August 17, 2013

The Great Gatsby (2013)

Nii on, et kui filmist kohe peale vaatamist ei kirjuta, lükkub see kuhugi määramata kaugesse tulevikku. Nüüdseks on kirjutamiseks järjekorras rohkem filme kui kahe käe sõrmedel jõuaks kokku lugeda ja aeg kuskilt otsast pihta hakata.
The Great Gatsby.. Lugesin romaani mõni hea aeg tagasi keskkoolis ja mäletan sellest ausalt öeldes vähe. Lemmik ta mul polnud ja mingeid erilisi emotsioone justkui ei tekitanud, kuid ometi teadsin, et nägema ma seda linateost pean. Arvan siiski, et rohkem mängisid tõmbe tekitamisel rolli DiCaprio ja Mulligan, kui meenutused haaravast raamatu sisust. Mis seal salata, reklaampostrid ja trailer olid samuti paljulubavad.
Nick Carraway, I maailmasõja veteran ja loo jutustaja, kolib 1922. aasta suvel salapärase miljonäri Gatsby kõrvalmajja. Ühel Gatsby muljetavaldavatest pidudest saab Nick teada, et mees oli aastaid tagasi huvitatud Nicki nõbust Daisy'st, kes elab neist üle lahe ja kelle maja on üle vee ilusti näha. Peagi hakkavad selguma detailid Gatsby minevikust ning intriige ei pea kaua ootama.
Sisenesin siis hiiglama kõrgete lootustega kinosaali, viga, mida ma tihti teen, ja väljusin sealt veidi tagasihoidlikemate muljetega. Alustangi parema meelega nendest asjadest, mis mulle ei meeldinud ja jätan parema lõppu, sest hoolimata nendest "vigadest" leian ma, et on tegemist siiski huvitava ja teistmoodi vaatamisega.

Kõige rohkem häiris mind Tobey Maguire'i täiesti saamatu etteaste. Nii palju kui ma teda olen eelnevatest filmides näinud, ei ole näitlemine kunagi olnud nii puine ja täiesti amatöörlik. Olin ausalt öeldes hämmingus.. Kahjuks oli teda ja tema häält filmis väga palju. Teiseks, mis mulle isiklikult ei meeldi aga on täiesti maitses kinni, oli filmi kohatine kiirustav rütm. Ma ei ole varem ühtegi Baz Luhrmann'i filmi vaadanud, kuid see pidigi tal kombeks olema. Ja ei meeldinud mulle Gatsby närvilisele ootamisele enne Daisy'ga kohtumist üle võlli närvilisuse ja "huumori" lisamine (asjade maha pillamine jms), milleks see vajalik on?
Aga.. miski siiski mulle meeldis. DiCaprio meeldis hästi ja Mulligani välimus sobis selle rolli jaoks. See üldine sära ja värvide rohkus ja ülepaisutatus meeldis, kuigi oleks meeldinud ka klassikaline lähenemine. Väga väga meeldis Myrtle'i korteris toimunud peo stseen. Ning eba-ajastukohane muusika, mis võis tunduda üllatava valikuna, oli kahtlemata filmi tõeline tegija. Kui sarnase lükke tegemine oli minu jaoks Marie Antoinette'is täiesti mööda, siis siia sobis suurepäraselt. Arvan, et Luhrmann'i Gatsby võiks meeldida neile, kellele meeldis uus Anna Karenina, ehk siis klassikale on lähenetud natukene huvitavamal kombel.

Lana Del Rey - Young & Beautiful

Emeli Sandé - Crazy In Love

Fergie - A Little Party Never Killed Nobody

No comments: