July 15, 2013

Viimased nädalad ula peal

... ehk siis 26. juulil naasen Tallinna ja siis juba jäädavalt, vähemalt hetkel. Augustis puhkan: käin turul, teen smuutisid, pildistan ja loodetavasti ka filmin, vaatan endiselt filme, tšillin pargis, loen-loen-loen, käin ujumas, teen trenni, kohtun pikalt nägemata sõpradega, uurin uusi söögikohti ning proovin ise uusi häid ja paremaid asju kokata. Sügisel ootavad mind viimane aasta ülikoolis, kaks reisi ning plaanis on autokooliga lõpuks algust teha.

Fakt, et veetsin just viimased 20 minutit oma kammi puhastades (uskumatu sodi oli seal piide vahel?!) peaks hästi andma edasi seda kui igav pühapäeva õhtu mul täpselt käsil on. Ma ikka narrin vahel igavuse käes vaevlejaid, et ainult igavatel inimestel on igav, on ju miljon asja, millega aega sisustada. Ei saaks öelda, et ma ise hetkel väga parem oleks. Täna käisin hommikul toidupoes, järve ääres päevitamas ning korraks ujumas, tegin pastat ning ülejäänud aja vaatasin USA Masterchefi ning unistasin niisama, ohates kui igav mul ikka on. Teha oleks mul siin piisavalt: pean alustama praktika aruande kirjutamisega, üks raamat on pooleli juba veebruarist saadik, uut muustikat tahaks otsida, arvutis on pilte vaja sorteerida/kustutada. Ei tahaks seda nüüd täiesti laiskuse kaela ajada, rohkem nagu mingisugune kärsitus koju saada ning tüdimus siinsest rutiinist takistavad mind..? Selle praktika aruandega tahaks tegelikult vähemalt algust teha siin, kodus on juba sada muud asja, mis päriselt ka takistavad.

Igatsen kirjutamist ja blogimist, kuid pole seda suurel määral teinud puuduvate piltide tõttu. Mul ei ole täna samuti pilte näidata, kuid soov kirjutada on suurem, kui mu põhimõte "Ilma piltideta ei postita!". Tahan mõned mõtted lihtsalt kirja panna, sest oma tegemistest kirjutamisesse on tulnud pikem paus, kui mulle meeldiks.

Viimased nädalal on uskumatul kombel veninud. Tavaliselt venib aeg ikka siis, kui on käsil midagi ebameeldivat, kas siis praktika ei ole tore..? Otse vastupidu, mulle meeldib ja aina toredamaks läheb. Kirjutan teisest praktika poolest täpselt siis, kui kõik läbi on, esimest osa võib lugeda SIIT.

Seoses kammi ja juustega. Kuskil on mulle meelde jäänud, et sidrunimahlaga saavad heledajuukselised oma juukseid pleegitada, pidavat ainult jubedalt kuivatama. Idee on selline, et sidrunimahl pähe ja natukeseks päikese kätte. Ma ei ole suur juustega eksperimenteerija, kuid selline mökerdamine tundus huvitav. Minu eesmärgiks ei ole niivõrd heledamad juuksed, seega erilisi lootusi ma hellitama ei hakanud, lihtsalt uudishimust katsetamine. Olen nüüd kaks korda teinud kokku segu sidrunimahlast, aprikoosikiviõlist ning veest ja seda siis juustesse pihustanud, läbi kamminud ning hiljem välja pesnud. Esimesel korral hoidsin peas üleöö, teisel korral olin natukene aega päikese käes ja pesin värgi maha paari tunni pärast. Segule lisasin õli lootuses, et ehk siis ei kuivata nii palju. Tõsi, ei kuivatanud, kuid võis aru saada, et ilma õlita oleks lood teised. Praegu võib öelda, et juuste toonis ei ole ei mina ega ema täheldanud mingit muudatust, kuid juuksed on mõnusalt pehmed, arvatavasti selle õli teene. On kellelgi mingeid kogemusi sellise "pleegitamisega"?

Trenniuudiseid nii palju, et olen enda jaoks avastanud rattasõidu! Viimati oli mul ratas väga ammu, vihjeks nii palju, et sellel olid alguses abirattad :) Peale ratast tulid rulluisud ning peale rulluiskude väikseks jäämist tulid vist teised huvid. Igatahes nii on ta läinud, et ratast mul pole, huvi selle vastu on väike ning oskused kaheldavad. Emal on ratas, mille ta siia tõi ning ise väga ei kasuta. Sügisel võtsin paar lühemat sõitu ette, ületades ennast mitmel moel: tegemist oli siiski esimese korraga täiskasvanuelu jooksul, kui sõitsin üksinda ja vabatahtlikult jalgrattaga. Probleemseteks manöövriteks olid elegantselt pidurdamine ning järsud pöörded. Umbes kuu aega tagasi sain teada, et üldse mitte kaugel mu kodust (u 9 km) on järv. Mulle kangesti meeldib järves ujuda, palju rohkem, kui meres. Nii sündis mõte sinna järve äärde jalgrattaga sõita. Tegin paar proovisõitu kodu lähedal, pumpasin kummid tööl täis, ostsin rattaluku ning valmis ma olingi. Nendel proovisõitudel nuputasin muide välja enamvähem inimesekombel pidurdamise. Ja peale esimest sõitu järveni, suplemist ning tagasi tulekut olen täiesti sõltuvuses, kui nii võib öelda, ratta külge aheldatud. Tööl käin rattaga, poes käin rattaga, järve ääres käin rattaga, niisama sõidan õhtuti trenni mõttes ringi. Minimaalne päevane sõit on tööle ja tagasi, tavaliselt lisandub sinna veel kas järve äärde minek või tunnine ring naabruses. Mõistan nüüd osalt, miks mulle ei ole rattasõit siiani eriti pinget pakkunud: teedest on väga palju kinni ning siin on need suurepärased, kodu juurest lähevad super teed sinna sama järve äärde. Arvan, et see on ainus asi, mida hakkan Tallinnas taga igatsema, rattaga sõitmist.

Rohkem ei oskagi suurt praegu lisada. Filme olen vaadanud palju, oleks aeg nendest natukene kirjutada. Järgmisel nädalavahetusel on mul sõbranna siin külas ning siis ongi aeg juba viimased ostud teha (salmiakki tellimused on sisse antud) ning pakkima hakata.

Ilusat uue nädala algust teile!

2 comments:

Sandra said...

Mina olen sidruniga pleegitamist proovinud, tolku polnud miskit. Samas mul niigi suhteliselt heledad juuksed ja ainult kukal vajab pleegitamist, ehk oli asi selles. Mis aga aitab on John Frieda Blonde spray :)

Kris said...

Ma hakkan ka kohutavalt rattasõitu igatsema Eestis! Okei, mul on seal ratas, aga see on selline sportliku raamiga ja Tallinnas kesklinna sõitmine on kahtlane ettevõtmine (arvestades rattateede puudumist). Taanis on täiesti iseenesestmõistetav, et kõnnitee kõrval on rattatee ja veloga pääseb siin igale poole - ja seda võimalust kasutavad siin absoluutselt kõik, vanusest hoolimata!