May 20, 2016

Ootavad vaatamist


Eile lappasin vanu postitusi läbi, lugesin ja vaatasin huviga. Ka filmipostitusi, ning avastasin, et mulle on tegelikult kommentaaridesse jäetud mõndade filmide soovitused, sest tundub minu maitsele olevat. Ja loomulikult olen ma kõigile vastanud, et jaa, jätan meelde! Ise peaks ju teadma, et see minu meelde jätmine ilma kuhugi üles kirjutamata ei ole väga hea meetod.. Niisiis: võtsin ette kommentaarid ja panen siia kirja filmid, mis sinna poetatud on. Loodetavasti ei läinud midagi kaotsi:
Ja siis on mul veel moblas nimekiri, kuhu jõuavad filmid kas kinos traileri nägemise peale või kellegagi rääkides või lihtsalt tuleb meelde, et SEE on ju ikka veel vaatamata:
Ja ma tean, et tegelikult on mul veel bookmarksides filmid kirjas ja midagi on juba arvutis ka.. Ruttu vaja vaatama hakata!

May 18, 2016

10 Cloverfield Lane (2016)

 Noor naisterahvas ärkab autoõnnetusse sattumise järel keldritoas, kus ta on seina külge kinnitatud ning tilguti all. Kurikamõrvari asemel on selle teoga hakkama saanud aga isakaru meenutav meesterahvas, kes kinnitab, et Michelle peaks talle hoopis tänulik olema: umbes-täpselt autoõnnetuse ajal toimus rünnak ning kogu õhk on saastatud ning kõige turvalisem on olla just nimelt seal varjendis. Howard ehitas punkri koos Emmetti abiga justnimelt olukorraks, kus neid peaks ükskõik milline oht tabama.

Nüüd olevat siis nii, et kõik, kes õhuga kokku puutuvad, surevad. Loomulikult ei tahtnud Michelle seda juttu uskuda ning üritab põgeneda, kuid aknast näeb ta midagi, mis veenab teda - jah, kõige parem mõte on paariks aastaks varjendisse jääda. Naine võtab mehed omaks ning elu kulgeb filme vaadates ja puslesid kokku pannes nii hästi, kui võimalik, kuid peagi ohustab ellujäänuid hoopis miski varjendis endas...

Kui niimoodi kirja panna, siis kõlab üpris põnevalt ja täitsa imestama paneb, et mulle selline film ei meeldinud. Kõik oli enamvähem vaadatav kuni viimase 20 minutini. Ja kuna ma olin ikkagi väga pettunud, siis ma pean sellest siin kirjutama. Kes tahavad seda meistriteost siiski ise näha ilma sisu teadmata, siis tuleb lugemine lõpetada NÜÜD!

Enne seda katastroofiliselt halba filmi lõppu olid tunded keskpärased: natuke huvitav sisu, absoluutselt sisutu tegelane Emmett, kehv muusika, siiski põnev, et kuhu see välja jõuab ja raudselt on õhuga tegelikult kõik korras. Lisaks filmi kõige põnevam liin (mis jäi lihtsalt lõpetamata ripakile): Michelle avastab, et tüdruk, kellele Howard viitab kui oma tütrele, oli hoopis 2 aastat tagasi kaduma läinud kohalik pliks, kelle siis arvatavasti Howard röövis, et temast teha aseaine oma kunagisele tütrele, kelle saatus on teadmata. Siit ka selgitus, miks mees Michelle'i vanusest hoolimata nagu väikse tüdrukuna kohtleb. Aga see jäigi lõpuni siis selgitamata, et kuhu see tüdruk sai ja miks, sest varjendis teda polnud.

Ja nüüd see üldse mitte teemas olev filmi lõpp: õhk oligi saastatud ja tulnukad tulid. Mida? Et siis filmi point oli: hull mees polnudki tegelikult hull aga mingi pliksi ja Emmetti tappis ikkagi ära? Tulnukafilmid ei ole üüllddssee minu teema niisiis võib ainult ette kujutada minu nägu, kui mingid ebardid toodi filmi sisse 20 minutit enne lõppu, kui esimesed 80 minutit ei olnud nendest mingit märki (v.a. VÕIBOLLA on õhk saastatud ja VÕIBOLLA on selle taga välisjõud aga no kui tõenäoline see ikka olla saab eks). Hiljem googeldasin, et film on nõrgalt seotud 2008. aasta Cloverfield filmiga, mis oligi mingi tulnukarünnaku teema. Oleks ma seda teadnud... Kätte maksis see "ma-ei-vaata-trailerit-sest-muidu-saan-kõik-teada".

May 17, 2016

Muumide võidukäik

Ma ei ütleks, et mul mingisugune eriline muumihullus peal oleks AGA kui viimase kuu ajaga on koju ilmunud lisaks seal varem olnud voodipesule, saunalinadele ja kandikule ka duššikardin ja tass.. Siis vist võib hakata mingit tendentsi nägema.

P.S. Tegelikult ei ole plaanis muumitasse koguma hakata, sest Iittala suured tassid on minu arust siiski lahedamad.

May 13, 2016

Kodulehekülg avatud!


Lõpuks, aega läks aga asja sai! Nüüd ei pea enam kunagi käsi laiutama, kui keegi küsib, et noh, kust siis su pilte näha saab? Tavaliselt olen kogelenud, et no Facebookis on mõned ja väga-ebasuupärases eliise.tumblr.com lehel on ka mingi valik.. Kogu töö eest pean loomulikult Nicolat tänama, ise olen Wordpressis saamatu..

Kodukal on ka blogiosa, mida loodetavasti ikka hoolega täidan. Kui sinna juhtub mõni põnevam postitus, siis viitan sellele ka siin. Hetkel on seal vaid üks sisuline postitus ühest fotokoolitusest, kus kolmapäeval käisin.

Oodatud on igasugune tagasiside - kas leht on sümpaatse kujundusega? Kas midagi olulist on liiga keeruliselt leitav? Kas midagi on hoopis puudu?


May 10, 2016

Investeerimise võimalikkusest

Selle aasta alguses hakkasin suuremat huvi üles näitama investeerimise vastu, olen veidi seda kajastanud igakuistes kokkuvõtvates postitustes. Viimane kord tuli välja, et mul on selle teema kohta mõtteid palju rohkem, kui oleks sobilik neid teiste kirjutiste vahele pikkida, niisiis panengi need eraldi postituses kirja. Arvan, et rahast, eriti sellega ümber käimisest, rääkimine ei tohiks olla kuidagi häbiasi. Kuskilt peavad ju need teadmised tulema ja erinevad arvamused esile kerkima. Arvan, et rahast rääkimine, enda rahaliste raskuste tunnistamine näiteks ja abi otsimine kasvõi eelarve koostamiseks ja kulude üle vaatamiseks oleks positiivne nähtus. Võib-olla siis ei oleks meil enam näiteks nii palju SMS-laenu võtjaid. Või inimesi, kes elavad palgapäevast palgapäevani. Või inimesi, kes väärtustavad vaid blingi ja bemmi. Oma eesmärki ei ole ma veel täpselt välja mõelnud, kuid oleks ju tore ühel päeval olla sellises seisus, et tööl käimine on vaid igapäevaelu boonus ning maksud saavad makstud passiivsest tulust :)

Taustast nii palju, et "eraisiku finantsid" on mulle huvi pakkunud juba pea 10 aastat - juba gümnaasiumis hakkasin esimest korda vihikusse üles märkima oma tulusid (näiteks sünnipäevakingiks saadud raha, taskuraha, suvetöö palk) ja igakuiseid kulusid. Mingeid järeldusi ma sellest ei teinud, lihtsalt kuidagi endale ülevaatuseks, et näe, suvel kulub jäätisele palju rohkem, kui talvel. Jätkasin seda kommet seni, kuni sain nutitelefoni. Siis kolisin ülesmärkimisega vastavasse appi, mida kasutan siiani.

Ka siis, kui hakkasin esimest korda pärispalka teenima ning nii tulud kui kulud hakkasid iseseisva eluga tõusma, ei ole ma oma kulutusi pidanud vajalikuks analüüsida, sest ainus eesmärk oli - mitte kulutada rohkem, kui teenin. Ja see polnud kunagi probleemiks. Mis iga kuu lõpus üle jäi, selle kandsin eraldi hoiusekontole. Aga mingeid eelarvepiiranguid või eesmärke ma endale ei seadnud, sest ei näinud vajadust. Säästsin kuidas kunagi ja ülelahepalga juures ei saanud tulemuste üle kurta. Panin raha kõrvale, sest reisida meeldib, siis hea võtta, plaan oli ju siis veel Itaaliasse kolida, samuti hea esimesed kuud muretult võtta. Nägin omal nahal, et suur palk paneb rohkem kulutama, kui sellele tähelepanu ei pööra - laevapiletid sõpradele? Pole probleemi! Finlaysoni kodukal soodusmüük? Andke aga siia! Megasuur entsüklopeedia Nicolale lõpetamise puhul kingiks? Aga loomulikult! (vahemärkus: kõik olid head ostud ja ei kahetse, lihtsalt palga suurenemisega märkamatult tõusevad ka kulud "vabamaks", kui seda ei kontrolli - miks mitte lubada omale ja sõpradele toredaid asju ja elamusi, kui selleks võimalus on?)

Kuskil selle aasta alguses või ka juba eelmise lõpus jäid investeerimisalased blogid mulle silma, ettevõtluskoolitusel mainis keegi "Rikas isa, vaene isa" raamatut, teema hakkas uksest ja aknast sisse pressima ning endale üllatuseks võtsin ma selle avasüli vastu. Ja see "endale üllatuseks" ei ole mitte sõnakõlks, vaid täitsa tõsiselt tuli mulle ootamatult see, et võisin huviga lugeda teemast, mis enne tundus kauge, kättesaamatu, massiivseid rahamägesid (ja teadmisi!) nõudva ärimeeste tegevusena. Minu silmad avas Naisinvestorite klubi ja Kristi Saare korraldatud koolitus algajatele. Absoluutselt kõik, kes vähegi rohkem tahaks teada, olen suunanud just tema blogideni: inglisekeelne ja nüüd ka eesti keeles.
Juba enne koolitust olin ma kindel, et alustan investeerimisega, kuid vastuseta olid veel mõned küsimused ning ilma vastusteta ma pea ees merre joosta ei tahtnud (maksud?). Koolituselt vast kõige kasulikum nõuanne minu jaoks oli aga see: alusta nüüd. Ei saa end ette valmistada kõigiks riskideks, ei saa seljatada kõiki hirme, ei saa endale selgeks teha kõike. Investeerimisega alustamiseks ei pea omama finantsharidust ega laiapõhjalisi majandusteadmiseid, vaid piisab mõnest raamatust, blogist ja koolitusest. Loomulikult peavad siis ka sammud olema enda teadmistele vastavad - lihtsalt mina enne ei teadnudki, et on olemas alternatiive, mis sobivad võrdlemisi passiivsele väikeinvestorile. Ehk siis mulle!

Panin kokku oma plaani. Kuna nüüd tean oma igakuist sissetulekut (mis on hetkel alla Eesti keskmise), siis koostasin umbkaudse eelarve eelnevate kuude põhjal. Õnneks mitte väga suuri järeleandmisi tegemata peaksin ma olema võimeline iga kuu umbes 30% palgast kõrvale panema. See läheb kas LHV Kasvukontole, Bondorasse või hoopis tagavarahoiusele, kui seal puudus peaks olema. Tagavarahoiuse kohta on teooriaid mitmeid: kui mitme kuu sissetulek/kulutused see peaks olema? Mis saab, kui kaotad töö - kui kaua saad olla enamvähem inimlikult? Läksin ise hoopis teist teed pidi, sest tagavarahoius ei ole ju vaid töö kaotuse jaoks. Mis siis saab, kui sülearvuti läheb katki (ptüiptüiptüi)? Ja kohe otsa ka pesumasin? Need ju ei küsi mingit loogilist arvutust ja ometi peaks see summa olema iga hetk võtta, et saaks rahuliku südamega magada.

Leiutasin sellise süsteemi, et mul on kaks tagavarahoiust - üks, millel on raha ettearvamatuteks kuludeks ning teine, mis on puhtalt reisimise jaoks. Et ükskõik mis mõte tuleb ja aega parasjagu on, et siis ei jääks minemata sellepärast, et vaba raha pole. Selle suuruseks määrasingi umbes 1 suurema reisi ja paari lühema reisi kulud, umbes niimodi võiks ühe aasta jooksul puhata. Sellise tugisüsteemiga on hea investeerida, sest siis saab järgida reeglit "investeeritakse vaid seda raha, mille kaotamine ei sega igapäevaelu". Ja reisimisest mina loobuda ei taha :)

Üldiseid investeerimismõtteid, mitte otseselt minu tegevusega seotuid, on mul veelgi. Näiteks - 50% klubi. Mõte lihtne: igakuistest sissetulekutest säästetakse/investeeritakse 50%. Aga! On ju ilmatuma suur vahe, kas selleks sissetulekuks on miinimumpalk või neljakohaline number. Esimesel juhul ei saa rääkida, et ei osata või ei taheta säästa, keeruline oleks ka kasvõi 10% kõrvale panna. Kas 2000 eurose netopalga juures on saavutus see, kui kõrvale suudetakse panna "lausa" pool? Kas see on saavutus, kui 50% kõrvale panna, kuid seejuures olla vabatahtlikult makaronidieedil? Ise olen seda meelt, et punnitada ei maksa, sest siis pole asi jätkusuutlik, kuid kui tahta normaalpalga juures investeerimisega tegeleda, siis ilmselgelt priisata kah ei saa, sest millegi arvelt peab ju raha tulema. Kui just ei tegele ettevõtluse või lisatöödega, kuid siis peab ohverdama aega ja energiat. Mängu tuleb ju ka elu ise - kas oled üksikvõitleja või perekonnapea? Kulud erinevad väga palju..

See postitus venib juba väga pikaks, eks ülejäänud mõtted saavad ühel päeval uues postituses kirja.