March 20, 2017

Kevadekuulutaja

Väljas on 4 kraadi, kontorilaual on tulbid ja kalendri järgi algas kevad. Neljapäeval päiksepaistelises Helsingis ringi jalutades tundus õhk juba täitsa soe ning nüüd ongi asi ametlik - seda võib juba kevadeks kutsuda küll!

Nii soodsalt ma ei olegi veel üle lahe käinud, kokku 6 euroga. Eckerö on küll teistest tiba aeglasem ning saabub Helsingis Länsiterminaali sadamasse, kust on veidi pikem maa kesklinna kui Vikinguga minnes, kuid sõna otseses mõttes võileivahinna eest oli see igatahes õige mõte. Sellest pole üldse ammu aega möödas, kui Sasha mul külas käis, ning juba nüüd avanes meil jälle võimalus kokku saada. Nimelt sai nüüd ring täis ning kohtusime seal, kus tuttavaks saimegi - Soomes. Ta otsustas tulla ja oma soome keele oskust veelgi edasi arendada, ühel 3-kuulisel kursusel. Minul on selle üle loomulikult hea meel, sest Sasha on mul üks äraütlemata tore sõbrants.
Me jalutasime kokku 9 kilomeetrit, kaardi pealt vaatasin hiljem järele. Länsiterminaalist mööda mere äärt Kaivopuisto parki, sealt edasi mööda mere äärt Kauppatorile ja lõpetasime Puu-Vallilas, kus Sasha praegu elab. Airbnb kaudu on võimalik ka kauemaks endale elamine leida ning üldiselt tehakse ka allahindlust, kui ollakse kauem kui vaid paar ööd. Nii saigi ta endale ajutiseks peatumiskohaks ühe hubase nurgakese.
Midagi muud me ei teinudki, jalutasime, jutustasime, pildistasime. Lõpuks, kui Sasha juurde jõudsime, oligi ainult tunnikene aega korraks külg maha poetada, et siis juba trammile kiirustada ning tagasi laevale jõuda. Ka laeva turvamees arvas, et ma olin jube vähe aega maa peal ning küsis kas ma mitte alles maha ei läinud. Nojah, läksingi, hommikul. :D
Magama jõudsin kodus 1:30 öösel. See tähendas u 6 tundi und, peale seda tööle ning edasi kooli. Ja lõpuks olin nii nii läbi. Järeldan siit, et jätkan ka edaspidi 8-9 tundi magamist, sest mul on seda normaalselt funktsioneerimiseks (või vähemalt tööl/koolis asjalik olemiseks) lihtsalt vaja. Terve reedene päev andis end vähe magamine tunda ning "tööviljakus" oli madal, tähelepanu hajus ning vead olid kerged tekkima. Õhtul koolis olin väga õnnelik, et sissejuhatav tabelarvutuse tund oli jõukohane ning Excel meelehärmi ei tekitanud.

Küll aga tekitab mulle meelehärmi kasvõi ainult kahe järgneva kuu peale mõtlemine, sest koolis ei lähe teps mitte kergemaks, ka tööl on üksjagu asjaajamist, kutseeksam terendab silme ees ning lisaks osaleme trenniga ühel võistlusel, milleks on tarvis harjutada. Kui ma siis ühel õhtul väsimusest kibedaid pisaraid valasin ja Nicolale halasin, et "millal mul üldse aega ELADA on?!", siis tegelikult see ongi elu. Ja kui midagi ei meeldi, siis.. Kui ise sinna midagi parata ei saa, siis nii ongi, õnneks või kahjuks. Näiteks tean nüüd, et kool+töö võtab minult tunduvalt rohkem energiat, kui esialgu oskasin ennustada ning arvatavasti tulevikus seda kooslust enam harrastada ei soovi. Või kui see mõte tuleb, siis arvatavasti mõtlen enne otsustamist kauem, kui seda sellel korral tegin. Algul polnud nagu väga vigagi aga praeguseks hakkab võhm otsa saama.
Vaikselt olen jätkanud ka KonMari'ga - paberid/dokumendid, ravimid, ilu- ja pesutooted, need kõik on läbinud sorteerimiskuuri. Viimase postituse sellel teemal teen siis, kui ongi KÕIK minu enda asjad välja valitud. Sest otsustamine käib selle järgi, mis jääb, mitte selle järgi, mida minema visata. See on lahe ettevõtmine ja juba praegu võin öelda, et kindlasti kasulik oskus eluks.
Eile õhtul diivani peal unistasin küpsiste söömisest. Kus sai kunagi alles palju küpsiseid söödud, teega ja piimaga ja .. Mahla sai ka palju joodud, nüüd tunduvad need kõik jube magusad. Võib-olla ühel päeval mõtlen, et vaata vaid, kunagi oli aeg, kui ma heeringat ei söönud.

Ja unes nägin seda, et hakkasin otsast blogipostitusi ära kustutama, ei saanudki aru täpselt miks. Kui ma siis taipasin, millega ma hakkama olin saanud ja ma oleks võinud need ju hoopis mustanditeks muuta (ise näed lugeda, kuid pole enam avalikud), olin kurb ja segaduses. Võtan nüüd siis teadmiseks, et parem on mitte kustutada.

March 13, 2017

KonMari korrastusmeetod peatükk 2 - Raamatud tulevastele põlvedele ja 4 aastat vanad arved

Riietega ühel pool, järgmisena krabasin põrandale kokku kõik kodus leiduvad raamatud, mis on minu omad. Lugesin kokku kah - 163 raamatut. Selline ettevõtmine ei ole loomulikult kergemate killast, kui kodus on mitu põlvkonda täitunud raamaturiiul, kuid minul õnneks/kahjuks sellist asja ei ole. Mul on pisike raamaturiiul ning üks kapp, kus hoian lasteraamatuid. Paljud nendest kuulusid mu emale ja isale. Kuna selle kapi sisu võtsin mõned aastad tagasi korralikult ette ning eemaldasin sealt kõik kapsad, siis ma ei oodanud erilist muutust nüüdsel sorteerimisel. Aga - siiski praakisin välja nii mõnedki saadud ja ise ostetud raamatud, mis tegelikult ei oma minu jaoks suurt olulisust ja mille puudumist ma ei märkaks. Alles tahtsin kindlasti hoida erilised lemmikud ning veidi mõtlen ka sellele, milliseid raamatuid tahan kord tutvustada oma lapsele. Mina ise olin väiksena eriline raamatuhull ning mulle kohutavalt meeldis vanaema juures vanu lasteraamatuid uurida ja midagi välja valida, mida laenata või seal samas elutoapõrandal lugeda.

Ettevõtmine numbrites:
Raamatud - enne 163, nüüd 105
KonMari meetodil on üks tore kõrvalmõju - see paneb alles jäänud, neid valitud asju palju rohkem hindama. Kogus, kuhi raamatuid või mis iganes muid asju, ei saa kunagi tuua seda rõõmu, mida toovad meie endi jaoks olulised väljavalitud ja hästi hoitud esemed. Mul on väga hea meel, et mul on oma lemmikraamatud, mida loeksin veel ja veel ning mida soovitan alati teistelegi. On ju vahva, kui enamik raamaturiiulist ongi selline, mis on kuidagi oluline. Kas siis endale või kellelegi tulevikus.

... aga kindlasti ei ole mitte kellelgi kasu aastaid vanu välise kõvaketta ostuarvest. Või kord toitumisnõustaja käest saadud kuhjast paberitest, mille sisu sai kord diagonaalis läbi loetud, kuid mida pole enam ammu uurinud. Või Vaasa Ülikooli tudengitele mõeldud abimaterjalist. Oma paberi- ja dokumendikuhilale lähenesin samamoodi mõttega, et siit nüüd küll palju pole välja praakida, sest enda arust olin ka seda võrdlemisi hiljuti teinud. Siin ma midagi kokku ei lugenud, aga ühe koti paberit võin homme igatahes konteinerisse viia. Ei ole vaja alles hoida kõiki turistimaterjale Stockholmist, ausalt ei lähe vaja kõiki pangast saadud lepinguid, mis kõik niikuinii digitaalsel kujul olemas on.. Paberpahn on kerge tekkima ja võtab sahtlites kasutult ruumi.

Edasi läheb KonMari järgmine juba keerulisemaks. Järgmine kategooria on komono - see tähendab kõike pudipadi, mis kodus leiduda võib. Tean, et hobimaterjalid on üks osa, mille pean eraldi ette võtma. Ja siis ongi lisaks fotodele ja sentimentaalse väärtusega esemetele alles mingisugune ebamäärane asjade hulk. Tundmatud juhtmed, vanad arvutijupid, CD toorikud, tühjad kaustikud.. Näiliselt olulised asjad, võibolla ongi, aga kas toovad rõõmu? Selle üle peab mõtlema.

March 4, 2017

KonMari korrastusmeetod peatükk 1 - Kleidihullu pihtimused

 Lugesin veebruari lõpus ühe hingetõmbega (pika nädalavahetusega) läbi Marie Kondo raamatu Jaapani korrastuskunsti kohta. Mitte, et mul kodu korras hoidmisega erilisi probleeme oleks, vähemalt nii ma ise mõtlen, aga lihtsalt on see teema huvitav ning ma tean, et mul on kodus asju lihtsalt sellepärast, et.. on. Ning ma ei ole kindel, kas ma neid uude koju kaasa tegelikult võtaks. Seda meelt ma üldse pole, et koliks välja ning jätaks kastides asju ema juurde. Selline mitmes kohas elamine teeks mind rahutuks ning ühel hetkel peaks selle sorteerimise ikka ette võtta - parem teha siis kohe!

Seda muide mainiti raamatus - keegi Marie Kondo klientidest oli uurinud, kas põhjaliku korrastamise peaks ette võtma enne või peale kolimist. Vastus: kindlasti enne, kasvõi juba siis, kui uut elukohta üldse valimiski pole vaadatud. Olen sellega päri. Kui kord leiame ja ostame oma kodu, on niigi muud, millega pead vaevata. Üks hea põhjus on sellel veel: kui korrastamine on ette võetud enne, siis saad ka selgema pildi mis mööblit uues kodus vaja on, kui suurt raamaturiiulit või kui palju pinda kööginõude jaoks.

Lugesin ja sain nii palju indu, et mõtlesingi siis pihta hakata, põhiliselt jälgides raamatus kirjeldatud KonMari korrastusmeetodit. Mõte on lihtne - asju sorteeritakse kategooriate kaupa, mitte ei võeta ette ühte tuba/kappi korraga ning kategooriatel on õige järjekord: riided, raamatud, paberid/dokumendid, komono (kõik muu, vastavalt enda kodule kategooriateks jaotatud, näiteks hügieenitarbed, nõud, hobivahendid jne) ja sentimentaalse väärtusega asjad. Alustasingi riietest.
 KonMari näeb ette, et ühe kategooria asjad võetakse kõik välja ning kogutakse ühte kohta kokku, et esmalt aimu saada üldse sellest koguses, mis end meie kappides peidab. Võtsingi siis peaaegu, et kõik riided välja. Sohki tegin nii palju, et välja jätsin mütsid, sallid, kindad.. Nendega tegelen koos jalanõudega. Samuti mantlid ja joped, sest need on juba läbinud kontrolli.

Seejärel tuleb iga ese kätte võtta ning küsida endalt: kas see toob mulle rõõmu? Rõõm on ka see, kui ese teeb elu mugavamaks ning sa väga hindad seda. Vajadusel võib seda asja lausa kallistada, et paremini aru saada, mis meeleolu see tekitab. Ja kui see tundub väga jabur, siis.. võib-olla natukene ongi aga olles seda meetodit nüüd oma esimese kategooria peal katsetanud, võin öelda, et väga efektiivne! Just seetõttu ongi kategooriate järjekord oluline, et riietega on väga kerge tajuda seda, mis tunde see tekitab. Nii et esimene kokkupuude KonMariga oli vägagi edukas. Eks siis räägime edasi, kui ma elutoa põrandal röstrit kallistan ja mõmisen omaette "Rõõm, sina või?"..

Kui detailidesse laskuda, siis see ühte kohta riiete kokku kogumine ja siis omakorda kategooriateks jaotamine oli väga huvitav. Näiteks eile hommikul ei oleks ma küll osanud arvata, et mul on 27 kleiti.. 27! Isegi kui ma iga päev paneks erineva kleidi selga, kuluks nende läbi kandmiseks lausa kuu aega. Tõsi, olles rohkem kleidi- kui püksikandja ongi loogiline, et neid on palju, erinevad aastaajad, funktsioonid (kodukleit vs ballikleit). Niisiis alles jäänud 22 kleiti ei olegi ehk liiga halb tulemas. See on aga märkimisväärne, et enne eilset olin ma võrdlemisi kindel, et riietega midagi palju enam ette võtta ei saa, sest mõned kuud tagasi tegin enda arust sarnast asja ja panin kõrvale kilekotitäie riideid. Aga rõõmumeetodiga tuli eile üks kilekott juurde.

Veel on huvitav see, et eile süvenesin ma palju rohkem enda garderoobi kui tervikusse. Vaatlesin rohkem sellise pilguga, et mis on need riided, mis mulle rohkem meeldivad ning millest on lemmikud kujunenud, samas kui teised on tähelepanuta jäänud. Räbalad ja ilmselgelt vanad asjad olid juba kõrvaldatud, kuid ikka leidus eile neid rõivaid, mida lihtsalt ei kanna, mõni pole selga jõudnudki. Sain teada, et madal püksivärvel ei tõmba mind ühte korralikku teksapaari kandma ning peagi on vaja välja vahetada kulunud tagumikuga lemmikpüksid. Musta värvi kampsuneid on väga palju. Lühikesi pükse oli rohkem, kui ma suvel ära jõuan kanda (sest kleidid). Ja kui kunagi vaja midagi uut osta, siis see ei tohiks kindlasti olla mustriline, sest selliseid asju on juba liiga palju ning juba praegu on tegelikult keeruline kõike kokku sobitada.

Vabaks jäi peale seda ettevõtmist päris palju riidepuid ning tunne on hea, et kapis on nüüd ainult need riided, mida päriselt ka kannan. Enne oli seal palju sellist, mis enamvähem veel sobis aga minema ka nagu ei raatsi visata, no ja vana hea ühel-päeval-lähen-paksuks/peenikeseks-siis-kannan.. Järgmisena võtan ette mütsid, sallid, kindad ja jalanõud ning kui kõik seljaskantav on läbitud, tuleb ette võtta järgmine suur kategooria: raamatud!

Ettevõtmine numbrites:
Kleidid - enne 27, nüüd 22
Seelikud - enne 11, nüüd 8
Pikad püksid - enne 8, nüüd 6
Lühikesed püksid - enne 6, nüüd 4
Pintsakud/pusad - enne 7, nüüd 5
Kampsunid - enne 14, nüüd 10
Pikkade käistega särgid - enne 9, nüüd 6
T-särgid/maikad - enne 16, nüüd 14
Pluusid - enne 10, nüüd 6

March 2, 2017

A Cure for Wellness (2016)


Üks ambitsioonikas karjääriinimene saadetakse ühte teist ambitsioonikat karjääriinimest tagasi USAsse tooma - nimelt on mees läinud Šveitsis kuhugi sanatooriumisse ning teavitanud oma äripartnereid, et ta ei plaanigi sealt enam kunagi tagasi tulla. Kuna tegemist on aga juhatuse liikmega, ei saa ilma temata tähtsaid otsuseid vastu võtta. Lockhart asub teele ning kohale saabudes tervitab teda kummaline asutus, mille liikmed on kõik kindlad, et see koht nad terveks ravib. Noormehel tekib aga kahtlus, kas "patsiendid" üldse olidki haiged..?

Läksime kinno vaatama ilma eelneva taustauuringuta ning hea oligi, sest muidu oleks mul mingid ootused äkki tekkinud ja põrumine selle võrra hullem, sest kui algus oli paljulubav, siis tegelikult oli kogu värk ikka väga laialivalguv ja isegi mitte väga nutikas.. Kuidagi arvasin, et sellest võiks tulla psühholoogiline draama aga oli rohkem õudusele rõhuv fantaasiafilm ning see on paratamatult minu jaoks igavam ning ei haara ennastunustavalt kaasa. Pikk oli ta kah. Aga et mitte niisama vinguda, siis vingugem juba konkreetsemalt!

 (Kas teile ei meenuta peategelane välimuselt DiCaprio ja Jüri Pootsmanni kadunud poega?)

Tegelased olid pinnapealsed ning kahjuks jäi nõrgaks ka püüd neid tegelasi kuidagi "elustada", näiteks stseenidega Lockharti vanematest, mis tegelikult ei andnud mitte midagi juurde. See jäigi mulle lõpuni arusaamatuks, et mis täpselt siis loo eesmärk oli? Esialgu tundus, et selleks võiks olla ühiskonnakriitiline point, et me ikka töötame liiga palju ja pühendame end liialt vähe perele. Oli seda ju näha nii peategelase juures, samuti tema isa oli tööfanatt, töökaaslased ka.. Ok, kõlab hästi! Siis tuli juba järgmine liin - aga äkki on selle sanatooriumi arst mingisugune hull? Ja siis juba järgmine - aga äkki juhtus selles majas kunagi ammu midagi hullu?! Kõik see kokku moodustaski sellise laialivalguva häma. Millest on kahju, sest loss ise oli ju muljetavaldav ning mõnus läbiv värvigamma olemas.

Kes hindab õudust ja rõvedaid stseene, võin ausalt öeldes, et neid jagus rohkem, kui mulle meeldiks. :D Võimalik, et teen liigse kriitilisusega ülekohut ning tegelikult täidab film oma eesmärki hirmutada ja panna publikut end veidi kehvasti tundma. Töötas..

Kinos väljusime tundega, et otseselt halb ta ju polnud aga hea ka mitte. Mida rohkem ma aga filmile tagasi mõtlen, siis seda vähem see mulle meeldib - nüüdseks annan pigem hinnangu "vaese mehe Shutter Island".. Põhiliseks miinuseks oskangi välja tuua selle, et liiga palju oli ühte loosse tahetud ära mahutada. Vabalt oleks tegelikult ainest olnud kolme erineva filmi jaoks, milles üks läbiv teema.

February 28, 2017

Veebruar 2017


Lugemine - jah
Itaalia keel - ei
30% kõrvale - jah
Ostan vähe - enamvähem

Endiselt pole ma ühele poole saanud võrdlemisi igava raamatuga - "The Shallows: What the Internet Is Doing to Our Brains". Teema on vägagi paeluv ja toetab minu nägemust netistumisest vägagi hästi aga erilise kaasahaaravusega see teos ei hiilga kohe üldse mitte. Pika nädalavahetusega alustasin ja lõpetasin hoopis ühe teise raamatu: Marie Kondo "Spark Joy", mis on jaapani korrastuskunstist. Sellest kirjutan veel eraldigi, sest võib juhtuda, et mingeid nippe sealt isegi kasutama hakkan.

Säästmisega läks sellel kuul erakordselt hästi. Palgast läks kõva pool Tulevase-Korteri-Sissemaksufondi ning sinna samasse läks ka tagastatud tulumaks. See tuli tagasi mitme asja kokkulangevusel: olin ju 2016. aasta esimese veerandi veel töötu, lisaks olen tasunud õppemaksu ning teinud mõned maksed ka III pensionisambasse. Tore üllatus, sest mingil põhjusel arvasin esialgu, et kursuse eest tasutud summa ei lähe koolituskulu alla. Ei tea isegi kust sellise mõtte sain - ikka läheb! Lisaks poetasin siiski veidi ka reisifondi, sest võib juhtuda, et neid tuleb sellel aastal mitu ja tahaksin kõigiks reisideks valmis olla.

Ka vähe ostmisega sain peaaegu hakkama. Kulutan jätkuvalt edasi kodus leiduvaid kosmeetika, lõhnaõlisid ja pesuvahendite jääke, juurde ostsin vaid varsti lõppeva näopesugeeli. Täiesti eemale ei suutnud ma end hoida Baltika moetänavast, sest miski ütles mulle, et paar kuud tagasi Montonis nähtud litritega siili kampsun võiks seal olla allahinnatud. Oligi! Lisaks kulus raha hoopis sünnipäevadele, laevapiletitele, kinole, väljas söömisele.

Veebruaris sai väga palju lahedat ette võetud: sain lausa mitme sõbrannaga kokku, käisin Tartus, tähistasime sõbrapäeva õhtusöögiga, tegin mitu jogurtitorti, nautisime pikka (koolivaba!!) nädalavahetust, jalutasime, kelgutasime, möllasime isetehtud vastlakuklitega ja käisin kaks korda kinos.