October 11, 2013

Sasha sünnipäev ja lõpuks ujuma

14. septembri hommikut alustasime Sasha sünnipäeva tähistamisega. Mina ja Matteo ärkasime varem üles, olime ähmi täis, üritasime Sashat köögist eemal hoida kuni me oma geniaalse üllatuse valmis seadsime ning puterdasime midagi kokku. Kingiks ostsin ma Eestist kaasa öökulli kõrvarõngad, suured aga kergest materjalist, pärit Tali poest. Järgmiseks sihtkohaks oli meil Nicola suvekodu mere ääres, Lido delle Nazionis, kus veetsime kaks ööd. Tegemist oli meeldiva väikese ridaelamuboksiga, mis asus paari sammu kaugusel rannast.
Kohale jõudes kiirustasimegi randa, sest ilm polnud kiita ning kartsime, et hakkab sadama. Mina ja Sasha ujusime, noormehed sellest mõttest nii vaimustuses polnud. Minu jaoks pole puhkus korralik puhkus, kui ujuda ei saa. Sasha oli sellest tegevusest kõige enam vaimustuses ning oli lausa nii kaua kaugel meres, et inimesed meie kõrval hakkasid kommenteerima, et üks treenib vist võistlusteks..

Rahvast oli vähe, hooaeg oli juba lõpule jõudmas. Arvukalt olid esindatud väikesed kõige enam päevitunud ja pleekinud juustega plikatirtsud, keda elus näinud olen. Nad tiirutasid meie lamamistoolide ümbruses, sest Nicola onu on kõigi laste lemmik - räägib neile lugusid ning teeb karusselli. Meie aga võtsime vabalt, mängisime sulgpalli ning kritseldasime niisama. Järgmisel päeval hakkaski õhtu poole sadama, kuid hommikupooliku veetsime jälle rannas.
Õhtul läksime jalutama, tänavad on seal riikide järgi nimetatud, sellest ka koha nimi: Lido delle Nazioni. Eestit seal ei olnud, küll aga pidavat kuskil olema Nõukogude Liidu tänav..
Lemmikteema juurde. Sellest räägiti meile juba ammu, et raudselt peame me praetud kala saama ning et mere ääres on see kõige parem ja värskem. Teisel õhtul läksimegi ühte põhimõtteliselt putkalaadsesse kohta, kust sai kilo kaupa võtta praetud mereande (väikesed kalad, mingid muud molluskid ja väikesed kaheksajalad, kõik taignas praetud), kõrvale friikartulid. Tegemist oli sellise kohaga, kuhu ükski turist vist ise ei satu, nägi välja natukene räämas ning sees istumise võimalust polnudki, hooaja värk - aiatoolid välja ning restoran avatud. Ja see kõik oli jube vahva, et ostmine käis kiloga, kunded olid vaid kohalikud ning väärtus seisnes toidus, mitte ümbritsevas. Sadas padukat, meie istusime varju all ning nosisime kõike head ja paremat.

No comments: