January 27, 2013

Ruby Sparks (2012)

Viimasest filmipostitusest on möödas juba 8 kuud aga siin ta nüüd lõpuks on. Ma ei teagi miks see paus, sest neid postitusi meeldib mulle väga teha, filme armastan niikuinii. Tahan igatahes nüüd jälle endistviisi jätkata. Võibolla oli tõukeks täna sõbrannalt saadud sms sisuga "Tsau, viitsid filmisoovitust saata?", ehk siis Eliise Filmiabi pandi täie vungiga tööle :)

Alustan filmiga, mida võib soovitada nendele, kellel 500 Days of Summer (minu kõige esimene postitus selles blogis) paneb südame kiiremini põksuma. Ruby Sparks'i tegelaskujud on nn "samasse auku", ehk siis keskmisest huvitavama hingeelu ja stiiliga.
 Calvin on noor kirjanik, kes vaevleb inspiratsioonipuuduse käes. Kunstiinimesest geeniusele kohaselt ei ole noormehel just sõpru jalaga segada, lähedane on vaid ta oma vennaga. Soovijaid lähedasteks suheteks justkui oleks - fänne, kes kirjanikule oma numbrit pihku poetavad, on küllaga. Calvin on oma ea kohta juba väga edukas olnud ja temalt oodatakse pikkisilmi uut romaani, kuid ideid napib.

Oma muret psühhiaatrile kurtes pakub mees, et Calvin võiks kirjutada vaid ühe lehe sellest, kuidas ta kohtab kedagi, kellele meeldiks noormehe arglik koer. Sellest soovitusest saab alguse unenägu, mida noormees jätkab lausa maniakaalselt oma kirjutusmasinal trükkides. Ilmet hakkab võtma tegelaskuju Ruby, kelles peituvad kõik omadused, mida Calvin kõrgelt hindab. Noormehe üllatuseks seisab ühel hetkel see sama Ruby tema köögis. Sellega üllatused ei piirdu - tundub, et ükskõik mida noor kirjanik neiu kohta kirja paneb, saab järgmisel hetkel tõeks.
Ruby osatäitja on muide selle filmi käsikirja autor ja peaosatäitjad on päriselus paar, mis seletab nende loomuliku ja sundimatu keemia ilusti ära. Lisaväärtust lisab loomulikult filmi idee, mis vähemalt minu jaoks oli uudne ja põnev. Tõesti hea oli neid kahte koos näha, eriti meeldis mulle see basseini-stseen, mis oli kindlasti viimase aja üks ilusamaid. Üldse tervet filmi iseloomustaks ma kui erilist ja õrna mõistmist/armastust, mida on viimasel ajal kinolihal nii nii vähe.
Kui enne tõin kõrvale võrdluseks 500 Days of Summeri, siis on üks osa, mis jääb kõhklemata selles filmis kõvasti alla - muusika. Väga oleks tahtnud, et soundtrack oleks sama meeldejääv ja eristatav. Filmi lõpp võib-olla paljudele ei meeldi, ehk liiga lihtne ja etteaimatav, kuid ma ei kujutaks sellise meeleoluga filmile kurba või keerulist lõppu üldse ette. Kokkuvõtteks võib soovitada küll, kui on tuju millegi armsa ja üldjoontes lõbusa järele.

1 comment:

Kadi said...

Eile öösel ei tulnud und ja otsustasin ka selle filmi ära vaadata. Ma arvan, et see mu lemmikute hulka kuuluma ei hakka, aga samas sisu oli väga mõnus. :)