May 22, 2013

8,5/18

 (et postitus täitsa ilma piltideta poleks, siis esitlen siin reedel tööle viidud porgandisidrunimuffineid)

Peaaegu pool on mul nüüd praktikast läbi, uskumatu. Siia tuleb nüüd ette kujutada seda vana head juttu, kuidas tundub, et alles ju alustasin. Aga nii on. Tervelt 8 nädalat + 3 päeva olen käinud täiskasvanu kombel 8 tundi päevas tööl. Võimalik, et olen aeglane kohaneja, kuid tunnen end ikkagi "uuena" siin, kuigi inimesed on juba tuttavad ja väike rutiin on tekkimas. Kes kursis ei ole, võib sissejuhatust, ehk kuidas selle praktikakohani üldse jõudsin, lugeda SIIT.

Nagu juba põgusalt kirjeldatud sai, olen end sisse seadnud ühes logistikaettevõttes, mille põhitegevuseks on väikesaadetistega (kogukaal kuni 2500 kg) tegelemine. See ei ole suur ettevõte, kuid kontorid/terminalid on neil siin, Baltimaades, Rootsis ja ka Venemaal. Vähesel määral tuleb ette saadetisi teistesse riikidesse, kuid siis on tegemist pigem eranditega.

Siiani olen olnud ekspordi-impordi osakonnas, meie ülesandeks on veodokumendid. Kui hästi läheb, peaksin veel saama uudistada transpordikorraldajate tööd, sest nende tegevus tundub olevat midagi sellist, mida ma tegelikult õpin. Vist. (75% õppetööst on möödas kuid kui keegi küsib, et mis logistika, mida sa ikkagi tegema hakkad, siis pole ma selles ikkagi päris kindel. Enda lohutuseks mõtlen, et ma ei peagi täpselt teadma, vähemalt praegu veel. Nagu ütles Tarvo Niine Logistikaseminaril:"Logistika õppimine on tegelikult karjäärivaliku edasilükkamine")

Igatahes siiani on olnud minu tööülesanneteks CMR'ide (rahvusvaheline autoveo saateleht) koostamine, ekspordi kaubamanifestide koostamine, impordi kaubamanifestide "lõpetamine" (suur dokumentide koopiatega hämamine, st. teen kindlaks, et õiged paberid jõuaks õigete inimesteni, st. raamatupidamisse, arhiivi jms) ja veotellimuste sisseandmine. Kõik see hõlmab põhimõtteliselt palju tööd arvutiga ja printeriga.

Kohe praktika alguses sain endale juhendaja ning umbes paar nädalat tagasi lisandus meile teine praktikant, kellega me nüüd koos sama juhendaja all õpime. Siin lükkub ümber esimene eelarvamus, mis mul oli: ei, ma ei pea terve päev üksinda kuskil nohisedes arvuti taga eraldatuna tööd tegema. Arvuti taga peab parajalt olema küll, aga vähemalt meie kahekesi praktikantidena teeme osasid asju meeskonnatööna. Kahe peale nuputame tavaliselt välja, kui mingi probleem on, või siis ootame juhendajat ja ohkame:"Meillä on iso ongelma.." Lisaks on siin osakonnas kõik 4 lauda/töökohta "ringis", ehk siis istume nägudega üksteise poole ja mingit eraldatust ei ole.

Kui saabusin, kasutasin suhtlemisel ainult inglise keelt. Tundus nagu õigem - niigi uus keskkond, palju uut informatsiooni, hakka siis veel pead vaevama oma puuduliku soome keelega. Programmid on aga soome keeles ning töökeskkond enamjaolt soomekeelne, niisiis midagi ma ikkagi kõrva taha panin. Nüüdseks olen palunud minuga rääkimisel inglise keelt vältida, kuid kui midagi arusaamatu, palun igaks juhuks inglise keeles üle seletada. See süsteem toimib päris edukalt. Kuna teine praktikant ei oska jälle hästi inglise keelt, siis juhendaja õpetab meid soome keeles ning vajadusel võtab paari lausega selle inglise keeles kokku. Omavahel suhtleme me eesti-soome segus, mille peale mõni töötaja teinekord naerab ja küsib:"Oota mis keeles see nüüd oli?"

Praktika alguses olid mul kahetised tunded. Tahe koguaeg midagi teha ja kasulik olla oli suur, kuid õpetamisega võetakse siin päris rahulikult: esmalt õpid ühe protseduuri selgeks, siis lisandub järgmine jne. Niisiis kui ma esimesed 2 nädalat vaid CMRe suutsin koostada, siis tuli "niisama istumist" ikka omajagu ette, sest polnud lihtsalt teha neid kogu aeg. Nüüd mõistan, et see oli pigem õige lähenemine. Nüüdseks oskan selle osakonna tööd juba 75% ulatuses ja niisama passimist praktiliselt ei ole: kas asjatan neid asju, mida juba une pealt tean, või pusime koos teise praktikandiga uusi jahimaid. Tuleb välja, et olen kiire õppija: juhendaja ütles seda kohe alguses ja endale on see nüüdseks samuti kohale jõudnud. See ei tähenda, et ma poleks vigu teinud ja nende pärast närveldanud. Täitsa alguses neid ikka tuli, kuid õnneks mitte midagi hullu - kõik veokid on siiani terveks jäänud ja ükski kaup ei ole veel kogemata Antarktikale jõudnud.

Tööõhkkond on siin minu arvates parajalt rahulik, võrdlen siis oma kahe eelmise praktikakohaga. Kõrgendatud häält ja närvilist higistamist esines enne lihavõtteid, siis oli natukene kiirem aeg ja seda oli märgata. Võibolla räägib see hästi väljatöötatud protsessidest, mis nüüdseks kulgevad eriliste probleemideta või lihtsalt sellest, et soomlased on rahulikumad..? Mulle meeldib selle ettevõtte töökeskkond - ei ole kordagi kohanud "meie vs nemad" suhtumist juhtkonda, keegi ei ole üleolev, silmapööritamist esineb harva (kuid üldjuhul siiski asja eest - ei ole meist keegi perfektne ning teiste eksimised võivad kiiremal päeval närvidele käia küll). Mulle üllatuseks on siin väga palju noori tööl, mis on samuti positiivne.

Väärib mainimist see, kui väga mulle ikka meeldib jala tööl käia. Olen sellest vist juba korduvalt kirjutanud, kuid kirjutan veel: ma tunnen, et on suur vahe kas ma lähen tööle jala 20 minutit või lähen tööle 70 minutit ühistranspordiga (nagu eelmisel suvel). Mulle niigi meeldib jalutada, niisiis on see justkui õnnistus, mille eest ma-ei-tea-keda tänama peaks. Ma ei taha mõeldagi sellele, mis kell ma peaks ärkama, kui olen hommikuvahetuses. Töö käib mul vahetustega: hommiku- (07:00 - 15:00) ja õhtuvahetus (10:00 - 18:00).

Võib öelda, et olen siiani oma praktikaga rahul olnud ning töö ja see ettevõte meeldivad mulle. Kuigi mõnel hommikul tundub 5:30 ärkamine röögatult ülekohtusena, ei ole ma ühelgi päeval läinud tööle vastumeelselt. Jah, tegemist on enamvähem klassikalise kontoritööga, kuid ma tunnen seda tehes, et minust on reaalselt kasu. Ega siis Frank Tyger ilmaasjata ei öelnud:"Doing what you like is freedom. Liking what you do is happiness."

No comments: