May 6, 2013

Grace is a gift for the fallen

Eile õhtul otsustasin enne põhku pugemist ikkagi jalutuskäigu ette võtta. Selle magama minekuga ja ärkamisega on muidu omaette teema, mida selles postituses lahkama ei hakka, aga lühidalt: koos päikesega, kui on juhuslikult hommikuvahetusega nädal. Ehk siis 21:30 magama ja 5:30 üles. 

Igatahes, olen üritanud siin võimalikult palju liikuda ja ümbruskonda avastada, proovides tuttavatest kohtadest erinevaid koduteid leida. Niisiis kui eelmisel päeval ujulast uut teed leiutasin, jõudsin omadega ühe künka jalamile. Teadsin kohe, millega tegu: see on see sama küngas, mida meie kodu rongipeatusest näha on. Huvitav tõesti, kuidas ma juba varem selle vastu huvi pole tundnud, aga eile võtsin igatahes jalad selga, kuigi ähvardas sadada ja tuul oli jube kange.
Ja mida lähemale ma jõudsin, seda rohkem läksid mu silmad ärevusest särama, sammud kiirenesid ja hingamine muutus korrapäratumaks. Kui vahel võib jääda mulje, et ma siin blogis liialdan veidi (no et kes see ikka heameelest ruigeid kuuldavale laseb või nii), kuid siin on mul tõsi taga: just täpselt nii vähe mul oligi õnneks vaja ja oli raske sama rahulikus tempos jätkata, kui mul tavaliselt kombeks loivata on. Kohale ma jõudsin ja 426 astet ootasid.
Jõudsin Malminkartanonhuippu otsa. Tegemist on 90 meetrit kõrge tehismäega, mis on ühtlasi Helsingi kõige kõrgem punkt.
Alla ma treppidest ei tulnud, vaid otsustasin järgida tervisesportlasi, kes kasutavad selleks sujuvat rada. Tundub, et tegemist on populaarse spordiga: trepist üles, mäest alla, ja niimodi mitu mitu korda järjest. Pärast uitasin veel natukene ringi ja selline see käik oligi.
Täna mõtlesin natukene stressist, kohustustest, draamast ja muust sellisest, kõigest korraga ja hästi lühikese aja jooksul. Kuidagi pidi see seostuma sellega, et on ikka oluline võimalikult palju aega väljas veeta ja mõnes mõttes mitte midagi teha. Võid ju koeraga jalutada, sporti teha, pildistada aga selle mitte midagi tegemise all mõtlen ma enda välja lülitamist. Võid ju väljas logeleda palju tahad aga kui üks mõte ja kohustus ajab peas teist taga, siis on see väljas veedetud aeg pigem raiskamine - mine ja tegele siis nende asjadega, kasu väljas veedetud ajast jääb põhimõtteliselt saamata. Ma usun seda, et ükski dieet/trenn ei aita, kui seda tehakse vastumeelselt, samamoodi virgutav jalutuskäik ei anna õiget tulemust, kui sa ei naudi seda.

Igatahes mu kevadine üleskutse kõlab järgmiselt: jätke mobiilid koju! Eriti nutitelefonid. Ja mitte vaid jalutuskäike tehes, vaid muidu ka. Kindlasti saab sellele vastu vaielda, et "töökõned" või midagi sellist. Aga kui palju on tegelikult sellist tööd, kus sa ilmtingimata pead 24/7 kättesaadav olema, muidu juhtub midagi katastroofilist, ja kus sa oled tegelikult ise võimaldanud selle, hägustades töö- ja puhkeaja piire, olles koguaeg kättesaadav? Ja siit hargneks jälle edasi teine teema, et mis see "katastroofiline" siis tähendab ühe või teise jaoks..

Helisev mobla/rakendustes kinni olemine viivad tähelepanu kõrvale. Seda on nii palju nämmutatud, et ärge näppige oma moblasid kogu aeg, eriti seltskonnas olles, aga mul on tunne, et see ei jõua päris kohale kõigile. Et mida see siis ikkagi lõpuks tähendab. Ja kas kahju teeb see vaid siis, kui olla kellegagi koos? Minu arust kõlab lihtne seletus järgmiselt: isegi kui sa ei puutu seda vidinat, siis pidev valmisolek, ja lisa stressiallikas, on olemas. Ma tunnen, et need mõtted ei ole mul nii hästi läbi mõeldud ja on kuidagi segamini, aga peast nad välja tahtsid tulla ja siia ma nad lajatasin.

Mul ei ole kunagi sellega probleemi olnud aga ometi tunnen, et see on mulle oluline teema, võibolla mõjutatud lemmikfilmist "Into The Wild"..? Ehk asjad, mida elus oluliseks pidada, on sõltuvuses su iga väikese teo ja mõttega, mis omakorda muutuvad ajapikku harjumusteks ja sealt edasi juba kujundavad sind kui isiksust.

2 comments:

Una Park said...

Nii armas on su blogi uus kujundus. Kohe tuli tahtmine oma blogis ka väike kevadtuulutus teha :)

Ma nägin ükspäev ühest kohvikust läbi käies, et seal istusid ühe laua taga 4 sõbrannat. Üksteisega nad ei rääkinud. Kõigil olid nutitelefonid käes ja surfasid vms. Milleks siis üldse kokku saada, kui teistele tähelepanu ei pööra, eks? Mul endal polegi sellist imevidinat ja mobla on mul üldiselt vaid kella vaatamiseks :)

Taaskord väga ilusad fotod! Ja vägeva trepi avastasid! Ma huilgaks samuti :) Kas jaksasid ühekorraga sealt üles ronida? Ma saaks ilmselt poolel trepil juba ataki :)

Tervitused Iirimaalt

Eliise said...

Aitäh!

Ka mul pole nutitelefoni. Kui olen rääkinud oma plaanist järgmine mobiil veel primitiivsem osta (sest kasutan seda ainult helistamiseks, lisaks äratuskellana ja kalkulaatorina), pööritavad nii mõnedki silmi ja tuletavad mulle meelde mis aastal me elame :)

Ei jaksanud ühekorraga.. Seal on 2 väikest pinkidega platvormi vahepeal, ma siis seisatasin seal natukene ja kogusin end.