December 31, 2019

Klassikaline tagasivaade 2019. aastale

1) Kas 2019 oli hea aasta?
Ma olen pigem vist ikkagi hingelt optimist ja kuigi ei juhtunud midagi enneolematut, siis see iseenesest teeb ühest aastast ikkagi hea aasta, et ei juhtunud midagi halba. Oli stabiilne, suures osas tööle pühundunud aasta. Eelmisel aastal vahetasin mina tööd, sellel aastal vahetas Nicola.

2) Aasta kõige meeldejäävam hetk:
See on väga raske küsimus.. Pidin lausa märkmikku lappama, et äkki tuleb midagi meelde, mis sellel aastal ekstra emotsiooni oleks tekitanud. Võibolla see hetk, kui ühel esinemisel pidime alguses jätma mulje, nagu me oleks ettekandjad, võtsime kandikud suupistetega ja seisime järjekorda päris ettekandjate vahele. Ja siis nad hirmutasid meid, et pole enne seda tööd teinud jah, väga hea, siis te ei tea mida karta. Kui kukub, ära püüdma hakka jne. Võttis korra seest õõnsaks küll ja oli näha, et teistel oli ka hirm naha vahel, just sellepärast, et kandikul olid pitsid, mille peal väike võileib - tundus ebastabiilne ja pidime sealt kandikult istuvale publikule pakkuma. Tegelikult läks lõpuks kõik normaalselt, üks pits lõpetas maas, kuid mitte meie tüdrukute tõttu. Niisiis kui see tegelikult üldse mitte oluline seik oli aasta kõige meeldejäävam hetk, siis ma arvan, et see ütlebki juba kõik ära: oli üks rahulik ja rutiinne aasta.

3) Kõige ebameeldivam hetk:
Ka see on raske küsimus. Oli ikka paar nutukohta, kuid ei midagi väga traagilist.

4) Kus ja kellega sa koos olid, kui 2019. aasta algas?
Olin Keila-Joal sõprade juures, põletasime säraküünlaid ja läksime peaaegu kohe peale keskkööd magama.

5) Kus ja kellega sa koos oled, kui 2019. aasta lõpeb?
Oleme Nicolaga kahekesi ja vaatame oma kodu rõdult ilutulestikku.

6) Kas pidasid sellele aastale antud lubadusi?
Eelmise aasta lõpus kirjutasin nii:"loodan, et suudan leida tasakaalu töö ja kodu vahel, tahaks soojemal ajal palju aega väljas veeta ja võibolla külastada mõnda uut riiki." Külastasin uut riiki (Prantsusmaa). Tasakaalu kodu ja töö vahel võib öelda, et võibolla isegi lõpuks leidsin. Mitte päriselt veel, töömaht kahjuks pressib ikka selliseks, et seda pole võimalik 40 tunniga nädalas teha, kuid see ei olene minust. Ma stressan töö pärast kindlasti vähem, kui aasta alguses. Katseaeg oli raske ja võibolla alles nüüd ma tunnen end piisavalt kindlalt ja tühitähi pärast muretsen vähem. Kui ei oska midagi - siis ei oska, küsin või leian lahenduse. Kui teen midagi valesti - nii juhtus, saab parandatud. Võibolla on see rahulikkus tingitud ikkagi sellest, et minu tööülesanded ei ole tohutult suure vastutusega, ehk siis midagi ääretult hirmsat ei saagi juhtuda. Mis on mõistlik ja vastab mu töökogemusele selles valdkonnas.

7) Kas said mõne uue sõbra?
Sain uue sõbra töölt.

8) 2019. aasta lemmikkuu?
Võibolla detsember?

9) Mis riike sa külastasid?
Soome, Itaalia, Prantsusmaa

10) Lemmikfilm aastast 2019?
Vähe sai filme vaadatud, kuid esimesena tuli meelde "Silvio"
11) Kas leidsid mõne uue hea artisti?
Ei, sest kodus kuulame raadio Tallinnat ja ma ei tea kunagi, kes need esitajad on.

12) Millele kulutasid kõige enam raha?
Kodule.

13) Nimeta 5 asja, mida tegid enda elus esimest korda:
Tegime kodus sushit
Esinesin avamerel
Ilmusin ajakirjas
Käisin Eiffeli torni otsas
Sõin heeringat ja kilu

14) Mis oli su selle aasta kõige suurem saavutus?
Eesmärgipäraselt raha kogumine, mille tulemusena maksime kodulaenu rohkem tagasi.

15) Aga selle aasta kõige suurem läbikukkumine?
Mõned tühitähi sõnelemised, mida võibolla ei oleks pidanud olema.

16) Kõige parem ost aastal 2019:
Põrandalamp elutuppa.

17) Mis sind kõige rohkem ärevile ajas?
Tööstress ja laupäeviti töötamine (mida juhtus ikkagi pigem vähe, kuid esimest korda elus on tööd olnud nii palju, et lihtsalt ei saa tehtud normajaga).

18) Kas oled võrreldes eelmise aastaga õnnelikum või kurvem?
Arvan, et umbes sama.

19) Kas on midagi, mida oleksid tahtnud rohkem teha?
Katsetada uusi retsepte ja neid ka kirja panna. Sellepärast ongi blogimine hea, et mingi jälg jääb maha ja on kust hiljem vaadata. Kui saaks mingisugusele rütmile tagasi sellega oleks tore. Lugesin ka vähe, päris mitme raamatuga tegin algust aga juba umbes 20 lehe juures tajusin, et see ei meeldi mulle ja jätsin pooleli.

20) Kas on midagi, mida oleksid tahtnud vähem teha?
Ei ole.
21) Kõige parem uus sari?
"You", aga ainult esimene hooaeg, praegu vaatan teist ja see on kuidagi igav.

22) Kui vanaks sa said ja kuidas su sünnipäev möödus?
Sain 29, tähistasin tagasihoidlikult tööl ja õhtul tulid mõned sõbrad külla, et süüa seenepirukat. Copy-paste eelmisest aastast, muutus ainult õhtul söödav roog.

23) Milliseid riideid kandsid kõige rohkem?
Kleite

24) Parim 2019. aastal loetud raamat?
"Minu geniaalne sõbranna"

26) Parim 2019. aastal proovitud retsept?
Ma arvan, et kõige muljetavaldavam oli see, kui tegin Nicola sünnipäevaks kulebjakat.

27) Nimeta kolm asja, mida sellel aastal õppisid:
Eesmärgid täituvad siis, kui need sõnastada ja nende nimel vaeva näha.
Puhkust tuleb ise julmalt võtta siis kui vaja, sest kui jääda ootama tööl aega kui pole nii kiire, sii põhimõtteliselt võib ootama jäädagi.
Kõige rohkem meeldib inimestele rääkida ikka iseendast

28) Selle aasta lemmikblogi:
Pole

29) Parim maitseelamus?
Gotsu krõbekana!

30) Mida ootad uuelt aastalt?
Ma ootan, et elu kulgeks laias laastus samamoodi - suures plaanis on mul kõik väga hästi. Igal ajal on omad mured ja praegust aega iseloomustab kõige enam mure tööstressi pärast, nagu arvatavasti ka siit postitusest läbi kumab, tahaksin väiksemat koormust. Ometi mulle meeldib mu töö, niisiis jätkangi ja lepin sellega, et väga paljuks muuks energiat ei jagu. Trenn on kõige parem vaheldus ja see jääb arvatavasti ka uuel aastal mu suurimaks hobiks. Ma eesmärkide peale natukene mõtlen veel ja võibolla raporteerin tagasi.

December 28, 2019

Mõtlesin, et enne kui lähen klassikalise aastapostituse juurde võiksin meenutada veel paari hiljutist seika.

PÖFFil käisin vaatamas kolme filmi: oli üks dokumentaalfilm Hiina ühe lapse poliitikast (täiesti ulme, et sellised asjad saavad juhtuda praegu, lähiminevikus, mitte keskajal), üks Itaalia film "Pimedus" ja veel midagi, mida saime töö kaudu vaatama minna, kuid mille sisu ega pealkirja vaevu mäletan. Isegi kui film ise ei paelu, siis kino Sõpruse külastamine on mulle alati südamelähedane ja vahel unistan, et seal oleks tore töötada.
Sünnipäevaga läks nii, et ma ikkagi lõpuks ei tähistanud seda kuidagi erilist ja sõpru kokku ei kutsunud. Nicola tegi mulle toreda õhtusöögi ja see oligi sünnipäeva kõige meeldejäävam osa. Sellel korral olid eelroaks kolmed erinevad juustupallid (wasabi juustuga, cheddariga ja scamorzaga), ahjukana ja ricottakook. Magustoiduga läks natukene nihu, nimelt Nicola küpsetamiskauge inimesena mõtles, et kui on vaja tuhksuhkrut ja vanillisuhkrut, et siis võiks ju panna kahe asemel ainult ühte, kogu vajaliku koguse vanillisuhkrut, tekstuur on ju sama. Tähendas see seda, et esimese asjana arvasin ma, et koogis on tšillit või midagi muud, mis suud kõrvetab.. Aga neid juustupalle sööks kasvõi iga päev!
Pilt tehtud kasutades statiivina prügikasti ja et mitte fotokat määrida, oli see õrnalt tühja tatrapakendi peale asetatud (leitud sealt samast prügikastist välja turritamas, loomulikult)

Ühel nädalavahetusel käisid meil külalised Itaaliast. Sellel korral tegeles nendega rohkem Nicola, sest mul olid tööl kiired ajad + jõulupidu, millest ma loobuda ei tahtnud. Nad käisid Põhjala pruulikojas tuuril, Piparkoogimaanial ja jõuluturul, mille pärast nende reis sellele aastaajale üldse langes. Minu panuseks jäid pannkoogid, mida ma laupäeva hommikul kell 8 praadima hakkasin (olles uinunud 3:30 peale seda sama jõulupidu). Käisime Balti jaama turul, sealne tänavatoiduala on saanud minu lemmikuks nädalavahetuse lõunakohaks. Sõprade reis oli lühike, kuid loodetavasti meeldiv ja mul endal on küll hea meel, et see nende kõigi jaoks juba teine kord Eestis oli - tähendab, et on põhjust tagasi tulla.
Mul seljas Kilomaxist leitud 8-eurone pluus, mille sobitasin kokku põhikooli lõpuks tehtud pika seelikuga. Ise jäin hullult rahule ja mulle väga meeldib, kui õnnestub millelegi vanale leida uus paariline, eriti kui see "uus" tuleb taaskasutusest. Kõige parem oleks loomulikult üldse mitte midagi osta, ei uuest ega kasutatud peast, aga see on juba ka teise postituse teema.

See nädal on olnud täielik puhkusenädal - olid küll jõulud, mis mõne jaoks võivad tähendada suuremat sebimist, kuid meil läksid need väga rahulikult. Sellel aastal jäime Tallinna ja kulgesime rahulikus tempos, külastasime sõpru ja sugulasi, sõime häid jõulutoite, vaatasime filme ja niisama telekat (Tareq Taylor Eestis!), tegime piparkooke ja magasime kaua ja palju. Mina kinkisin Nicolale uue põlle ja kokamütsi, päris kokariiete poest, ehk siis 60 kraadiga pestavad, mina sain kingiks imeilusa roosa veekeedukannu. Kui ma kunagi midagi köögis pildistama pean, siis ma proovin kannu ka pildile jätta, sest see on ausalt kaunis. Kodu sai kingiks seinakalendri, kuhu mahub päevadele kirjutama ja mis käib välisukse külge. Ja üks jõuluvana tõi meile vannisoola ja sushi-valmistamiskomplekti, mis juba täna õhtul käiku läheb. Jõulupildid panen ma järgmise postituse jutu vahele, et oleks midagi vaadata kah.
Nüüd ongi jäänud veel viimased päevad seda aastat, ehk siis aeg mõelda möödunule ja teha mõningaid plaane uueks aastaks. Üldjoontes ennustan, et 2019. ja 2020. ei tohiks tulla üksteisest väga erinevad (töö-kodu-trenn), kuid need jutud on juba järgmise postituse omad.

November 21, 2019

Novembrijutte

Kuna viisakas oleks ikkagi postitust mõne pildiga ilmestada, siis siit järjekordne foto seeriast "Ka teie vanaema oli kunagi noor ja ilus" ehk need pildid, mida ma kogun kunagi lastelastele näitamiseks

Täna oli mul töölt vaba päev ja see mõjus kirjutamistšakrale kohe väga positiivselt. Mingit pidulikku põhjust puhkuseks või kirjutamiseks tegelikult ei ole. Kuna tööl on meil ületunnid registreeritud ja neid saab puhkusena välja võtta, meeldib mulle seda võimalust vahel niisama kasutada. Saab teha sellise rahuliku koduse taastumise - magasin kaua, jalutasin toidupoodi, raamatukokku, lõunatasin kohvikus, küpsetasin muffineid ja kuulasin kodus erinevaid podcaste. Ja see pole veel kõik, ka homne on mul vaba ja lähme Nicolaga spasse. Nädalavahetuseks on veel plaanis PÖFFi külastus, orienteerumine (esimene sellel aastal, häbi häbi?!) ja tänupühad sõprade juures. Selliselt aega veetes ei olegi see november nii jube kuu.

Ka detsember tõotab tulla lustlik ja sotsiaalne. Esimesel nädalavahetusel tulevad meile taas külla sõbrad Itaaliast, kelle majutame enda juures ja kellele loodame juba jõulutunnet tekitada. Üheks nende tuleku põhjuseks on meie jõuluturg, niisiis arvatavasti keerlebki see nädalavahetus glögi, verivorsti ja hapukapsa uimas. Mulle sobib! Sealt edasi tulevad juba erinevad jõulupeod ja kõige krooniks loomulikult nädalane jõulupuhkus. Sellel korral veedame jõulud Tallinnas ja mul on selle üle täitsa hea meel. Tahaks tuppa tuua väikse kuuse, teha piparkooke, meisterdada jõulukaarte, kuulata Nat King Cole'i jõulumuusikat. Juba ootan ja detsembri saabudes kaunistan kodu ära. Hetkel käib siiski veel november ja enne enda sünnipäeva ei soovi asjadest ette rutata, nagu tavaliselt. Üks pidustus korraga (ütles Rimi, ja asendas Halloweeni jubinad järgmisel päeval jõuluasjadega).

Pocastidega alustasin täna vanast lemmikust Investeerimisraadiost, kus olid üle pika aja uued episoodid välja tulnud. Mainida tahaksin ma aga hoopis Naistejutte! Mul on tunne, et selle nime pärast ei ole ma neid varem kuulanud. Kui mulle öelda "Naistejutud", siis esimese asjana kangastuvad mulle silmade ette päevade kõhuvalu ja teemad stiilis "5 nippi kuidas 50-aastaselt 20-aastane välja näha" ja see ei ole kuidagi väga.. põnev? Lisaks nende episoodide nimed on natukene sellised klikimaigulised ja võibolla provotseerivad. Täna mõtlesin, et proovin ja olin nii positiivselt üllatunud. Eks sellel nimel oma koht on, läks ikka vahepeal niisama kädistamiseks ka aga üldjoontes selline mõnus ajaviide ja kohati palju mõtlemapanevam, kui arvata võiks. Põhilised teemad tunduvad olevat suhtemaailma puudutavad, naiste roll ühiskonnas jms, ja seda sellisel mõistlikul moel. Eriti sümpatiseeris mulle Kristina Herodes, kes suutis sõnastada palju selliseid mõtteid, mida ma ise olen viimasel ajal mõelnud ja seda, millega nõustud, on ikka hea kuulata.

Teine hea avastus täna oli Liisa Pärnpuu blogi. Kui siin on teisigi, kes on kivi all elanud ja pole enne lugenud, siis palun - SIIT saab. Vaatasin mõnda tema videot ka ja kuigi ma jään vist ikkagi blogide fänniks, siis need olid täitsa toredad. Ma üldiselt vloge ei viitsi vaadata ja iga kell eelistan lugeda, aga vahelduseks need kuidagi sobisid tänasesse päeva ja huviga vaatasin. Kolimismelu nägemine tekitas täiega selle tunde, et issand, ma tahan ju ka! Mul tegelikult on natukene kahju küll, et me oleme end siin nii sisse seadnud, sest see kolimise ja sisustamise osa on minuarust uue kodu juures nii nii põnev, isegi asjade pakkimine ja uues kohas lahtipakkimine ja koristamine on lahe. Võibolla ma arvan seda ainult sellepärast, et olen kolima pidanud elus siiani ainult 2 korda (ja esimese ajal olin liiga väike, et see mind suurt üldse puudutanud oleks) ja ei pidanud remondiga samal ajal kodus sees elama, mis tegi protsessi kindlasti sujuvamaks.

Rohkem polegi praegu midagi erilist jutustada, järgmise korrani!

October 14, 2019

Nädalavahetus Pariisis

Alustan siin selle kõige klassikalisema pildiga, siis on sellega korras ja tehtud.

Nagu (vist) eelmises postituses kirjutasin, saime pooljuhuslikult Nicolaga Pariisi lennupiletite omanikeks. Oleme ikka rääkinud, et oleks tore kõik Euroopa pealinnad ära näha ja et see lihtsalt jutuks ei jääks võiks ju korra aastas selle eesmärgi poole pürgida. Sõit oli tänu otselennule mugav ja ei väsitanud pooltki nii palju, kui näiteks Bolognasse minek. Kohale jõudsime õhtusöögi ajaks, niisiis tegime hotellis check-ini ära ja suundusime sööma. Ma söögi mõttes eriti suurt eeltööd ei teinud, kuid esimeseks õhtuks otsisin hotelli lähedalt välja ühe tagasihoidliku bistroo, mis pakkus suurt valikut galette (tatrajahust õhukesed pannkoogid erinevate täidistega). Sealne perenaine vabandas enda olematut inglise keelt ette ja taha, kuid tegelikult vajadus selleks puudus - Nicola räägib prantsuse keelt ja eks menüüst saab ju ka lihtsalt näpuga näidata, mida soovida. Kõrvale jõime kohalikku õunasiidrit, mida pakuti klaasi asemel hoopis tassist. Kuna päev oli siiski olnud pikk, jõudsime reedel õhtul teha vaid kiire jalutuskäigu Eiffeli juurde ja peale seda läksimegi magama ära.
.. selleks, et hommikul tõusta ja jälle Eiffeli torni juurde kõmpida. Nimelt olime internetist ette ostnud piletid torni tippu pääsemiseks. Meie kellaajaks oli 9:30 ja soovitati varem kohal olla. Nii pääsesime suuremast järjekorrast. Kahjuks oli aga hommikul ilm vihmane ja paksu udu tõttu me erilist vaadet nautida ei saanud. Liftiga sõit oli ikkagi äge ja on lahe mõelda, et tornis ära käisime.
(ausalt oleme tornis, mis siis et midagi näha pole)
 Peale seda jalutasime keset Seine'i jõge asuvat alleed mööda väikse Vabadussambani. Kui originaal Vabadussamba kinkisid prantslased USA'le, siis 5 korda väiksema kuju kinkisid 1889. aastal Pariisile Ameerikas asuv prantslaste kogukond.



Peale kohvi- ja pirukapausi tahtsime bussiga Montmartre'i surnuaeda ja Moulin Rouge'i juurde sõita. Bussiga just sellepärast, et näeks rohkem linna, kui metrooga. Sõit pidi olema mõnus pooletunnine puhkepaus, kuid umbes 10 minuti pärast aeti meid bussist välja: Triumfi kaare ringristmikult edasi enam ei saanud, bussijuhtide (pole 100% kindel) streik. Ise veel imestasime, et kuidas see buss nii tühi oli. Arvan, et kohalikud juba teadsid streigist ja juba eos ei hakanud sinna peale ronima. Igatahes jätkasime metrooga ja jõudsime kohale ikka. Nagu ülevalt pildilt näha, siis erineb see meie surnuaedadega võrreldes ikka väga palju.

Lõuna jaoks oli Nicola välja vaadanud kohalike lemmikrestorani, Bouillon Pigalle. Mida me aga ei teadnud oli see, et laua saamiseks pidi ukse taga järjekorras seisma, ja seda lausa tund aega. Koht oli väga suur, lausa kahel korrusel. Lõpuks oli huvi juba päris suur, et miks on inimesed valmis kuskilt järjekorras seismise peale aega kulutama. Vastus: soodsad hinnad ja aus prantsuse toit. Nicola võttis midagi verikäki sarnast kartulipüreega, mina sain röstbiifi ja magustoidud võtsime täiesti huupi, sest nende nimed ei öelnud meile mitte midagi ei inglisekeelses menüüs ega prantsusekeelses. Ühes nendest oli all beseepõhi, millel jäätis, vahukoor ja marjakompott. Teine oli natuke nagu hästi paks ja tihke kreemikook, samuti marjadega. 


Edasi jalutasime sealt Sacre Coeur'i poole. Kui muidu on Pariis pigem tasane linn, siis nüüd pidime mõned päris järsud tänavad ette võtma ja treppidest üles minema. Kiriku jalamilt avanes aga kena vaade ja tegemist oli ühtlasi meie reisi kõige turistirohkema paigaga. Edasi sõitsime metrooga tagasi Triumfi kaare juurde, et siis mööda Champs Elysees tänavat Louvre'ini jalutada. Lõpuks oli laupäevane jalutamistulemus 30 000 sammu.




Iga kuu esimesel laupäeval on Louvre'isse tasuta sissepääs. Siin pildil näha hilisõhtune järjekord.
Meie hotelli lähedal oli üks pagarikoda, mis reklaamis end uhkete loosungitega - parim sai 2012 ja muud võidetud tiitlid. Minu pilku köitsid aga loomulikult pisikesed põrsakoogid
Millest unustasin pilti teha, on hotell. Mis seal salata, valisime asukoha ja hinna järgi - et saaks jala liikuma aga oleks soodne, kuna plaan oli hotellis ainult magamas käia. Nii läkski, sellepärast meid ka ei heidutanud, et tuba oli pisemast pisem. Positiivselt üllatas meid aga hommikusöök. Olin valmis Amsterdami sarnaseks kogemuseks (röstsai, viil juustu ja marmelaadipakike), kuid valikut oli seal küll ja veel: saiad, croissantid, pannkoogid, jogurt, sink, juust, nutella.. Niisiis kellel on plaanis nädalavahetuse reis, siis Hotel Delos Vaugirardi julgen soovitada, kuid nõudlikumale kliendile võib ta siiski liiga lihtne olla.
Järgmisel päeval tahtsime alustada Luxemburgi aiast, kuid kahjuks oli see külalistele suletud peagi algava streigi pärast. Tegime plaani ümber ja läksime hoopis Pantheonisse. Sinna on maetud näiteks Marie Curie.

Järgmisena tahtsin kindlasti Pariisis olles ära proovida need kõige õigemad makroonid, teadupärast tulevad need just Laduree kohvikust. Eestis olen ma neid vaid mõnel korral söönud ja eelmisel aastal proovisin makroone ise teha. Valik oli seal muidugi muljetavaldav ja amps ise ka selgelt teisest klassist. On, kuhu püüelda..
Viimaseks sihtkohaks jätsime Notre-Dame'i ja selle ümbruse. Igal pühapäeval pidavat selle lähedal toimuma linnuturg. Atlas Obscura lubas midagi kindlasti külastamist väärt aga ise ütleksin, et ekstra selle pärast minekut ei peaks sättima. Selles mõttes hea, et see oli täpselt muude asjade tee peal ja astusime lihtsalt korra läbi. Poole nelja aeg võtsime suuna juba lennujaama poole.

Kokkuvõttes oli kena reis aga palju jäi vaatamata, see on ikka väga suur linn ja napilt kahe päevaga ei jaksagi seda kõike ära kogeda. Sellel korral keskendusime pigem linna enda vaatamisele ja kunagi järgmisel korral tahaks mööda muuseume käia.

September 29, 2019

Septembrijutud

Ütlesin Nicolale: ma lähen blogima. Istusin maha ja mõtlesin: millest küll? Ehk siis leiutan käigu pealt välja mis oleks need punktid, mis iseloomustavad praegust.. kuud? Aastaaega?

  • Olen peaaegu, et terve see nädal haige olnud. Palavikku polegi olnud aga nohu, kurk ja uimane olek.. Arvasin, et kui kodus puhkan mõned päevad läheb see tõbi kiiremini üle. Aga ei miskit, nii visa haiguse olen kuskilt kaela saanud. Arvan, et kui tulime puhkuselt oli temperatuuri vahe liiga suur ja immuunsus äkki kuidagi nõrk. Puhkus oli copy paste meie tavaliselt Lido delle Nazioni puhkusest, nii et sellest midagi eriti kirjutada ega näidata ei ole, v.a. see ülemine kuupeegelduse pilt. See oli ka muidugi naljakas kuidas me sellel korral puhkasime septembri keskel, mis tähendas seal juba täielikku hooaja lõppu. Tagasi tulles sõitis meie buss juba talvise graafiku alusel.


  • Siin mina ja teised vaimustavad siresääred enne elu pikimat esinemist.
  • Kes mäletab mu blogist konmari jutte? Tutvustasin enda kogemust hiljuti Hingele Pai ajakirjas ja Naistelehes peaks samuti lähiajal üks artikkel ilmuma. Viimase puhul on põnev veel see, et selle loo juures peaks olema minu foto. Ja ma ei tea isegi milline..?! Nimelt saadeti minu üllatuseks mulle koju fotograaf. Esiteks arvasin, et sellise väikese loo juures üldse minu pilti ei ole ja kui on, siis mingisugune mille ise saadan. Tegelikult tuli kohale pärispiltnik ja ütles, et teeme selle ilupildi ära. Lõpus ütles, et ajakirjas siis näete tulemust! Sellised ootamatud lood kodurindelt :)
  • Eile käisime Ikeas elutoa põrandalambi järel ja K-Rautast hüppasime ka läbi. Juhuslikult leidsime sealt pildiraami, mille sarnast olen otsinud pikalt - raam mitmele pildile, aga selline kus pildid paiknevad normaalselt ruudustikus, võrdsete vahedega. Arvestades meie tavapärast tempot koduprojektidega tegelemisel, siis umbes 8 kuu pärast saame selle raami koos piltidega seina. Ehk siis hinge ei maksa päris kinni hoida.
  • Mul tuleb kahe kuu pärast sünnipäev aga ma ei suuda otsustada kas pidada seda või mitte. Kui pidada, siis kellega täpselt ja kus? Kas mitut erinevat seltskonda on hea kokku segada?
  • Varsti tuleb meil Nicolaga väike reis - Pariisi! Üks töökaaslane jagas minuga infot odavate lennupiletite kohta ja see oli vist elu kiiremaid otsuseid: valisin kuupäeva välja, kiire küsimus Nicolale messengeris kas tal oleks midagi selle vastu, ja olidki ostetud. Jääme ainult kaheks ööks, lisaks on see minu esimene kord Prantsusmaal, nii et ennustan villis jalgu.

  • See on pilt Bologna ühelt turult, kus istekohad on kassa kohal, peaaegu nagu rõduna. Pakuti erinevaid pastatoite. See on miski, mida võiksin väsimatult kasvõi iga päev süüa: kõrvitsatäidisega, ricottatäidisega, pestoga, või ja salvei kastmega..
  • Panime eelmisel nädalavahetusel rõdu talveks valmis, ehk siis panime mööbli kokku, tühjendasime basiilikukastid ja panime asemele kanarbikud. Eelmisel aastal püsisid need meil ilusana väga pikka aega. Praegu on see kõige ilusam sügis ja loodan, et edagi jätkub veel pikalt, enne kui täitsa poriseks ja pimedaks läheb.