Kosmeetik tegi protseduuri mingisuguse kooriva geeliga, mis pidi algul näos olema miinimum 6 minutit. Minul kannatas umbes 8 olla. Kuna mul on tundlik ja õrn nahk, siis rohkem ei saanud, hakkas juba kipitama rohkem kui peaks. Igatahes tundub see olevat üks nendest asjadest, mille tulemus annab end korralikult näha peale mitut visiiti. Järgmine aeg on kirja pandud veebruari lõpus. Kartsin algul, et see on üks nendest asjadest, kui pärast on nägu mitu päeva punane ning siis hakkab "vana nahk" maha kooruma, kuid see on vist ikka mingisugune teine ja karmim ettevõtmine. Minul olid olemasolevad laigud natukene punasemad paar tundi kui muidu, kuid juba õhtuks oli see tagasi tõmmanud ning järgmisel päeval oli näha ja tunda, et nahk on tervem ja rohkem elu täis kui enne.

Täna tuli mulle meelde, et vaatasin kunagi sellist sarja nagu Six Feet Under, kuid see jäi mul mingil põhjusel pooleli. Vahel oli see natukene liiga aeglane ja mu tähelepanu hajus, ometi oli tegemist hea vaatamisega. Täna aga alustasin sealt, kust kord pidama sai jäädud. Naasengi nüüd sarja vaatamise juurde tagasi.

Head jätkuvat nädalavahetust!


2 comments:

Kriss said...

Ehheee, mul oli ju ka selline Olympus esimeseks kaameraks - välimus oli sama, aga sel oli lausa 5 megapikslit. Paistab, et sa tegid vähe ilusamaid pilte siiski, ma oma pubekaajudega rõhusin vist rohkem jubedatele "reidikatele"... Nalja pärast peaks need ka kuskilt kõvaketta mälusopist üles leidma, hihi :D Aga vähemalt äratas see minus suure huvi pildistamise vastu, nii et see pisike nunnu Olympus on minu jaoks ikka väga armas nostalgiline vidin :)
Muideks, kas sellele koorimisele kaasneb ka mehhaaniline näopuhastus? Ma käisin suvel laserpuhastuses, see tundus täitsa asjalik olevat, sest ei traumeeri näonahka nii, nagu mehaaniline... Kuigi koorimine iseenesest tundub ka täitsa huvitav viis olevat nahka pisut klaarimaks saada.

Eliise said...

Kogu protseduur põhimõtteliselt oligi selle geeli kasutamine ja pärast rahustav mask. Enne puhastas näo ära aga mingit pigistamist või muud traumeerimist ei olnud.