July 4, 2011

The Fourth Kind (2009)


Kuulsin hiljuti, et tegemist on väga jubeda filmiga ja kõnelenud isik oli oma kaaslasega kinost poole pealt lahkunud, just nii haiged asjad toimusid seal. Ulme- ega ufofänn ma pole, aga mingisugune uudishimu ajas vaatama, et kas tõesti on nii jube ja MIS need nii jubedad asjad siis on. Üldjuhul ma väldin selliseid tõesti haigeid filme, no ei taha vaadata (Human Centipede'i näiteks ei aja mind mitte miski vaatama, isegi mitte uudishimu). Nüüd on The Fourth Kind vaadatud, otsast lõpuni, ilma traumadeta.

Alaskal, Nome'i nimelises linnas toimuvad kummalised asjad. Inimesed kaovad jäljetud ja paljud kurdavad magamishäirete üle. Kohalik psühholoog paneb tähele, et paljude sümptomid on liiga sarnased, et olla kokkusattumus. Inimesed ärkavad öösel üles, taipamata, mis neid täpselt segab, seejärel näevad nad akna taga öökulli. Psühholoog otsustab oma patsiendid hüpnoosi viia, et selgusele jõuda, mis täpselt neid magamisel segab.

Film algab stseeniga, kus Milla Jovovich end tutvustab: olen see ja see näitleja, kehastan psühholoogi, film on tõestisündinud materjali põhjal tehtud, film on häiriva sisuga jms. Filmis jooksevad vahepeal korraga dokumentaalkaadrid ja lavastus - kuidas see psühholoog on filminud oma patsientide käitumist, intervjuu psühholoogiga, politsei salvestused. AGA, kuigi filmitegijad väitsid tükk tükk aega, et tegemist ongi päris materjaliga, siis tegelikult see seda pole. Nome on täitsa eksisteeriv linnake, kuid ilma ufosaladusteta. Need dokumentaalkaadrid on tehtud samamoodi nagu paranormal activity'ski, et lihtsalt mulje oleks selline. Mulle väga meeldis selle filmi teostus, et vahepeal jooksid ekraanil kõrvuti nn "päris materjal" ja lavastatud versioon. See oli minu jaoks midagi uut ja mõjus. Küll aga on pettumuseks, et need ei ole siiski päriselt toimunud sündmused. Midagi ülihirmsat seal kohe kindlasti polnud, aga ma arvaksin teisiti, kui need tõesti oleksid õiged dokumentaalkaadrid. Ühtegi tulnukat ei näidatud, mis oli minu arust ka hea lüke. Nii et oli natuke teistmoodi film, kuid mitte väga hirmus, teades tagamaid.


At the last birthday party I attended, I heard someone say that this is a really scary movie. They had left the theatres before finishing it, because it was that intense. Out of curiosity I just had to watch it, although I'm nearly not a fan of sci-fi, aliens or really gross movies (even out of curiosity I'm never going to watch the human centipede). So now that I have watched it, I can say that it didn't have the same effect on me, it wasn't that bad.

There's a town in Alaska called Nome, where people disappear for no reason and some complain to have trouble with sleeping. A psychologist notices how her patients keep telling her the same thing: they wake up for no reason and can't tell what exactly woke them up and then they see an owl behind their window, staring at them. The psychologist puts her patients under hypnosis to figure out what's wrong.

The film-makers claimed that the movie is based on a true story. They have used both documental material and dramatization of the events. I liked the way they cleverly showed the same event at the same time using both methods. But I was disappointed when I found out that the "real material" they had (interview with the psychologist, the documented sessions with patients under hypnosis etc) wasn't actually real. It was all acted but using a cam-corder to give the effect (like in paranormal activity). So I think it would have been a hundred times scarier if they really had had some real stuff, or if I had watched it without knowing the background. I also liked the fact that they don't show any actual aliens in the movie. So overall, it had an interesting approach but wasn't that effective.

No comments: