March 12, 2013

Kas ma olen nüüd täiskasvanud?

Olen vaid paar aastat vanem Britney'st, kui tema ei suutnud ära otsustada, kas ta on nüüd siis tüdruk või naine. Lauluhäälega on mul kehvad lood, niisiis panen oma mõtted hoopis siia kirja.

Kuigi juba umbes 14-aastaselt pidasin ma end ikka kohutavalt targaks ja elukogenuks, ei ole ma kunagi suutnud enda kohta öelda naine. Seda tänase päevani ja vahel tekitab see kummalisi olukordi. Et kas siis 22-aastane tüdruk? Neiu? Kui kuskil on vaja end tutvustada ja pean end kuidagi määratlema, vingerdan tavaliselt sellest osavalt kõrvale, öeldes "22-aastane tudeng". Ma ei tea loomulikult, mis saab siis, kui ma tudengistaatust enam ei kanna.

Võib ju ka juhtuda, et kui ma 2014. aastal lõpetan ja asun oma elu päris esimesele korralikule töökohale, ei ole mul enam seda probleemi. Noor inimene, töötab täiskohaga, 23-aastane. Täiskasvanud, mis täiskasvanud - ehk siis naine. Aga kas siis selle aasta ajaga peaksin ma nii väga muutuma ja end teisiti tundma hakkama?

Arvatavasti on vastus sellele küsimusele "ei". See, milline ma praegu olen ja kuidas end tunnen, ongi minu  isiklik versioon ühest täiskasvanud inimesest. Ma ei usu, et ma radikaalselt muutun tööle asudes. Järelduseni, et suures osas on minu eluhoiak ja tõekspidamised juba välja kujunenud, jõudsin ma juba mõnda aega tagasi. Ometi tunnen ma siiski, et ma ei saa olla praegusel hetkel üks täisväärtuslik täiskasvanud inimene. Pigem siis, kui saan kord lapsevanemaks. Või kui abiellun või asun elama korterisse, mis on vaid minu vastutusel.

See avastus, et ideepoolest ma ju olengi täiskasvanu valmis, tunnen ma end nii või mitte, on mulle üllatav. Mulle on koguaeg tundunud, et täiskasvanud inimesed on kuidagi teisest maailmast: suuremad probleemid, keerukamad inimsuhted, rohkem enesekindlust ja elutarkust. Aga mulle tundub, et ka rohkem morni olemist, reeglitest piiratust ning liigset praktilisust, kui nii võib öelda. Hirmuga mõtlen vahel, et millal siis minu kord on selliseks muutuda.

Kummaline asi, mida olen hakanud märkama mõndade inimeste juures on see, et ma kujutan väga hästi ette, millised nad olid noortena ja seda täiesti võõraste puhul (seda võib nimetada väga elavaks kujutlusvõimeks aga ma tunnen, et mingisugune tõepõhi on seal all). Näiteks olid ühel päeval trollis 3 50nendates meest, omavahel tuttavad. Ja just ühe puhul nendest, kuidagi tema hoiakust, kõnepruugist ja käitumisest oskasin ma elavalt järeldada milline ta oli 17-aastasena. Kujutasin enne, kuidas see sama mees on väga häbelik ja esimest korda kooli tantsupeol. Võibolla on see hullumeelsus ja tõesti ainult elav kujutlusvõime, aga see järgnev pilt seletab minuarust nii mõndagi:


Ehk siis vanaks saamine on kui sibul, millel on palju kihte, igaüks nendest tähistamaks ühte aastat. Aga kõik need kihid jäävad ja võivad end ilmutada erinevatel hetkedel. Mõni su žestidest võib olla pärit ajast, kui olid 15. Mõni viis, kuidas sa käitud, võib olla ajast, kui olid 18. Minuarust on see väga ilus seletus. Ei ole olemas päeva pealt täiskasvanuks saamist, võibolla isegi mitte "aasta pealt". Sa võid olla ükskõik kui vana, aga on päevi, kui sa kardad ja igatsed ema - see on osa sinust, mis on 5-aastane.

Niisiis võibolla ma olengi täiskasvanud. Lihtsalt kui otsustan veekeskuses torust alla lasta või muretsen tühiste asjade pärast nii, et nutt tuleb peale, on see osa minust, mis ilmutab end minevikust. Nii kõigi väikeste ja suurte hirmude ja rõõmudega, kui need ei tundu esmapilgul ea või elukogemusega vastavuses olevat. Ma arvan, et mida vanemaks saada, seda raskem on mõnel alumisel kihil end välja näidata. Mõtlen just neid häid omadusi, mis tihti lähevad märkamatult kaduma, kui lapsest saab täiskasvanu - lastele omane vahetus, loomingulisus, siirus. Aga võibolla ei olegi lõpuks nii hirmuäratav olla täiskasvanu, kui olla jätkuvalt tihedas kontaktis kõigi oma seniste vanustega ja sellega, mis nendega kaasas käib..?
Lõppu üks pilt Eesti Üliõpilaslehest - juhtus nii, et Liisa palus mul natukene enda stiiliharjumustest rääkida ning näoga päikese poole seista. Siin on tulemus.

6 comments:

Mari said...

Heh. Jäin samuti üks päev mõtlema, et kes ma nüüd olen - naine? neiu? tütarlaps? Kõik kõlavad kuidagi ... valesti/imelikult. Need sõnad ei justkui kuulu mu olemusega mitte kuidagi nagu kokku. Ja täiskasvanuks ei saa ma ilmselt mitte kunagi. :P
Ja veel, sul on äge blogi. :) Edaspidiseks palju multifunksionaalseid ideid! :3

Britt said...

Oh, tahtsin just samal teemal kirjutada! Mina ei kujuta ette, millal peaks tulema aeg, kui ma end naiseks hakkan kutsuma. Samuti ei leia ma sobivat nimetust oma kallimale - et kas siis poiss? Mees? Noormees kõlab kuidagi eriti veidralt. Tunnen end nii lapsena, et oleks imelik ennast naiseks ja oma kaaslast meheks kutsuda, ometi ei saa ka sõnu "tüdruk" ega "poiss" kasutada. Nii ma siis kutsungi teda teiste kuuldes nimepidi, tekitades pahatihti segadust, et kellest siis ikkagi jutt on.

Mina ei kujuta ette, et ma kunagi suureks kasvaksin. Ei tundu lihtsalt reaalne, et minust iial täiskasvanu saaks :D

LL said...

Mina ei tunne end ka ei tüdruku ega naisena. Ma väldin šoppamist, sest ma tunnen end imelikult šopates naisteriiete osakonnas. Ikka sätin end sinna laste poolele. No nii imelik ja harjumatu on minna naisteosakonda. Seal šoppab ju mu ema, mida mina sinna ronin :).

GmG said...

Aeg-ajalt vaatan alt üles oma õele. Ta on minust peaaegu poole vanem. Mõtlen, et mismoodi tema hakkama saab, kas tal ei teki mõnikord tunnet, et tahaks joosta kõigi oma murede ja asjadega ema juurde..
aga võibolla see kõik tulebki ajaga. Unustad ära, mis tunne on teha rumalusi, siiralt ja vahetult öelda seda, mis pähe tuleb. Ja see kõik on tegelikult üsna kurb, kui nii peaks juhtuma...

Hästi kirjutatud! Eriti see nö viimane lause, et ei tohiks maha jätta oma seniseid vanuseid.

Kadi said...

Ilus arutlus. :)

Eliise said...

Aitäh teile toredate kommentaaride eest! :)