August 27, 2019

Kodurestoran kahele vol 5

Vaatan, et novembris mul jäigi kirjutamata, mis Nicola mulle sünnipäevaks valmistas.. Kurb, sest see kolmekäigulise üllatusõhtusöögi valmistamine on üks mu lemmiktraditsioone meie peres. Aga - kirjutamata jätmine ei tähenda, et seda ei toimunud, nii et saan vähemalt rõõmu tunda, et pildid ja mälestused on alles. Tõsi küll, mälestused tuhmuvad, niisiis on mõistlikum need elamused ka kirjasõnas jäädvustada. Ajaloo huvides panen sügisese menüü ikkagi kirja: eelroaks olid rooskapsad krõbekartulitega, pearoaks isetehtud tagliatelle pasta kooreses seenekastmes ja magustoiduks šokolaadi semifreddo (itaalia külmutatud magustoit).

Tänase postituse teema on aga hoopis eelmisel nädalal toimunud õhtusöök Nicolale. Kui varem olen hakanud retsepte otsima peaaegu pool aastat varem, siis sellel korral läks nii, et päev varem ei teadnud ma ikka veel eelrooga. Nii juhtub, kui tööl pole enam sellist hetke, et ajaviiteks kokandusblogisid sirvida.. Sellel aastal tulid retseptid minuni juhuslikult, siit ja sealt jäi midagi huvitavat silma. Väljaarvatud siis see eelroog, mida kiiruga leida proovisin ja mis seetõttu tuligi õhtu kõige igavam. Mitte küll ebaõnnestunud, sest värske salat on suvel alati omal kohal.


Valituks osutus tabbouleh salat punaste sõstardega. Need unustasin loomulikult serveerides ära.. Kõrvale ostsin Balti jaama turult itaallaste letist seda õiget prosciutto sinki. Ma ei oska öelda kui väga see just selle salatiga kokku käib aga kõlbas kah. Värske piparmündi ja peterselliga ürdisalat sobib aga muidu väga kenasti grilli kõrvale või lihtsalt toredaks lõunaks omaettegi.


Pearoog oli sellel korral see, mille õnnestumine tundus ambitsioonika plaanina. Meil käis mõnda aega Kodu&Aed ajakiri, kust jäi silma lõhekulebjaaka pirukas. See Ukraina (või vene?) päritolu suur küpsetis koosneb rikkalikust kihiti asetatud täidisest pärmitaignas ja selle peal on tavaliselt taignast vormitud kaunistused. Kuna ma pärmi kasutan aastas korra vastlakukleid tehes, siis ma ei tunne end sellega küpsetades just kõige kodusemalt. Ometi teadsin, et just kulebjaaka on miski, mida Nicola ei oskaks unes ka näha ja mille õnnestumine oleks midagi ekstra uhket. Siit tuleb retsept:

8 dl jahu
2,5 dl leiget vett
15 g värsket pärmi
1,5 tl soola
150 g toasooja võid
2 dl pudruriisi
400 g lõhet
4 kõvaks keedetud muna
50 g sulatatud võid
1 dl tilli

Keeda riis soolaga maitsestatud veel, kurna ja lase jahtuda. Keedetud munad haki peeneks ning sega riisiga. Sulata või, sega hakitud tilliga ning sega riisiga. Taigna jaoks lahusta pärm käesoojas vees, lisa jahu, sool ja pehme või ning sõtku siledaks. Kui tainas hakkab kausi küljest lahti lööma, kata kauss rätiga ning pane vähemalt pooleks tunniks sooja kohta kerkima. Rulli tainas ahjuplaadi suuruseks ja pane küpsetuspaberi peal ahjuplaadile. Tõsta pikliku kuhjana peale riis ja selle peale lõheviilud. Kata teise taignapoolega, näpi ääred kinni ja lase veel 15 min kerkida. Kaunista taignakujunditega ja määri pirukas munaga. Küpseta 220 kraadi juures pool tundi.


Välja kukkus pirukas üle ootuste hästi. Suutsin isegi endale muljet avaldada - poleks uskunudki, et sellise asjaga hakkama saan. Pirukat lahti lõigates olin valmis igasugusteks üllatusteks, et kala on kuidagi pudedaks küpsenud, et ei ole ilusad kihid näha, et kala ja taigna vahel on tükk maad tühja õhku jne. Tegelikult oli kõik väga hästi. Ainus, mida võibolla saaksin ette heita, oli riisi kuivus, seda võiks kuidagi mahlasemaks saada. Nicola oli samuti väga rahul ja kiitis kõvasti.


Magustoiduretsepti idee leidsin ühest blogist, kuid konkreetse retsepti sain SIIT. Lähtusin sellest, et Nicolale meeldivad tarretatud tordid ja mango, niisiis oli see üpris kindla peale minek. Nii oligi, see kuulutati üheks minu parimaks koogiks. Teha oli seda väga kerge, niisiis läheb kordamisele!  Ilus oli kah. Beseedega kaunistamine on tore nipp, kerge moodus värvidega kontrasti luua.


Ja kuna blogida oli nii tore, siis võibolla kirjutan varsti jälle :)

June 17, 2019

Juuni 2019

Ma vaevu mäletasin veel bloggeri salasõna. Raske on blogipausist midagi arvata - on see nüüd siis täiskasvanud inimese ülirutiinse igapäevaelu tagajärg? Pead tõstnud liigne tagasihoidlikkus, laiskus, kirjutamistüdimus ja inspiratsioonivaegus? Kui ma varem olin mitte kõige aktiivsem kirjutaja aga hoidsin vähemalt teiste lugudel silma peal, siis nüüd on kadunud ka see viimane, sest olen mingit sarnast loidust tajunud ka teiste lehekülgedel. Mu vanad lemmikud on lõpetanud ja blogimine ise on kuidagi muutunud ja pole enam nii köitev, olulised jutud on juba räägitud ja alles on jäänud igavavõitu heietused. Kahju, sest oma hiilgeaegadel oli vahel tunne selline, nagu oleks lugenud väga head raamatut ja nende tegelastele täie südamega kaasa elanud.

Aga.. Kirjutamine mulle tegelikult ikkagi meeldib ja olen seda igatsenud, mis siis, et blogimine tundub olevat ajast ja arust tegevus. Samuti puudub mul igasugune soov leida eneseväljendus mingil muul viisil (twitter, hoolega kureeritud instagrammi konto või videoblogimine, mille fenomen on minust väga kaugelt mööda läinud). Millest järeldan, et kuigi on esinenud blogipaus ja ma tihti nii enda kui teiste sulest tulnut igavaks pean, siis see võib veel lõppeda. Et ikkagi oleks mingisugune kroonika, meenutamine, eesmärkide seadmine ja iga kuu nende üle järge pidamine, tunnen puudust sellest. Selleks aastaks midagi kirja ei saanud ja tean muidugi ise väga hästi miks. Võibolla olen põgusalt tausta avanud: uus töö imes alguses igasuguse energia. Igasugused ekstrategevused ei tulnud kõne allagi, mingid eesmärgid ja enese piiramised niigi raskel ajal tundus liiast. See aasta seni ongi olnud täielik tööaasta. Rütm keerleb töö ümber. Mis omakorda viibki selle ülirutiinse igapäevaeluni. Hea uudis on vähemalt see, et nüüd on mulle mu töö vähemalt meeldima hakanud :) Alguses oli tõeline šokk, ei saanud hakkama, nutsin, olin väga kriitline enda tulemuste suhtes, valmis katseaja lõpus lausa ära minema. Nüüd mõtlen, et kübeke draamakuningannat minus siiski leidub.. Oli küll jube algus aga tegelikult on mul nii hea meel, et vastu pidasin.

Mais käisime Itaalias puhkamas. Kodupuhkus, lebotasime Bolognas, kus vihma sadas samal ajal kui Eestis oli megasuvi. Lugesime raamatuid (alustasin Elena Ferrante Napoli sarja raamatutega, väga soovitan, meisterlikult kirja pandud lugu kahest sõbrannast läbi mitme kümnendi), vaatasime sarja (Handmaid's Tale), sõime häid toite. Päevareisi tegime Firenzesse, ülemine pilt on sealt pärit. Panen mõned Firenze pildid veel. Võtsin sellel korral kaasa filmikaamera objektiivi, millega pean manuaalselt fokusseerima. Tundus algul, et äkki on põnev ja saab mingeid teistsuguseid pilte, aga tulemus kuidagi oluliselt erilisem muarust ei ole. Vahel lausa fookusest väljas, näiteks see pilt Nicolast kodutänaval, mis muidu oleks nii armas.

April 14, 2019

Laske koju vol 13 - elutuba enne ja pärast

 Elutuba on see meie kõige kauem valminud kaunike. Siia tulid mööbel ja muud sisustuselemendid ikka väga jupi haaval ja vahel isegi juhuslikult. Mitte miski ei suutnud mind inspireerida ega tundunud selline, et just sellist elutuba ma tahaksin. Lisaks ei jäta tegelikult toa akende ja uste asetus eriti palju mänguruumi. Aknast vasakut kätt jääb uks rõdule ja akna vastasseinas on suur ukseauk, põhimõtteliselt ainult poolik sein. Algul lootusena näinud tuba on nüüdseks üllatavalt hubane ja võibolla üks mu lemmikumaidki. Võibolla ainus asi, millega ma pole täitsa rahul on laelamp. No ei osanud ma mitte ühtegi välja valida ja siis jäi see kõige tavalisem kera. Mõtleme juurde osta ühe põrandalambi diivani kõrvale, kuid ka selle otsimine on läinud üle kivide ja kändude. Sinna samasse seina tulevad mõned fotod ühel hetkel ka.
Kõige esimesena tuli elutuppa diivan, sest see oli meil juba varem ostetud. Ka väike riiul tuli eelmisest kodust kaasa. Tükk aega koosneski elutuba nendest kahest mööblitükist - oli tantsusaal istumisvõimalusega. Umbes 4 kuud hiljem sain pooljuhuslikult töölt kasutatud teleka. Meil ei olnud see ostunimekirja eesotsas, kuid mingisugune suuremat sorti ekraan kulub ikka ära ja hea on filme vaadata. Kuna telekas saabus ootamatult, oli vaja telekaalust. Mõtlesin, et praegu võib ju midagi ajutist sinna vaadata, hiljem saab korraliku vastu välja vahetada. Sain selle u 20 euroga osta.ee'st, mis on tegelikult Ikeast. Jupp aega oli kogu juhtmemajandus riiulil nähtaval, mis oli natukene kole, kuid kuhu lõpuks ostsin 2 puidust kasti, millest üks seda koledust väga hästi varjab. Nüüd vaatan, et pole kogu kupatusel väga vigagi ja ajutisest lahendusest on saanud tõenäoliselt pikemat aega püsiv lahendus. Töölt tuli ka suur diffenbahhia, mis on usinalt uusi lehti kasvatanud.
 Elutoas oli vahepeal minu eelmisest magamistoast pärit valge vaip, see sama kuhu puhastusteenindajad augu suutsid puhastada. Kui ema hakkas enda kodus remonti tegema, tõi ta vahepeal osa asju meile hoiule, kaasaarvatud oma beeži vaiba. Mis hakkas mulle täitsa meeldima.. Mõtlesin, et kui lõpuks ema enda oma tagasi viib, ostan samasuguse, kuid läks nii, et see sama vaip jäigi meile.
 Söögilaud on nõukaaegne klapplaud, mille saab vajadusel kokku panna ja seina äärde lükata. See on pärit vanaisa juurest ja oli meil tükk aega rõdul. Üks mu sugulane tegi selle nüüd korda ja selle taga võõrustame külalisi, ise sööme tavaliselt ikka köögis. Täispuidust toolid sain konverter.ee lehe kaudu. Algul mõtlesin, et äkki on imelik kui laud on tume ja toolid heledad, kuid tegelikult on mul koguaeg laudlina kasutuses ja ma ei pane ise tähelegi, et lauajalad tumedad on. Laua peal on soolaleivaks saadud linnunõu, kus puuvilju hoiame ja radikal on samuti sõprade kingitud Kermit, mis peaks olema mõeldud õhuniisutajaks, kuid sellega meil kodus probleemi pole, niisiis on ta lihtsalt kaunistuseks. Kardinad lasin Kangas&Nööp poes teha.
 Ja see on esimene pilt meie elutoast.

April 10, 2019

Kulinaarseid elamusi meilt ja mujalt

 Et blogimise kaunis kunst saaks taas ellu äratatud peab selleks ikka ise vaeva nägema ja kirjutama tulema. Õnneks pole see praegu eriti rakse, sest meil oli lihtsalt nii tore nädalavahetus, et see juba natukene inspireerib. Praegu nagu ei usukski, et põhimõtteliselt üleeile rannaliival istuda sai. Igatahes seda me pühapäeval sõprade seltsis tegime. Kaasas olid meil võileivad aga endalegi ootamatult avastasime end ühel hetkel sõprade sugulaste suvila lõunalauast. Ega meil grillvorstide vastu tõesti midagi olla ei saanud. Ja pärast sai kodus veel hilise lõunakohvi ja -uinaku teha.

Nädalavahetusse mahtus teisigi maitseelamusi. Hommikul valmistasin emale sünnipäevaks brunchi, mille menüüsse kuulusid peekon, muna, croissantid, hummus, tomati-paprikasalsa, guacamole, pannkoogid ja makroonid. Viimased muide sulatatud kujul. Tuleb välja, et enda tehtud makroone võib täitsa vabalt külmutada ja maitse ega tekstuur eriliselt ei kannata. Võibolla mõni spetsialist ütleks, et need pole samal päeval tehtud aga meile sobisid küll.

Ja kõige lõpuks saime veel peresõprade üllatussünnipäevale minna Tuljakusse. Minu jaoks oli see esimene kord ja mulle väga meeldis. Meie seltskond alustas eelroogade valikuga - kahe peale oli jagamiseks 9 tillukest eelrooga, igat asja natukene. See oligi minu jaoks õhtu parim, kõik oli eriti hõrk ja kuigi vahepeal aru ei saanud, mida sõin, siis ikka sõin isuga. Pearoaks võtsin kohafileed ja Nicola võttis kaheksajalga. Ta olevat just mõni nädal tagasi selle järele igatsenud (jah, tundub, et selline igatsus on võimalik). Ka magustoidud olid lauas huvitavad, kuid kindlasti oli eelroavalik see kõige meeldejäävam osa. Siin tahaks ära mainida ühe teise restorani, mis mulle hiljuti muljet on avaldanud: Härg! Käisime seal töökaaslastega ja mulle maitses kõik nii väga, et varsti viin Nicola ka sinna.

Uuel nädalavahetusel on plaanis kõvasti tantsu vihtuda, sest laupäeval on esinemine ja pühapäeval tahaks lihtsalt magada ja võibolla jälle pintsel kätte haarata. Kevad, tule tagasi.. Muide, blogilugeja Maigi kirjutas mulle ja uuris remondi kohta. Mis tuletas mulle meelde, et elutuba on ju ikka näitamata! Mõnest kohast on see natukene läbi käinud aga mitte täiesti oma postitusena. Kuna ajutised lahendused on need kõige püsivamad lahendused, võib selle nüüd ette võtta, sest näha on, et elutuba on meil samuti täitsa tehtud ja sisustatud.

April 1, 2019

Aprillinali

 Nali - ma polegi blogimist täitsa ära unustanud. Ikka mõtlesin vahel selle peale ja siis jälle ei mõelnud, tegelikult kokkuvõttes saabki mittekirjutamise kokku võtta nii, et uus töökoht pani mingid tšakrad kinni. Esialgu vabaajatšakra ja siis lihtsalt kirjutamistšakra. Aga see auk jääbki tulevikus tähistama seda, mis parasjagu elus toimus!

Aga nagu ikka kevade saabudes hakkan vaikselt kookonist välja tulema, sellel korral oli seal olek lihtsalt kõvasti pikem. Katseaeg oli ikka keeruline ja mõttetöö väsitav. Niisiis käisingi vaid trajektooril kodu-töö-trenn ja nädalavahetusel proovisin sellest taastuda, et uut nädalat samamoodi alustada. Vahepeal oli tunne, et kogu vaba aeg (mis jääb peale trenni) me kas peseme pesu, koristame või teeme süüa, aga me oleme ju ainult kahekesi ja seda kõike ei tohiks nii palju olla..?!

Aga siin oligi see vahe, et nüüd kokkame kodus nii õhtusöökideks kui lõunasöökideks, sest enam mul pole sellist kodust ja taskukohast sööklat iga päev võtta, nagu varem. Kuna nüüd töötan kesklinnas, siis tihti ma ei hakka üldse enne trenni koju minema, mis samamoodi on tegelikult väsitav ja jääb ära see, et jõuan enne kodus midagi tarvilikku ära teha. Niimodi need vähesed kodused vabad hetked läksid näiliselt justkui ainult kodutööde peale. Eriti pinda hakkas mulle käime meie pühapäevane koristamine, mida praktiseerisime erakordse ebapraktilisusena terve hommikupooliku kuni lõunani välja. Pool pühapäeva lihtsalt läinud. Jällegi - väike kodu, peaks ju käima kiirelt, ja käikski, kui poleks diivanil logelemist peale igat tolmupühkimisele sarnanenvat liigutust.. Kõlab nagu see võiks mõjuda puhkusena aga tegelikult ma ei naudi seda koristamise vahepeal logelemist, see pole puhkus aga lihtsalt laiskus noh.

Lahendus saabus eelmisel nädalal kui pakkusin, et koristaks siis hoopis neljapäeva hommikul enne tööd, kiirelt ja tõhusalt! Ma ei ole üldse selline inimene, kes kuidagi jooksu peale oskaks või tahaks koristada. No et üks päev teen vannitoa, siis näen, et tolmurull maas, siis tõmban tolmu. Ei oska. Meile sobib, et on kindel aeg, kindel tööjaotus ja on tehtud. Niisiis, neljapäeva hommik. Panin äratuse pool tundi varasemaks ja olin valmis, et lähen tööle siis kui jõuan (pole probleem, sest siis olen lihtsalt õhtul kauem). Aga juhtus hoopis see, et jõudsin tööle samal ajal nagu ikka. Ja järsku oligi kogu nädalavahetus vaba, päriselt puhkamiseks. Sellised kodused võidud on tulnud aeglaselt, sest uue töökoha eripäradega harjumine ei ole tulnud üleöö. Aga tundub, et see saab olema minu puhul võti, nädala sees kohustused, nädalavahetusel päriselt puhkus.
Ma olen hakanud jälle filme vaatama. Sarju ei vaata, see võtab muidu filmiaja ära. Ajaloo huvides võin kolmes kategoorias üles märkida, mida seni sellel aastal vaadanud olen. Meeldisid: The Big Lebowski, The Lives of Others, Silvio, Tõde ja Õigus, Darjeeling Unlimited. Neutraalsed tunded: Birdbox, A Simple Favor, Seltsimees Laps, Wind River, Climax. Ja üks halb: Look Away. Väga väga ootan, et tuleks sellel aastal välja The Goldfinchi film, mille raamatut fännasin. Oscarifilmidest olen ka ainult Bohemian Rhapsodyt näinud, niisiis tahaksin tegelikult nendega ka järjele jõuda.

Muid asju, mida nelja kuu jooksul olen korda saatnud: käisin Helsingis, külastasime uut Mustamäe Spad, väga paljudel sünnipäevadel olen käinud, nii mängutoas kui bowlingus kui kodustel chillidel, tegin vastlakukleid ja makroone (kui järgmine kord teen, siis pildistan ja kirjutan, sest see on päris lahe) ja tavalisest rohkem olen sattunud välja sööma.

Aprillis tuleb mulle Sasha külla ja arvan, et siis võtame midagi blogikõlbulikku ette. Ma ei ole pildistanud väga väga kaua.. Moblaga mulle ei meeldi ikkagi pildistada, nii et ei saa öelda, et asi oleks kaameras. Polegi lihtsalt seda tunnet olnud, et midagi väga jäädvustada tahaks. Kui selles igapäevarutiinis kiiruga sees olla, siis ei saa aru kah, et paari foto tegemine kuidagi vajalik võiks olla. Aga kevad vast parandab seda kah.

Ehk siis - pikk aeg on möödas aga uudiseid mul pole. Ei saanud teha mitte ühegi üllatusega comebacki, tavaline elu juhtus. Aga kui niimodi tagasi mõelda ja lahti kirjutada, siis see polegi väga halb variant.