November 4, 2012

Pirates of the Baltic Sea

 Olen nüüd tagasi oma esimeselt korralikult Erasmuse ürituselt. Selleks oli kruiis Stockholmi, millest võttis osa 1619 vahetusõpilast üle terve riigi. Teemaks oli "Pirates of the Baltic Sea" ja väga paljudel oli vastav kostüüm. Seekord mina pullitegijate hulka ei kuulunud, kuid minul ja paljudel teistel oli seljas Erasmuse pusa, mille just paar päeva enne reisi kätte sain.
 Meie laevaks oli Silja Symphony, peale tudengite oli laeval veel u 1000 tavareisijat. Mul oli neist, eriti lastega peredest, natukene kahju, sest 1600 vahetusõpilast ei tulnud laevale mitte jalg üle põlve istuma ja veini mekutama, vaid ikka Pidutsema. Kui lõpuks 21:30 oli minu aeg buffet õhtusöögile minna, siis selleks ajaks olid pea enamik juba metsistunud olekus ja söögisaali ukse taga käis kõva trügimine. Õnneks leidsin endale einekaaslaseks Mandi, kes oli selles mürglis suutnud siiski tasakaalukaks jääda. Õhtusöök ise oli super, eriti külma laua valik. Ja magus loomulikult ka..
Kõige toredam asi terve kruiisi juures oli see, et laeval oli kümneid keelekursuse tudengeid - minu toredad tuttavad Vaasast. Igal sammul oli keegi, keda teretada, ohata Vaasa järele ja muidu vabalt juttu vesta. Nii hea oli reaalselt näha inimesi, kellega on mingisugune seos ja mälestused ja mõnus kontakt. Kui ma lõpuks Paula koridori pealt kätte sain, tundus meie vestlus rohkem itaalia kombestikule kohane olevat, sest nii palju oli mida jagada ja millega agaralt ja häälekalt nõustuda. Alumisel pildil Tomaš Tšehhist, keda me liftiga sõites nägime.
Esimene öö laeval oli muidu üpris sündmustevaene, sest kui ma oma õhtusöögi lõpetasin, oli laev korralikult kõikuma hakanud ja päris paha oli olla, kui kogu kõhutäis sees hüplema hakkas. Niisiis läksingi kell 12 magama, kuid endale üllatuseks ei olnud ma üldse esimene, kes kajutiuksest unemõtetega sisse vajus.

Kajutitega ja "kes-kellega-koos-on" oli jälle omaette probleem. Kui registreerisime end kruiisile, sai kirja panna, kellega koos soovid olla. Mina kirjutasin lahtrisse oma head sõbrad: Sasha, Matteo ja Giovanni. Siis ühel hetkel selgus, et Matteo ei mahu üldse meie laevale ja soovi korral võib ta oma ülikooli vahetusõpilastega tulla teise laevafirmaga, sest summa oli juba makstud. Mulle jäi siiski alles lootus, et ehk olen siis Sasha või Giovanniga koos. Ka see lootus haihtus, sest registreerimine ja piletite müük käis ülikoolide kaupa ja nad mõlemad õpivad teises koolis, kui mina. Niisiis lõppes asi sellega, et olin kajutis kolme noormehega, kellest ühega olen põgusalt tuttav. Minu arust väga kummaline juhus, nemad kolm polnud samuti suurt tuttavad. Kui ma suu nurgast poetasin, et imelik, et meid nelja kokku pandi (vihjates sellele, et üldjuhul segakajuteid võõrastest inimestest ei tehta), siis nemad ei saanud üldse aru, millest ma räägin. Üllatusena see mulle ikkagi tuli, aga kuna kajut on niikuinii vaid magamiseks, siis ma sellega suurt pead ei vaevanud.

Kui ma siis esimesel ööl kell 12 kajutisse läksin, ei olnud ma mitte esimene - vastupidi. Üks noormeestest oli täisriides ja jalanõudes nari teisel korrusel norskamas, teine oli samuti poolunes, lastes kuuldavale luksuvaid helisid, nagu ta hakkaks iga kell oksendama ja kolmas oli samuti magama minemas, kaaslaseks oma tüdruksõber, keda ma õnneks teadsin. Niisiis olin viimane, kes tule kustutas ja magama läks.
Reede hommikul kell 9:30 jõudsime kohale ning mina ja Sasha läksime metrooga kesklinna, et Matteoga kokku saada. Mõtlesin linna pildid ja jutud jätta järgmiseks postituseks.

Kell 17:00 startisime jälle Helsingi poole. Tagasiteel ei loksutanud üldse nii palju ja mul oli muidu ka kuidagi rohkem energiat ja jõudu, et sotsiaalne olla. Näiteks võtsin osa järjekordsest salsatunnist:
Õhtul esines 10-liikmeline showtrupp oma laulu- ja tantsukavaga. Väga väga kõrge tase oli neil, tantsimises veidi parem, kui laulmises. Igatahes oli rõõm vaadata - palju kostüüme ja erinevaid laule ning stiile.
Peale seda saime võimaluse ise tantsida, esines live-bänd, kes tegi tuntud lauludest mõnusaid covereid. Lõpuks otsustasime lahkuda, sest tantsuplats oli nii rahvast täis, et liikuda oli võimatu. Samuti hakkasid tennised põranda külge üha rohkem kinni jääma - tantsupõrandale võetud õlle ja siidri tagajärg. Kui eelmisel ööl magasin väga vaevaliselt ning olin kuidagi pinnapealses unes, siis teisel ööl jäin magama praktiliselt kohe, kui pea kella 2 paiku patja puudutas.
Laupäeva hommikul jõudsime 10 paiku tagasi Helsingi. Pildistasime veel laeva pealt saarekesi ja meie vana tuttavat Suomenlinna.
Kui tagasi jõudsime, oli mul nii hea meel, et Helsingis õpin. Teised pidid ju bussiga edasi sõitma - Kemi, Rovaniemi ja teised Lapimaa tudengeid ootas ees veel vähemalt 10-tunnine bussisõit..

No comments: