April 6, 2011

The most beautiful of all life's seasons


 Lugesin täna artiklit sellest kuidas lugemus laste ja noorukite seas aina väheneb, ilukirjandust ei loeta enam nii palju kui varem. Tegelikult pole see midagi üllatavat, internet on ju võtnud üle meelelahutaja rolli. Aga kuidagi kurvaks teeb see fakt ikkagi, võibolla ainult neid, kellele ilukirjandus tähendab midagi rohkemat kui lihtsalt kohustust läbi lapata paks raamat. Ma ei tea tegelikult, kumb on sellest rohkem süügi, kas interneti olemasolu või lihtsalt kodune õhkkond, kui ei tekigi noorest peast raamatutega kontakti ega harjumust lugeda ja sellest rõõmu tunda.

Lapsepõlvest on mul jäänud kaks head sõpra, õde ja vend. Meie emad on parimad sõbrannad ja nii oleme meie "olude sunnil" koos üles kasvanud. Kuigi vahepeal taandus üksteise peredega suhtlemine sünnipäevadel kokkusaamistele, oleme nüüd lähedasemad kui kunagi varem, iga kell üksteisele toeks. Just nädalavahetusel kui tähistasime nii minu kui nende ema sünnipäeva, meenutasime vanu aegu ja lubasime järgmisel korral albumid ja minu puhul, enda kirjatükid kaasa võtta.

 (ma ei tea miks ma pidin eraldi rõhutama, et "kõik naised on väka ilusad")

Nagu te vast juba aru saite on piltidel mõned väljavõtted minu kirjutistest ja joonistustest. Ma ei käinud väiksena lasteaias, ainult ühe aasta enne kooli. Enamik päevi veetsin kodus vanaemaga, suurema osa päevast pidin end siiski ise lõbustama. Ma õppisin varakult lugema, Lindgreni teosed olid hinnas aga ära ei öelnud ma ka Miki koomiksitest. Suur joonistaja olin ma niikuinii, aga peale lugemisoskust arenes tasapisi välja ka kirjaoskus, mida agaralt praktiseerisin. Mul oli komme kirjutada väikeseid jutte. Vahel hõlmasid need endast veidikene muudetud kujul juba loetud raamatu sisu, vahel midagi täiesti uut. Vormistasin raamatud, mida hoolega illustreerisin kas ajalehtedest väljalõigatud piltidega või joonistusega. See oligi minu jaoks lõbus ja ma võisin tunde veeta lugedes, kirjutades, ajalehti lapates, et põnevaid pilte leida ja joonistades (ja legoga mängides, aga see on natuke teine teema).

Kontakt raamatutega tekkis arvatavasti ennekõike õhtujutte kuulates, neid luges mulle ema, harvemini isa. Hoian siiani alles lapsepõlveraamatuid ja Bullerby lapsi loen vahel ikka veel. Kummaline, et just siis, kui olen haige ja pole kellelegi häda kurta, pöördun just selle teose poole, kuigi pole enam ammu selles eas, et keegi mulle unejuttu peaks lugema. See pakub mingisugust lohutust, hea tuju niikuinii.


 Ühtlasi tahaksin tähelepanu juhtida nendele trükitud piltidele. Oma "raamatute" tegemiseks kasutasin postkaarte, mida vanaema juures leidus sadades. Nimelt oli minu isa esimeseks äriks kaardiäri - keegi kunstnik joonistas, teine sõber trükkis ja minu isa tegeles müügitööga. Ja neid vanu, müügilt maha läinud kaarte, võisin mina kasutada nii palju kui süda lustis. Mul on hea meel, et olen alles jätnud oma nikerdused (säilinud on tervelt 6 meistriteost), osalt nii naljakate juttude ja joonistuste kuid sama palju ka just nende kaartide pärast.

Olen õnnelik, et kasvasin üles just nii - parimateks sõpradeks lugemine ja kirjutamine. Leian, et on ülioluline lugeda lastele jutte ja viia nad raamatute juurde just väikesest peast, hiljem enam sellist huvi naljalt ei teki. Ilukirjanduse lugemine või kasvõi kuulamine on kümme korda rohkem arendavam, kui reklaamitud laste IQ tõusuks head arvutimängud ja mis kõik veel. Loodan, ja usun, et on olemas veel neid lapsi ja noori, kes peavad lugu headest raamatutest ja näevad ilukirjanduses võimalust toredalt aega veeta. Võtsin täna just raamatukogust "Kivid ja leib" teise osa, hea meelega asun lugema!

Kui on soovi võite kirjutada oma kogemusest raamatutega, lugemisega või niisama toredaid mälestusi lapsepõlvest. Vahva oleks lugeda :)


Today I read an article about children and teenagers reading less and less fictional literature. It's not surprising, the all-mighty internet has taken over the role of entertainment. But it still makes me sad, maybe because I have a strong bond to books and literature, possibly because of my childhood. I guess both the internet and parents are to blame for not introducing books to children in a young age and making them fun to read.

I spent my weekend with my mom and our close friends, I grew up with my mom's best friend's children. Our families have become really close to each other over time. We talked about the time we were young and promised to take albums with us the next time we meet. And I will definitely bring my books with me.

As you might have already guessed, the pictures are of my drawings and writings. I didn't attend kindergarten when I was young, only a year before school. I spent most of my days with my grandma but I still had to play myself for the most part. I started to read at a young age, books fascinated me. I loved Lindgren but also enjoyed Mickey Mouse comics. Drawings was my passion number 1 but after starting to read I started to write as well. And I loved writing little stories. Sometimes I wrote about what I had read from another book, alternating it a little bit. Sometimes I created a completely new set. So I made books, writing stories in them and illustrating them with drawings or pictures cut out from magazines. That was fun at its best for me - reading, writing, drawing (and of course playing with lego, can't forget that).

I guess my passion for books was triggered by bedtime stories, which my mom read to me, sometimes my dad as well. I have still kept a majority of my childhood books and "The Six Bullerby Children" is my all time favourite. I have noticed that when I'm ill and home alone, I reach for the same book. It gives me comfort and ofcourse a happy mood.

I would also like to point out the cards I have used for making my books. You can see a printed image with a girl and some chickens. My father's first business was selling postcards - someone draw the pictures, another friend printed them out and my father sold them. I could use the ones that had been left over as I pleased. So I'm especially happy to have kept my creations, both for my stories and drawings in it as well as the memory of my father's postcards.

I'm happy that I grew up like I did - my best friends were reading and writing. It's essential that parents tell their kids bedtime stories, buy books and teach them how to read and write. Reading fictional literature is ten times more educating than whichever computergame made to improve a child's intelligence. I hope and believe that there still are children and teens who find books to be more than just a burden.

If you like, you can write about your experiences with books, reading or just some happy memories about your childhood. I would love to read them :)

3 comments:

Kadi M said...

Teema, mis on vägagi minule südamelähedane! Nimelt on ema öelnud, et õppisin enne joonistama ja lugema, kui rääkima. Huvitav fakt iseenesest, sest ega ma hea rääkija senini ei ole, pigem kirjutan midagi ja saan asjad niiviisi kümneid kordi paremini aetud.
Teiseks mõtlesin, et võiksin teha kunagi, ilmselt üsna kauges tulevikus asjaolude tõttu, sarnase postituse. Nimelt joonistasin-kirjutasin ma oma pisikesele õele unejuttude sarja kass Kitist (oli vist selline kirjapilt, ega enam hästi ei mäleta) ning kõik need üle kaheksa... või isegi 9-10 aasta vanused unejutuseeriad on mul köögikapis täiesti olemas! Pole küll õrna aimugi miks nad seal just on, kuid vähemalt nad on olemas, kenasti heinapallinööriga kinni köidetud. Natuke minulikult naiivsed, kuid lapselikult nunnud ja õele väga meeldisid. Kahjuks minu ma-viin-sind-kirjanduseni-ponnistused ei aidanud ning õde eelistab siiski senini raamatute asemel arvutis istuda. Nukraks teeb. Küsides, et mis on ta lemmik raamat, jääb ta vastuse võlgu.. igal inimesel peaks ju oma lemmikraamat olema, või mis?!
Samas tunnen ise raamatutest väga puudust , kuna koolitööks kasutatavad eksemplarid on siiski vaid erialased, mitte juturaamatud. Lisaks sellele, et ajast on puudust, ei ole ma leidnud enam endale sobivas stiilis kirjutatud raamatuid - meeldiv sõnademäng (eeldab head tõlkijatööd, kui raamat välismaine), kergelt filosoofilised dialoogid, natuke müstikat ehk isegi ja kindlasti peaks raamat tekitama seda kummalist tunnet, mis peale raamatu käest panemist kummitama jääb, et miks just nii ja mitte teisiti. Peaks idee poolest minema uuskirjanduse alla, kuid enamasti kõik puha erootikat või vägivalda täis - täielik pettumus :(

K. said...

Ma täiesti jagan sinuga seda muret uue põlvkonna pärast! Ma tõesti ei tea, mis minus lugemispisiku sütitas, kuid hetkel olen oma klassis üks vähestest, kes tõesti naudib lugemist. Lasteaias ilmselt õppisin ugema ja see tuli kuidagi väga kergelt, niisiis sirvisin põnevusega ilusate piltidega raamatuid ja haha, isegi Miki ja Muumi koomikseid :D 1. klassis lugesin juba päris soravalt ning ei suutnud mõista, kuidas mõned endiselt suure vaevaga tähti kokku veerivad. Kodus lugesin põnevusega Tove Janssoni ja Lindgreni teoseid. Hiljem pöördusin juba pisut keerulisema kirjanduse poole ning toona huvitas mind stoori ise rohkem, alles paar aastat hiljem kirjanduse tunnis üle rääkides mõistsin osade teoste tõelist tähendust ja märkasin peenemaid nüansse (nt. "Lolita"). Mis mulle üldiselt heade teoste puhul meeldib on see, et teades natuke rohkem tausta, võib sealt nii palju varjatuid sõnumeid leida, kriitikat ühiskonna vastu, biograafilisi sugemeid... Ja nii paljut võib juurde õppida! Dan Browni "Ingleid ja deemoneid" lugesin nii, et lõunal alustasin ja õhtul lõpetasin lugemisega, kuus tundi järjepanu neelasin väsimatult põnevust ja vandenõuteooriaid :D Pärast olid silmad punased :D
Olgu, aitab mu isiklikest eelistustest. Üldiselt on kurb, et praegusel ajal ei oska noored ja lapsed kirjandusest väga lugu pidada. Kuid mida saakski oodata ühiskonnalt, kus 2-aastased juba vabalt internetis surfavad? Arvuti ja internet on lihtne viis meelt lahutada, kogu fun tuleb ise kergelt ja juba visualiseeritult sulle silme ette. Lugedes tuleb fantaasiavõime tööle panna, mida ilmselt selle põlvkonna lapsed enam ei suuda teha, sest nad lihtsalt ei oska seda rakendada. Isgi mina olen hakanud vähem lugema arvuti tõttu - kui juba minul on mingid keskendusmihäired tekkinud, isis ma ei taha teada, mis nendega toimub, kes on maast madalast harjunud copy-paste, ctr-find, ctrl-alt-delete klõpsima ja ebavajalikest kohtadest edasi scrollima. Põlvkond, kes ei suuda süveneda pealispinna all toimuvasse ja tahab kõike kohe kätte saada end reaalselt liigutamata.

emily said...

i'm excited to see your book! how lovely :) xxx

http://seasidegulls.blogspot.com/