October 1, 2013

Saiasöödikutega Asinelli torni otsas ja kohtumine Itaalia Perekonnaga

 Järgmist päeva alustasime jälle Bologna kesklinnas. Kuigi hommikusöök oli alles kõhus mulksumas, suundusime ühte pagariärisse. Pagariäri pole justkui kõige õigem sõna, sest seal oli lisaks veel käsitsi tehtud pastat ja muid hõrgutisi, kuid ülekaalus olid siiski erinevad magusad ja soolased küpsetised.
 Nii selles kui ka teistes väikestes poekestes oli naljakas süsteem ostmisel. Esmalt esitad oma soovi tädile, saad oma kraami koos tšekiga kätte. Seejärel esitad tšeki eraldi kassasse, uuele tädile, ning maksad seal. Ühes kohvikus, kus paaril korral hommikust sõime, oli sarnane süsteem, kuid vastupidi: kassatädi juures tellid oma asjad, maksad, saad tšeki, tšekiga lähed leti juurde ja saad sealt vastavalt oma söögid kätte. Ei oskagi otseselt seletada, miks niimodi.
 498 astet hiljem jõudsime sellise vaateni. Kõrvuti seisavad kaks torni, Asinelli (97 meetrit kõrge) ja Garisenda (48 meetrit kõrge). Need tornid on Bologna sümboliks ning on u 900 aastat vanad.
 Ma arvan, et ma ei ole oma elus nii palju saialisi söönud kui selle kahe nädala jooksul seal. Loomulikult pitsa, kuid lisaks veel erinevad variatsioonid sellest, + jooksu pealt haaratud kuklid, nagu sellel päeval. Naljakas on see, et kui mina, ja arvatavasti paljud teised eestlased, on harjunud lõunaks ikka korralikku sooja praadi sööma (vihjeks nii palju, et minu esimene lõuna koju naastes oli kooreklops kartulitega) ning siis õhtul pigem lahjemalt ja varakult sööma, olenevalt olukorrast, siis seal tunduvad lood olevat vastupidi. Täiesti vastuvõetav lõuna ongi näiteks piadina - kahe paksemat kui pitsapõhja meenutavat taignalapikut, mille vahel erinevad singid-juustud-rucolad jms, põhimõtteliselt nagu soe võileib..? Mina nimetaks seda pigem selliseks ülejala lõunaks, vahepalaks. Aga õhtul, õhtul nad söövad kõvasti ja minu jaoks päris hilja, umbes 8-9 paiku.
 Mulle tundub, et ma ainult söögist räägingi. Mis seal ikka, jätkame samas vaimus: edasi läksime granitat proovima, mis ei ole päris jäätis ja ei ole nagu purustatud mahlapulk kah, kuid midagi sellelaadset. Sõime me seda topsist ja kaasa anti nii kõrs kui lusikas.
 Peale mõningast draamat koduseinte vahel ("Mismõttes kõik on valmis kui ma ju ütlesin, et külalised tulevad ja nad tahavad näha kuidas pasta tegemine käib?!") võtsin tagataskust välja midagi, mis hajutas tähelepanu ja oli oi-kui-oodatud. Nimelt olin ma suure suuga lubanud Matteole, et Lubiteli kaamera ta omale saab ja mina selle talle Tallinnast kaasa toon (proovifilmi pilte saad vaadata SIIT). Õpetasin, kuidas film sisse käib ning suundusime parki esimest võtet tegema.
 Igaks juhuks tegime sama pildi minu fotokaga kah ning sellest tuli kogu reisi kõige parem grupipilt ning piisas vaid ühest võttest, kõigil olid silmad lahti ja kaelad ilma lottideta.
 Ja siis oli aeg õhtusöögiks.. Pildil vasakult: Sasha, Matteo vanaema, ema, vanaisa, isa, Matteo ja Nicola. Kerge pabin oli sees, sest ilmselgelt koheldi mind ja Sashat kui aukülalisi Välismaalt. Kahjuks ei osanud nemad inglise keelt ja meie ei oska enamasti itaalia keelt (kui välja arvata pea kõikjale sobivad lausejupid "Molto bene" ja "Grazie mille"), kuid sellest hoolimata oli vastuvõtt enam kui soe. Külmale eestlasele kohaselt ei oska ma eriti neid füüsilisi tervitusi, mis hõlmavad põsemusisid ja patsutusi õlale ning kuigi ma olin tervest olukorrast väga lõbustatud tujus, olin siiski kohmetu ning tõmbusin näost tulipunaseks. See tegi loomulikult kõigile suurt nalja, ka minule, sest nii jätkus see terve õhtu jooksul - iga väiksemgi tähelepanupiisk pani mu kohutavalt punastama. Ma ei teagi kust selline asi tuli, ma kaldun jah teinekord tagasihoidlik olema, kuid see oli juba lausa ekstreemne.

Nüüd siis lemmikteema juurde: söök! Vanaema, kes oli oma pisikeste näppudega väikesed tortellinid valmis teinud, tõstis neid kõigile uhkusega ette. Söödi neid läbipaistva leemega ning soovijad võisid veel eraldi parmesani peale panna. Küll oli see alles hea.. Ma lausa armastan täidetud pastat, niisiis oli see kohe erakordselt mulle meele järele. Ports oli suur, kuid tõeliselt maitsev.

Kuid siis, oh üllatust, tuli järgmine käik! Selle eest polnud mind keegi hoiatanud ning ma olin juba pooleldi lõhkemas. Meile pakuti erilisi rulli keeratud ja praetud liharibasid täidetud tomatite ja roheliste ubadega. Ka see maitses hästi, proovisin ikka kõik ära, kuigi kõht oli tõesti täis. No ja siis tuli loomulikult magusavoor.. Manitsesin kohe alguses, et olen vaid väikeseks koogitükiks võimeline. Õnneks võeti mind mu punasest näost hoolimata tõsiselt. :)

1 comment:

GmG said...

Ma ainult ohkan kogu selle itaalialikkuse peale. Kadedaks teeb. Kuigi räägitakse, et põhja ja lõuna itaalia on kaks täiesti erinevat asja.. aga kuidagi läks mõte lugedes ikka suvisele Sitsiilias käigule..