September 1, 2012

Lusikas astelpajumoosi

 
 Nüüd, kui on möödas pea nädal Helsingis, mille jooksul on olnud mitmeid infotunde ja üritusi vahetusõpilastele, ei ole olukord eriti muutunud, ehk siis tunne on endiselt pigem tusasepoolne. Ja kui ma veel nädala esimesel poolel arvasin, et see on täiesti koolist ja ilma uute sõpradeta olemisest, siis tänaseks kahtlustan ma, et see sama varajane sügismasendus oleks jalaga ukse ka Tallinnas lahti löönud.

Mulle väga suureks üllatuseks on vahetusõpilased siin Helsingis, minu teaduskonnas, kuidagi täiesti teist masti kui need, kellega Vaasas igapäevaselt aega koos veetsin. Olles nüüd mõned päevad olukorda jälginud, saan esmaste kogemuste põhjal järeldada vaid seda, et huvide erinevus määrab tugevalt selle, millisesse linna õppima asutakse.. Ja huvid on vähemalt minuarust üliolulised inimese kujundamisel. Ma ei saa öelda, et nüüd reeglina kõik vahetusõpilased Helsingis oleks vaid pidutsemise peal väljas, kuid kahjuks hetkel jääb küll selline mulje.. Samuti ei saa ma öelda, et Vaasas oleks pailapsed koos olnud, kuid üldine õhkkond oli drastiliselt teistsugune ja oldi siiski avatud uutele kultuuridele, Soome tundmaõppimisele, reisimisele, võimalikult paljude uute kohtade avastamisele ja muule sellisele. Lühidalt öeldes: nähti Erasmuse kogemuses ka muud, kui iga õhtu väljas töllerdamist.

Nüüd jõuan selleni, miks ma arvan, et oleksin sama tujutu ka siis, kui oleksin Tallinna jäänud. Ma tunnen, et asi ei ole vaid teistes, aga ka minus, ma kuidagi ei suuda normaalselt suhelda inimestega enam ja nagu mingisugune blokk oleks peal. Palju parema meelega veedan aega üksi (mida mulle tavaliseltki teha meeldib, see pole uudis) ja mõte kuskil klubis chillamisest tundub praegu kuidagi eriti õõvastav. Uute inimestega tutvumine tundub väsitav ja tüütu, sellist head klappi pole mitte kellegagi. Võibolla on siiski nii, et olen isiklikult kokku puutunud vaid käputäiega ja kuna need kokkupuuted pole olnud just meeliülendavad (no ei ole mitte midagi ühist), olen enda jaoks edasise juba ära otsustanud ja ei üritagi enam, mis siis, et kõigiga ei olegi võimalik sobida. Aga ma tõesti tunnen, et inimesed siin on kuidagi palju pealiskaudsemad ja inimesed Vaasas olid palju siiramad, sõbralikumad ja vahetumad.. Need võivad praegu ka lihtsalt igatsustunded olla, mis pead tõstavad ja kõnelevad, kuid just nii ma praegu tunnen. Veel mängib kindlasti olulist rolli see, et olen praktiliselt ainus, kes ei ela ühikas, seega on võimalus juhuslikeks tutvumisteks ja spontaanseteks hängimisteks praktiliselt nullilähedane. Ja nagu juba öeldud - ei ole ma ju tegelikult veel kaugeltki kõigiga tutvunud.

Kui üldine olukord vahetusõpilastega on hetkel suhteliselt tuim ja igav, siis väikesed päikesekiired on 2 neidu Koreast, kes on alati sõbralikud ja tunnevad rohkem huvi kui "Aa Tallinn, me lähme sinna järgmine nädalavahetus alksi ostma". Samuti tutvusin eile õhtul (ühtlasi õhtu, mis tõestas, et klubisoolikat pole mulle endiselt kasvanud), kahe Hiina tüdrukuga, kes olid samuti arvamusel, et klubi on igav ja kui juba muusika nii vali on, võiks ju tantsida, mitte üritada sellest üle röökida, kramplikult siidriklaasi külge klammerdudes, kuid mis sa teed..

Loomulikult on praegusel tujutuseperioodil abiks Vaasa sõbrad. Ma ei ole ainus, kelle lootused Vaasa kõrgeks ajas ja nüüd kukkumine selle võrra valusam on. Õnneks ei ela 2 mu kõige suuremat sõpra kaugel põhjas, niisiis pole probleemi meil üksteist külastamas käia. Juba paari nädala pärast sõidame nädalavahetuseks külla Matteole Hämeenlinna, et sealne ülikoolilinnak ja eluolu üle vaadata. Kui homme ilus ilm on, lähen 4 saksa tudengiga, kes, nagu minagi, peale Vaasat Helsingisse tulid, ühte saart uudistama.

Nii et kuigi praegu tähendab Erasmuse algus minu jaoks pigem aega endale, mis omakorda tähendab  tihti kodus vahtimist, ei ole see üldse hull ja muretsema minu pärast ei peaks. Üksi olemist pole ma kunagi kartnud ja pigem on mul vahel lausa vaja olla omaette. Ma ei võta kogu olukorda traagiliselt, sest praegu ma tunnengi, et tahan olla omaette ja uued inimesed tunduvad pigem väsitavad ja liigseid pingutusi nõudvat, kui ägedad. Arvan, et kui ma saan iseend joonde ja puutun kokku teistegi välistundegite, mitte vaid vahetusõpilastega, siis olukord muutub ja läheb veidi huvitavamaks.

No comments: