March 2, 2012

Midnight in Paris (2011)


Gil ja Inez sõidavad koos naise vanematega Pariisi väikesele puhkusele. Gil armub Pariisi ja on kõigest kergesti vaimustatud, kuid Inez ei ole sellest linnast nii inspireeritud ja ei mõista eriti oma abikaasat. Ühel õhtul võtab mees omaette jalutuskäigu ette ja kogeb midagi kummalist - ta oleks justkui sattunud 20nendatesse ja kohtab Pariisi peal paljusi oma iidoleid - Hemingway'd, Fitzgerald'it, Picasso't.


Ma arvasin, et see film meeldib mulle väga, kuid minu üllatuseks ei mõjunud see film mitte kuidagi moodi. Täiesti külmaks jättis. Lõpu võis ette ära arvata juba esimesel korral, kui see plaadimüüjast tüdruk ekraanile ilmus. Ma ei saa esiteks üldsegi aru kuidas Inez ja Gil üldse kihlatud saavad olla, neil pole mitte midagi ühist, Inez käitub üleolevalt ja arvab, et Gil ei tea mitte millestki mitte midagi ja on üldse selline häiriv naine. Just selline, kes ei oska väikestest asjadest rõõmu tunda ja lihtsalt vabalt võtta - oskus, mille puudumist üha enam hukka mõistan, no ei mõista lihtsalt ilma asjata mossis olekut või vingumist. Kaldun natukene teemast kõrvale, aga just selliseid emotsioone tekitas see tegelaskuju minus. Ja ma ei usu, et see on liialdus, sest tegelikult ka on olemas inimesi, keda ei suuda isegi reis Pariisi õnnelikuks teha - võib vaid ette kujutada, millised nad tavalisel argipäeval on :)


Midagi tarka ma kahjuks rohkem öelda ei oska. Owen Wilson seondub mulle rohkem Ben Stilleriga sellistes tüüpilistes komöödiates koos pulli tegemas, siia ta nagu otseselt vale valik ei olnud aga muljet ka ei avaldanud. Ei oska üldse seisukohta võtta, polnud ei hea komöödia ega ka pildiliselt polnud midagi erilist, vähemalt minu jaoks. Huvitav mõte iseenesest, see ajas rändamine, ja see oli ju ka hea, et ükskõik mis ajastul inimesed elavad, ikka peavad nad minevikust mõnda aega paremaks, kui olevikku. Aga kuidagi nõrk üldmulje oli ikkagi.

No comments: