March 26, 2012

The Next Three Days (2010)


Kui lõpetan mõne filmi vaatamisega, siis tavaliselt on juba filmi käigus tekkinud kas positiivsed või negatiivsed emotsioonid või lõpetan filmi neutraalsete tunnetega, mis hiljem kas a) jäävad neutraalseks või b) muutuvad ülistavateks tunneteks, kuna mõistan alles hiljem õhtul või järgmisel päeval kui väärt filmiga tegu oli. Ei mäleta, et enne eilset oleks juhtunud hoopis nii, et filmi lõppedes arvan, et oli täitsa okei aga kui mõtlema hakata, siis polnud midagi märkimisväärset.

Ühe perekonna elu muutub täielikult, kui pereema läheb mõrvasüüdistusega eluks ajaks vanglasse. Tema abikaasa, ülikooli õppejõud, üritab ka peale kolme aastat endiselt oma naise süütust tõestada. Lõpuks mõistab ta, et teha pole enam midagi ja ainus võimalus veel kunagi terve oma perega koos olla, on aidata naisel vangist põgeneda. Ta hakkab põgenemist planeerima, kuid oma naisele ta sellest ei räägi kartuses, et siis hakkab ta meest takistama.


Ma üldjuhul ei salli selliseid krimi ja trilleri kalduvustega filme, kuid need meeldivad mulle siis, kui teema on reaalne või taoline juhtum võib ette tulla tavainimese elus (ja plahvatuste arv võiks olla minimaalne). Mitte, et mul iga päev tuttavaid mõrva eest valesti süüdi mõistetakse, kuid see tundub olevat juhtum, millele on kergem kaasa elada, kui näiteks narkojõmmide põgenemisele ja muudele asjaajamistele. Samamoodi nagu Taken, mis mulle väga meeldis, on kuidagi lihtsamini mõistetav ja tavainimesele tuttavam teema.

Veel oli plussiks see, et abikaasa, kes üritab aidata oma naisel põgeneda, on tavaline mees ja ei oma teadmisi muukimisest ja valevõtmetest, vaid õpib neid tegevusi youtubei videote abil. Hea lüke, sest tõesti ei oota ma, et ülikooli professor omaks teadmisi kõigest, eriti kuritegelikest nippidest. Samas tuli tal siiski kogu põgenemine ja plaanimine üllatavalt hästi välja. Aga jälle meeldis mulle see, et mitte kõik ei õnnestunud tal. Muusika oli ka üle keskmise.

Kui film lõppes, arvasin ma, et oli täitsa hea, kuid nüüd arvan, et tegemist on vaadatava filmiga, kuid kindlasti mitte väga meeldejääva teosega. Oli huvitav, kuid paar miinust jäid ikkagi silma, näiteks tegelastel puudus otsene sisu. Teema oli haarav ja ma ikkagi lootsin, et õiglus võidab, kuid sellist erilist kaasaelamist siiski ei olnud. Et hoolida, peavad siiski osalised (kas näitleja või roll) meeldima ja huvitav tunduma. Ma ei teagi täpselt kas olid valed näitlejad või tühjad tegelaskujud, aga kumbki abikaasadest ei olnud selline mõjuv. Ja see vist oligi kogu põhjus, miks see film mulle meelde ei plaani jääda. Oli vaadatav tõesti, kuid õhinal teistele sellest rääkima ei jookse.

Danny Elfman - The Truth

No comments: