March 19, 2015

When I was 17, my mother said to me "Don't stop imagining. The day that you do is the day that you die."


Oo, mis kenake paus on blogimisse tulnud. Proovin mõned read kirja panna ja ühtlasi proovin hoiduda pudru-kapsastumisest, mis võib osutuda raskemaks, kui tavaliselt.
Kui ma õigesti mäletan, siis olen siin paaril korral midagi maininud teatavastu segadusest, mis mul teinekord peas keerleb. Põhiliselt teemadel "kes ma olen?", "mida ma tahan?", "mida ma oma eluga tegema peaksin?", "kas selline ongi nüüd mu elu?" ja muud sellist igapäevast tühi-tähi. Kuni sinnamaani, et midagi tarka ma ei suutnud välja mõelda ja kadus igasugune huvi ja motivatsioon absoluutselt kõige suhtes. Isegi tegevuste ja asjade vastu, mis muidu ikka mingisuguse positiivse emotsiooni tekitavad. Kadus uni ja söögiisu, asemele tulid hoopis ärevushood ja veel hullemad mõtted. On uskumatu, kui veenvad võivad sellisest paanikast genereeritud mõtted olla, reaalsustaju muutub ähmaseks. Kõige kurvem kogu asja juures oli see, et mitte ükski tavaliselt toimiv abinõu (minu puhul nutmine ja kellelegi rääkimine, lohutused ja mingisuguse lahenduse leidmine) ei toonud seekord leevendust.
 Õnneks sellest seisundist sain end kuidagi välja rabeletud, kuid motivatsioonitus, segadus ja tuimus mõningal määral püsivad. Võin samal ajal sõpru igatseda, kuid nendega kohtuda ei soovi või kui kohtun, siis kibelen koju. Miks ma aga üldse kirjutada julgen/tahan, on ikkagi mingisugune paranemise märk. Hõisata veel ei maksa, kõigile painavamatele küsimustele mul vastust siiski ei ole. Vahe on vist selles, et ma saan nüüd aru - neid vastuseid lihtsalt niisama välja ei mõtle. Eriti veel sellises depressiivses seisus. Ei saa kõike elus planeerida, nagu mulle kombeks on olnud. Umbes täpselt siis, kui ma aktsepteerisin seda madalseisu, läks natukene paremaks. Iga päevaga on läinud natu-natukene paremaks. Vahepeal on läinud ka natu-natukene halvemaks, kuid kindlasti mitte nii halvaks, kui oli. Halbade tunnete aktsepteerimine on raske: kuidas heita kõrvale süütunne? Peaksin olema selline ja selline aga hetkel olen hoopis selline ja selline.. Õnneks tajun praeguseks siiski potentsiaali olla ühel päeval täiesti rahul sellega, mis mul parasjagu on, ja olla rõõmus, aktiivne, kindla eesmärgiga ja täis tahet elada, kogeda, teha ja näha. Lihtsalt täna ei ole see päev veel, mitte täielikult.
 Niisiis: blogimine võib olla päris ebajärjepidev, kuid selle põhjuseks on kas a) eneseleidmine või b) tujutult laisklemine. Siin pildid eelmisest nädalavahetusest, kui oli juba täitsa hea olla, ehk siis mu ainsaks sooviks ei olnudki kerratõmbunult telekat vaadata (Say yes to the dress ja Killerkaraoke lahutasid hästi meelt). Käisime Polli loomaaias ja pikal jalutuskäigul Stromkal. Ja batuudikeskuses hüppamas, aga sellest pilte pole. Söögipildid on natuke vanemad, tegime lõhepastat täisterapennedega ja ühte küpsetist, mille retsept on kord juba blogis olnud. Nicola muide on nüüd Eestis olnud täpselt kuu aega. Tal on läinud väga hästi: nädala ajaga oli tal olemas töökoht ja Eesti ID-kaart :) Nüüd on rutiin end sisse seadnud ja elu veereb vaikselt. On natukene kurb, et ta nädala sees võrdlemisi üksik on ja põhiline seltsielu nädalavahetuseti käib, kui mina kodus Tallinnas olen.
Kui muidu postitatakse ikka päevariietust, siis minul on siin näha hooajariietus, ehk siis häbiväärsel kombel juba viies kuu kannan ühte ja sama jopet (ehk siis: endiselt talveriietus). Nüüd on tegelikult lausa kevade moodi juba. Sellel nädalal olen ühe natukene õhema mantli tööle selga pannud. Siiski: kui üle 15 minuti on vaja väljas olla, siis on ikkagi külm ja õhukeste hilpude järele mu käsi küll veel ei haara.

February 19, 2015

Ettevalmistused

Võtmed, salmiakki, kaardid, helkur, ühiskaart, kõnekaart, vajalikud telefoninumbrid, juhised Tallinna ühistranspordis orienteerumiseks, tühi sahtel ja paar riiulit riidekapis - valmistun kellegi päris erilise saabumiseks minu Tallinna koju..
Nii on - Nicola saabub täna Maarjamaale ning kavatseb siia mõneks ajaks pidama jääda! :) Järgmisel nädalal on tal kaks tööintervjuud kirjas ning loodetavasti sujub kõik hästi. Endalegi üllatuseks leidsime nii mõnegi töökuulutuse, kus otsitakse itaalia keelt kõnelevat isikut. Kõige rohkem töökohti, kus ei pruugi eesti keelt vaja minna, on ikkagi IT valdkonnas, kuid sinna tal otseselt asja pole. Õnneks ei olnud Nicola eesmärgiks Tallinnas tingimata kohe just erialast tööd leida, niisiis kandideeris ta väga erinevatele kohtadele, alustades õllepruulijast ja lõpetades reisikonsultandiga. Olen igatahes väga põnevil, algab omamoodi uus eluetapp meie mõlema jaoks.

February 12, 2015

Lõpetamine Bologna Ülikoolis

 Nädal aega tagasi oli Nicolal magistrikraadi lõpetamine, tegin talle selle puhul üllatuse ja läksin külla :) Jõulude ajal oli mul juba plaan olemas, rääkisin ta emale (itaalia keeles, muide) ja keelasin midagi edasi rääkida. Ema pidas sõna, mina suutsin samuti vakka olla, imekombel. Paaril korra oleksin juba välja plärisenud, täiesti kogemata ("äh, ma ei saagi sellel aastal koolikokkutulekule minna, sest.." või "jee, saan autoga lennujaama!"). Kolmapäeval tegin näo, et olen õhtuvahetuses ning siis lähen trenni ja toidupoodi ja üldse ei tea millal koju jõuan, vist ei saagi rääkida. Tegelikult olin hommikuvahetuses, läksin töölt otse lennujaama, maandusin kell 22 Bolognas ja võtsin takso. Nicola onu, kes elab samas trepikojas, lasi mu alt sisse ning isegi korterisse sain ilma suurema kärata. Nii ma siis südame kloppides koputasin Nicola magamistoa uksele :) Tal oli ikka täielik hämming, mitte midagi ta ei kahtlustanud, läks kõva paar minutit aega, kuni ta lõpuks aru sai, et jah, tegelikult ka olen seal. Vana kavalpeana olin ju loomulikult enne kõvasti vett seganud ja kurtnud, et küll on ikka kurb, et ma ta lõpetamisele tulla ei saa.
 Lõpetamine on seal teistsugune, kui meil. Põhinedes oma kogemusel ja mujalt kuulduga on üldjuhul kaitsmine ühel päeval ning mõned nädalad hiljem on pidulik aktus, kus surutakse diplom pihku ning sugulased ja sõbrad on lilledega õnnitlemas. Siin toimub kaitsmine ja lõpetamine samal päeval. Esmalt esitad oma lühikese ettekande komisjoni ja kõigi külaliste ees, sama teevad veel 4-5 inimest sinuga samas voorus, siis minnakse välja tulemusi ootama. Komisjon arutab lõplikud hinded, kuulajaskond ja lõpetajad kutsutakse tagasi. Lõpetajad seisavad komisjoni ette oma kohtuotsust kuulama ning seejärel väljas saavad lõpetajad endale loorberipärja pähe. Lilli ei tooda, kui, siis ainult tüdrukutele, mingisugust aktust samuti mitte. Hiljem toimub tähistamine, meie läksime ühe hotelli restorani.
Arvan, et mulle meeldib meie süsteem natukene rohkem, just kaitsmise pärast. Kujutan ette, et läheksin meganärvi, kui tean, et nii ema, vanaema kui ka veel sületäis tuttavaid mind pingsalt jälgiks. Jah, arvatavasti ei mõistaks nad teemat jälgida sama täpsusega, kui komisjon, kuid lisaärevust tekitaks see vähemalt minusugusele avaliku esinemise kartjale kindlasti. Samas oli vähemalt minu lõpuaktus omajagu pikk, seal puudub jällegi liigne tseremoonitsemine - komisjoniliikmetel on küll ürbid seljas ning hindeid ette lugedes peab komisjoni esimehel spetsiaalne peakate olema, kuid "pidulik" osa on väga lühike, lõpetajad on jaotatud pisemateks gruppideks.

Kuna reis oli lühike (kolmapäeva õhtul jõudsin ja läksin juba pühapäeval), siis me väga muud ei jõudnudki teha. Reedel oli Bolognas lumetorm, vaatasime kodus Inception'it, laupäeval lükkasime lund tavaliste labidatega ja seejärel vaatasime sõbra juures jalkat. Tagasitee ei olnud väga sujuv, nimelt jäin Münchenis oma teisest lennust maha, sest esimene jäi tund aega hiljaks.. See oli minu jaoks esimene kord, algul ehmatasin küll ära, kuid asjad laabusid hästi: vormistati uued piletid järgmisele hommikule, Lufthansa organiseeris transpordi hotelli, õhtusöögi, hommikusöögi ja sõidu hommikul hotellist tagasi lennujaama. Mingeid lisakulusid mul sellest ei tulnud, küll aga jõudsin Helsingisse 15 tundi hiljem, kui algselt plaanis. Muidu polekski nagu midagi, aga tekkis tobe olukord, kus olin lubanud tööle minna kella 10'ks ja ilmusin kohale hoopis 14:30, otse lennujaamast, päris väsinuna.. Polnud küll minu süü, kuid ikkagi ebamugav tunne. Nüüd on tükiks ajaks lendamisest isu täis, õnneks pole selle järele varsti enam vajadust :)

February 2, 2015

Sest kellele ei meeldiks asjad

Mõtlesin siin, et pole ammu bloginud, aga pole justkui ka midagi väga juhtunud/ei ole osanud tähele panna/pole blogimist väärt/ei sobi blogida jms probleemid. Aga, eelmisest aastast on mul näitamata paar kingitust, mis jõuludeks tegin ja mis ise sünnaks sain.
Kalendrid.ee lehelt tellisin kaks kalendrit, üks nendest läks vanavanematele kingituseks. Sisse panin pilte viimaselt kolmelt suguvõsakokkutulekult, see toimub meil igal aastal. Vanaema lõi kalendri pahaaimamatult lahti (kahte prouat ta esikaanel justkui ära ei tundnud ja ei küsinud ka, et mis pilt see selline on) ja see üllatusröögatus ja naer, mis sealt tuli.. Ma ei ole vist mitte kunagi vanaema niimodi naermas näinud, kui nüüd :D Ja see usinus, millega neid lehti keerati, et juba uut pilti näha.. Ta ei teadnud, et selline asi üldse võimalik teha on ja tunnistas hiljem, et ta esialgu arvas, et poes oligi selline juhtumisi juba müügil. Teises kalendris olid lihtsalt pildid, mis eelmisel aastal tehtud said.
Olen ise küünlafänn ja teistele kingin neid samuti hea meelega. Kui muidu olen läinud kodumaiste Võhma küünalde teed, siis seekord tellisin hoopis Yankee Candle'i omasid. Ma ei oska öelda, kas neid on kuskil Eestis müügil, kuid mina sain e-bayst. Ma ei ole veel mitte ühtegi sellist nuusutanud, mille lõhn mulle ei meeldiks, niisiis julgesin pimesi tellida küll. Samas ei oska öelda, kelle Midsummer's night lõhnab nõnda mehiselt.. Hea on veel see, et lõhnaküünal täidab toa mõnusa hõnguga juba siis, kui see lihtsalt kilest välja võtta ja põletamist ootama panna.
Kaks iittala Taika kollektsiooni tassi. Lasin need sõbrannadel endale kinkida, mõeldes võimaliku kaugemale kolimise peale. Et mis on see kasulik ja kodune, mida ma tahaks kaasa võtta. Ma ei hakka küll homnepäev kuhugi minema, kuid..
Ja uued crocsid! Mul on täpselt samasugused roosad juba olemas ning mul pole teisi paremaid suvejalanõusid enne olnud, kunagi ei hõõru, jalg hingab, pikki pikki maid võib maha jalutada.. Seepärast tahtsin ka teist paari, siniseid. Minu töökoht riietumist kuidagi ei piira ja sellel suvel sai neid edukalt töölgi kasutatud. Igal juhul soovitan kõigile ja tean, et olen juba praegu nii mõnegi crocsiusku pööranud!

January 25, 2015

If I could turn back the hands of the clock I'd make my shaky hands steady as a rock


Et mul pilte pole, siis jagan hoopis ühte playlisti, mille eile kokku panin.

Varsti on jaanuar läbi - aeg lubadused üle vaadata! Minu omad:
  • Ujumine - jah, käin endiselt. Lisaks olen jaanuaris käinud 2 korda Booiaka tantsutrennis
  • Itaalia keel - jah, õpin endiselt. Tunnen, et grammatiliselt edenen kiiremini kui sõnavara poolest. Peaksin rohkem sellele keskenduma, et igapäeva vestlus paremini välja tuleks
  • Blogi - jah, tundub, et edeneb rohkem. Jaanuaris olen kirja pannud 10 postitust, mida on rohkem kui ühelgi 2014. aasta kuul (keskmine vaid 5,5 postitust kuus..)
  • Lugemine - vot see ei edene nii hästi.. aga soov on olemas, asi seegi, vähemalt nii ma lohutan ennast
Eile õhtul ei saanud voodis und ja mõtlesin mingeid asju, seekord aknest. Ikka päris kaua sai sellega maadeldud ja ühel hetkel väsisin, jätsin kõik ravimid ja stressamise ja ei mõelnud enam üldse, on mis on. Ma ei näinud edasiminekuid ühegi abinõu juures - piimatoodetest loobumine ei aidanud, sõin edasi, antiobiootikumid, kreemid jms ei aidanud, lõpetasin ka need, arstid laiutasid käsi, lõpetasin nende juures käimise. Ja nii ma tüdinesin umbes aastaga ja ei teinud enam suurt midagi, jätkasin vaid neutraalsete apteegist pärit tundlikule nahale mõeldud puhastusvahendi ja niisutava kreemiga. Vett joon kõvasti, nägu pole kunagi meigi alla matnud, põhjused ei ole seal. Ainus, mis minuarust aitas, aeglaselt aga kindlalt, oli keemiline koorimine, see tegi vanu laike/arme paremaks. Kuidagi iseenesest hakkas asi ühel hetkel paremaks minema, ei olnud nägu enam nii põletikuline. Väga aeglaselt, aga siiski märgatavalt. Vahepeal on tagasilööke, kuid nii hullu, kui alguses oli, pole enam olnud. Praegu kasutan Nurme Seebi sügavpuhastavat tõrvaseepi ja Dermosili näokreemi.

Aga nüüd eile vaatasin, et no saaks ikkagi parem olla. Seda ma voodis hakkasingi mõtlema, et miks ta nüüd siis ikkagi vahepeal rohkem välja lööb. Mõtlesin endaarust välja - ju ta ikka toitumises on kinni. Kui mitte piimatooted, siis midagi muud. Nüüd talvel on eriti isutanud kommi ja küpsise jms magusa järele. Mõni sõber mulle ikka ütleb, et ei saa olla - pole kunagi tõestatud, et akne magusast tuleks. Sellele ma otseselt vastu ei vaidlega, magus on ju ka mesi, datlid, puuviljad.. Aga see "magus", mida ma viimasel ajal jube isukalt söönud olen, ei saa kuidagi kasulik olla. Ja valge jahu. Gluteenitalumatust, mis viimasel ajal justkui moehaigus, ma endal ei kahtlusta, kuid arvan, et kui see menüüst ära jätta, siis halba ta teha ei saa, vaid head. Järeldus: ei söö komme ja küpsiseid. Tean, et Tallinna kodus on mõned jõuludeks saadud kommikarbid veel ootamas, need kingin edasi. Valgest jahust täielikult ei suuda veel loobuda, kuid proovin kogust vähendada. Ühesõnaga: teadlikumad valikud. Kui kaua see õnnestub, ei tea.

Keemiline koorimine. Olen aru saanud, et sama nime kannab see tiba krõbedam protseduur, kus peab pärast nädal aega kodus istuma, sest nägu hakkab nahka maha ajama. Ma käisin igatahes kergemas variandis, pindmine koorimine, kus pärast oli ainult nägu punane ja järgmiseks päevaks normaalne. Pidin kahjuks seal käimise peale Soome kolimist lõpetama, sest saan Tallinnas käia vaid nädalavahetuseti, minu kosmeetik, kellega väga rahul olin, siis ei tööta. Eile mõtlesin sedagi, et äkki peaks siis lihtsalt otsima ja proovima, äkki on kuskil mõni hea tegija, kes on vahel laupäeviti tööl (soovitusi?). Või hoopis midagi muud proovima, on keegi proovinud ultraheli puhastust või Elsa Hieronymus'e nimelist hooldust?

Et siis sellised mõtted. Kuskilt tuli tahtmine natukene asjaga tegeleda jälle, sest vahepeal oli tõesti juba täitsa hea olla, uusi punne väga palju peale ei tulnud ning vanad laigud lähevad ajaga heledamaks. Ja "otsast alustamisega" ei pea ootama esmaspäeva või uut aastat, näed, täna on pühapäev ja peitsin kommid ära. :)