October 29, 2014

Pika maantee lõppu jääb väike, maine ilm

 Mõned pildid Seurasaari pargist, kus laupäeval käisin. Tahtsin tegelikult lõpuks Nuuksio rahvuspargis ära käia, kuid kuna olen selle minekuga viivitanud nii kaua, et on juba parajalt külm, ei tundunud mõte võimalusest tund aega kuskil metsade vahel bussi ootada just kõige lõbusama variandina. Niisiis võtsin alternatiiviks ette Seurasaari, mis on ühistranspordiga kergemini ligipääsetav. Arvasin, et seal on nädalavahetusel palju rahvast, kuid minu teele sattusid vaid tervisesportlased ja veel paar minusugust uitajat. Ja loomulikult palju linde ja oravaid.

October 27, 2014

Pasta kõrvitsa ja peekoniga

 Üks toitev ja mõnus sügisene õhtusöök! Kerge meisterdada ka nendele, kes muidu eelistavad küpsetada (ehk siis mina). Algne retsept pärit SIIT, kuid tegin mõned kohandused. Kogustes ei ole kindel, kuid see on rohkem tunnetamise küsimus.

Vaja läheb: täistera penned, veerand keskmisest kõrvitsast, toorjuustu (kasutasin Philadelphiat), sorts õunasiidrit (tegelikult peaks olema valge vein, mida mul polnud, kuid siider näis sobivat), peekon, või, oliiviõli, sibul, sool-pipar ja ürte (minul oli kodus Provance'i segu, näiteks), parmesan.

Puhasta kõrvits ning lõika väikesteks kuubikuteks, sega soola ja oliiviõliga ning pane ahju 200 kraadi juurde röstima. Samal ajal haki sibul peeneks ning prae see koos peekoni ja ürtidega natukeses võis. Ka pasta keetmise peale peaks ühel hetkel mõtlema hakkama. Kui kõrvits kord ahjus pehme on, tambi see kausis pudruks ning sega kokku siidri ja toorjuustuga. Kui kasutad siidrit, siis veendu, et päris magustoiduks kätte ei lähe, seda ei pea palju panema. Tekstuur peaks tulema siidjas, minul ei olnud, kuid see võis olla vähese tampimise küsimus. Lisa segu peekoni ja sibula juurde pannile ning maitsesta soola-pipraga. Kui kaste on liiga paks, ja seda ta arvatavasti on, siis lisa sellele pasta keeduvett (nipp, mida mina ei teadnud, kuid usaldan, kuna pärineb itaallaselt). Lisa kaste pennedele, serveerides lisa parmesani. Head isu!

October 25, 2014

Kirsitubakas (2014)



Kohe, kui seda trailerit nägin, teadsin, et seda filmi ma pean nägema! Ja see juba tähendab midagi, sest üldiselt ei tunne ma väga suurt huvi Eesti filmide vastu, ma ei teagi täpselt miks. Võibolla on see mingisugune iganenud eelarvamus, mida ei ole suutnud ka väga positiivne kogemus ("Kertu") muuta. Aga see trailer oli kahtlemata midagi sellist, mis kohe kutsus vaatama ning see ilus muusikapala.. Ootasin vaatamist väga! Lõpuks see päev saabus, Sõpruse kinos, mis on muide mu lemmik, kuigi satun sinna heal juhul kaks korda aastas. Nii nagu eelmine kord, mõtlesin ka sellel korral, et see ei sobi kuhugi, ikka rohkem peab käima, aga näed..

Laura on 17-aastane neiu, kes elab väikelinnas, kus suvel on veel vähem tegemist, kui muidu. Ühel päeval kutsub sõbranna Merit ta rabamatkale, mida korraldab Meriti isa sõber Joosep. Väikese grupiga alustatakse teed, ning varsti tajub Laura sügavamat huvi Joosepi vastu. Peale matka ametlikku lõppu teeb Merit ettepaneku Lauraga kauemaks metsa jääda, ning kuna linnas neid midagi erilist ootamas ei ole, nii tehaksegi. Algselt suundub Joosep Laura palumisest hoolimata koju, kuid ühineb tüdrukutega peagi uuesti ning koos veedetakse veel mõned suvepäevad. Koju naastes ei suuda Laura Joosepit unustada ning mõtiskleb selle üle, kas ehk mehelgi jäid matkast erilisemad mälestused.
Mulle meeldisid filmi rahulikud ja rikkumata loodusstseenid, minu rõõmuks oli seda ilusat trailerimuusikat lausa kaks korda. Mulle meeldis, et loo tagatausta oli avatud, Laura käitumine ja tunded olid kergelt mõistetavad. Vahepeal tundus dialoog natukene sunnitud, vähemalt ma ise ei usu, et päriselt mõnes sellises olukorras keegi just selliseid sõnu kasutaks. Silma riivas peaosalise lakkamatu juustesilumine, samas tean inimesi, kes ka tegelikult iga 16 sekundi tagant juuksesalku kohendavad või silmadelt tukka viskavad, nii et selle detaili märkamine oli võibolla mu enda probleem.

Tore vaatamine, ei pidanud pettuma, kuid minu jaoks ei olnud väga meeldejääv film. Vaatasin seda nädal tagasi, ning ei ole rohkem sellele mõelnud. Midagi oli justkui puudu, kuid kui sellest oleks mingisugune jube tegevusterikas suhtedraama tulnud, kas ta siis enam nii usutav oleks? Praegu teebki minuarust filmi heaks see, et ta on piisavalt reaalne, selliseid olukordi ja just täpselt sellise lõpuga on palju. Tegelased olid omad, vast igaühe sõprusringkonnast võib leida mõne Joosepi, Laura või Meriti. Niisiis ei ole selleks "miskiks", mis puudu on, sündmuste vähesus. Ka suhteliselt rahulik film võib vägagi meeldejääv olla (esimesena torkab pähe eelmise aasta "Breathe In", natukene sarnase temaatikaga, mis väga meeldis ja soovitan vaadata!). Ja mingil imelikul põhjusel mõtlesin ma filmi lõpus "Kertu" peale ja kuidas see mulle ikka rohkem meeldis, kuigi mingit seost neil otseselt ei ole, et võrrelda. Niisiis - ilus vaatamine, kuid kahjuks peale mõnda aega enam erilisi emotsioone ei tekita.

October 24, 2014

Kõrvitsasai

Kui Nicola siin oli, ostis ta suure kõrvitsa. Küll sai sellest tehtud sealiha-kõrvitsa-kartuli lõunasöök valmistatuna mikrolaineahjus (kõik küpses läbi, müstika?!) ja maailmaparim kõrvitsa-peekoni pasta, mille retsepti ma kindlasti järgi uurin ning samuti siia panen, ning ikka jäi kõrvitsat üle. Inspiratsiooni sain SIIT ning asusin asja kallale. Suhkrut panin vähem, jahu oli mul kah otsakorral, niisiis tuli tainas arvatavasti vedelam kui peaks. Kõrvitsapüreed 2,5 dl mõõta ei osanud, läks umbes. Selle jaoks lükkasin väikesed kõrvitsakuubikud ahju, kuniks need olid küpsenud ja röstinud. Tampisin vähese piimaga pudruks ja selline ta tuli. Arvatavasti saigi sai eriti maitsev just ahjus röstitud kõrvitsa tõttu, mitte mingil muul viisil küpsenud kõrvits. Ahjaa, lisasin taignale natukene riivitud sidrunit, see sobis meie arust sinna jube hästi. Läheb kindlasti kordamisele!

October 22, 2014

If you sleep too long the world might wake up without you

Sellel aastal on nii ilus sügis olnud, lausa poole oktoobrini kannatas rattaga tööl käia, kuid nüüd on selleks liiga külm. Reedel-laupäeval püüdsime aga viimased päikesekiired pildile, uuest soengust saab hea tahtmise korral aimu. Lasin lühemaks lõigata, tagant veel lühemaks, patsi ei taha hästi ulatada. Ja natukene heledamaks. Vahepeal naeran, et näen nagu Nukitsamehe Iti välja oma timbulimbu juustega, kui need juhtuvad eriti ludus olemas, kuid muidu olen väga rahul ja ei taha tükk aega enam pikki juukseid tagasi, see jõudis end kuidagi liiga ära ammendada. Värvidega aga eksperimenteeriks veel teinekord küll, Tonikal on lisaks ilusale roosale ka näiteks samailus lilla olemas.