December 2, 2012

Turistina Tallinnas 2: Balti jaama turu võlu (ja valu)

Pühapäeva hommik algas meil Itaalia kohviga. Selle tarbeks oli Matteol lausa spetsiaalne väike masin kaasas, mida gaasipliidil soojendama pidi. Tulemuseks oli pisike jupp väga kanget, millele piima ei lisata. Muidu sõime hommikuks vinkupirukaid, vanaema kooki ja kohukesi.
Trolliga kesklinna, et ikka sõbrad saaks tunda minu igapäevaelu, ning teekond algas Vabaduse väljakult.
Nõelasilma juures on ekraan, kust saab meelepärases keeles kuulata Harju tänava lugu. Jube pikk oli, kuid jahedast ja rõskest ilmast hoolimata vaatasime lõpuni.
Katariina käigu sildist pole suurt midagi alles..
Siin pildil on näha Eesti disaini poodi TALI, kus päris pikalt ehteid valisime. Mina sain endale ühed kõrvarõngad sünnipäeva puhul, Matteo ostis Navitrolla kõrvarõngad emale, Sasha sai 4 paari: endale, emale, õele ja sõbrannale. Väga tore pood ja eranditult kõik asjad olid ilusad.
Loomulikult järgnes selle tähekesi nägemisele kolmest suust kostev harmooniline teatud tunnusmuusika ümisemine.
Põnev on ringi liikuda inimestega, kes on Tallinnas esimest korda. Või siis üldse Eestis esimest korda. Nad märkavad asju ja olukordi, mis minu jaoks on nii vähetähtsad või lausa igavad. Näiteks Šnelli tiigi pardid. Ma olen enda elus nii palju Tallinna linna parte näinud, et võiksin nad nägupidi ära tunda, kui väga pingutaksin. Ja ootamatul saabus kõige suurem rõõm siis, kui läksime läbi Balti jaama turu Boheemi suunas.
"Issand, miks me juba varem siia ei tulnud?" "Ma ei teadnud, et teid selline koht üldse huvitaks.." "Mida, me ei teadnudki, et selline aare Tallinnas on, see on ju koht, kus päris elu käib!" Ma ei tea kas naerda või nutta, et Balti jaama turul nende jaoks õige Tallinna elu on, pigem vist ikka naerda. Sest jälle vaimustuti asjade üle, mida ma seal turul käies kõige vähem vaatan: Matteo skooris endale 70 sendi eest soojad tallad saabaste sisse. Korraks mõtles ta lausa tervele perele sealt tallad osta, sest Itaalias ei pidavat üldse selliseid asju olema, on vaid ortopeedilised tallad. Ette rutates võin öelda, et tallad rändasid saabaste sisse järgmisel õhtul laevasõidu ajal, millele järgnes rahulolev väide, et tunne on kui pilvedel käies.
Suud ammuli jättev ime saabus aga selle putka juures. Ma ei teadnud, et Matteot üldse filmikaameramajandus huvitaks, kuid seal neid ljubiteleid ja komsomoletseid (ehk siis enim paelusid 2 objektiiviga kaamerad) jälgides läks ta üha enam õhinasse. Ta olevat neist kuskilt lugenud ja see pidavat jube popp olema ja internetis maksavad taolised hingehinda. Ja nüüd oleks tal võimalus see osta siit, vaimustavalt Balti jaama turult! Kuigi putkaomanik sai aru nii meie inglise kui minu eesti keelest, vastas ta meile kangekaelselt vene keeles. Imekombel mõistsin ma väga hästi teda, niisiis peale "Rabotaet, rabotaet.." tõlkimist Matteole otsustasime, et ta uurib netist seda asja rohkem ja tuleme järgmisel päeval tagasi. Hinnaks muide 30 eurot.
Kui olime juba kringliks külmunud oli aeg päeva parima osa jaoks - söök! Ja seda veel Boheemis. Panin meile sinna laua kinni, kuna teadsin, et pühapäeval lõuna paiku on seal kange trügimine. Mina võtsin oma vana hea salati, kaaslased proovisid spinatipelmeene. Magustoiduks loomulikult šokolaadikooki.
Edasi läksime Toompeale. Ma olen nii rahul selle ülemise pildiga. Kuigi terve päeva oli hall ja masendav ilm ja arvasin, et on väga keeruline pildistada, siis mõned ilusate värvidega pildid ikka sain.
Seejärel läksime linnamüürile jalutama. Ma ei teadnudki, et selline võimalus olemas on. Võibolla see on uus asi, igatahes Müürivahe tänaval, seal kus tädid kudumeid müüvad, saab 3 euro eest vanalinna veidikene teisest küljest imetleda. Natukene kahju on küll inimestest, kes linnamüüri vastas elavad, sest nende tubadesse oli ilusti sisse näha. Me üritasime viisakad olla ja mitte väga palju jõllitada, kuid mõne ruumi sisemus oli küll nii huvitav ja põnev..
Kiire põige Rotermanni kvartalisse. Käisime Kalevi poes, kust kõik häid Eesti maiustusi kokku ostsid. Seal saab kaaluga komme võtta, kasutasin juhust ja võtsin ühe tutsaka, et õigel sünnipäeval koolis teistele jagada.
Maiasmoka kohviku majas on martsipanituba, kus saab näha, kuidas martsipanile maalitakse. Veel oli seal vanu vorme ja kõige vanem martsipan, mis muuseumil on - kui ma ei eksi, siis oli see tervelt 70 aastat vana martsipaninukk. Seal maaliv tädi oli väga meeldiv ja rääkis rõõmuga huvitavaid martsipanijutte. Hea on näha inimesi, kes on oma tööd hingega võtavad.
Raekoja platsil avati just sellel nädalavahetusel Jõuluturg. Nüüd on seal kindlasti veel ilusam, kui lumi maas on.
Ja pidulik õhtusöök Peppersackis. See on nii mõnus koht ja käin seal meelsasti midagi tähistamas. Toit on seal alati super ja ei pea pettuma, võtsin seekord lõhe. Tollel õhtul mängis küll keskaegse muusika asemel kummalisel kombel hoopis Coldplay ja muud popid tegelased, kuid see ei häirinud nii väga. Rahvast oli samuti vähe, oligi parem omaette olla.
Taevas andis aimu, milliseks võib järgmine päev kujuneda..

No comments: