April 18, 2013

Warm Bodies (2013)

Olen viimasel ajal tihedamini kinno sattunud kui korra poolaastas, ehk siis tervelt 2 korda selle 4 nädala jooksul Soomes. Lisaks kodus filme vaadanud. Esimesena jäi mu teele "Warm Bodies", uus zombiefilm, milles oleks nagu Twilighti sugemeid: tunded lõõmavad tavalise inimneiu ja veidi teistmoodi noormehe vahel (no teate ju küll, vampiirid, libahundid, zombied..).

Lühidalt ongi lugu järgmine: maad on halvanud epideemia, mille tagajärjel on inimesi alles vaid käputäis. Nad elavad eraldatuna ülejäänud maailmast, kus omi asju ajavad ebasurnud. Vahel tuleb aga kaitsva kindluse rüpest välja astuda, et minna ravimivarusid vms täiendama. Ühel sellisel retkel kohtab neiu meest, kes ta teiste endasuguste eest päästab. Nimelt on R (nii ta end kutsub, sest ülejäänud nime ei mäleta) natukene teistsugune - ta tajub, et on zombie ja on võimeline enamvähem normaalselt mõtlema, kuid mitte alati vastavalt käituma. Ta armub oma päästetusse ja peagi selgub, et maailma hukk polegi võibolla veel käes: iga hetkega, mil ta "armastust" tunneb, hakkab poisi keha päris elumärke ilmutama.

Kohe filmi esimesest lausest (R mõtlemas:"Ma soovin, et ma saaksin sirge seljaga ringi käia") teadsin ma, et see ei ole film minu jaoks. Lähen isegi nii kaugele, et olen valmis enda peale tõmbama paljude videvikusaaga mittesallijate viha: leian, et Twilight'i esimene osa oli parem, kui Warm Bodies. Viga võis olla minu valedes ootustes, ma ei olnud piisavalt süvenenud ja ei teadnud, et tegemist on ebamäärase romantika-õudus-komöödia zanriga. Mina läksin kinosaali pingelise thriller-õuduka järele, millel natukene teistsugune lähenemine. Sain aga kehva huumorit ja kummalist romantikat. Peale filmi läksin koju ja vaatasin lohutuseks World War Z trailerit.

Üks positiivne asi siiski oli, üks näitlejatest oli üks mu lemmikutest Ameerika Supermodelli osalejatest: Analeigh Tipton. Aga see oli ka kõik.

No comments: