March 14, 2013

Anna Karenina (2012)

Lugu algab petmisega - jõuka aristokraadi Anna vend Oblonsky on natukene "hästi elanud" ning tema abikaasa Dolly on sellest teost nii alandatud ja haavunud, et tundub võimatu vanaviisi jätkata. Olukorda sõidab päästma Anna. Moskva rongi peal tutvub naine krahvinna Vronskayaga ning kui lõpuks rong pärale jõuab, kohtub Anna rongijaamas daami noore poja Alexei Vronskyga. Neil tekib kohene klapp. Samal õhtul toimub ball, kus nende sidet märkavad juba kõik, teiste hulgas Kitty, Dolly õde, kellele Vronsky on andnud lootust temaga abielluda. Anna tunded noore Vronsky vastu on tugevamad, kui need on iialgi olnud tema abikaasa vastu ning peagi saab ta oma käitumisega kõrgklassi pahameele osaliseks.
Anna (Keira Knightley) oma venna Oblonsky'ga (Matthew Macfadyen)

Paralleelselt Anna ja Vronsky looga jookseb lugu Levinist, jõukast mehest, kes põlgab linnaelu, ja tema armastusest Kitty vastu. Mees teeb neiule enne balli abieluettepaneku, kuid Kitty keeldub sellest, lootes Vronsky peale. Peale balli sündmusi on ta kõigis meestes pettunud ning Levin on juba naasnud tagasi maale, kus ta südamevalus pühendub põllutööle. Kuigi teda külastab Oblonsky, kes räägib pulmaplaanide luhtumisest, on Levin siiski solvunud ning plaanib hoopis ühe oma tööliste tütrega abielluda. Ühel päeval aga sõidab mööda Kitty ning sütitab mehe tunded taas.
Kitty (Alicia Vikander) ja Levin (Domhnall Gleeson)
Alexei Vronsky (Aaron Taylor-Johnson)

Vahetult peale filmi lõppemist olin ma jälle kahe vahel. Ma ei saanud aru, kas mulle meeldis see, mis ma nägin, või ei. Rohkem kaldusin ma ikka selle poole, et oli hea, kuid kindlasti olid seal oma nürgad kohad, mis mulle liialt silma jäid.

Esmalt kõige suuremast üllatusest. Filmile oli lähenetud uuenduslikult, luues mulje teatrietendusest. Mitte kogu film ei toimunud ühes teatrisaalis, kuid just alguses oli seda võtet rohkelt kasutatud. Kui stseenid vahetusid, liikusid näitlejad sirmi või muu taolise taha ning olid uuel võtteplatsil. Seda on natukene keeruline seletada, kuid aimu sellest annab järgmine pilt ning sellele järgnev trailer, kus alates 1:00, umbes 5-6 sekundit näitab, mida see täpsemalt tähendab.
Esimesed 10 minutit filmi alguses olin ma segaduses ning võib öelda, et isegi natukene pettunud. See tundus mulle odava väljapääsuna ning tundsin, et seda on võimatu hästi välja mängida. Ei läinud palju aega, kui olin juba eksinud - selle saab väga hästi välja mängida. See on ebatavaline lähenemine ning mu emale ei sobinud see absoluutselt. Kuid just paaris kohas mõjus see nii huvitavalt ning teistmoodi, et tõesti naelutas pilgu ekraanile.

Väike kõrvalepõige. Kes on näitleja eelmisel pildil, kehastamas Anna abikaasat, Alexei Kareninit?
Eks ikka Jude Law :) Sain sellest poole filmi pealt alles aru ning olin tõeliselt üllatunud, selline habe teeb ta nii vanaks.

Muusika, minu jaoks väga oluline osa. Dario Marianelli on suur sõna, tema muusika sobis antud filmi ja kõik oleks justkui kombes, kuid kahjuks minu maitsest täiesti mööda. Oli paar meeldejäävat meloodiat, või pigem sellist loojupikest, mida ma hiljem võiks tuvastada, kuid ei olnud sellist kohta, kus muusika ja stseen koostöös paneks mu pisaraid valama või sellist lugu, mida ma hiljem sooviksin kodus kuulata.

Veel pisaravalamisest. Asi ei olnud vaid liigutava muusika puudumises. Ma ei tundnud mitte mingisugust sidet või empaatiat ühegi tegelase suhtes. Ma ei tundnud Annale kaasa, sest ma ei näinud tema ja Vronsky vahel lahutamatut armastust või siirast mõistmist. Tegelased jäid mulle kahjuks kaugeks. Ainus erand on võibolla Levin. Aga ka mitte päriselt, sest Kitty oli minu arust, vähemalt alguses, naiivne ja rumal neidis ning Levin oleks võinud oma tähelepanu kuhugi mujale suunata.
Siiski oli tegemist huvitava vaatamisega ning Knightley paitab ju alati silmi. Ilusad kleidid, mõned stseenid meeldisid mulle v-ä-g-a (näiteks see sama Kitty ja Leviniga laua taga). Soovitan vaadata kindlasti, juba ainuüksi selle huvitava teatri-lahenduse pärast.

1 comment:

GmG said...

Alguses ma päris ehmatasin, kui esimest teatristseeni nägin. Mingi hetk jälle unustasin ära ja nautisin näitlejatööd ja siis jälle panin silmad kinni, sest kohati oli lausa piinlik teatrilik lähenemine.
Mis puutub sümpaatiasse, siis mul oli pigem täielik empaatia puudumine, ka Anna vastu, kes mulle originaalis (raamatus ja teistes ekraniseeringutes) on väga korda läinud.
Üldjuhul ma siiski arvan, et oli hea, aga nuriseda võiks küll.. ja väga oleks tahtnud, et oleks rohkem selline pisarakiskuja olnud. Ainus vist oligi Kitty ja Levini taasarmumine ehk see tähekuubikute mäng, millest sul pilt ka oli....