November 18, 2011

Trust (2010)


Annie on 14-aastane rõõmsameelne tüdruk, kellel on tore perekond ja sõbrad. Osadel tema kooliõdedel on juba poiss olemas ja Annie igatseb samuti kedagi head ja toredat, kuigi ta on veel väga häbelik selles vallas. Niisiis saab ta jutu peale ühe kutiga jututoas. Poiss elab Californias, on 16-aastane ja mängib võrkpalli nagu Annie'gi. Läheb veidi aega mööda ja poiss tunnistab üles, et ta on tegelikult 20-aastane, aga ei julgenud seda öelda. Läheb veel veidi aega mööda ja juba on ta 25. Tüdruk on küll solvunud ja ei mõista, miks Charlie talle pidevalt valetab, kui ta andestab need vahejuhtumid ja on õnnelik, et tal on keegi, kes teda mõistab. Peagi teeb Charlie ettepaneku kokku saada. Nagu juba arvata võib, ei ole Charlie tegelikult ka mitte 25-aastane, vaid 35-aastane. Loomulikult on Annie šokis, kuid mehe jutu peale, et tegemist on ju ikka sama inimesega, kellega ta on 2 kuud internetis suhelnud ja vanus ei loe üldse, kui tekib selline side nagu nende vahel, neiu leebub.

"Trust" näitab, kuidas see mees täpselt teab, mida kirjutada, et tüdrukus usaldust äratada, kuidas temaga käituda. Kõik karakterid olid nii päris, keegi ei käitunud ebaloogiliselt või ülepingutatult või võltsilt. Nii et igal juhul soovitan, ma küll pettusin lõpus aga väike lisavideo subtiitrite ajal natukene leevendas seda pettumust, sest see oli just sobilik lüke sinna lõppu. Kuna ma tahaks ka filmi edasisest käigust rääkida, siis järgmises lõigus tulevad spoilerid (kes pole näinud ja tahab kunagi filmi vaadata ilma lõppu teadmata, ära edasi loe!):

Ma ei saanud algul üldse aru, miks see tüdruk mehega kaasa läks kui tuli välja, et tegelt on see umbes tema isa vanune mees. Nüüd mingi osa minust ikkagi mõistab: sa oled 14, sa oled väga ebakindel oma keha, välimuse, kõige suhtes, su "lahedad" sõbrannad on poistega maganud aga sa kannad ikka veel sportrinnahoidjat. Ja siis tuleb keegi, kes ütleb, et sa oled ilus, tark, hooliv, enda vanuse kohta väga mõistlik jne jne. No arvatavasti vist hakkab pika peale mõjuma. Võibolla sellepärast tundus see mulle algul nii uskumatu, et ma pole ise kunagi nii ebakindel olnud aga ma ei leia, et selline olukord oleks võimatu. See tüdruk tõsimeeli uskus, et mees teda armastab.

Niisiis oli Charlie ostnud Annie'le punase pesu, mille tüdruk motellitoas selga pani. Loomulikult küsis ta, kas ta näeb hea välja ja ega mees tema kehas pettunud pole. Ja loomulikult vägistas mees tüdruku ära, hoolimata tema nutmisest ja vastu punnimisest. Ja kui siis Annie peale seda hakkab oma vanematele vastu, et ei, teda ei vägistatud, mees armastab teda, ta pole üldse selline, siis see oli jälle nii päris. Sest ta tõesti tõesti uskus, et jah, selles mehes on midagi rohkemat. Arvatavasti ta ju sisimas teadis, et kui see oleks päris armastus, ei oleks ta pidanud midagi vastu tahtmist tegemata. Ju siis trotsist ei tahtnud ta tunnistada, et teda ära kasutati. Kui siis lõpu poole tuli välja, et Annie ei ole üldse selle mehe esimene juhtum, vaid lausa neljas, jõudis ka tüdrukule kohale, et jah, selle taga ei olnud mitte midagi muud, ta ei olegi nii eriline, nagu Charlie talle rääkis. Uh, no mulle igatahes mõjus see film väga ja ma saan aru sellest esialgsest reaktsioonist, õigustamisest, kuigi enne filmi ma ei oleks vist selle peale tulnud, et ka nii võib ju juhtuda.

Subtiitrite ajal jooksev videolõik "Charlie" perest oli tõesti hea, nagu The Lovely Bones'iski oli tegemist ju väliselt toreda inimesega. Lovely Bones muide meeldis ka mulle, kui need fantaasia-stseenid välja jätta. Igatahes soovitan mõlemat filmi.

2 comments:

Ann Buht said...

Ma sattusin ka mõni aeg tagasi selle filmi otsa, mil olin sõprade sõltuvuses ja niisama uurisin mis tegelastest saanud on ja kuna Ross aka David Schwimmer selle looja on siis pakkus juba see huvi. Pluss lugesin enne vaatamist veel, et Schwimmer on ise pea eluaeg selliste case'idega tegelenud advokaadi ja nõustaja näol, siis tekkisid juba täiesti elavad omakohal olevad ootused sellest filmist. Ja ma ei pidanud ka pettuma. Kuigi tõesti, tihti oli neiu käitumine üsna utoopiline ja arusaamatu MINU jaoks (kuna ise ei ole läbi elanud ja ei kujuta ette ka mitte) siis lõpus mõtisklesin pea iga detaili filmist läbi. Kaasahaarav!

Eliise said...

Kui ma peale filmi teada sain, et Schwimmer on filmi režissöör, olin ma päris üllatunud, sest poleks temalt midagi nii asjalikku ausalt öeldes oodanud (mingi tobe eelarvamus, et näitlejad peaks enda liistude juurde jääma, kuigi vastupidist on tõestatud juba pääris palju). Aga kindlasti aitas kaasa see, et ta on päriselt nende asjade sees olnud - nii saabki tulemus kõige realistlikum.