October 25, 2013

Piltidega ja piltideta sündmused

Ühel õhtul võeti mind ja Sashat kaasa ühte pisikesse söögikohta, kus õhtuti alates mingist üpris hilisest kellaajast toimib selline süsteem, et maksad kindla summa ja sööd nii palju magusat kuni sisse mahub. Ehk siis hakati järjest lauda tooma kookide ja magustoitude virnu, mis hiljem järgmiste laudadeni toimetati. Ma ei oska öelda täpselt kui palju erinevaid hõrgutisi selle õhtu jooksul meie laualt läbi käis, kuid kõiki nendest ma lihtsalt ei jaksanud proovida. See on ju juba ette teada, et esimesed 5 ampsu ükskõik millest tunduvad jumalikuna, kuid selline lõbu kaua ei kesta.. Niisiis teadsin väga hästi, et ma pigem hakkan end kohe alguses piirama, et lõpuks mitte iiveldusega lõpetada. Vaieldamatult kõige parem koogike oli laual paremal näha olev šokolaadikook.
Peale magusarallit jäime bussist maha ning tegime aega väljakul parajaks. Õhtu läks ootamatult jahedaks ning meie, tüdrukud, oma paljaste säärtega tundsime külma hoovust eriti intensiivselt. Kus häda kõige suurem.. olime enne Nicola juurest kaks tekki kaasa võtnud kodu jaoks, sest mõnel ööl oli ainult linaga juba külm magada. Nii me siis harutasime need tekid seal samas väljakul lahti ning tõmbasime endale ümber, bussini oli kõva pool tundi aega. Tekkis küll kahtlaselt kodutu tunne sisse, kuid seda vaid seniks kuni märkasime, et mõned uljad noored matkajahinged ongi end väljakule öömajale sättinud.
Ühel päeval käisime Matteo vanematega Bologna ajaloo muuseumis. Meie võõrustajatele oli see juba rohkem kui teine kord, kuid nii meie kui ka ema-isa olime seal esimest korda. Tegemist on väga suure ja põhjaliku moodsa muuseumiga, kus erinevaid ruume ning huvitavaid installatsioone oli päris mitmeid. Külastajad saavad soovi korral võtta kas audiogiidi või väikese raamatu, kus kõigi ruumide kohta eraldi peatükid on.
Matteo naabruskonnas leiduv (arvatavasti) autoremonditöökoda.
Teine lõuna vanavanemate juures. Vanaema oli jälle oma pisikeste näpukestega täidetud pastat teinud, siin on need enne keetmist. Täidiseks oli kõigil selline neutraalne ricottasegu, kui ma ei eksi, kuid neid serveeriti kolmel erineval moel: tomatikastmes, kooreses pähklikastmes ning kolmas oli midagi rohelisega, äkki rukola või spinatiga..? Ja loomulikult maitses kõik ülihästi, seda on raske sõnadesse panna, sest tõesti on täidetud pasta üks mu meelisroogadest ning nii head kui seal ei ole ma kuskil mujal saanud.
Esmaspäeval, minu viimasel täispikal päeval Itaalias, läksime väikesele jalutuskäigule metsa ja mägedesse. Kahjuks ei olnud meil korralikke jalanõusid kaasas ning tee oli üpris järsk tenniste jaoks, niisiis jäi pikem matk ära, kuigi oleksin seda kindlasti väga nautinud. Igal juhul oli mul hea meel, et vähemalt nii paljugi loodusesse liikuma saime.
Õhk oli mägedes jahedavõitu, kuid päikese käes kivil istudes hakkas täitsa soe.
Kõigist meie ettevõtmistest on Sashal lademetes videomaterjali, mis peaks kunagi kokkuvõtlikuks filmiks saama. Tema tehtud videod Vaasast oli kõigi lemmikud, niisiis ootame põnevusega.
Sündmused, millest pilte pole, kuid on märkimist väärt siiski:
  • käik lõbustusparki Mirabilandia. Ma ei ole kõige suurem ekstreemsusefänn, kõige jubedamatele sõitudele (näiteks Katun) mind saada ei õnnestunud, kuid väärt ettevõtmine oli see siiski. Sasha oli meist kõige rohkem lõbustatud ning käis osadel asjadel rõõmsalt üksindagi.
  • käik staadionile, vaatama Bologna - Torino jalgpallimängu (mille kaotasime 1 - 2). Nii mina kui Sasha oleme jalgpallikauged inimesed, kuid seda ei saa öelda meie võõrustajate kohta. Nende jaoks on Bologna tiimile kaasaelamine üks elu lahutamatust osast, staadionil käiakse mängu vaatamas igal teisel pühapäeval (sest ülenädalati toimuvad mängud kuskil mujal linnas, siis jälgitakse seda muid kanaleid pidi). Ja mängu ei vaadata tuimalt istudes ning värava ajal püsti karates, vaid mängule elatakse kaasa terve aeg, ehk siis istutakse pausi ajal ning mängu ajal seistakse, lauldakse, plaksutatakse ja vehitakse koordineeritult kätega (seda kõike juhendab mees ruuporiga). Huvitav kogemus igal juhul kuid natukene kaugeks jäi see minust ja Sashast ikkagi.
Kuu aega peale koju jõudmist olengi saanud postitustega ühele poole, ehk siis u 950'st tehtud pildist valmis 9 postitust kõige säravamate ja meeldejäävamatega nendest. Loodan, et minu seiklusi oli teil meeldiv jälgida. Edasi jätkan vahelduse mõttes igapäevasemate jutustustega ning ehk ka mõne filmipostitusega :)

No comments: