October 28, 2013

Breathe In (2013)

Siin on nüüd üks film, mis pakub midagi silmale ja mõttele ning mis oma visuaalse iluga köitis mind nii tugevalt, et olin veel järgmiselgi päeval selle filmi lummuses. Lühidalt: Sophie on vahetusõpilane, kes oma välismaa "kodus" sütitab nii mõnegi probleemi ja vastasseisu. Mingisugust väga põnevat ja üllatavat sisu ei maksa loota, tegemist on aeglase kulgemisega, mis laseb analüüsida iga tegelase tundeid, unistusi, pettumusi ning nende käitumist selgitavaid detaile, mis filmitegijad väga kavalalt siia-sinna põiminud on. Just see meeldis mulle väga - tegemist ei ole üle võlli kunstifilmiga, kuid just selline paras kogus mõtisklemist, jäädes siiski reaalseks.

Leian, et ma ei riku kellegi filmikogemust ära sisust pikemalt rääkides, sest tõesti - mingeid ootamatuid paljastusi ei maksa oodata. Lugu on lihtne: pereisa Keith tunneb ühel hetkel tõmmet noore Sophie vastu. Tegemist on mehega, kellel oleks justkui kõik paigas. Ta töötab koolis muusikaõpetajana ning esineb sümfooniaorkestriga, tütar on edukas sportlane, abikaasa on ettevõtlik ja küllalt nägus. Peale mõningast jälgimist hakkab selguma aga tõsiasi, et mees unistab siiski muusikukarjäärist ning meenutab tihti nooruspõlve aegu, mil sai bändiga mängitud. Nendest unistustest on aga armas abikaasa varmas meest maa peale tooma, kritiseerides tema soovi jätta kõik kindel ja turvaline. Ka muidu ei hinda naine meest piisavalt, tundub kontrollivat tema iga liigutust ning ei ole huvitatud sümfooniaorkestri tegemistest, näiteks kui Sophie saabus ning naine tutvustas perekonda, nimetas ta sümfooniaorkestrit hobiks, millele Keith väikese pahameelega vastu väitis, et tegu on siiski lisatööga, mitte pelgalt hobiga. Kui Sophie esitas soovi minna ühte esinemist perekonnaga vaatama, nentis naine kerge sarkasminoodiga, et tuleb suurepärane reede. Selliseid väikeseid ja esmapilgul vähetähtsaid momente tähele pannes on peagi pilt selge.

Kui nüüd mõelda, et selline eluviis on kestnud aastaid, olles pidevalt allasurutud ning mitte väärtustatud, ei ole see üllatav, kui Keith tunneb Sophie's ära hingesugulase - rahuliku, julgustava ning mehe muusikukarjäärist huvitatud oleva nägusa neiu. Sophie on küll mehe tütrega sama vana, kuid ühiseid jooni neil kahel palju ei ole: Lauren on sportlane, kes naudib pidusi ning ei tea palju kirjandusest, Sophie jääb pigem koju ilukirjandust lugema ning on tegija muusikas. Siinkohal tuleb mainida, et "issand-mis-pervert" laadi kommentaarid ei ole õigustatud: mehe huvi tärkab alles siis, kui selgub milline klaveritalent noor neiu on ning neid ühendabki huvi muusika vastu ning soov elada elu, mida nad ise kontrollivad.

Mainisin enne, et filmi ilu avaldas mulle suurt muljet. Leian, et see ongi üks filmi kõige suuremaid trumpe: äärmiselt ilusad stseenid veel ilusama muusikaga. Ja filmi lõpp.. lihtsalt nii hästi tehtud. Viimased kaks minutit on üks suur külmavärin ja kananahk. Soovitan vaadata!

No comments: