December 13, 2014

12 Years A Slave (2013)

1841. aastal elab Solomon Northup vaba mehena New York'is, töötab andeka muusikuna ning elab koos oma abikaasa ja kahe lapsega. Saades tööpakkumise kaks nädalat Washingtonis viiulit mängida, otsustab ta selle vastu võtta ning asub kahe lõbusa mehega teele. Kahjuks aga sokutavad kaks lõbusat meest talle midagi joogi sisse ning üles ärgates avastab Solomon end aheldatuna maa külge. Ta oli sattunud inimröövi ohvriks ning orjakaupmeestele üle antud. Tõestada, et tegemist on vaba mehega, oli ilma vastavate paberiteta praktiliselt võimatu.

Solomoni esimene peremees William Ford ei olnud halb, kui seda saab üldse mõne orjapidaja kohta öelda. Ta hindas mehe töökust ja nutikust ning kinkis talle viiuli. Mõte targast mustast mehest aga ei meeldinud kõigile, ning orjade otsene ülemus põllul ei sallinud Solomoni. Pinged kasvasid ning kulmineerusid kähmlusega, mille tõttu otsustab Ford Solomoni edasi müüa. Uus peremees Epps ja tema kõrk naine olid aga teisest puust, vägivald sai Solomoni ja teiste orjade igapäevaseks nuhtluseks. Päevatöö normmääraks oli 200 naela (91 kg) puuvilla korjamine lõõmava päikese käes. Kes normi ei täitnud või peremehele ei meeldinud võis oodata piitsalööke.
Seda kolme Oscariga pärjatud filmi teavad nüüdseks kindlasti juba kõik. Vaatamiseni jõudsin alles nüüd ning selleks kulus kaks õhtupoolikut, 2,5 tundi on ta pikk. Trailerit ma ei vaadanud, teadsingi enne vaatama asumist vaid nii palju, kui filmi pealkiri reedab. Ja et pidi hea film olema. Põhineb tõestisündinud lool. Minule aga vaatamine nii kustumatut muljet ei jätnud. Ja ei olnud ka kuidagi silmiavav või midagi uut juurde andev - valged valitsesid ja tegid, mis heaks arvasid oma "varaga", mustad olid orjad ja kuuletusid. Võibolla oleks olnud põnevam körvalt jälgida hoopis neid sündmusi, mis said alguse pärast vabanemist: sa olid vaba, sind hoiti kinni 12 aastat, kas õiglus saab jalule? Mis arvamusi juhtunu kohta levib? (õiglus muide ei saanud jalule, päris Solomon alustas kohtuteed kuid midagi edukat sellest ei tulnud) Seetöttu oli The Help mulle kuidagi mõjuvam, et probleemiga tegeleti. Mina ei kujutanud enne The Helpi vaatamist täpselt ette milline võis olla ühe mustanahalise teenija elu hetkel, kui enam orjust ei olnud, kuid mentaliteet püsis. 12 Years A Slave'i puhul oli rõhk halbade tingimuste ja vägivalla kujutamisel, mida võis juba enne filmigi ette kujutada. See mõjuks ehk vaatajale, kes on enne arvanud, et polnud nende orjade elu nii halb midagi - teed nats tööd, palka ei saa ja ära ka minna ei tohi, no mis see siis ära pole.. 
Meeldis mulle aga kena muusikaviis, mis peale googeldamist sai tõestust - minu vana lemmik Hans Zimmer oma headuses platsis jälle. Muidu oli ka kenasti tehtud, polegi nagu midagi ette heita aga niimodi hinge nagu mõni teine sarnane film võib minna, ei läinud. Vaatamise ajal mõtlesin vahepeal Tuulest Viidud raamatute peale, mis mulle väga meeldisid. Sama ajastu, kuid peremeeste ja nende naiste silmade läbi. Seal olid orjad ikka orjad ning üldjuhul selised laisad ja rumalad, samas lihtsalt niisama lõbu pärast jõhkrutsemist ei olnud. Kes olid taibukamad ja töökamad, neid ka hinnati rohkem nind edentati "majaneegriteks", ehk siis nende tööks sai majapidamise, laste ja teiste eest hoolt kandmine, mitte enam põllul rügamine. Siin filmis aga lokkas karjuv ebaõiglus, ükskõik kui usin sa ka poleks olnud. Ühest foorumist lugesin, et Solomoni tegelaskuju jätab pigem ebameeldiva mulje: elab õnnelikult oma vaba elu, siis langeb orjusesse ning hakkab paluma, et ta on vaba mees ja ei vääri seda. Aga kas siis keegi teistest vääris? Vabanemisel tormab ta minema, jättes Patsey maha (noor naine, kes korjas teistest kordades rohkem puuvilla, kuid keda peremees vägistas ja nüpeldas iga väiksemagi eskimuse pärast. Samuti vihkas proua Epps teda, kuna oli armukade). Kas selline on siis filmi kangelane..? Nii ta on, et kuna tegu on tõsielul põhineva looga, siis ei saagi ehk oodata kõikvõimsat õnnelikku lõppu kõigi jaoks. Lohutuseks ehk nii palju, et päris Solomon hakkas siiski peale vabanemist aktiivselt orjuse keelustamise liikumisest osa võtma.

December 6, 2014

Palo Alto (2013)

 Tõetruu pilguheit noorte igapäevaellu, kus ühtekuuluvustunne, teiste heakskiit ning surve vanemate, kooli ning sõprade poolt võib täitsa kurvaks teha. Ei saa öelda, et siin midagi ennenägematut oleks olnud, kuid kuna just praegu loen ühte teemakohast raamatut ("How to Win Friends and Influence People", kui läbi saan siis muljetan rohkem), siis oli see film kuidagi nii loogiline. Kuidas kõik inimesed on ennekõike huvitatud vaid endast ning mida nad tegelikult tahavad - olla väärtustatud ning olulised, vähemalt kellegi jaoks. Kuidas tegelikult väikesed tähelepanuavaldused oleks saanud leevendada pea kõigi filmi tegelaste meelehärmi - üksiku ja häbeliku Aprili, kes läks kaasa kekaõpetaja flirdiga, või Emily, kes ei öelnud "ei" ühelegi kutile, või Fredi, kes üritas meeleheitlikult varjata seda, mis ta sees tegelikult toimub jne.

"You have a problem. You are an alcoholic. The reason why I can spot people like you is because I have a problem too. Eating. And in some way, your problem is much more easier to solve than my problem because I have temptation at least three times a day"

Ja kas mitte ei olegi liiga tihi nii? Et teiste probleemid tunduvad alati nii tühised? Kui tegelikult piisaks tänitamise, õpetamise või probleemi tühisusele viitamise asemel vaid kuulamisest ning tunnustamisest ja juba oleks parem. Kurb.

November 27, 2014

24

Kui ma veel eelmisel aastal olin kahtleval seisukohal, siis sellel aastal olen täiesti kindel - jah, nüüd olen ma tõesti täiskasvanud. Selline, nagu ma praegu olen, ma olengi, päriselt. Nüüd on käes see "kui ma suureks saan". See ei olegi niivõrd hirmus, vaid pigem tõuge tegutsemiseks - kui mitte nüüd, siis millal? Sest nüüd ongi aeg teha kõike seda, mida sai lubatud teha siis, kui ma kord suur olen. Näiteks kui olin nii umbes 14-aastane, siis panin endale kindla eesmärgi olla ühe lapse ema, töötada kuskil toredas kohas ja elada oma kodus selleks ajaks, kui ma 25 olen. Mis tähendab, et maksimum kolme kuu pärast peaksin juba sedapsi olema ja ruttu pangalaenuga kodu sebima :) (nali)
Kui ma midagi oma elu jooksul õppinud olen, siis on see fakt, et väga harva lähevad asjad täpselt plaanide järgi. Kohe kindlasti ei kujutanud ma viis aastat tagasi oma praegust elu ette nii, nagu ta on. Niisiis ei ole kodu, laps ja karjäär garanteeritud ka järgmise viie aasta jooksul. Siit tarkusesõnad teistele: plaanide mittetäitumine ei pruugi alati halb olla, elu võib omasoodu minna hoopis üllatavamaid radu pidi ning tulemus "teistsugune" ei tähenda tingimata midagi halba.

 23-aastasena olin ma selline:

November 23, 2014

(magus)Friikartulid

Ema saatis mind poodi kartulite järele. Lahtiseid kartuleid ei olnud, alles olid vaid viimased nirud riismed. Kuid.. just selle tühimiku kõrval laiutasid allahinnatud maguskartulid. Mõeldud tehtud. Vaja läheb ühte suur bataati e. maguskartulit, oliiviõli ja kõikvõimalikke maitseaineid: sool, pipar, ürdid, kuivatatud küüslauk ja paprika jms. 200 kraadiga u pooleks tunniks ahju, vahepeal võiks segada ning lõpus panna grillirežiimile. Hea snäkk või lisand toidu kõrvale.

November 21, 2014

Kui lumevärv mu silmades on kustunud

 Ja täna tuligi esimene lumi maha. Just õigeks ajaks, et saaks kogu selle nädala tööstressi enda alla maha matta. Linnakumast roosakas taevas, tänavavalgustus, jõulutuled, peegeldused ja värske lumi said selle pildistamise märksõnadeks.