September 17, 2016

Hommikusmuuti

Mul on üks smuutiraamat, mille kunagi ammu ostsin, kuid kust ma ei ole mitte ühtegi retsepti järele proovinud. Smuuti on minu jaoks kuidagi paratamatult selline asi, et no ei hakka näpuga järge ajama või spetsiaalselt midagi ostma - mida parasjagu on, see läheb sisse! Isegi kenad pildid ei olnud mind siiani suutnud innustada. Kui ma siis raamaturiiulis puhastust tegin ning lehitsesin smuutiraamatut mõttega see võibolla parematele jahimaadele/raamaturiiulitele saata, leidsin sellise koosluse, mille koostisosad mul kõik olemas olid. Kaerakliid muutusid küll kaerahelvesteks ja muskaatpähkel kaneeliks aga enamvähem. Järgi proovitud nii tavalise kui ka mandli-kookosepiimaga, soovitan soojalt!

September 10, 2016

Nädal Lido delle Nazionis

 Nagu eelnevalt juba kirjutasin - kuumus oli suur ja nii veedavadki inimesed oma suvepuhkuse üldiselt kuskil mere ääres, kus tuul toob jahutust. Itaalial rannikualast puudust ei tule, niisiis on tihti peredel "suvila" oma kodulinnale lähedal asuvas rannakülakeses. Suvila tähendab sellises juhul väikest korterit ning mida rannale lähemal, seda parem. Lido delle Nazioni ongi üks sellistest kohalike suvituspaikadest, kus aastaringselt elab u 2000 inimest, kuid suvel küündib inimeste arv 7000ni. Kogesime vahet ka oma silmaga - kui 28. augustil, pühapäeval, oli puhkusehooaeg veel täies hoos, siis 29. augustil, esmaspäeval (kui tegelikult oli ilm siiski suvele vastav), oli külake justkui mahajäetud.
 Meie päevakava nägi välja umbes selline: äratus 8-9 vahel, hommikusöök, randa lebosse, 12-13 aeg lõunasöök, tubane uinak või vedelemine 15-16'ni, tagasi randa, õhtusöök 19-20 aeg. Kogu selle rannas lebotamise ja toas vedelemisega jõudsime mõlemad lahendada lugematu arvu sudokusid, ristsõnu, lugeda ajakirju, raamatuid, mängida sõnamängu, värvida. Huvitav nähtus on ka see, et rahvas, kes sinna suveks kokku koguneb, rendib endale üldiselt augustikuuks alati sama asukohaga varju ja lamamistoolid. Nii kujunebki välja sõpruskond lauanaabritest, kellega suveti kohtutakse. Ja loomulikult on siis hea arutada läbi kogu aasta jooksul kogunenud klatš ja kõmu :D
 Kuna päike kõrvetas (ning tuule tõttu ei saanud sellest tihti aru!) veetsime suurema osa ajast varju all. Mina määrisin sellest hoolimata end kange kreemiga alati kokku, sest ujuma minnes saab siiski mingi osa päikest. Nicola nii usin ei olnud ning põles ära esimesel päeval - olles enamasti varju all! Kuidas ta nahk nii tundlik on, ei tea. Igatahes see pall, mille 1 euroga ostsime, et siis koos vees mängida, leidiski kasutust vaid ühel korral, sest juurde enam Nicola põleda ei soovinud..
 Kohalik vetelpääste kasutab selliseid laevukesi, millel seistes ja ringi aerutades siis kullipilgul vees hullavat rahvast jälgida saab. Aset leidis ka üks kurioosne juhtum meile kõige lähemal istuva-aerutava vanema rannavalvuriga. Nimelt olid meil rannasõpradeks ühed väikesed pliksid (umbes 5 ja 7), kes lakkamatult vees ühe suure täispuhutava krabiga mängisid. Ühel päeval randa tulles oli krabi aga lõhki lõigatud. Segadus lahenes peagi, sest vetelpäästja tuli tüdrukute emale ütlema: mina tegin seda, sest mul muudki teha, kui muretseda, et teie tüdrukud ära uppuvad. ??? kas ei oleks paslikum esmalt teha märkus lapsevanemale, et olukord on ohtlik, võiks ise jälgida/kaasa minna lastega. Igatahes oli krabi järgmisel päeval tagasi ning tüdrukud üritasid sellega mitte liiga sügavale minna.
 Igal kolmapäeva õhtul toimus suur laat, kus müüdi peamiselt kõikvõimalikku odavat värki - mina sain sealt endale öökullikõrvarõngad. Mõni aeg tagasi oli see öökullitemaatika ehetel väga popp, kuid minuni jõudis see alles nüüd. Valik oli meeletult suur ja valisin ikka tükk aega. 6 eurot ei ole loomulikult selline summa, et ei kannataks rohkemgi paare osta, kuid tegelikult on mul kõrvarõngaid juba niigi nii palju, et ei maksa koju rohkem tassida. Turult ma rohkem midagi ei ostnud, kuid ülejäänud reisi ajal natukene ikka sai shopatud. Huvitavam on, kui poodide valik on Eestist erinev, kuid kurb on näha, et ega kvaliteeti siiski odavalt ei saa.
 Laadal müüdi muuhulgas kristalldeodorante, olen minagi üks nende kasutajatest. Nicola sõnul olevat see demonstreeriv pilt olnud sama juba aastaid, sest oma lapsepõlvest mäletab ta täpselt selle sama naise pilti seal samal laadal, deodorantide kõrval. Laadalt ma aga ühtegi kaasa ei ostnud, sest endiselt jätkub seda sama, mille aasta tagasi ostsin. Kui kaua peaks aega kuluma 3 kristalli lõpuni tarbimiseks?
 Nicola mäletab oma lapsepõlves seal veedetud suvedest poppe mängutube, mis pilgeni täis erinevaid mänguautomaate. Ka nüüd olid need laadapäeval rahvast pungil, muudel õhtutel oli menu väiksem. Oli ka erinevaid võiduvõimalusega masinaid, näiteks selline, kus peab münte alla kukutama. Taipasin vist esimest korda elus, et need peavad seal küll magnetiga kinni olema.
 Seemned kassimuru jaoks
 Piadina - searasva sisaldav lapik õhuke sai, mida süüakse erinevate täidistega. Näiteks juustu ja rucolaga, ka erinevate sinkidega. Või näiteks sibula ja toorvorstiga. Tüüpiline Itaalia tänavatoit, mille saab kätte umbes 5 euroga ning mis täidab kõhu pikaks pikaks ajaks. Ühel õhtul sõime sellist veidi liiga hilja, ma ei mäleta, miks meil õhtusöök nii hiliseks kujunes. Kui ma siis öösel liiga täis kõhu pärast magada ei saanud, mõtlesin küll, et mina rohkem seda ei söö.. Kuni siis ülejärgmisel päeval taas isu oli, kuid siis võtsime hoopis ühe kahe peale ja oli täpselt paras amps lõunaks.
 Pühapäeval oli turg. Olemuselt sama, mis kolmapäevaõhtune laat, kuid rohkem oli riideid ja toidukaupa.
 Ühel päeval avastasime, et meil on kodus palju baklažaani, võiks teha sellest midagi. Kuna ma just päev varem olin avaldanud soovi üle pika aja mõnda suppi süüa, tegi Nicola baklažaanisuppi ja ahjus küpsetatud baklažaanirattaid juustu ja tomatiga. Rattad olid head aga supp.. See, et värv oli jube, mind ei kõigutanud. Seda juhtub nüüd ikka pigem harva, et ma mõnda asja maitse pärast ei söö, kuid just nii oligi, et midagi oli selles tekstuuris ja maitses minu jaoks nii mööda, et üle kahe ampsu seda mulle rohkem sisse ei läinud.. Olen küll mõelnud, et võrreldes 5-aastase minuga olen astunud suuri samme selles suunas, et ma lõpuks kõike sööks, kuid vahel ikka tuleb üllatusi ette. Baklažaan ükskõik mis muul kujul on ok aga supp - ei.
 Itaalias on üks tore komme, mida ma algul ei mõistnud, kuid nüüd mõistan juba rohkem ja on hakanud teine mulle lausa meeldimagi - aperitivo. Kujutab see endast seda, et umbes 17-18 aeg saadakse mõnes restoranis-pubis kokku, ning kerge alkohoolse joogi kõrvale pakutakse erinevaid snäkke. Selleks võib olla külm pastasalat, kartulikrõpsud, soolapähklid, võileivakesed. Esimesed korrad Itaalias käies ei saanud ma aru miks peaks keegi söögiisu rikkuma vahetult enne õhtusööki. Nüüd saan aru, et peale lõunasööki ja vees hulpimist on juba väike nälg ju tekkinud, kuid õhtusöök võib olla alles paari tunni pärast. Niisiis on just õige aeg kohtuda sõpradega ning õhtust sööb siis igaüks enda kodus pere juures. Kasutasime seda võimalust nii mõnelgi õhtul ning tõesti on pärast kokata palju mõnusam, kui kõige suurem nälg on juba kustutatud.
 Jäätisekohvik, mida peaaegu igal õhtul külastasime. See pilt on tehtud peale seda, kui Lido delle Nazioni inimestest peaaegu tühjaks oli juba jooksnud - eelnevad õhtud oli järjekord uksest välja. Maapähklivõi, pistaatsia, šokolaad..
 Lido delle Nazioni - rahvaste rannaküla. Tänavad on seal riikide järgi nimetatud. Eestit ei ole, küll aga on olemas...
 ... Nõukogude Liidu tänav. Ja mis sellel tänaval on?
 Mahajäetud hotell ja bassein.
 Ühel päeval peale lõunauinakut võtsime ratastega ette väikese väntamise järgmisesse lidosse - Lido di Volano. Tegemist aga väga väikese ja privaatse kohaga, kus selliseid lõbustusi nagu laat ja turg ei toimu. Rattaga sõitmine oli lahedam, kui sihtkoht, sest sealt leidsime vaid ranna ja kai, kus kalamehed võrkudega kala püüdsid. Tee kulges pooleldi metsas ja pooleldi mere ääres. Maiustasime murakatega.
Selline see puhkus oli ning tagasi lähme suure tõenäosusega juba jõuludeks, sest eelmisel aastal veetsime pühad Eestis. Itaalia puhul igatsengi kõige rohkem sealset toitu ning ka korralikku suve, mida meil kahjuks viimasel ajal nappinud on. Nüüd on patareid laetud ning edasi loodan juba D-vitamiini peale..

September 7, 2016

Kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb (ehk pilte Bolognast ja Ferrarast)

Sissejuhatuseks pilt enamasti Eesti nodist, mida sellel korral külakostiks kaasa võtsime. Osalt lähtume valikul sellest, mida seal pole, aga kellelegi väga meeldib (nagu Nicola emale maitsestatud kiirpudrud). Ka seemnetahvlid on seal vaid batoonidena, küüslauguleibu pole ammugi, ka rabarber on harv nähtus. Šokolaadinööbid tulid meiega kaasa vaid seetõttu, et need päev enne reisi meie koju sattusid - nimelt oli Nicolal sünnipäev ning LHV pangas õnnitleti teda nii muuseas tehingu lõpus selle puhul kommikarbiga. Olime mõlemad meeldivalt üllatunud ning kiidan senisest veelgi enam nende klienditeenindust!

Nüüd aga reisi juurde. Kas ma olen ainus, kes siiani veel müristamist vanapagana silgusöömisega pole seostanud? Tore, kui selliseid asju veel "suurest peast" kõrva taha saab panna :D Ühel esimestest õhtutest Bolognas sain koduaknast sellise show osaliseks, et vahtisin suu lahti ja oleks tahtnud kõigile kuulutada, et MINGE OMETI JA VAADAKE. Välgutamine oli nii tihe, et ma ausalt pole enne sellist asja näinud. Kohalikud siiski sellele tähelepanu ei pööranud, on vist liialt tavaline. Mina aga filmisin ja pildistasin ja kirusin, et miks just nüüd neid pilvi sinna vaja on. Nicola oli staadionil jalkat vaatamas ja kui ma hiljem küsisin, et kas ta kõike seda välku nägid, siis vastas ta, et oli vist jah natuke midagi. Natuke?!
 Vaid loetud päevad meie reisist möödusid ilma jäätiseta. Kui üldiselt soovitatakse hirmedevatest jäätiselettidest mööda vaadata, sest õige kvaliteet peidab end tagasihoidliku välimuse ja üldsegi mannergu sees, siis Gelateria Gianni on erandiks. Koht on tuntud oma eriti rammusate ja huvitavate jäätiste poolest.
Võtsime ette päevareisi Ferrarasse. Tegemist on veidi väiksema linnaga, kui Bologna, ning see on lisatud UNESCO maailmapärandi nimistusse. Külastasime Castello Estense't, uurisime poodide vaateaknaid ning proovisime kuuma käes mitte ära sulada. Lasin valla endas tõelise turisti ning tõrjusin päikest kübaraga.
 Mitmed kohad olid aga suletud, sest augustis puhkab terve Itaalia ning läheb kuhugi mere äärde konte soojendama. Shoppamiseks võib-olla halb aeg, kuid ringi jalutamiseks igati mõnus, sest tänavad olid tühjad. Ka Bologna kesklinna polnud ma enne nii tühjana näinud.
 Bolognas me aga eriti sellel korral aega ei veetnudki, sest nagu ennegi öeldud: elu kolib augustiks mere äärde. Lisaks on kuumust palju kergem taluda tuulises merekülakeses kui umbses linnas. Nii läksime ka meie edasi Lido delle Nazionisse, kus suurema osa oma puhkusest mööda saatsime. Sellest aga järgmises postituses.

September 4, 2016

Nägudeni, august!

(olles just tagasi tulnud puhkuselt, algavad sügis ja september minu jaoks homsest, ehk siis uuest nädalast ja nii arvangi, et on augustikuu võib kokku tõmmata ka täna, 4. septembril)

trenn - vähe
gluteenivaba - ei
raamatud - jah!
itaalia keel - jah
investeerimine - vanaviisi

August möödus kiirelt - kaks nädalat olime Itaalias ja kulgesime teist rütmi pidi. Trenniga olid lood puhkusest hoolimata kasinad. Sai küll vees hulpida, kuid erilist rõhku ma sellele või muule enda liigutamisele ei pannud. Uus trennihooaeg algab aga ülehomsest ja ootan VÄGA. Ostsin Decathlonist kahed uued trennipüksid ja nii nii väga juba ootan tantsimist.

Gluteenile ütlesin sellel kuul ja eriti just puhkuse ajal entusiastliku jah-sõna. Mingil põhjusel Nicola vahel solvub, kui ma ütlen, et mul oleks Itaalias väga kurb gluteenivaba olla ("Aga meil on ju ka muud peale pitsa ja pasta!"). Siiski ütleks ma, et tõsi ta on, oleks väga kurb. Ei möödunud päevagi, kui ma ei oleks mõnda saialist närinud, sest neid on lihtsalt loendamatul kujul ja see kuulub nii tavapärase elustiili juurde seal, et muud moodi on raske ette kujutada. Sama jäätisega, vaid paar päeva ajasime ilma läbi, aga selles ei näe ma eriti midagi halba. Üllatav on aga see, et kogu selle suure gluteenipeo ajal jäi mu näonahk täpselt selliseks, nagu ennegi. Kaks võimalust - kas pole jõudnud veel halvalt mõjuma hakata või ongi kõige hullem möödas ka suurema piiramiseta? Erilist vahet ei ole, sest kavatsen jätkata. Kuigi igasugused täidisega pastad on ikka jube head..

Lugemisega oli puhkusel parem, kui tavaliselt - vahetult enne jõudsin LHV raamatukogust võtta kaks endale huvipakkuvat kirjatükki. Ühe nendest (Essentialism: The Disciplined Pursuit of Less) juba lõpetasin, teise tahan samuti enne tähtaja saabumist läbi saada.

Itaalia keelega oli väga hästi. Sai praktiseerida ja edasiminek olevat nähtav. Tore kuulda. Olen aga piinlikult aeglane. Küsimusele "ei" ja "jah" ning täpsustava sõnaga vastamine pole probleem, kõik sellest pikem võtab kõvasti aega ja pean sõnu meenutama. Keele ja igapäevase kahekõne kuulmine on õppe ajal siiski väga suur aitav faktor.

Investeerimises muudatused puuduvad, kuid olen hakanud mõtlema Tuleva pensioniühistuga liitumise peale. Lugesin ja uurisin ja praeguseks olen jõudnud oma mõtetega sinna maale, et liitun küll. Nüüd on aga küsimus kas panustan ka algkapitali, mida praegu kogutakse, miinimum 1000 eurot. Et ettevõtmine käivituks, on tarvis 3 miljonit pensionikapitali ning panustatud summa on siis enda pensionile võimenduseks.

August oli mõnus kuu juba enne puhkust. Sain lausa kolme sõbrannaga kokku, keda näen aastas vaid korra-kaks välismaal elamise tõttu, käisime Kihnul ja Nicolal oli sünnipäev. Puhkusepilte hakkan peagi sorteerima ning arvan, et kahe postituse jagu on neid seal küll.

August 12, 2016

Kihnule!

 Avastasin, et käin sellel aastal täpselt ühtede ja samade riietega pidevalt matkahõngulistel väljasõitudel - alati sama pusa ja väga tihti ka just need samad püksid. Pildialbumist jääb siis aastate pärast mulje, et muid riideid polnudki.

Meie Kihnu reis osutus ähvardavast ilmast hoolimata mõnusaks loodusreisiks. Ööbisime tegelikult mandril - Maria talus, mille esmamulje suuresti meid vastu võtnud töötaja tõttu oli päris kehva (ja lubatud kööginurk oli täiesti tühi - milles ma seda pliiti kasutan?!), kuid mida aeg edasi, seda paremaks läks. Poti-kahvlid-taldrikud saime järgmisel päeval hommikulauast neid küsides ning teise päeva hommikusöögiks olid lisaks võileivamaterjalile ja pudrule ka pannkoogid! See meeldis meile juba väga.
Kihnule sõitsime praamiga laupäeva hommikul ning lahkusime sama teed pidi sama päeva õhtul. Auto jätsime sadamasse, sest saarel pole sellega ausalt mitte midagi teha. Kohe sadamast rentisime rattad (1 ratas 7 euri 6 tundi) ning sellist kerget pühapäevasõidu kiirust hoides jõudsime läbi vändata terve saare ja veel natukene pealegi. Pikema peatuse tegime tuletorni juures, pidasime väikese pikniku ja loopisime kive merre.
 Kihnul on ka muuseum, kirik ja saare keskuses on poekene ja söögikoht. Saatsime sealt ühe kaardi Itaaliasse, mille kohta naljatasime, et suure tõenäosusega jõuame meie enne pärale. Inimesed on saarel sõbralikud, kõik teretavad, kui nende aedadest ratastel mööda vuhiseda ning teeääred on täis silte, mis kutsuvad aeda suitsukala ostma.
Maria talu hobused