July 30, 2015

Just slow down, try and take your time, then you'll find yourself again

 Üle mitme aasta käisin oma sugulastel Võrus külas. See ongi puhkuse juures hea asi - kui mõte tuleb, saab selle kohe teoks teha. Sõitsime ratastega, korjasime mustikaid, suigatasime õunapuude all, sõime kooki (palju). Nagu tellitult olid neil päevadel ilusad ilmad ja eile ära tulles läks sajule. Nüüd olen kodus tagasi ja ei hooli vihmast, tubasteks tegevusteks ongi parem.

July 26, 2015

Pagi saare keskus ja minu viimane õhtu Horvaatias

 Pagi saare suurim linn on Pag, kus me ka ühel korral käisime. Seal ringi jalutades enam nii palju peohuvilisi ei kohanud ning võis näha rohkem kohalikku elu ja olu. Kitsad tänavad, pitsi heegeldavad vanatädid, kuuma käes vedelevad koerad. Keskus ise on siiski väike ning sellele teeb umbes poole tunniga tiiru peale. Õhtustasime mereannirestoranis, mille nimi oli minu mäletamist mööda Kaks Lampi. Sõime kalmaari, pudelivesi bränd oli teemasse sobivalt "Kala".
 Pühapäeval oli minu viimane õhtu Potočnicas. Teised jäid sinna üheks nädalaks veel, ja oleks minagi jäänud, kuid kui mina lennupileteid ostsin kaks kuud tagasi, arvas Sasha, et ta saab töö tõttu vaid ühe nädala olla. Ja ilma temata ma ei oleks ju kauemaks jäänud. Vahetult enne reisi sai ta teada, et töögraafik polegi nii tihe, kuid siis ei saanud mina enam midagi teha. Hea meelega oleksin paar päeva veel olnud, kuid lisanädal oleks võibolla isegi natukene liiga pikaks läinud.
 Et minu viimane õhtu veidi pidulikum oleks, tellisime pererahvalt õhtusöögiks kala. Imemaitsev.. Majaveini jagus hulgi ning üsna pea olime kõik võrdlemisi lõbusas meeleolus. Laulsime kitarri saatel Slovakkia laule ja viskasime niisama nalja. Käisime Sashaga viimasel jalutuskäigul ja tegime plaane järgmiseks kohtumiseks.
Selline see reisike oligi. Tagasiteel lennujaama jõudis mulle kohale kui hästi vedas mul reisiseltskonnaga. Valitses täielik rahu ja kõik kuidagi sujus hästi. Keegi ei kadunud ära kuskile, keegi ei torisenud, keegi ei vingunud, et miks me ainult vedeleme, keegi ei hädaldanud kuumuse üle, mitte keegi ei läinud tülli.. Nii suure grupi puhul üldiselt tekivad mingisugused ebakooskõlad, kuid seekord mitte. Kuigi ma Sasha perekonda juba enne teadsin, siis mõtlesin natukene ikka, et olen justkui perepuhkusele sissetungija. Võtsin kaasa 4 raamatut, sest kujutasin ette, et veedan enamuse aega üksi rannas lugedes (mille vastu mul samuti poleks mitte midagi olnud). Tegelikult lugesin läbi aga ainult ühe raamatu ning ülejäänud aja olin kõigiga suur sõber. Jäin puhkusega väga väga rahule ning võib juhtuda, et ühinen järgmisel aastal uuesti!

July 24, 2015

Novalja

Kõige lähedam linn meie väiksele külale oli Novalja - u 3600 elanikuga linnake, mis omab kuulsust pigem pidutsejate paradiisina lähedal asuva Zrće ranna tõttu. Niisiis ei olnud tänavatel mitte traditsioonilised "kõnnin-ringi-fotokas-kaelas" vaatlejad, vaid pigem ülinapis riietuses neidised ja punnis lihastes meeshakatised. Kohalikud pidid nendega suisa hädas olema, sest lärmi on palju ning kombeks on neil tulla kohale ilma ööbimiskohta võtmata, mis teeb meelehärmi eelkõige hotellipidatajatele. Päeval vedeletakse rannas, öösel pidutsetakse, lihtne.
Meie täies koosseisus reisiseltskond (miinus Lucia, kes pilti tegi)
Kuna elasime apartmendis, siis pidime söögipoolise eest ise hoolitsema. See tähendas seda, et Sasha vanemad ja ema vend käisid igal hommikul Novaljas shoppamas, et värsket kraami tuua. Hommikuti sõime võileibu ja küpsetisi, lõunaks ja õhtuks tegi Sasha ema suure potiga midagi lihtsat, suppi, salatit, pastat, ise pidevalt vabandades, et me sellist "sööklatoitu" peame sööma. Keegi ei kurtnud kunagi, olime hoopis väga tänulikud, et ta sellisele karjale jaksab puhkuse ajal midagi vaaritada. Eks me ikka aitasime midagi hakkida ja nõusid pesta, kuid siiski. Toit oli maitsev ja vabandamiseks põhjus puudus! Ühel päeval sõime aga õhtust Novaljas - selleks oli hiiglaslik Banana Split.
Kui pidutsemisest huvitatud pole, siis on Novaljas õhtupoolikul väga kena promenaadil jalutada. Mitmed putkad müüvad suveniire, poekestest saab osta kohalikku juustu ja moosi. Mina midagi suurt kaasa ei ostnud, sest ükskõik, mis ma reisilt kaasa toon, peab olemas kas a) kasulik või b) söödav. Üldiselt mõni ehe, riideese, midagi tarvilikku koju (Türgist ostsin ükskord toidupoest väikese sinise kopsiku, millega ülirahul olen). Niisiis kõndisin tuimalt mööda igasugustest magnetitest, kujukestest jms, sest just neid oli seal väga väga palju. Midagi pisikest meeldib mulle siiski reisi meenutama jätta, seekord said selleks rohelised õunakõrvarõngad. Ja purgi võilillemoosi ostsin kah.
Ühes muuseumis siiski käisime, Novalja linnamuuseumis, kus on sissepääs Rooma akvedukti. Tegemist kilomeetri pikkuse ja umbes 60 sentimeetri laiuse 1. sajandist pärit kivisse raiutud tunneliga, mida kasutati Novalja linna veega varustamiseks. Tunnelisse me kahjuks ei pääsenud, kuid Sasha teadis rääkida, et veel mõned aastad tagasi lubati sinna sisse minna. Klaasi tagant nägime ja mõte sinna uitama minna tundus päris kõhe..
 Üks reisipostitus on veel jäänud ja siis tahaksin jälle rohkem filmidest kirjutada. Ma ju ometi vaatan neid endiselt, kuid kirjutama ei ole üldse sattunud. Nüüd tagasi Tallinnas olles on selleks rohkem aega, võibolla ka vastavat tuju.

P.S. Olen homme Telliskivi kirbuturul oma riideid müümas. Natukene on ka ehteid, raamatuid, käsitööajakirju. Hinnad 1-3 euri. Tulge läbi!

July 22, 2015

Viva Potočnica!

 Esimene vaade merele, siit järgnes sõit mööda rannikut

Minu reis Horvaatiasse sai alguse eelmise pühapäeva varahommikul, kui istusin Tallinnast lennukile. Ümberistumine nagu ikka Frankfurdis ja siis edasi Viini, kus Sasha mul uute prillidega (kuid endiselt paljajalu) vastas oli. Tema on mul üks nendest sõbrannadest, keda ma võin näha olude sunnil vaid korra või kaks aastas, kuid mitte kunagi ei ole taaskohtudes seda nn "harjumisperioodi". Kohtusime kolm aastat tagasi, kuid tunne on selline, nagu teaksin teda ja tema peret juba tunduvalt kauem. Ma ei ole just väga hea tihedalt netis suhtleja, kuid peale Erasmust võisime küll iga päev, üle päeva rääkida. Nüüd on seda harvem, osalt mõlema töisema/vähem-internetti elu tõttu. Ohkasin reisi ajal veel mitu korda, et mul on nii hea meel sellise sõbra üle, kellega huumor ja huvid klapivad uskumatult hästi. Ning tänu kellele on mul võimalus jälle natukene rohkem reisida..
Esmaspäeval alustasime Bratislavast sõitu Horvaatia suunas. Meid oli 9  - meie ja kogu meie tavaar mahtus ära sõiduautosse ja minibussi. Seltskond oli kirju, veidi multikulti (11% eesti, 22% norra, 66% slovakkia). Igal aastal sõidab Sasha pere koos sõprade ja sugulastega Horvaatiasse puhkusele, juba 10 aastat samasse kohta. Sõit on pikk, koos peatuste ja praamisõiduga läks kokku u 12 tundi.
Sasha õde, tema verivärske abikaasa Norrast (pulmad olid nädal enne) ja abikaasa vend
Sasha vanemad - arvatavasti kõige külalislahkemad inimesed, keda kunagi kohanud olen. Samuti väga lõbusad ja lapsevanematena rahulikud ja toetavad. Kui Sasha kuulutas eelmisel suvel, et ta läheb kaheks kuuks Pakistani kultuurilaagrisse, oli ema natukene mures, kuid erilisi vastuväiteid ei esitanud. Samas olukorras oleksin mina leidnud end oma kodus vannituppa lukustatuna.
Sasha ja sõbrad ülikoolist
 Meie lõplikuks sihtkohaks oli Potočnica. Tegemist pisikese külaga Pag'i saarel, kus tekib unine elu suvel ning muul ajal seda seal pole üldsegi. Ka meie ööbimiskoha omanikud, kes peavad apartmentide kompleksi, elavad seal vaid suvel ning muul ajal asuvad kõige lähemas linnas nimega Novalja, mis on tuntud oma peoranna poolest (Zrće Beach). Väikeses Potočnicas aga pidusi ei peeta. Seal puhkavad kohalikud ja turistid Itaaliast, Slovakkiast, Tšehhist jms lähedalt (ja enamasti varapensionärid või pered lastega). Päevad on sisustatud ujumise, päevitamise, kalastamise ja lihtsalt vedelemisega.
 Meie rõdu on üleval paremalt teine
Sellised olid ka meie päevad. Ilma kinda plaanita, lihtsalt puhkamine. Meie pesa oli kodune, lihtne ja suurepärase asukohaga täpselt vee kaldal. Niisiis ei pidanud randa minekuks tegema erilisi plaane või ettevalmistusi või koguma rahvast kokku. Selles kogu võlu peituski - igaüks võis parasjagu teha just seda, mida soovis. Magada, päevitada, lugeda, kaarte või lauamänge mängida, ujuda, täispuhutava madratsiga vees hõljuda, palli mängida, aerutama minna. Nädala jooksul käisime kolmel korral kuskil ära, kuid ka siis oli tegemist lühikeste retkedega pärastlõunal või õhtul, kui päike enam nii tuline ei olnud. Pagi ja Novalja kohta räägin eraldi postituses.
Minu päevaplaan nägi välja selline: 6:25 äratus (!tihti ilma kellata!, ma ei tea, kas sellest kuumusest või 0 stressist, lihtsalt ei tahtnud kaua magada). 6:30 päikesetervitus ja kerged venitused paadisillal. 7:30 lugemine. 8:30 hommikusöök. 9:30 päevitamine-ujumine, kuni päike muutub liiga tuliseks. 11:30 kogunesid tavaliselt kõik terrassi alla varju, seal oli nn baari-ala, kus me siis vedelesime, lugesime, jutustasime.. Peale lõunat jätkus sama ja umbes 15:00 oli jälle turvaline vaikselt vette liikuda ja madratsil vedeleda või palli mängida. Segu eelnevast jätkus õhtusöögini ja peale seda mängisime lauamänge (Dixit!).
Õhk oli 35 kraadi, vesi 27. Vees olid merisiilid, pisikesed erakvähid, kalad ja veepiiril askeldasid põidlapikkused krabid.
Üks pidu meil Potočnicas siiski oli. Igal neljapäeval korraldab üks teine majutuskoht hüvastijätupeo turistidele, kes ära hakkavad minema. Kohal on laulja ning esitamisele lähevad tuntud tantsulood, rahvas haaratakse kaasa lausa laua tagant ning koos tehakse midagi Zorbase tantsu laadset. Kuigi olime põhimõtteliselt sissetungijad, pakuti meile siiski sünnipäevatorti ning nalja jätkus kauemaks. "Viva Potočnica!" oli laul, mida koos lõõritati väga mitmel korral. Tegemist omamoodi kohaliku hümniga, kus peale nende kahe sõna muud ei olegi - ka uustulnukatel hea laulda :)