February 2, 2011

Garden State (2004)


Leidsin mõni aeg tagasi ühe filmiblogi ja sealt jäi silma film "Garden State". Tundus huvitav, eile oli õige tuju ka. Mulle tuli üllatusena, et Zack Braff oli nii lavastaja, süžee autor kui ka peaosaline ja korraks meenus mulle õudus nimega "The Room", mis oli ka nn. ühe-mehe film (ehk siis Tommy Wiseau tegi samamoodi kõik ise..). AGA tuleb välja, et selline asjade käik ei tähenda alati katastroof, vaid võib täitsa hästi välja kukkuda kui isik on piisavalt tubli ja andekas kõiki ülesandeid ise täitma. Tommy Wiseau ilmselgelt ei olnud seda.. haha ok läheb teemast mööda.

Andrew on noor mees, kes üritab L.A.'s näitlejana läbi lüüa. Antidepressantidest tundetuks muutunud mees naaseb kodulinna, et minna oma ema matustele. Seal kohtub ta oma vanade sõpradega, kes igaüks üritab omal moel endale hea elujärje garanteerida [olgu selleks siis mängukaartidesse investeerimine, haudadest varastamine või hääletu velcro (see krõpsukinnis laste tossudel :D) leiutamine]. Arsti ooteruumis kohtub Andrew Sam'iga, neil areneb välja suhe, mis on mõlemale oluline, et püsida täie mõistuse juures.


Ebatavaline film kuigi absoluutselt KÕIK selles filmis oli tavaline, reaalne - need tegelaskujud, need olid lihtsalt nii head. Peter Sarsgaard'i mängitud Mark oli pärl. Ja Portman'i Sam.. Nii armastusväärne, siiras ja päris tüdruk. Soundtrack oli üllatav, ka selle valis Braff ise välja. Kui ma muidu naudin väärtfilmi juures klassikalist muusikat, siis siia poleks see sobinudki. Film moodustas ootamatult hea terviku. Eriliselt puudutasid just tegelaskujud, vähemalt mina suutsin Andrew ja Sam'iga tohtutult samastada end. Kindlasti soovitan, kuid ei tundu sellise filmina, mis kõigile peale läheks.


Yesterday evening I watched "Garden State". I was in the right mood and it seemed interesting. I was a bit cautious when I find out that Zach Braff was the director, the writer and the main actor as well. For a moment I envisioned the horrible movie "The Room", also a one-man-movie (Tommy Wiseau was responsible of everything). But, as it seems, doing everything oneself can turn out pretty well if the person is taleneted enough. And apparently, Tommy Wiseau wasn't.. Ok back to the topic.

Andrew is a young man who is trying to be successful as an actor in L.A. Having been on antidepressants for too long, he has turned quite emotionless. He goes back to his hometown to attend his mother's funeral. ack home he meets some of his old friends, each of whom is trying to become successfull and wealthy in their own unique way (inventing silent velcro, stealing from graves etc). At a waiting room in a hospital, Andrew meets Sam. They develop a friendship that is nurturing for both of them.

It was such an unusual, off-beat movie although everything was ordinary and so realistic in it. Peter Sarsgaard's character Mark was brilliant, I also loved Sam - such a sweet, innocent and sincere girl. The soundtrack was surprising, Zack Braff picked it out himself as well. It all made up an enjoyable piece of art but the characters were still the best part of it all - I knew exactly how Sam and Andrew felt. I definitely recommend it although it could be something that everyone wouldn't enjoy.


Frou Frou - Let Go

No comments: