January 22, 2014

All 9 lives

Saan teieni tuua järjekordsed pildid Itaaliast, nimelt eelmise nädala reisilt. Kuigi olin Bolognas 5 päeva ja Milanos vaid ühe, on suurem osa pilte just sealt. Ilmad olid kehvad, õnneks tuulevaiksed aga sombused, niisiis väga palju ringi ei käinud ning aega veetsime põhiliselt koduselt: vaatasime filme, tegime süüa, küpsetasime, vedelesime niisama ahju ees ja soojendasime konte. Ühel päeval käisime koolist läbi, Nicolal pidi kaks suulist eksamit olema, kuid kumbagi ei toimunud. Üks õppejõud oli operatsioonil, teine oli pensionile läinud. Selline õppetöö korraldus siis..
Üks vana mõis Bolognas, kus nüüd tegutseb mängusõdurite näitus, polikliinik ja teater.
Vaikselt üritatakse mindki jalgpallifänniks teha, kuid kardan, et sellega lõpuni küll minna ei suudeta.. Aga mine tea, imesid on ennegi juhtunud. See kleeps on nüüd mul päeviku siseküljel.
Lõuna: polenta al ragù, värske salat ja piadina singi ja mortadellaga. Mina oleksin ju võinud omalt poolt midagi eestipärast teha, kuid selle asemel tegin oma viimatise avastuse, kookospiimaga hautise. Mulle üllatuseks ei ole itaalia toidupoodides kookospiim üldse nii laialt levinud kui meil. Selle saamiseks pidime minema kuhugi kõrvalisse poodi, kus müüakse kõike idamaist ja erinevat. Lisaks tegin ricottaga kooki, mis nagu kiuste tuli eriti lapik välja ja üldse ei kerkinud, ju selle sama raske ricotta tõttu, vist.

Toidujuttu Bolognast veel nii palju, et sattusime ühel päeval poodi, mis müüb vaid külmutatud tooteid. Päris suur pood oli ja valik oli lai, saada võis kõike alustades külmutatud hernestest lõpetades uhkete quiche'idega. Sellist nalja pole ma küll mujal näinud, et terve pood ongi vaid külmkappe täis.
Ühe päeva veetsime Milanos. Mina seal varem käinud polnud ning Nicolagi ei ole seal just kodus, niisiis oli põnev mõlemale. Õigemini: niivõrd põnev, kui seda sombuses Milanos olla saab. Linna sisse sõites ja isegi hiljem ringi kõndides ei jäta linn just kõige lahedamat muljet, lihtsalt üks suurlinn, ilma erilise "hingeta". Üleval pildil olev vaade on meie hostelist, mis oli tegelikult normaalses piirkonnas: jalutuskäigu kaugusel rongijaamast, kuid kõrvaltänaval, kus lähedal oli toredaid söögikohti.
Näiteks Pavè, kus sõime hilist hommikusööki. Seal olid koha peal osaliselt avatud köögis valmistatud pirukad, koogid, saiakesed. Lisaks karpidega küpsised ja muu hea ja parem, mida kaasa sai osta. Asjad olid värsked ja tõesti maitsvad.
Veel midagi, mida nägin esimest korda: vihmavarjud jätavad kõik ukse taha tänavale. Võimaluse korral kuhugi ämbrisse või lihtsalt maha. Seda nii restoranide ja kohvikute aga ka väikeste toidupoodide uste taga.
Lõunat sõime ühes koduses kohas, mida minu arusaamise järgi pidas Lõuna-Itaaliast pärit pere, kes isegi peagi alla sööma tulid koos lastega. Kõike lõunapiirkondadele omast sai kaasa osta ja koha peal süüa.
Seejärel läksime Sforza lossi, kus on avatud mitu näitust. Käisime pillide ja tarbekunsti väljapanekuid uurimas. Hetkel oli seal ka Milan Expo 2015 üritust reklaamiv hütike püsti pandud.
Üks Milano sümboleid, Duomo di Milano katedraal, mis on suuruselt viies kõige suurem katedraal maailmas. Arvatavasti peaväljak, katedraal ja loss ongi Milanos põhiliselt külastamist väärt kohad.
Õhtust sõime kohas nimega Mint, mis on segu lillepoest ja kohvikust. Nende kodulehelt saab aimu, et tegemist on kohaga, kus üritustest ja kunstiinimestele meelejärele olemisest puudust ei ole. Õhtusöök oli meil aperitivo vormis: ametlikult on tegemist väikese söögikorraga enne õiget õhtusööki, kuid kui kõhud pole ääretult tühjad, siis tundub, et võib ka vaid sellega piirduda. Vähemalt nii me tegime. Koosneb see ühest mitte väga kangest alkohoolsest kokteilist ning erinevatest snäkkidest ning sellist võimalust pakub iga endast lugupidav söögikoht alates kella 18 või 19 õhtul. Siin on reisi ainus pilt minust, kus mul on silmad lahti, ehk siis ma ei maga või ei uimerda ringi.

No comments: