December 4, 2012

Turistina Tallinnas 3: Päev, kui kõik kohad olid kinni (ja isegi kui midagi oli lahti, siis paksu udu tõttu ei näinud seda niikuinii)

See oli see esmaspäev, mis nii mõnelegi foto- ja loodushuvilisele pakkus nii mõndagi vägevat, kuid turistitsemiseks oli see ehk natukene kehva päev. Samas oli selline udu ikkagi harukordne ja seda tunnistasid ka mu kaaslased, et väga kummaline ja lahe on.

Esimene peatus, millest mul pilte pole, kuid rääkida tahan ikka, on naasmine Balti jaama turule. Läksime eesmärgiga üks Ljubitel ikkagi ära osta. Jõuame putkani, aknad on kaetud seest poolt linoleumiga, müüjat ei kuskil. Küsime teistelt meestel, et kus teie sõber siis on? "Eile oli pidu.." Ja nii oligi. Ehk siis siin peitub selle hiiglama vahva koha nõrkus: kui müüjal tuju pole, siis ta tööle ei tule ja jääb suurepärastest klientidest ilma. Vaatasime veel teistesse putkadesse ja nurgatagustesse, kaameraid isegi oli, kuid väga kehvas seisus.. Lohutuseks ütlesin Matteole, et kui vaja, võin üritada kontakti võtta ühe mehega, kes kunagi minu Zeniti ära parandas ja igasuguseid kaameraid kodus omas, ehk on temal midagi pakkuda. Siis peaks selle küll postiga talle järgi saatma aga oleks jällegi kindlam tunne, et saad töötava asja. Igatahes oli mul väga kahju, sest oli kohe näha kui kurvaks Matteo jäi.
Järgmine peatus oli lauluväljak. Oli tõesti erakordne vaade: laulukaart oli udu seest vaevu näha.. Selle asemel näitasime tahvelarvutist, milline pidu seal kaare all iga 5 aasta tagant toimub.
Teel Viimsisse tegime ühel muulil peatuse. See ülemine pilt on täiesti müstiline: tundub nagu oleks tegemist hoopis kaljuäärega või millegi taolisega, kuid tegelikult on see merekallas. Kust taevas algab? Meri oli nii vaikne, raske oli uskuda, et tegemist pole hoopis suure järvega. Udukiht oli nii paks, et võis päiksekera näha selgelt. Tavaliselt ikka udu hajub hommikul, kuid me olime terve päeva justkui vatis ja sellist asja mina küll ei mäleta, et oleks varem juhtunud.
Edasi jäid teele Pirita kloostri varemed. Oli porine.
Postituse pealkiri ei ole mitte liialdus. Ka kohvi ei lastud meil jooma minna.
Õnneks oli Prisma siiski lahti, tegime väikse šopingutuuri ja postitasime traditsioonilised Tallinna postkaardid.
Lõunat sõime TTÜ raamatukogus, minu vana hea lemmik ja kodune koht. Neile meeldis väga raamatukoguhoone ja selle peale kiitis Sasha, et Eestist jääb ikka mulje kui väga rikkast ja edukast riigist, kui meil on raha selliste hoonete jaoks.
Viimane peatus: Nõmme turg. Parkisime auto natuke kaugemale, Sõõrikukohviku juurde. Ütlesin, et see on päris popp pannkoogikoht ja sõõrikuid saab kiloga osta. "Mida me siis veel ootame?" tuli vastuseks. Mõtlesin, et nüüd väljume 2 kilo rasvaste pontšikutega, kuid TTÜst olid meil ju veel kõhud täis ja piirdusime kõik 1 sõõrikuga, mis teel turule kõhtu rändasid.
Praegusel ajal ei ole Nõmme turg üldse nii vahva, kui suvel. Aga tähtaja ületanud toodetega putkad pakkusid ikka põnevust. Ja see "Big Lantš" nali ei vanane samuti kunagi.
Ühe argliku kassi sain ka pildile ja nii meie reisuke lõppeski. Tagasi sõitsime 3 ja pool tundi Eckeröga, mille jooksul tegime jälle kangesti plaane ja naersime igasuguseid vanu Vaasa asja.

Ja kui Vaasast rääkida - järgmisel nädalavahetusel on meil väike kokkutulek plaanitud. Väike just seetõttu, et paljud on sellel ajal kas Lapimaal või kuskil mujal oma tegemistega kinni. Üritasime leida ühist aega, kuid 60 inimese peale on see praktiliselt võimatu. Paljud ei vastanud millegi pärast üldse küsimustikule. Igatahes 23 inimest on andnud oma kinnituse, et neile 8. detsember sobib ja nii me kõik jälle Vaasa poole sammud seamegi. Kahjuks on Sasha üks nendest, kes on Lapimaal, kuid Matteoga oleme mõlemad kohal. Otsustasin juba, et suurt fotokat ma kaasa ei võta, sest 1) tahan võtta võimalikult vähe (ja kergeid!) asju kaasa 2) päevavalgust on niigi vähe ja me arvatavasti mingeid erilisi vaatamisväärsuseid ei külasta 3) ma ei taha klubis või kuhu iganes me lõpuks õhtul lähme oma kaamerat garderoobi jätta. Eks ma kindlasti postitan midagi sellest ettevõtmisest, et võtta Erasmuse kogemus kokku, kuid kasutan selleks võibolla teiste tehtud pilte ja võibolla võtan hoopis enda väikse digika kaasa.

P.S. Väike vahejuhtum sellest, mis trikke mu peakene teeb, kui väsimus peale tikub. Olin vist koolist nii läbi, et mõte enam ei jooksnud korralikult. Hakkasin kõrvaklappe kõrva panema ja nendel on tähed R ja L, tähistamaks "Left" ja "Right"i, et teaksid kumb klapp kumba kõrva käib. Ma võtan klapid välja, vaatan nagu ikka neid tähti ja omaette mõtlen "Reede, laupäev.."

1 comment:

Maiken said...

need kaks viimast postitust olid nii mõnus lugemine! kuna ma pole kunagi eriline Tallinna fänn olnud, avastasin siit nii mõndagi enda jaoks uut ja kunagi tahaks neid söögikohti ka külastada, sest sa sõid seal täpselt selliseid roogasid, nagu mina tavaliselt armastan :P

Maiken,
Maikeni blogi - part of me