September 16, 2014

September 13, 2014

Vallila (ja Finlaysoni soodusmüük)

 Marimekkot teavad paljud. Aga kui paljud teavad Vallilat? Mina näiteks eilse õhtuni ei teadnud, kuni sattusin hoopis samanimelise Helsingi linnaosa kohta uurides selle 1935. aastal loodud Soome kodutekstiilikaupade ettevõtte otsa. On nii kardinaid, kangaid, voodipesu, duššikardinaid, vaipu, tapeete.. Oh, oleks mul vaid juba kodu, mida ise enda silma järgi sisustada! Läheksin just seda teed, nagu praegu vist ongi kombeks, et püsivad elemendid pigem tagasihoidlikud valged või muidu heledad, kuid kergelt väljavahetatavad detailid (kardinad, voodipesu, padjakatted) võiksid värvilised olla - tuleb tuju, tuleb uus värv. Vallilal on e-pood (http://www.vallila.fi/) ja outlet Vantaal (Valimotie 27). Kodulehelt leidsin, et Eestis on Vallila edasimüüjateks Kaunid Kardinad OÜ, K-Rauta ja Bauhaus.

Kui juba kodutekstiilist rääkida: Finlaysoni e-poes on soodukas (SIIN) ning kasutasin juhust, valisin need kolm voodipesukomplekti. Oli veel ilusaid muumide saunalinu, hommikumantleid, köögirätte jms värke, väga hea valik.

Pildid on pärit Vallila ja Finlaysoni kodulehekülgedelt (ja google'st..)

September 3, 2014

Screen your worry from what you will never find

Tere, armsad blogikülastajad! Olen tagasi väikeselt nädalavahetuse reisilt, kui otsustasime ühe sõbraga koos Turku minna. Oleme sarnases olukorras: mõlemad töötavad Soomes, ühtegi sõpra siin aga pole. Kahjuks elab Peter Jyväskyläs, niisiis kohtume meiegi väga harva, ning ta läheb võibolla üldsegi magistrikaardi Inglismaale tegema, ainult ühe vastuse taga on asi veel kinni. Meie aga tutvusime kaks aastat tagasi Vaasa keelekursusel, tema ja Sasha&Matteo ongi ainsad inimesed, kellega ma olen sealt päriselt kontakti jäänud. Ja Turu sai valitud peaaegu juhuslikult - tema seal käinud pole ja kaugus mõlema linnast on enamvähem, minul rongiga 2 tundi, temal 4.
Ööbida otsustasime Airbnb vahendusel. Meile oli see mõlemale esmakordne kogemus, mis läheb kindlasti kordamisele. Sarnasus on olemas Couchsurfinguga, ainult selle vahega, et ööbimise eest maksad ning on võimalus terve elamine endale saada. Ehk siis sobilik valik neile, kes pigem privaatsust naudivad, kui ilmtingimata teistega tutvumist. Nii meie tegimegi - valisime kahetoalise korteri, panime koha kinni, disainerist noor omanik andis võtmed meile üle ning valmis. Kodu oli puhas, hubane ning toredate sisekujunduselementidega. Voodi oli näiteks euroaluste peal ja televiisor redelil. Lisaks oli tal palju itaaliateemalisi raamatuid ning meie jaoks jäetud turismivoldikud.
Turus oli sellel nädalavahetusel rahvusvaheline laat, kus igasuguseid rahvusroogi ja muid tooteid müüdi. Valisime hea nädalavahetuse, ka ilmaga vedas väga.
Esimese päeva pärastlõunal läksime Ruissalo saarele, kus on botaanikaaed ja muidu tore loodus. Jalutasime niisama ja tunda oli juba sügist, aga seda meeldivat varianti.
Järgmisel päeval võtsime ette külastuse minu jaoks juba tuttavasse Naantalisse. Hooaeg oli seal ilmselgelt läbi, rahvast promenaadil vähe ja osad poed juba suletud. Samuti oli Muumimaa uksed kinni pannud. Märkimist väärib aga sellel päeval söödud lõuna Merisali buffet restoranis. Küll oli see alles hea ja suure valikuga, lisaks laud otse promenaadil, vaatega merele. Üleval see kollane maja ongi. Kindlasti mu parim söögikogemus Soomes üldse, kuhu kindlasti tagasi läheks ja soovitan teistelgi. Ega see siis ilma asjata polnud promenaadil ainus koht, kus külastajaid jagus, samas kui teised restoranid tühjalt seisid.
Selline väike väljasõit oligi, jäime mõlemad rahule nii linna, seal nähtuga kui ka meie ööbimiskohaga

August 26, 2014

The Education Of The Individual Soul


"Always see the dangers first.
Always protect your feet.
Always be ready for cold.
Always be ready for heat.
Always know where good water or source is.
Always master the skills necessary.
Always get the job done.
Always know your place.
Always disallow foolishness.
Always rest whenever you can.

Ten fingers, ten laws that I live by,

like all signs they keep me on track."

Mul vahel ikka on tuju ja tahtmine kirjutada, kuid mul on tunne justkui kõik jutud, mis siia kirja saaks, oleks liiga isiklikku laadi. Kui kõigi aegade alguses, ehk siis neli aastat tagasi seda blogi alustades, oli eesmärgiks keskenduda filmidele, raamatutele, retseptidele, pildipostitustele, siis praeguseks on läinud aga nii, et ei ole mingi probleem kirjutada jutti kolm väga põhjalikku postitust möödunud 4-5 aastast..

Mul on kõik hästi, tegelikult lausa väga hästi ning võin sellest vaid rõõmu tunda. Ma olen oma tööga rahul, mu tervisel pole häda, mul on kodu, lausa kaks, kui mõelda. Ma ei leia, et tunnistamine, et kõik on hästi, oleks justkui eputamine. Kurta ja viriseda oskavad kõik, absoluutselt igas olukorras. Tahan, et nii minul kui mu lähedastel läheks hästi ja kui läheb, tunnen selle üle rõõmu ja uhkust ning julgen seda väljendada.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest jaurata, vaid öelda, et tuju on mul pigem kurvapoolne. Või kui mitte otseselt kurb, siis lihtsalt tuim. Mitte just tööl, seal on piisavalt tegemist, ning ka nädalavahetused Tallinnas on olnud sisukad ja toredad. Aga kõik muu aeg, ehk siis Helsingis kodus olles, peale tööd ja nädalavahetusel. Ja kas see ei ole imelik, kui kõik on tegelikult nii hästi? Ja kas ei ole imelik, et eriti kurvaks lähen ma just siis, kui Nicolaga räägin. Ma oleksin ju veel kurvem, kui me ei räägiks..?

Ma ei oskagi öelda mis mul täpselt viga on. On see väiksemat sorti identiteedikriis, mis on peas kummitanud vahelduva eduga selle aasta algusest peale ning on jõudnud nüüd haripunkti? On see tänamatus või oskamatus hinnata seda, mis mul on? On see lihtsalt igatsus kalli inimese ja Eesti sõprade järele? Ma justkui ei saa aru, et see siin on ju ajutine, mitte elukorraldus aastateks. Kuidas see mind siis üldse ei lohuta? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid..

Alustasin selle postituse kirjutamist mõned päevad tagasi ning praeguseks tunnen, et imekombel on just nüüd hakanud olukord natukene paremaks minema. Võibolla on abi olnud sellest, et üritan end mingiski tegevuses hoida ning hetkel on asju, mida oodata: neljapäeval olen korraks Eestis, nädalavahetusel sõbraga Turus. Seda olen alati arvanud, et kõige õnnelikum on inimene siis, kui tal on, mida oodata. Mis tegelikult ei ole nii vahva, peaks ju oskama hetkes olla ja seda hinnata, mitte pidevalt ootama midagi paremat. Seda kunsti pean ma kahjuks veel õppima.

Kassikohvik Nurri Kiisulaat 30. augustil

 Laupäeval, 30. augustil algusega kell 10:00, korraldab peatselt avatav Eesti esimene kassikohvik Nurri kassiteemalise laada eesmärgiga tutvustada omanäolist kohvikut ning toetada Kasside Turvakodu, kellega koostööd üritus toimub. Soetada saab nii soodushinnaga kassitoitu, kassiteemalist kunsti/ehteid kui ka käpa peale panna uue kohviku kliendikaardile. Kes ei ole veel kursis, siis kassikohvik hakkab endast kujutama kohta, kus tee- ja kohvitassi kõrvale võib samal ajal mõnda nurrumootorit kaisutada. Sealsed kassid on aga kõik ametlikult Turvakodu asukad, niisiis kui mõni kiisu kohe eriti meeldima hakkab ning kodus ja südames kohta leidub, saab toreda pereliikme kaasa võtta. Mina, kassitu kassifänn, plaanin loomulikult kohvikus püsivalt mõne nurga hõivata ning jookseks ka laadale ummisjalu kohale, kuid kuna ma sellel nädalavahetusel Eesti minna ei saa, saadan vähemalt mõned näituselt alles jäänud pildid müüki. Pilte on 5, suuruses 60x90 cm, ning fotodel on kodutud kassid Tallinna, Haapsalu ja Pärnu tänavatelt, kelle püüdsin kunagi viis aastat tagasi pildile.
Rohkem infot Facebookist