October 22, 2011

Tahan aga (veel) ei saa vol 1


Pean sülearvutit asjalike äriinimeste vidinaks, kellel on vaja koosolekult koosolekule rutata ja on praktiline kogu oma dokumente ja pabereid ühes kaasaskantavas kohas hoida. Ja isegi kui ma hiljuti olen aru hakanud saama, et tegelikult on see kasulik vidin ka üliõpilastele, tuli mulle ikkagi üllatuseks, et ma ka ise vahel sellest puudust tunnen.

Esimest korda ärkas minus soov läpaka järele TTÜ raamatukogus, mida ma pean endiselt üheks väga väga heaks kohaks, kus töötada ja materjali koguda. Siiani olen sealse materjali raamatutest, mida laenutada ei saa, käsitsi ümber kirjutanud, et see siis rõõmsalt kodus arvutisse trükkida. Ma tavaliselt ei kurda selle meetodi üle, sest mul on kirjutamismälu - asjad jäävad kõige paremini meelde siis, kui olen need korra läbi kirjutanud. Aga kui nüüd tuleb materjal, mida on rohkem, kui paar lehekülge ja mis ei vaja väga sügavuti meeldejätmist, siis oleks jube mugav see seal kohe enda läpakasse trükkida. Neil on seal küll arvutid, mida kõik kasutada võivad ja saaksin ju ka seal seda moodust kasutada, aga mõelda kui uhke oleks see kohe raamatukogus enda arvutisse saada.

See esimene kord ei pannud mind veel tehnikapoodi jooksma, sest muidu pole mul tõesti läpakat vaja. Aga nüüd neljapäeva õhtul tulin nagu plaanitud ema juurde. Laev oli paksult täis lapsi, kes kisasid ja karjusid.. Võibolla valisin vale istekoha - see juhtus olema laeva ninas, kus oli lava ja mingisugune lasteprogramm. Oleks hea meelega kuskil mujal istunud aga jõudsin laeva nii hilja, et hea oli, et sellegi istekoha sain. Igatahes ei mõista ma räusates mängivaid lapsi üldse, sest mind küll manitseti väiksena ükskõik kas siis laevas, restoranis, poes vms kohas viisakalt käituma, mis tähendas ka seda, et ei tohtinud teisi segada. See ei tähendanud ka tooli külge naelutatud olemist, vaid kui mängiti, siis vastavas kohas (mängunurgas) ja häälitseti mõõdukal toonil. Kindlasti ei tohtinud ma jalgupidi laua otsas ronida ja mängupüstoliga võõraid inimesi sihtida ja tulistada.. Aga võibolla pole ma piisavalt lastesõbralik, ei tea. Igatahes, lugesin oma ajakirja vaevaliselt lõpuni (st. häält enda peas oli vaevu kuulda) ja seejärel mõtlesin, et ülihea oleks praegu tumblris istuda, muusikat kuulata ja millessegi muuse süveneda, kui laste bingosse.. Oeh.

Endalegi üllatuseks on täna, paar päeva hiljem läpakaigatsus tagasi. Mu ema on nädala algusest saadik haige olnud, aga neljapäeval palavik taandus ja enesetunne oli juba päris hea ja otsustasime, et ma võiks ikka siia tulla. Aga reedel, kui ta läks arsti juurde analüüsi vastuseid kätte saama tuli välja, et midagi on ikka kehvasti ja jäi ta haiglasse sisse. See tähendab, et olen suure osa ajast pidanud end ise lõbustama. See pole tegelikult probleem, sest šopata eelistan niikuinii üksi. Aga just praegu, peale linnas trampimist, lõunasööki ja uinakut tunnen, et õhtu tuleb vist päris igav.. Ja nii hea oleks praegu enda läpakas võtta ja vaadata üks hea film. Loomulikult saaks paari filmi ju mälupulgaga kaasas kanda, kuid ma ei arvanud, et mul mõne vaatamiseks seekord aega jääb, olime emaga kõik päevad täis plaaninud. Läpakaga seda probla poleks - kaasas oleks see siin niikuinii ja filmivalik suurem, kui mu 2 gigasele mälupulgale mahuks.

Niisiis mõtlen, et enam ma läpakast ära ei ütleks. Ma ei oska öelda, kui palju ma seda kasutaks aga mõndades olukordades tundub hea valik. Arvatavasti pean selle endale lõpuks soetama siis, kui vahetusõpilaseks lähen (kui ikka lähen, ma väga loodan, et lähen) aga sinna on veel aega. Niisiis on nüüd mu suurte (ja kaugete) ostude nimekirjas peale uue fotokat ja paari objektiivi üks täitsa oma sülearvuti.

2 comments:

Maria said...

Kuhu Sa vahetusõpilaseks minna tahad?

Eliise said...

Plaan on minna Soome.