August 5, 2012

Monday morning small talking on the avenue

Reede õhtul peale koolipäeva oli meil vastuvõtt ühes moodsa kunsti muuseumis, kus meile esitleti näitust "Face to face", mis keskendub näo ja ilme tähtsusele suhtlemises. Päris huvitav oli ja valitud tööd olid küllalt erinevates stiilides ning giid rääkis ka paraja koguse juttu juurde, mitte ei venitanud jube pikalt.
Peale seda toimus pargis tutvumispeo-laadne üritus, mis kujutas endas seenevihmas hängimist. Kuna see ei olnud kohustuslik üritus, siis päris kõiki kohal ei olnud, kuid 50 inimest kindlasti. Juhendajad korraldasid ühe "mängu", kus võtsime kõik ülisuurde ringi ja pidime ütlema oma nime, riigi kust tuleme ja ühe meeldejääva fakti enda kohta. Järjekordselt oli ainus fakt, mis mulle enda kohta meelde tuli see, kuidas ma arvan, et külmkapis kauem kui 2 päeva olnud piim on automaatselt pahaks läinud ja nõustun seda alles siis jooma, kui olen sooritanud laialdased testid, mis üldjuhul hõlmavad kellegi katseisikuks värbamist ja piima sundviisilist manustamist. Hülgasin selle mõtte hirmus saada tuntuks kui "see-piima-tüdruk" ja piirdusin neutraalse "I really like cats" faktiga.
Kui olime tutvustamisringi ära teinud, jagati meid viide rühma ja pidime tegema väikese etteaste Soome kohta. Meie rühm pidi selle esitama ooperivormis.. Aga pidi ka räppima või muinasjutu välja mõtlema. Meie ooper sai suure heakskiidu osaliseks, kogu tekst oli umbes selline:"I wake up and it's dark, i go to the sauna, it's hot, i go to the ice-hole, it's cold, and it's still dark, and I'm getting drunk". Mind õnneks solistiks ei pandud, niisiis moodustasin veel kolme inimesega koori, kelle ülesandeks oli korrutada sõnu dark, hot, cold ja dark.

Kuna mul oli kella kümneks juba päris külm ja ligunenud olla, otsustasin koju minna, paljud läksid kuhugi pubisse istuma. Kodutee tundus kohutavalt pikk, kuigi 3 kilomeetrit ei ole tegelikult nii hull midagi. Lihtsalt sellel päeval olin ma juba käinud ühe korra kesklinna ja tagasi koju, 2 korda seda teed käia on liiast, eriti kui jalanõud ei ole sporditossud või muud pikaks maaks sobilikud jalanõud. Aga ma arvan, et sellega harjub peagi.
Vihmasest laupäevast mul eriti pilte pole: päeval käisime kesklinnas allahindlustel šoppamas (tulemuseks 15-eurosed tennised, H&M'ist samasugused püksid, nagu mul juba tumelillad on ja mummulised sukad, kõik kokku 25 euri), õhtul läksid mõned kinno ja mõned klubisse. Olin dilemma ees: olin sellest kesklinnas käigust väsinud, kuid sotsiaalne tahaks ju ka olla.. Algul otsustasin koju jääda, kuid siis leidsin lahenduse: läksin teistega koos ühe tüdruku juurde, kus enne klubi peatus tehti ning peale seda tulin koju tagasi.
See on meie ühikas, elan esimesel korrusel, välisuks on täpselt nurgas.

Täna hommikul rõõmustas meid lõpuks üle mitme päeva päike! Kasutasin kohe juhust ja läksin välja jalutama, et natukene ümbruskonnaga tutvuda. Hiljem kavatsen võibolla kooli juurde jalutada ja kesklinnas pilte teha.
Eile õhtul siiski hängimise kasuks otsustamine oli hea mõte - ilma sinna minemata, ei oleks ma Matteolt saanud vihjet mustikate kohta :) Palju neid ei olnud, kuid natukene siiski.

No comments: