June 27, 2010

[3/1001] Peter Pohl "Ma olen ikka teiega" ("Jag är kvar hos er")

Kergeks vahepealaks mõtlesin selle uuesti läbi lugeda, et meenutada aega, mil ma seda lugu 13-aastasena fännasin. Toona lugesin ma massilises koguses igasuguseid noorteraamatuid aga just Peter Pohli romaan jäi mulle millegi pärast eriliselt meelde. Kui ma seda aga nüüd lugesin, ei suuda ma eriti mõista, mis mulle selle juures nüüd nii väga meeldis. Võibolla olen ma lihtsalt suureks saanud ja rohkem lugenud ja leidnud enda jaoks muid huvitavaid teoseid. Lugu ise on küll kurb ja väga tõepärane, kuid mitte päris minu teema (vähemalt 19-aastase minu).

"Ma olen ikka teiega" räägib 15-aastase Anna haigestumisest ja enesetunde halvenemisest. Tüdruk teab, et ta on varsti suremas. Lugu antakse edasi põhiliselt läbi tema, ta ema, õe ja parima sõbranna silmade läbi. Vahele on pandud ka arstide nägemus olukorrast.

See on hea, et on lõigud erinevate inimeste nägemusest sama olukorra kohta. Me ju läheneme inimesele erinevalt (olles ema, õde, sõbranna), kuigi tunne on sama - armastus. Veel meeldisid mulle pisikesed detailid, kui kirjeldati haiguse süvenemist. Täielik vastand "Mustale opaalile", seal oleks lihtsalt kirjutatud "Anna jäi haigeks. Tal on paha olla". Romaan pole minu jaoks ei hea ega halb. Lugedes ei häiri midagi, samas paneb siiski veidikene mõtlema. Kindlasti mõjusam puberteedi jaoks, kes ei ole (veel) kokku puutunud tõsiste haiguste ja surmaga. Samas ka veidi vanematel inimestel oleks sealt ehk üht-teist õppida.. Ma ei oskagi öelda nüüd, millisel seisukohal ma olen. Tahtsin selle lihtsalt uuesti läbi lugeda, lootuses vana lemmikut jälle fännama hakata. Aga nüüd lugedes see jutt mind eriti ei mõjutanud.

No comments: