September 23, 2011

Neljapäeva õhtu


 Käisin eile õhtul kinos ja 20:30 jõudsin vabaduse väljaku trollipeatusesse. Peatus oli paksult rahvast täis, trollidega oli mingisugune jama - 1 ja 6 käisid enamvähem normaalsete vahedega, aga kolme ei tulnud üldse ja kahtesti ka eriti mitte.

Peatuses oli üks vanem meesterahvas, kes oli vist purjus. Igatahes ta tuikus ja üritas end seina najal püsti hoida, kuid lõpuks ta kukkus ja nii õnnetult, et peast oli veri väljas ja tilkus asfaldile. Mees jäi maha lamama ja ta silmad olid kinni. Tuletan meelde, et peatus oli rahvast pungil täis. Sellele juhtumile pööras tähelepanu 2 inimest - ainult mina ja üks vanem naisterahvas ilmutasime murelikke ilmeid. Korraks valdas mind mingisugune segadus, ma ei saanud aru miks keegi ei reageeri, kas see pole siis abi väärt? Otsustasin siiski kiirabi kutsuda, toeks seesama proua, kes oli samuti mures abitult lebava mehe pärast. Nad jõudsid kohale 13 minutiga.

Sellel ajal, kui ma helistasin, tulid veel kaks noort ligi ja uurisid, kas keegi juba helistab kiirabisse. Kui ootasime kiirabi, kõndisid mitmed mööda, näol üleolev ilme ja oli kuulda sõnu "laksu all". Suurem enamus siiski nägid, kuid ei reageerinud mitte kuidagi moodi - naerdi sõprade seltsis edasi, mindi rahus trolli peale.

See oli kuidagi nii kummaline ja uskumatu juhtum. Minu jaoks oli see esimene kord kiirabi kutsuda ja samuti esimene kord, kui olin tänaval sellise olukorra ees. Rahvast oli kõvasti, kuid sellele ei pööratud tähelepanu. Ma arvan, et kui mina ja see proua ei oleks midagi teinud, siis kes teab kui kaua oleks läinud, kui lõpuks keegi oleks suvatsenud aidata. Ma ei usu, et see mees olekski sinna jäänud, kindlasti ühel hetkel keegi oleks midagi teinud aga millal? Loomulikult ei tormanud mina ka kohe juurde, vaid ootasin, et võibolla ei ole asi nii hull ja mees ajab end püsti. Aga kui konkreetselt keegi kukub pea veriseks, siis see on ju suur asi ikkagi?

Hirm tuleb peale kui mõtlen, et ühel päeval võin see mina olla, kes libedaga kukub või minestab või mida iganes. Või keegi mu lähedastest. Ja abi ei tuleks nii kiirelt kui võimalik. Ma ei teadnud seda meest, kuid sellistel puhkudel tegutsedes mõtlen just selle peale, et järgmisel päeval võin mina olla see, kes abi vajab ja ma oleks väga tänulik, kui keegi kiiresti reageeriks. Nagu öeldakse - be the change you want to see in the world.

(need on nüüd mõned proovipildid selle uue kaameraga, võib vist rahule jääda?)

2 comments:

K. said...

Pani ennastki mõtlema, väga hästi kirjutatud jutt!

Anonymous said...

Eelmise aasta sügisel kogesin üsna sarnast õnnetut juhtumit. Olin ka Vabaduse väljakul, Söögiplatsi juures oma sõbraga. Seljaga ristmiku poole. Mingi hetk kuulsin kõva pauku ja esimese hooga ei julgenud vaadatagi, mis nüüd juhtus. Uudishimu sai aga võitu ning vaatepilt oli päris tõsine - takso oli inimesele otsa sõitnud. Too meesterahvas lamas liikumatult maas, jalatsid jalast ca 10-15 meetrit taksost eemale lennanud ... Tekkis samuti segadus, et mida ma nüüd tegema pean? Aga taksost hüppasid kohe nö kliendid välja ja kutsusid kiirabi (mis jõudis küll ca 15 minutit hiljem). Kõige vastikum ja vihaleajavam moment oli see, kui suvaline rahvas ümber õnnetu kogunesid ja teda mobiilidega pildistama/filmima hakkasid ... Ning taksojuht käis ümber auto, et äkki on miski mõlk autol. Samas eks ta oli ka suures shokis.
Igatahes, au ja kiitus Sulle. Hea on mõelda, et siin vahete vahel üsnagi kurjas linnas on keegigi, kes aitab ligimest hädas. :)
Mari.