March 18, 2013

Uute prillidega kevadele (ja uutele väljakutsetele) vastu

 Esmalt prillidest. Mõned nädalad tagasi, peale esimest sushikogemust, uitasime Liisaga Viru keskuses ja ma tahtsin prillipoodi minna, niisama. Ma ei tee seda mitte kunagi - prillipoodi lähen siis, kui on vaja prille osta. Tundub, et see tendents kehtib siiski edasi, lihtsalt siis ma veel ei teadnud, et ma läksin nüüd ka prille ostma. Proovisin nalja pärast seal igasuguseid huvitavaid raame, valik oli suur ja tuleb tõdeda, et hea!

Ma ei mäleta, et kunagi varem oleks mulle meeldinud lausa mitu paari korraga. Need on mu elu neljandad raamid, prillid sain algkoolis, lihtne arvutus ütleb, et tüdinen raamidest u 3-4 aastaga. Ja justnimelt tüdinenud, muudel põhjustel poleks uusi raame vaja. Kordagi pole mul veel õnnestunud prille katki istuda/maha pillata/nii raevukalt tantsida, et prillid kukuvad. Igatahes esimest korda olin poes sellise olukorra ees, et meeldib ja sobib rohkem, kui üks raam. Meeldis oma 5-6, kuid jättes kõrvale huvitavad värvilahendused ja üritades praktiliselt mõelda ("Eiei, neid helesiniseid raame on väga raske kõigi värvidega kokku panna"), jäid siiski alles kahed raamid. (aga need helesinised raamid ma veel ühel päeval saan, kui mul on võimalik igale riietusele sobilik prilliraam juurde soetada).
Lõppvalikus olid need, mida nüüd piltidelt näha võib ning ühed teised mustad raamid, kui ma ei eksi, siis need siin lingil. Sõbranna soovitas teisi ja lõpuks ma olingi veendunud, et jah, on vist paremad, aga midagi ikkagi kripeldas.. Kahe päeva pärast läksin tagasi poodi, kaasas abivägi otsustamiseks. Tegelikult olin peas juba otsustanud aga vajasin nagu mingisugust kinnitust, tegemist on minu jaoks suurema ostuga. Ja kui abivägi andis rohelise tule minu lemmikutele, oli asi 110% kindel. Ja 8 päeva pärast saingi oma nunnud kätte. Olen väga väga rahul, tunnen, et just need olid viimasest lihvist puudu. Raamid on seest heledamat sorti sinised, mida mõne nurga alt natukene näha võib. Nagu lohutuseks, et ma seekord siiski helesiniste raamide kasuks ei otsustanud :)

Mis puutub pealkirjas mainitud väljakutsetesse, siis nädala aja pärast algab mu elus jälle Erasmuse peatükk. Helsingis. Kõlab jube tuttavalt? Üks erinevus siiski on: seekord ei lähe ma mitte õppima, vaid praktikale.

See mõte sai vaikselt alguse juba septembris. Olin selleks ajaks Erasmuse keelekursusel käinud ning tunded  olid üle keemas - kõik on nii lahe! Mõte juba 4 kuu pärast jälle halli ja igavasse rütmi naasta tundus halb. Esmalt kaalusin Erasmuse pikendamist, olla vahetusõpilane kaks semestrit. See mõte mulle eriti ei meeldinud, sest sellisel juhul oleksin suure tõenäosusega pidanud aastat enda koolis kordama jääma, lõpetama aasta noorema rühmaga jms. Siis mõtlesin, et aega on, magistrit saab ju ühel päeval välismaal teha. Kuskilt aga meenus, et Erasmus ei tähenda ainult õppimist, vaid ka praktikat.

Kiirelt helistasin esmalt enda kooli - uurisin, milline üldse on minu koolis kolmanda kursuse praktika, millal see toimuma peaks. Lisaks uurisin rahvusvaheliste suhete kabinetist Erasmuse praktika kohta - millest tuleb alustada? Sain teada, et praktikat saab alustada 25. märtsist, selleks ajaks on semester läbi ning miinimum praktika aeg on meil 16 nädalat (hiljem Eestis loomulikult selgus, et miinimum on 12 nädalat, kuid pole hullu). Juhtnöörid sain järgmised: esmalt otsi ettevõte, kes on nõus sind enda juurde võtma ning siis laheneb kõik juba justkui iseenesest.

Seejärel pöördusin Metropolia, oma vahetuskooli poole. Neil oli seal spetsiaalne praktikatega tegelev kontaktisik. Tema soovitas mulle erinevaid portaale, aitas inglisekeelse CV koostamisel ja jagas muidu väärt nõu. Ühe logistika õppejõu käest sain paar lehekülge, kust leida edukamad ettevõtted antud valdkonnas.

Algas suur taustauuring, see oli oktoobris. Esmalt tegin nimekirja potentsiaalsetest ettevõtetest, kellele oma CV saata. Proovisin otsimisel lähtuda ettevõtte tegevusest, ehk saadab mind edu seal, kus on tihedad kontaktid Eesti ja Baltimaadega? Mõtlesin järgmiselt: mis on minu eelis teiste praktikantide ees, miks peaks tööandja mind eelistama kohalikule noorele, kellel on riigikeel suus? Teiseks oli oluliseks teguriks ettevõtte asukoht. Paljude logistikaettevõtete kontorid ei asu kesklinnas, vaid Vantaas või Espoos, mis on linnad põhimõtteliselt Helsinki küljes. Seega ala, kus ettevõte võib paikneda, on väga suur. Iga kord lõin firma aadressi Helsinki reisiplaneerijasse sisse, et näha, kui kaua ma sinna ühistranspordiga sõitma pean. Piiriks seadsin tund aega. Eriti meeldivana ei tundunud ka 3 erineva ühistranspordiga jändamine: jääd ühest maha, oled automaatselt ka teisest maas jne.

Lõpuks oli nimekiri koos ning saatsin välja esimese portsu CV'sid, kuskil 20 tuli neid. Jooksvalt otsisin ettevõtteid edasi ning saatsin kirju. Peagi selgus aga, et ainult käputäis on neid, kes vaevuvad vastama "Ei, pole võimalik sellel aastal/Juba olemas keegi" vms põhjendus, suurem osa ei vasta üldse. Ühel novembriõhtul aga valdas mind paanika: mis siis, kui ma ei saa mitte kuhugi? Ma ei olnud tegelenud varuvariandi otsimisega Eestis, kuigi see oleks olnud vist tark mõte, tagada plaan B. Mis seal ikka, asusin aga uuesti otsima, seekord juba natukene meeleheitlikult. Õhtu lõpuks virvendas silmade ees, nüüdseks olin kokku saatnud 35 kirja, mida tundus ikkagi liiga vähesena.. Viimane ettevõte, mille leidsin, tundus justkui unelmana: see oli ainus koht, kuhu minek ei hõlmaks mitte ühtegi rongi/bussi/trammi, vaid läheksin sinna jala 20 minutit! Tegemist ettevõttega, kellel on oma terminal ka Eestis. Kui läksin magama, mõtlesin päris tõsiselt, et küll oleks ikka hea, kui ma sinna saaksin!

Järgmisel hommikul ärgates ning meili vaadates oli seal lisaks tavalistele uudiskirjadele üks intervjuu kutse. Juba seda pealkirja nähes tuli hea ärevus sisse ning kui ma siis aru sain, kust see täpselt pärit on.. Jah, sealt samast ettevõttest, millele mõeldes eelmisel õhtul magama sai mindud :) Ma olin uskumatult õnnelik, raske oli mitte naeratada. Olin nii rõõmus nagu oleks koht juba minu olnud. Kiirelt sai järgmiseks nädalaks kokku lepitud intervjuu aeg ning siis läks kõik juba libedalt.

 Loomulikult võiksin ma veel kirjutada sellest, kuidas ma selle 20 minutilise tee käigus suutsin ära eksida, oma puises esto-finnishis abi paluda kahelt pensionärilt, kes helistasid infoliinile ning tulid minuga kaasa otsima või sellest, kuidas mulle lõpuks ettevõttest kaubik järele saadeti, mida juhtis täiesti juhuslikult puruehtne eestlane, kuid see on juba eraldi teema. Intervjuu sujus kenasti, kuigi mokk tahtis kangesti väriseda, sest see eksimine ja peaaegu hilinemine olid mu natukene rivist välja viinud - nii kangesti tahtsin ma seda praktikakohta ning iga väiksemgi eksimine võis ju tähendada halba lõpptulemust. Mis esmamulje see jätab potentsiaalsest praktikandist, kellele on vaja auto poolele teele järele saata?! Õnneks oldi seal piisavalt mõistvad ning nenditi, et tegemist on tööstuspiirkonnaga, ka nemad ei leidnud esialgu õiget kohta üles.

Intervjuu lõpus oligi asi selge - koht on minu ning mind oodatakse märtsi lõpus tagasi. Mulle väga meeldis, et panime paika esialgse plaani minu ajakasutuse kohta nende juures. Eesmärgiks on mind kurssi viia kõigi osakondade tööga, ehk siis ühe kuu tegelen ekspordiga, teise kuu impordiga, kolmas kuu veokorraldusega ja neljas kuu võibolla müügi ja turundusega, oleneb kuidas asjad kujunevad. Dokumendid ja muud sehkendused läksid valutult, nagu ka Erasmuse õpingute korral.

Küll nüüd sai pikalt kirjutatud :) See on lihtsalt väga oluline minu jaoks ning suure tähtsusega mu edaspidises elus. Arvan, et selle praktika käigus saan esiteks selge pildi sellest, kuidas üks logistikaettevõte toimib. Eelmise suve praktikal tutvusin põhiliselt laotööga ning lõin seal meeleldi kõiges kaasa. Teiseks annab see praktika võimaluse jõuda selgusele selles, mis osa mind logistikas kõige rohkem huvitada võiks, milles ma kõige osavam olen ja millele täpselt tulevikus spetsialiseeruda. Kui ma hetkel arvan, et mind pigem tõmbaks kas lennunduse või ostujuhtimise poole, siis kuidas tunnen ma nende suhtes end juuli lõpus? Ja kolmandaks saan rikkamaks kogemuse võrra, mis kaasneb välismaal rahvusvahelises ettevõttes töötamisega. Inglise ja soome keelt saan ka kõvasti harjutada :)

Soovin teile kõigile julget pealehakkamist ja edu töö- või praktikakoha otsimisega! Ärge laske end intervjuul tekkivatest ootamatutest häirida - need apsakad ei pruugi lõppotsuse tegemisel üldse olla nii suure tähtsusega, kui teile algul tundub!

3 comments:

Kris said...

Uued raamid on vahvad! Sobivad väga sulle :) Palju õnne praktikakoha saamisega ka! Nii hea, kui saab just selle koha, mille järgi kõige suurem soov oli, edu ja tuult tiibadesse! :)

Una Park said...

Ossaa, milline vägev lugu! Su elu on seiklusi täis. Mul on väga hea meel su pärast. Palju edu praktikaks!

Ma käisin kunagi ühel töövestlusel ja jäin jube hiljaks, sest ma ei leidnud õiget tänavat üles. Lõpuks pidin sinna firmasse helistama ja juhtnööre küsima. Vestlus ise läks väga hästi ja paar päeva hiljem teatati, et ma sain selle koha endale. Hiljem mu ülemus rääkis mulle, et neil oli 3 inimest sõelale jäänud ja nad ei suutnud otsustada, et keda siis palgata. Nad käisid kontoris ringi ja küsisid teistelt töötajatelt, et ütle üks number ühest kolmeni. Kõik olid number 3 öelnud. Ja mina olingi see kolmas! Ja ma töötasin seal firmas täpselt 3 aastat!

Tead, ma oleksin äärepealt täpselt sama asja samas koolis õppima asunund aastal 2005. Ma sain sisse sinna kursusele aga päev enne esimest koolipäeva sõitsin hoopis Iirimaale.

PS! Vägevad prillid. Tahaks ka! :)

Diana said...

Väga lahe, et sa oma kogemusest ja otsingutest räägid. Mul on alati erinevaid töö- ja praktikaalaseid postitusi huvitav lugeda, näteks olen praegugi läbimas uue töö otsimise kadalippu, kuna vana koht ei ole ikka SEE.