November 1, 2018

Oktoober 2018

Garderoob kaltsukast või üldse mitte - ei
Üks peatükk itaalia keelt nädalas - ei
Üks orienteerumine kuus - ei
Lugemine - jah
Oktoober oli arvatavasti selle aasta kõige tormilisem - kuu esimesel päeval tegin töökaaslastele teatavaks, et varsti on minu viimane tööpäev nende juures. See oli kurb.. Kui ma teada sain, et mu kandidatuur uude kohta oli edukas ja võtsin pakkumise vastu, siis läksin tööl enda laua taha, istusin maha, kujutasin ette oma viimast tööpäeva seal ja ainuüksi selle mõtte peale hakkasin nutma. Inimloom on ikka üks imelik loom - ise võtad otsuse vastu aga ikka teeb vanast lahti laskmine emotsionaalseks. Ja nii oligi, viimasel päeval ka nutsin. Olin osa võrdlemisi väikesest meeskonnast (u 20 inimest) ja 2,5 aastaga jõudis sealne kontor mulle väga koduseks saada. Kahjuks tundsin, et seal on mul kõik selgeks õpitud ja väljakutsed puudusid, varem või hiljem aeg edasi vaadata. Praegu on käimas mu esimene nädal uuel ametipostil ja ühel päeval saab minust funktsioneeriv raamatupidaja.

Võibolla nende sündmuste taustal ja sügise saabudes ongi loomulik, et ma blogida ei taha. Lihtsalt pole jaksu ja tuju. Kõik, mida ma kirjutada saaks, tundub nii igav. No näiteks, et sain kaltsukast 15 euro eest Ivo Nikkolo kleidi. Ja lugesin läbi Maarja Kangro "Klaaslapse" (väga kurb). Ja ühe jutuka, "Teisel pool seina" (keskmine ajaviitekas). Igapäevane tühitähi on see, millest mina ei oska huvitavalt kirjutada. Olengi rohkem see blogija, kes rõõmuga kirjutab siis, kui on millestki pilti tehtud, reisitud, kuskil huvitavas kohas käidud või midagi oma kätega korda saadetud. Muul ajal olen vakka, kui just eriline vaim peale ei tule. Umbes paar nädalat tagasi ma peaaegu oleksin ühe mõttepostituse teinud, õnne ja juhuse tähtsusest elus, mille idee süttis mitme blogija arutelust kas miinimumpalgaga töö on enda süü või mitte. Aga kahjuks kõik, mis ma suutsin enda peas välja mõelda, tundus sellise heietamisena, et käsi ei tõusnud kirja panema. Võibolla ühel päeval tuleb uuesti tuhin peale.

October 9, 2018

Märgilise tähendusega nädalavahetus ehk Itaalia perekond külas

Nicola on nüüdseks Eestis elanud juba üle 3,5 aasta. Sellesse aega on mahtunud nii üksi elamine, sest mina töötasin veel Helsingis, kui ka koos elamine nii minu lapsepõlvekodus kui ka juba päris meie enda kodus. Arvan, et see viimane oligi piisavaks tõukeks sugulaste küllatulekuks - et näha, kuhu poeg omale korteri ostis. Reis ei tulnud väga pikk, kõigest kolm ööd, ja proovisime anda endast parima, et nad näeks nii meie tavalist koduelu kui ka Tallinna paremaid palu.

Reisi planeerides puutusin kokku kultuurilise erinevusega, kui nii võib öelda. Nimelt oli esialgne plaan külla tulla kolmel lähisugulasel. Juulis Itaalias käies külastasime ka vähe kaugemaid sugulasi ja kuidagi imekombel muutus reisiliste koosseis lausa iseenesest suuremaks, ilma meiepoolse kutsumiseta. :) Mis, ausalt öeldes, tekitas minus küll esialgu meelehärmi, sest viiele külalisele meeldejääva reisi korraldamine on juba tiba teine tase, kui ainult kolmele, nn "oma jopele". Juba kujutasin ette, kuidas seitsmekesi paratamatult tekivad lahkhelid, soovid on erinevad jne.. Aga - ei olnud üldse hullu! Kui, siis natukene, sest vahepeal oli küll tunne, et mul peavad kuklas ka silmad olema, et keegi kaotsi ei läheks.

Seltskond saabus reedel. Peale hotellis enda sisse seadmist, jalutati meie juurde koju. Nagu arvasin, ei pea nad Mustamäe välimusest eriti lugu, küll aga kiitsid meie kodu seest poolt, remondiga olevat poisid hästi hakkama saanud. Meie korteri kasuks rääkis ka sellest avanev vaade, hea seegi. Kuna lõuna oli juba möödas, pakkusin neile lihtsat õhtuoodet, rukkikorvikestes makrasalatit ja kodujuustupirukat. Siis oli meil ette nähtud vaba aeg, lähtume külalistest - on nad väsinud, tahavad nad jalutada? Tuli välja, et ühel külalistest on saabas katki. Mõeldud tehtud, jalutasime Magistrali kingsepa juurde. Tore, et seda tegime, nii nad nägidki rohkem meie kodukanti ja põhilisi poode, kus siin käime. Nad olid väga üllatunud, et mittekesklinna toidupood nii modernne võib olla, et lausa salatilett on olemas, kus endale ise eine kokku panna! Kaasa osteti nagu ikka seda, mida omal kodus ei ole - tarretisepulbreid :)

Õhtust sõime jälle meie juures, pakkusin seljankat ja musta leiba. Leib maitses neile väga, ka suppi söödi nurinata. Magustoiduks tegin valge šokolaadi toorjuustukooki. Plaanisin teha Pavlova torti, õnneks otsustasin enne külalisi teha proovipavlova. Hea on, et tegin - see sai parajalt vigane ja otsustasin, et nii riskantset asja ma õigel päeval pakkuda ei julge. Vana hea juustukook ei vea kunagi alt.
Juba varakult sai selgeks, et kui nii kaugele on juba tulek, peab kindlasti minu ema nägema. Õige kah, kes seda teab, millal kohtumiseks järgmine võimalus on. Ema töögraafik nägi ette, et sellisel juhul peame minema meie tema juurde, üle lahe Soome. Pigem võeti päevareis põhjanaabrite juurde vastu elevusega, sest suure laevaga sõit võib meile siin tunduda igapäevase ja tüütuna, neile pigem uue ja eksootilisena. Meil väga vedas, et just sellel päeval oli ilus ilm. Hommikul jalutasime läbi Rotermanni kvartali laeva peale, loomulikult ostsime Kalevi poest kommi kaasa. Saime laeval väljas pilte teha ja Helsingis linna peal jalutada. Sõitsime palju trammiga lihtsalt niisama ringi, et näeks rohkem, kui ise käia jaksasime. Lõunatasime kõik koos turul ja tegime väga olulise pildi - emad lastega. Õhtust sõime laeva peal ja see oli väga meeleolukas.
Teisel päeval oli plaanis ringkäik vanalinnas. Juhtus aga nii, et terve päeva kallas vett taevast alla. Tegime plaanid veidikene ringi. Hommikul käisime Nicolaga Rimis ja ostsime palju erinevaid saiakesi. Kas teate, et Tallinnas on väga raske leida hommikusöögikohta/pagarikoda, eriti nädalavahetusel, mis oleks lahti varem kui kell 11? Tundub, et meil ei ole hommikusöögi väljas söömine just väga traditsiooniline asi. Niisiis saimegi soojad saiad kätte hoopis Rimist. Sõime neid nende juures hotellis, kus lahke peremees lubas meil suurt elutuba kasutada ja pakkus kohvi. Peale hommikusööki käisime kiirelt saapal järel ja võtsime vihmavarjude sahinal ette bussitee. Jalutasime Vabaduse väljakult Niguliste kirikusse, kuhu vihma eest peitu pugesime. Sealt Raekoja platsile, Saiakäigust läbi ja ringiga lõunale, restorani Vanaema Juures. Ma kuidagi lootsin, et see on mitteniituristikas koht, kus eestipäraseid toite süüa, kuid kahjuks pidin pettuma - turistikas mis turistikas. Teenindus oli osavõtmatu ja ilmselt kõige populaarsem asi menüüs (valik erinevaid suupisteid) täielik haltuura. Kahju.
Otsustasin, et magustoiduks me sinna ei jää ja läksime hoopis Maiasmokka. Nüüd olime jõudnud itaallastele meelepärasesse kohta - Õige Kohvik! Koogid on seal maitsvad ja interjöör samuti meeldiv, mul oli hea meel, et laua saime. Vihma eest otsisid paljud varju.

Edasi nägi plaan ette veel vanalinnas jalutamist, kuid ilm oli tõesti nukker ja rahvas vettinud, seega jätsime Toompea järgmiseks päevaks ja läksime Viru keskusesse. Shoppasime apteegis, kus loeti põhjalikult pea kõik pakenditel olev info ära. Kaubamajas imestati riidehindade üle, et brändikaubad maksavad meil sama palju, kui neil. Minu kummikutest inspireerituna otsisime samasugust paari, mille õnneks ka ABCkingast leidsime. Järgnes puhkehetk hotellis, mina ja Nicola läksime koju õhtusööki ette valmistama.
Sellel õhtul oli Nicola etteaste ja sai lasagnet. See meeldis loomulikult kõigile väga ja hea tulemus oli neile võibolla isegi üllatav, sest kokandusanne avaldus Nicolal alles Tallinnasse kolides. Tean omast käest, et ega emaga koos elades ei kipu eriti köögis möllama, alati on toit olemas ja pole vaja. Nii ei saanudki keegi enne teada, milleks laps võimeline on! Juua pakkusime kalja ja tarhuni :) Magustoiduks olin planeerinud kamavahu, kuid külalised saabusid tordiga ja nii jäi kamavahutegu ära.
Esmaspäeval ootasime taas külalisi meie juures, et hommikust koos süüa. Minul oli tööpäev, niisiis ärkasin eriti vara ja tegin kahe panniga pannkooke. Ma ei olegi enne nii suurele seltskonnale pannkooke teinud, niisiis puudus mul arusaam vajalikust taignakogusest ja kui kiiresti üldse kahe panniga asi läheb. Vastus: väga kiiresti. Koogid said valmis veel enne, kui Nicola üles tõusta jõudis. Peale hommikusööki jätsin mina seltskonnaga hüvasti, sättisin tööle ja nemad läksid Nicolaga Toompeale. Tean, et lõunat söödi Lidos ja õhtul juba läkski lennuk tagasi koju.

Tagasisidet tean nüüd nii palju, et Tallinn on meeldiv, puhas ja rahulik koht. Ise kipun arvama, et nende ootused ei olnud võibolla kõige kõrgemad - kes enne ei ole üldse teisel pool Euroopat käinud, võib tõesti arvata, et tegemist on vaese Venemaa jäänukiga, ja eks paneelmajad kinnitavad seda kuvandit. Vanalinn on aga tõeline pärl ja ma ei ole veel näinud turiste, kellele see ei meeldiks. Kahjuks jäi sellel korral Kadriorg ja Nõmme keskus nägemata, Balti jaama turg samamoodi, rääkimata teistest linnadest. On lootust, et ühel suvel tuleb Nicola ema meile külla ja veedame suvepuhkuse siin, mitte Itaalias. Siis jõuaks Eestis rohkemgi teha ja ikka on lõbus kodumaal ringi käia, kui seda saab kellelegi tutvustada.

October 1, 2018

September 2018

Garderoob kaltsukast või üldse mitte - jah
Üks peatükk itaalia keelt nädalas - ei
Üks orienteerumine kuus - ei
Lugemine - pigem ei

Milline kuu oli september.. Võib öelda, et kahemilline! Kahjuks kannatasid selle käigus nii orienteerumine, tantsutrenn kui ka loomulikult itaalia keele õpingud. Praktikat sain küll möödunud nädalavahetusel, sest Nicola pere oli Eestis! Sellest aga rohkem järgmises postituses. Kahjuks olin suurema osa ajast rühmal silma peal hoidmisega nii sabinas, et pilte jõudsin vähe teha.

Alustan pildiga haakuvast teemast - garderoob kaltsukast. See pikk väga pidulik seelik oli mul põhikooli lõpetamisel seljas. Mingil põhjusel oli see sündmus nii oluline, et sai lausa õmbleja juures käidud, seelikuga koos oli komplektis üks must tugevast kangast pluus. Kui seelik mahub mulle veel kenasti selga, siis pluusi hea õnne korral venitab sobivaks aga mugav sellega kindlasti pole. Ja kuna kogu riietus sai nii pidulik, siis ongi komplekt mul seljas olnud vaid ühe korra - harva on põhjust heledat maani ja kergelt läikivat satääni kanda.. Aga, õige aeg tuli nüüd, Olustvere mõisas peeti minu onu 50. juubelit. Teadsin kohe, et selle seeliku ma selga panen, vaja ainult sobilik pluus kuskilt saada. Aga kust? No ikka kaltsukast! Läksin üpris kindla visiooniga ja sellel korral keskendusingi ainult seelikuga sobivatele variantidele, ei kulutanud muule energiat. Kahjuks oli väljas pildistamise ajal ikkagi niivõrd külm, et jäädvustatud sai kogu ilu nahktagiga, kuid lõpuks leidsin selle, mis vaja. Samamoodi mustast ja tugevast kangast kehasse pluusi, kaeluse ääres ilukivikesed. Pean ütlema, et tänu pilkupüüdvale seelikule tundsin end õhtu kõige kenama daamina, ja seda pole vist küll enne juhtunud.

Kaltsukas sai käidud veelgi, nimelt 1-euro nädalavahetusel! Üldiselt tasub sinna ikka minna, vahel võib minna õnneks ja on just sulle õige asi sind ootamas. Sellel korral läksin jälle kindla eesmärgiga, leida kontorisse sügiseks-talveks viisakaid pluuse. Leidsin 3 tükki ja see on minu puhul väga märkimisväärne tulemus, sest just pluusid on need, mis mulle tihti erinevatel põhjusel ei sobi. Küll on materjal liiga kunst naha vastas, või paistab liialt läbi, või on kaelus liiga sügav, või hoiab lõige kuidagi imelikult jne jne.

Muid asju juhtus ikkagi ka, näiteks algas taas tantsutrenn. Kui muidu on meie rühma põhiliseks mureks liikmete vähesus, siis selle hooaja alguses oli meid lausa nii palju, et peale igat trenni lahkusin saalist suisa tilkudes. Õhku on ruumis nimelt seda vähem, mida rohkem meid on. Arutasime, et ei saagi aru, kas suvi on nõrgaks teinud ja pingutus ajab ülemääraselt higistama või on ikkagi päriselt umbne. Suure tõenäosusega on tegemist viimase variandiga. Patt oleks aga viriseda, sest uued tüdrukud õpivad kiiresti ja nii võib meie grupist isegi asja saada!

Lisaks tähistasime ühe sõbranna sünnipäeva, kohtusin Marisega, kes lõpuks oma ülipõnevatest seiklustest ka blogis jutustas, käisin Tallinna Maratonil vabatahtlikuks, lugesin natukene Ilon Wiklandi elulooraamatut, korraldasin tööl kontorikohvikut ja kogusime heategevuseks raha, käisime Haapsalus ja tegin proovipavlova tordi, mis ei kukkunud kõige paremini välja.

September 27, 2018

Laske koju vol 12 - magamistuba enne ja pärast

Siit tuleb täitsa valmis magamistuba. Näitamisega pidi venitama nii kaua, sest kardinad saime alles eelmisel nädalal lakke. Seinagi värvisime alles augustis. Valge ja tumesinise mõte tuli kuidagi iseenesest, voodikattega sai lõplik värv otsustatud.

Kõige esimesena sai valitud voodi. Planguvoodi ja öökapid ostsime Gigant Mööblist, see on Eesti toodang selliselt firmalt nagu Vilbel. Otsisime tugeva puitraamiga mööblit, tavalistes mööblipoodides võidutsevad praegu kontinentaalvoodid (kõrged ja näevad välja nagu mitme madratsiga, tekstiilist peatsiga). Nii jõudsimegi kuidagi hoopis Giganti. Mina ise poleks seda voodit valinud, sest poes oli näidis tumepruun ja see tundus kuidagi liiga robustne. Nicola oli aga täiesti kindel, et just seda meil vaja on ja kindlasti on see valgena ka väiksesse tuppa sobiv. Usaldasin, tellisime, veendusin. Öökappidel olid teistsugused nupud, need vahetasime ise välja. Öökapilambid tegi Nicola, see on täielik taaskasutusprojekt. Nimelt on need kuplid eelmistest omanikest siia jäänud, kasutuses olid need WC- ja vannitoalampidena. Alus sai meisterdatud alles jäänud rõdu põrandaplaatidest.
Kõige põnevam osa on kindlasti sein. See sein... Youtube'is näevad kõik õpetused väga lihtsad välja. Lihtsalt värvid ja hajutad ja valmis! Esimene häda hakkas pihta juba värvipotti avades. Võtsime kaks värvi, kõige tumedama ja kõige heledama, teised segasime ise kokku. Tegin poti lahti, vaatasin - see tume värv oli lihtsalt eriti kahtlaselt potisinine, kuigi enda arust valisin välja malbe hallikasinise. Algas selle päeva mantra korrutamine: kui lõpptulemus on jube, paneme tapeedi peale. Siis ei saa mitte keegi teada, millega me vahepeal hakkama saime! Nendel piltidel muide on nüüd seda värvi ka hästi näha, mis tooni kõik meie korteri seinad on. Pidi tulema neutraalne valge, mitte kriitvalge aga pisikese tooniga, et silmal hea soe vaadata. No võrrelge laega. Kuidas mul õnnestus kollakas-roheline värv välja valida?! Igatahes alustasime alt ja virutasin rulliga esimese kihi seda tumedat seina. Nägin oma silmaga, kuidas muidu rahulik Nicola silmnähtavalt endast välja hakkas minema, vead minu värvimistehnikas riivasid silma. Kordasin mantrat. Värvisime edasi. Hajutasime švammidega ja kuiva värvirulliga. Aega läks umbes 5 tundi ja teipe eemaldades avastasime, et nurkadega oleme eriti kehvalt hakkama saanud. Ristisime seina diplomaatiliselt "käsitööks". Võibolla kunagi parandame nurgad ära.
Üldiselt leian nüüd, et täitsa kena on teine ja sinna seina oligi midagi tumedat vaja, et voodipeasts seinaga ühte ei sulaks. Kardinad annavad kah tunde, et nüüd on tuba valmis ja kõik siin on taotuslik, mitte 5-aastase tehtud. Kummut on pärit eelmisest kodust, voodikate on Alandekost, padi on Norna disain, seina peal on Veneetsia kaart. Sellel olevad rasvaplekid on märgilise tähendusega, sest just see sama kaart oli meil kaasas, kui koos Veneetsiat külastasime.
Aknalaual on üks vana pilt, raami meisterdas kunagi Nicola ja saatis selle postiga mulle, kui me veel kahe riigit vahet pendeldasime. Elevandikuju tõid Taist sõbrad. Kardinad lasin meie toa mõõtude järgi õmmelda Kangas ja Nööbis.
Pilt pärit sellest päevast, kui korteri võtmed kätte saime. Siis oli magamistoa seinas selline tapeet.

September 24, 2018

Nädalavahetus Haapsalus

Septembris täitus minul ja Nicolal 5 aastat koos chillimist - hurraa! Arvet hakkasime pidama sellest ajast, kui ma esimest korda Itaalias käisin ja me otsustasime, et nüüd teisi enam ei vaata. Koos oleme nüüdseks elanud veidi üle kolme aasta. Oma kodu saamisega on see aeg ainult toredamaks läinud.

Tähistamas käisime Haapsalus. Vedelesime saunades, tiirutasime linna peal ja lõunatasime Dietrichis. Võtsime mõlemad päevakala, milleks oli lest. Alles siis, kui ettekandja tõi meile lisataldriku ja niisked salvrätid jõudis mulle kohale, et kohalikku lesta tellides ei saa üldiselt oodata suurt valget fileetükki, vaid arvatavasti kogu naha ja luudega väikest kala. Nii oligi.
Kahjuks oleme mõlemad kala puhastamisel ja söömisel tõelised algajad. Hakkama saime, aga ometi tundus mulle sealt saadud kõhutäis väga väike. Õnneks olime hotellis suure hommikusöögi söönud (ikka pannkooki ja vahvlit ja peekonit ja .. ), nii et nälga ei jäänud. Koht ise meeldis mulle väga ja sinna läheks tagasi küll. Magusat võtsime Müüriäärest, kust saatsime Itaaliasse postkaardi ja jagasime varblastega lauda. Selleks ei pidanud isegi eriline linnusosistaja olema, nad on seal väga harjunud laua pealt palukesi saama.
Mingi ime läbi ei orienteeru ma Haapsalu tänavatel väga selgelt ja nii me jalutasime samadel tänavatel kaks korda, kuigi enda arust võtsime suuna hoopis mujale. Häda polnud sellest midagi, ikka oli tore ringi vaadata. Vahel unistan Haapsalus elamisest, see on lihtsalt nii armas väike linnake. Üksikasjadele siis mõtlema ei pea ja ongi kena keskenduda ainult heale sellel kujutluspildil. Viimasel päeval saime mu töökaaslasega kokku, kes on Haapsalust pärit ja nädalavahetuseti vanemate juures käib. Tema ütles, et nüüd me näeme seda ka, milline see linn hooajaväliselt on, väidetavalt väga vaikne. Mina ei näinud hullu miskit, vaid Kärme Küülik oli suletud. Kunagi sattusin korra jaanuaris Haapsallu, siis oli tõesti vaikne. Halba ma aga selles ei näe. Pigem peaks mind hirmutama sealse tööturu olukorraga ja maja puhul tööde mahuga, mida selle korrashoidmine võtab. Aga see on kõik niisama jutt, sest praegu me ei hakka niikuinii kuskile kolima, pole lihtsalt põhjust.