August 26, 2014

The Education Of The Individual Soul


"Always see the dangers first.
Always protect your feet.
Always be ready for cold.
Always be ready for heat.
Always know where good water or source is.
Always master the skills necessary.
Always get the job done.
Always know your place.
Always disallow foolishness.
Always rest whenever you can.

Ten fingers, ten laws that I live by,

like all signs they keep me on track."

Mul vahel ikka on tuju ja tahtmine kirjutada, kuid mul on tunne justkui kõik jutud, mis siia kirja saaks, oleks liiga isiklikku laadi. Kui kõigi aegade alguses, ehk siis neli aastat tagasi seda blogi alustades, oli eesmärgiks keskenduda filmidele, raamatutele, retseptidele, pildipostitustele, siis praeguseks on läinud aga nii, et ei ole mingi probleem kirjutada jutti kolm väga põhjalikku postitust möödunud 4-5 aastast..

Mul on kõik hästi, tegelikult lausa väga hästi ning võin sellest vaid rõõmu tunda. Ma olen oma tööga rahul, mu tervisel pole häda, mul on kodu, lausa kaks, kui mõelda. Ma ei leia, et tunnistamine, et kõik on hästi, oleks justkui eputamine. Kurta ja viriseda oskavad kõik, absoluutselt igas olukorras. Tahan, et nii minul kui mu lähedastel läheks hästi ja kui läheb, tunnen selle üle rõõmu ja uhkust ning julgen seda väljendada.

Tegelikult ei tahtnud ma üldse sellest jaurata, vaid öelda, et tuju on mul pigem kurvapoolne. Või kui mitte otseselt kurb, siis lihtsalt tuim. Mitte just tööl, seal on piisavalt tegemist, ning ka nädalavahetused Tallinnas on olnud sisukad ja toredad. Aga kõik muu aeg, ehk siis Helsingis kodus olles, peale tööd ja nädalavahetusel. Ja kas see ei ole imelik, kui kõik on tegelikult nii hästi? Ja kas ei ole imelik, et eriti kurvaks lähen ma just siis, kui Nicolaga räägin. Ma oleksin ju veel kurvem, kui me ei räägiks..?

Ma ei oskagi öelda mis mul täpselt viga on. On see väiksemat sorti identiteedikriis, mis on peas kummitanud vahelduva eduga selle aasta algusest peale ning on jõudnud nüüd haripunkti? On see tänamatus või oskamatus hinnata seda, mis mul on? On see lihtsalt igatsus kalli inimese ja Eesti sõprade järele? Ma justkui ei saa aru, et see siin on ju ajutine, mitte elukorraldus aastateks. Kuidas see mind siis üldse ei lohuta? Nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid..

Alustasin selle postituse kirjutamist mõned päevad tagasi ning praeguseks tunnen, et imekombel on just nüüd hakanud olukord natukene paremaks minema. Võibolla on abi olnud sellest, et üritan end mingiski tegevuses hoida ning hetkel on asju, mida oodata: neljapäeval olen korraks Eestis, nädalavahetusel sõbraga Turus. Seda olen alati arvanud, et kõige õnnelikum on inimene siis, kui tal on, mida oodata. Mis tegelikult ei ole nii vahva, peaks ju oskama hetkes olla ja seda hinnata, mitte pidevalt ootama midagi paremat. Seda kunsti pean ma kahjuks veel õppima.

Kassikohvik Nurri Kiisulaat 30. augustil

 Laupäeval, 30. augustil algusega kell 10:00, korraldab peatselt avatav Eesti esimene kassikohvik Nurri kassiteemalise laada eesmärgiga tutvustada omanäolist kohvikut ning toetada Kasside Turvakodu, kellega koostööd üritus toimub. Soetada saab nii soodushinnaga kassitoitu, kassiteemalist kunsti/ehteid kui ka käpa peale panna uue kohviku kliendikaardile. Kes ei ole veel kursis, siis kassikohvik hakkab endast kujutama kohta, kus tee- ja kohvitassi kõrvale võib samal ajal mõnda nurrumootorit kaisutada. Sealsed kassid on aga kõik ametlikult Turvakodu asukad, niisiis kui mõni kiisu kohe eriti meeldima hakkab ning kodus ja südames kohta leidub, saab toreda pereliikme kaasa võtta. Mina, kassitu kassifänn, plaanin loomulikult kohvikus püsivalt mõne nurga hõivata ning jookseks ka laadale ummisjalu kohale, kuid kuna ma sellel nädalavahetusel Eesti minna ei saa, saadan vähemalt mõned näituselt alles jäänud pildid müüki. Pilte on 5, suuruses 60x90 cm, ning fotodel on kodutud kassid Tallinna, Haapsalu ja Pärnu tänavatelt, kelle püüdsin kunagi viis aastat tagasi pildile.
Rohkem infot Facebookist

August 12, 2014

Ülikool ja Erasmus ja elu peale neid kahte, osa 3

Nüüd siis põneva osa juurde: elu pärast! Kui tegelesin lõputööga, siis ei mõelnud ma suurt sellele, mis peaks peale lõpetamist saama, kuhu tööle minna. Lõputöö oli niigi probleem omaette ning kui oleksin veel hakanud pead vaevama tööprobleemiga, siis oleksin vist täitsa sõgedaks läinud. Teadsin vaid seda, et edasi ma õppima vähemalt hetkel ei lähe ning hakkan hoopis Eestis tööd otsima. Teadsin ka seda, et erialane töö on pigem soovituslik, kui mu peamine eesmärk, sest mingid ähmased plaanid on mul hoopis järgmise aastaga, mis lööks jälle kõik sassi. Aga üks asi korraga.

Märtsis, kui olin Itaalias, sain Facebooki paarilauselise sõnumi ühelt töökaaslaselt eelmise aasta praktikakohast Soomes: kui oled huvitatud suvetööst, siis anna teada! Loomulikult olin huvitatud - lühiajaline töö on parem kui null tööd. Eriti veel vanas ja tuttavas kohas. Koju jõudes saatsin juhatajale kirja ning ütlesin, et tuleksin meeleldi, kuid enne 21. juulit ei ole see võimalik, Slovakkia reisi ei oleks ma kohe kindlasti ära soovinud jätta. Sain vastuse, et loomulikult see sobib ning kõik juba küsivad, et kas ma ikka tagasi tulen. Seda oli ausalt väga tore kuulda. Nii ma siis otsustasin: lendan Bratislavast otse Helsingisse vanasse kohta tööle. Telefonikõnest juhatajaga ei osanud ma aga midagi välja lugeda selle kohta kui kauaks ma lähen - kui jutt käis suvetööst, siis peaks see olema ju augusti lõpuni? Kui aga juhatajaga kuulis, et mul on kool lõpetatud ning sügiseks plaane pole, vastas ta, et vaatame, leiame sulle midagi. Nüüd, kui olen siin, ei ole samuti konkreetsest lõpust juttu olnud, tööleping sai tehtud tähtajatu ning mainitud sai see, et kui kumbki osapool soovib lepingu lõpetada, peab sellest ühe kuu ette teatama, nagu ikka. Ehk siis olengi nüüd päriselt siin tööl..?
Midagi täpsemat ma öelda ei oska, eks siis selgub septembris vast. Võibolla juba varem, sest eilsest on kõik puhkustelt tagasi ning eks lähipäevadel ole näha, kas meid on tööl liiga palju või piisavalt. Eelmisel nädalal näiteks oli väga kiire, sest pidime viie-kuue inimese töö kolmekesi ära tegema. Aga saime hakkama ning heaks õpetajaks oli see mulle kindlasti. Kohanemine käis kiiresti, nüüdseks olen tööl olnud kolm nädalat ning kõik on meelde tulnud. Siin on vahepeal küll üks süsteem muutunud, kuid kordades kergemaks ja kiiremaks, mis on vaid rõõmustav uudis.

Töötan rahvusvahelises logistikaettevõttes, millel on harud nii Baltimaades, Poolas, Rootsis, Taanis kui ka Venemaal. Ettevõte on spetsialiseerunud kiirele tarnele, põhiliseks sihtgrupiks väikesaadetised (kaal kuni 2500 kg). Minu peamiseks ülesandeks on vormistada transpordiks vajalikud dokumendid: saatelehed kaubale ekspordi puhul, kaubamanifestid väljuvatele sõidukitele (ehk siis loend kõigist veokil olevatest kaupadest, nende kaal jms andmed) ning tegeleda saajani toimetatud importkauba allkirjastatud saatelehtedega, et tagada vastava arvu koopiate jõudmine arhiivi ja raamatupidaja kätte. Lisaks klientide tellimuste vastuvõtmine, teiste meie ettevõtte harudega suhtlemine ning allettevõtjatele tellimuste esitamine. Ühesõnaga kontoritöö. Töö toimub vahetustega: kas 7:00 kuni 15:00 või 10:00 kuni 18:00.

Töö mulle meeldib, sest kuigi on tegemist omajagu rutiinse kontoritööga, ei ole see minu jaoks nii kuiv. Meie kontor on kohe terminali küljes, niisiis oleme kogu melu keskel, kontoripoole tegevus ei tundu nii abstraktne ja kontekstist väljas. Meid ei ole palju, terve maja peale 12 inimest + autojuhid. Suhelda tuleb kõigiga ning osakonnad on omavahel ühenduses. No ja lemmikosa - kodu on tööle mõnusalt lähedal, praegu käin rattaga ja selleks ei kulu isegi 10 minutit.
Nii see eluke hetkel läheb. Elan ema juures, nagu ennegi, kuid nüüd oleme siin neljakesi, mõlemad ema vennad on samuti siin. Kuna kõigil on vahetustega töö, siis sellist hetke, et kõik neljakesi korraga kodus oleme, esineb harva. Nagu ka esineb harva seda, et olen üksi kodus, kuid seda tuleb sagedamini ette. Vabal ajal sõidan palju jalgrattaga, käin mööda poode, vaatan filme ja sarju. Selle kuumusega, mis mitu nädalat on olnud, ei olegi palju jaksanud teha. Tegelikult tahaksin hakata kesklinnas Zumbas käima ja itaalia keele  iseseisvad õpingud ootavad mind samuti. Kui peaks juhtuma, et sügisel mulle siin enam tööd ei leidu, siis lähen tagasi Eesti ning hakkan seal tööd otsima. Kuniks aga seda probleemi pole, ei hakka ma jällegi ette oma pead vaevama, sest loodan siiski siia jääda, vähemalt aasta lõpuni kindlasti.

Kui võtta nüüd need postitused kokku, siis Erasmus on mulle andnud nii mu praeguse töökoha kui ka väga head sõbrad. Ma ei usu, et oleksin Eestis õppides tulnud mõttele sooritada praktika välismaal. Ning samuti poleks ma tulnud sellele ideele, kui praktika ei oleks koolis kohustuslik. Ülikool õpetas mind töötama ning olema aktiivne, et saavutada see, mida soovin. Nagu arvata võib, olen suur Erasmuse ning igasuguse välismaa kogemuse, olgu see siis õpingud või praktika, toetaja. Eestis ei tundnud ma ühegi õppejõu puhul, et voh, tema loengusse ma päriselt tahan minna, sest nii põnev on! Soomes juhtus seda rohkem, sest õppejõud olid palju huvitavamad ning teistmoodi. Ja kuidas seal tudengid oma erialast siiralt huvitatud olid, see oli värskendav ja selgelt näha, et inimesed on leidnud oma koha seal, kuhu nad sobivad.

Erasmusele minnes soovitan kindlasti võimalusel osa võtta ettevalmistavast EILC keelekursusest ning ülikooli  uutele tudengitele mõeldud eelnädalast (orientation week), isegi kui see pole kohustuslik. Nendelt üritustelt leitakse juba sõpru ning eriti orientation weekil toimub juba mõningane grupeerumine. Lisaks korraldav kooliaasta jooksul kohalik ESN (Erasmus Student Network) mitmeid üritusi, mis on alati rahvusvahelisi inimesi ühendavad lõbusad kokkusaamised.

Rohkem ei oskagi midagi lisada. Pildil kohupiimakook, mille eelmisel nädalal tegin ning allahindlustelt skooritud uued crocsid ja 4 eurtsised vero moda püksid.

August 10, 2014

Ülikool ja Erasmus ja elu peale neid kahte, osa 2

Sissejuhatus tehtud ja valiku tagamaad lahatud, jätkan nüüd ülikooliajast jutustamisega. Pildid jällegi tekstiga üldse mitte haakuvad, kuid juhuslikud pildid on paremad kui puuduvad pildid. Need siin on pärit kaks aastat tagasi sügisest.

Esimene ülikooliaasta oli ainete poolest väga hõre. Natukene füüsikat, matemaatikat, joonestamist, inglise keelt, majandust ja üks otseselt erialane aine: sissejuhatus logistikasse. Matemaatikas ma käima ei pidanud, sest need, kellel oli riigieksam üle 80 punkti, olid sellest vabastatud. Tunniplaan oli nii lage, et mäletan selgelt, kuidas nädalas oli 3-4 vaba päeva ning koolipäevad olid 2-3 loenguga. See sobis hästi nendele tudengitele, kes kooli kõrvalt töötasid, sest võimalus selleks oli soodne. Need, kellel töötamiseks vajadus puudus või polnud selleks soovi (nagu mina), said endale järsku ülikerge graafiku võrreldes eelmise aastaga. See kontrast, mis oli gümaasiumi viimase aastaga ja ülikooli esimese aastaga.. Ehk siis aeg, kui ma õppisin kõige rohkem ja aeg, kui ma õppisin kõige vähem - tulemused siiski head. Tehnikakõrgkoolis on asi nagu põhikoolis: saad tunniplaani ja asi ants. Valikainetest endale tunniplaani koostamist seal ei ole, niisiis ei olnud mul võimalust rohkem aineid võtta, et midagi ette ära teha. Loengutes käid ühtede ja samade inimestega 4 aastat. Kahjuks aga jäi meie grupp kuni lõpuni võrdlemisi laialivalgunuks ning ühtset ja kokkuhoidvat rühma meist ei saanud. Ühtegi sõpra, kellega kokku saada kooliväliselt lihtsalt niisama, mul ei tekkinud.

Võiks arvata, et selline kerge aasta läheb kõigil valutult, sest ka teised tegid märkusi, et koormus võiks ja peaks olema palju suurem. Nii see aga siiski ei olnud ning välja langes meie rühmast esimese aasta lõpuks meid ikka päris palju. Tase grupi siseselt oli väga väga erinev. Eriti hästi torkas see silma inglise keeles ning meenutasin tänulikkusega keeleklassis tehtud pingutusi.

Erialaste ainete vähesus, põhimõtteliselt pingutamata maksimumtulemuste saamine ning inimesed, kellega mul ei olnud mitte midagi ühist, ei teinud minust just ülikoolifanaatikut. Ootasin midagi teist ning lohutasin end mõttega, et vast läheb järgmisel aastal paremaks.

Paremaks läks ta erialaste ainete tuleku tõttu. Raudteetransport, lennutransport, meretransport, turundus, juhtimine, kaubavedu. Asi hakkas minema asjalikuks. Samas jäi paljudes ainetes mul ikkagi tunne, et neid saaks õpetada palju huvitavamalt ning uuenduslikumalt, tuua rohkem elulisi näiteid. Meretransport oli selline aine, kus meile anti lahendada päriselu juhtumid ning siis võrdlesime neid tegeliku lahendusega ning pakkusime, mis oleks olnud ideaallahendus ning kuidas selliseid olukordi vältida. Sellist lähenemist saaks kasutada ka teistes ainetes ning rohkem kaasata õpilasi mõtlema ning lahendusi pakkuma.

Niisiis võib järeldada, et minu põhimotivatsiooniks Erasmusele vahetusõpilaseks minna oli pettumus enda ülikoolist ja erialast ning soov näha kuidas õpetatakse sama eriala välismaal. Tahtsin ellu vaheldust, sest koolis oli igav, enamus loenguid olid kui ühe vitsaga löödud. Kuna mul oli selja taga lahkuminek, mis oli kõike muud kui kerge, andis Erasmusele kandideerimine lootust millelegi uuele ja huvitavale, uutele sõpradele, millelegi, mida oodata.
Erasmusele kandideerimine käis valutult. Võtsin eesmärgiks välismaal veeta kolmanda õppeaasta sügissemestri ning ettevalmistusi alustasin teise õppeaasta kevadsemestril, avalduse andsin sisse veebruaris. Selleks võtsin ühendust enda kooli Erasmuse koordinaatoriga ning temaga koos said kõik vajalikud dokumendid aetud. Kuna TTKs on mingil põhjusel konkurents välismaale õppima minna väga väike, siis teatas koordinaator kohe, et täiesti kindlalt võetakse mind vastu ning küsimus jääb vaid toetusraha suuruses.

Kuna vahetusõpilaseks saab minna vaid sinna kooli, millega sinu koduülikoolil on leping tehtud, ei olnud minu valikuvariandid väga suured - Saksamaa, Taani või Soome. Nendest sihtkohtadest tundus mulle kõige praktilisem Soome. Esialgu sain aru, et minu eriala saab õppida vaid Jyväskyläs, kuid tuli välja, et kuigi lepingut mu koolil ühegi Helsingi ülikooliga ei ole, uurisin koordinaatorilt oma tulevase kooli võimaluse kohta. Helsinki Metropolia Ametikõrgkool oli küll logistikas kunagi võtnud meie kooli tudengeid vastu, kuid lepingut polnud uuendatud. Peale mingit tšikibrikit selgus aga, et kui mul on soov, võin sinna siiski minna. Eriti rõõmus olin ma siis, kui selgus, et minu teaduskond oleks Soomes ema kodust vaid kahe rongipeatuse kaugusel. Algul olin arvestanud, et ju ma ikka kesklinna pean minema, milleks peaks arvestama pool tundi või rohkem liiklemist. Nii sai otsustatud Helsingisse õppima minek, elades ema juures.

Üks väga oluline osa Erasmusele kandideerides on läbi rääkida oma teaduskonnas õpinguplaan - milliseid aineid plaanid võtta ning kuidas need kattuvad koduülikooli õppekavaga? Selle eesmärgiks on võimaldada ainete ülekandmine ning vältida olukorda, kus Eesti naastes peab hakkama meeletutes koguses aineid järgi tegema. Seda just minu ülikooli puhul, kus valikaineid põhimõtteliselt ei eksisteeri. Selle jaoks süvenesin enda õppekava kolmanda ja neljanda õppeaastate ainetega ning ainetega, mida mul on võimalik võtta vahetussemestril ning proovida leida kattuvaid aineid. Esitasin enda plaani teaduskonda ning vastava inimesega arutasime ained läbi, tema pilk leidis loomulikult veel kasulikumad ained Helsingi koolist üles.

Kui kohustusliku poolega, ehk õppimisega välismaal, olid asjad korda aetud, rääkis minu Erasmuse koordinaator mulle võimalusest osaleda ettevalmistaval keelekursusel, mis toimuks üks kuu enne õpingute algust. Sellest, kuidas ma selle koha sain, kirjutasin postituse SIIN. Ja edasisest olen kirjutanud blogis juba üsna põhjalikult: postitused Vaasa keelekursuselt SIIN, postitus inimestega mitte-klikkimisest Metropolias SIIN, ning põhjalik postitus Metropolias võetud ainetest ning õppetööst SIIN.
Erasmuse vahetusõpilase periood mõjus mulle väga hästi. Ka teised märkasid, et olin muutunud palju avatumaks ning paremaks suhtlejaks. Kõige rohkem mõjutas mind just Vaasa keelekursus, millest ma ei väsi rääkimast. Kontrast minu tuju vahel 2012. aasta jaanuaris ja 2012. aasta augustis oli meeletult suur. Väga lootusetu ja masendunud versus kõige parem aeg elus. Need kolm nädalat olid meeldejäävad ja täis mälestusi kõige lahedamate inimestega. Olen väga tänulik, et juhuse läbi just sinna sattusin ning et koordinaator mulle üldse rääkis sellest kursusest. Avatumaks muutis mind kindlasti ka kogu ülejäänud Erasmuse periood, sest palju oli meil rühmatöid ning koostööd pidi tegema väga erineva tagataustaga inimestega, mis ei olnud alati kõige kergem ülesanne.

Tagasi TTKsse jõudes võtsin esmalt ühendust kõigi õppejõududega, kellega mul olid võlad klaarida. Osad ained sain järgi teha kohe kevadsemestril iseseisvalt, osad õppejõud nõudsid loengutes käimist, ehk siis pidin ootama ühe semestri, et osaleda sügisel loengus kursus noorematega koos. Mis loomulikult tähendas kattuvaid loenguid.. Tegemist oli palju, kuid lõpuks said kõik asjad valmis. Lõputöö kirjutamisega alustades olin samal pulgal teistega: kõik ained ning võlad tasa tehtud.

Midagi, mis mulle TTK juures meeldib, on kohustuslik praktika iga õppeaasta lõpus. Esimesel aastal miinimum 2 nädalat, teisel aastal kuu aega, kolmandal aastal 3 kuud ning neljandal aastal on praktika kestuseks määratud kaks kuud, mis on ette nähtud ettevõttes andmete kogumiseks lõputöö jaoks. Loomulikult võid erialast tööd teha kogu suve või aastaringselt, kuid need olid miinimumajad, mille kohta tuleb sügisel esitada aruanne. Tihti kurdavad noored, et kooli lõpetades ja tööd otsides nõutakse juba eelnevat kogemust, kuid kust peaks seda äsja lõpetanud noor võtma? Praktikalt, loomulikult! Meie kursusel oli inimesi, kes tegid mitu aastat praktikat samas ettevõttes ning peale lõpetamist jäid samasse kohta tööle.

Praktikakoha leidmine käib kas iseseisvalt CVd laiali saates, tutvuste kaudu või kooli abiga. Tihti saadavad ettevõttes kooli kuulutuse, milles otsivad suveks praktikante. Oma esimese aasta praktika, mis oli ette nähtud ühe ettevõttega tutvumiseks, olin ühes Eesti rõivafirmas. Seal sain ülevaate ettevõtte toimimisest ning aitasin seal, kus oskused lubasid. Teise aasta praktika olin bürookaupade hulgifirmas, kus töötasin laos. Tegelesin tellimuste komplekteerimisega, kauba vastuvõtuga lattu jms laotööga. Kolmanda aasta praktika olin välismaal, mõte sooritada see Soomes tuli Erasmuse ajal. Praktikakoha leidmise protsessist saab lugeda SIIN. Neljanda aasta praktika tegin samas ettevõttes, kus olin teisel aastal. Kirjutasin oma lõputöö nende lao põhjal ning olles seal enne tööd teinud, oli kergem leida üles kitsaskohti ning pakkuda lahendusi.

Ja nii ta läks. Järgmises postituses kirjutan olevikust: kuhu see kõik mind viinud on ja mis on tulemuseks, ehk siis elu peale neid kahte. Loomulikult vastan küsimustele kas kommentaarides või e-maili teel :)

August 9, 2014

Ülikool ja Erasmus ja elu peale neid kahte

Olen blogis lubanud kirjutada kokkuvõtvad postitused nii ülikooli kui Erasmuse kohta ja nüüd on selleks viimane aeg, sest eluke veereb edasi ja uued mõtted ning väljakutsed tulevad peale. Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada täitsa algusest: gümnaasiumist! Kuigi nüüd on riigieksamitega üldse teine süsteem ning tasuta kõrgharidusega samuti, siis äkki leiab keegi endale siiski siit uusi mõtteid, näpunäiteid või inspiratsiooni. See mis tuleb, on kõik uus informatsioon, sest ma ei mäleta, et ma ülikooli esimestel aastatel üldse oleks seda teemat blogis kajastanud. Ja võibolla koorub siit varsti ka põhjus. Kuna piltideta postitused mulle ei meeldi ning uusi pilte mul ei ole, lähevad käiku eelmise aasta oktoobris Pääsküla rabas tehtud fotod.

10. klassis ei olnud mul just väga suurt aimu, mis võiks saada ülikoolist, sest see tundus nii ilmatuma kaugel. Mul oli mingisugune ähmane idee õppida kas psühholoogiat, inglise keelt või äkki hoopis filosoofiat. Kui siis tuli välja, et psühholoogia tasuta koha saamiseks peab olema tehtud matemaatika riigieksam, saigi minu riigieksami valikuteks lõpuks kirjand, inglise keel, geograafia, ajalugu ja matemaatika. Kuigi ma ei teadnud veel mis see täpselt on, mida ma õppima hakkan, nõuti matemaatika riigieksami olemasolu ka seal, kus seda esialgu ei ootaks, niisiis oli targem see ära teha. Geograafia ja ajalugu said valitud lihtsalt selle järgi, et oleks viis eksamit koos ja et nende jaoks ettevalmistamine ei oleks väga kontimurdev: minu põhirõhk läks kirjandile, inglise keelele ja kõige rohkem matemaatikale.

Minu suhted matemaatikaga olid põhikooli lõpuks täitsa normaalsed. Kui aga gümnaasiumis tuli valida kolme suuna vahel (keeleklass, keele-reaal või loodus), sai automaatselt valituks hoopis keele suund, sest see huvitas mind kordades rohkem, kui matemaatika-füüsika-keemia kallak veidikese inglise keelega. Meie klassi iseloomustas aga (kui ma ei eksi) gümnaasiumi teisel aastal 10 inglisekeelset tundi nädalas: grammatika, inglise ajalugu, inglise kirjandus, ameerika ajalugu, ameerika kirjandus ja Tallinna ajalugu, mille üheks osaks oli giidipraktika vanalinnas. Niisiis huvitasid need mind rohkem ja kiidan igati Mustamäe Gümnaasiumi keeleõpet. Matemaatikal, tõsi, oli seal klassis vähemalt meie ajal pigem sümboolne tähendus ning hea hinde jaoks pidi teadma võrdlemisi vähe.
12. klassi alguseks sai matemaatika riigieksamist aga reaalsus: see tuleb ja selleks on vaja hakata ette valmistuma. Meie, keeleklassi, matemaatika õpetaja teatas kohe kooliaasta alguses kolmele eksamisoovijale: täielik totrus, matemaatika riigieksamiks peab olema keele-reaali suunas ning nüüd on meie enda asi vaadata, kas ja kuidas. Nii me siis vaatasime: mina otsustasin eraõpetaja kasuks, minu kaks sõbrannat läksid aga TTÜ matemaatika kursustele. Teades ennast ja seda, et ma ei ole alati kõige kiirem, otsustasin eraõpetaja kasuks just seetõttu, et ma saan kindlasti lõpuks aru, kui mul jääb midagi segaseks ning võimalus viilida on olematu. Võtsin ühendust Eda Klubiga ning sain endale kodu lähedal eraõpetaja, kelle juures käisin algul korra nädalas ning eksamile lähenedes kaks korda nädalas. Järgisime õpikut, kodus lahendasin ülesanded, iga tunni alguses vaatasime rasked kohad üle. Samuti lahendasin eelmiste aastate riigieksameid. Sellest oli väga palju abi: mäletan, et eraõpetaja suutis mulle teha vektorid ilmelihtsaks ning siis hiljem imestasin, et kuidas ometi koolis seda nii arusaadavate näidetega õpetada ei suudetud.

Minu eksamid läksid küllaltki ootuspäraselt: inglise keel 88, kirjand 86, matemaatika 81, geograafia 73 ja ajalugu 69. Oleksin küll tahtnud inglise keele üle 90 saada, kuid üllatus matemaatika 81 punktiga korvas selle, sest olin endale seadnud eesmärgiks 40-60 punkti.

Kõige selle keskel oli siiski üleval küsimus: mida siis õppida? Ei tõmmanud mind eriliselt ühegi eriala poole. Teeviidal äratas minus tähelepanu lennujuhtimine. Seda õppida oli kaks võimalust: kas Tartus Lennuakadeemias 4 aastat, et saada kõrgharidus või Lennuliiklusteeninduse AS'i poolt korraldatud kursusel, mis minu mäletamist mööda kestis kuskil aasta ning seejärel järgnes koheselt erialane töö Tallinna lennujaamas. Sealt saadakse spetsiifilised oskused ning antud kursust korraldatakse siis, kui on juhtumisi uusi lennujuhte tarvis, seega mitte tingimata igal aastal. Tartusse ma minna ei tahtnud, sest Tallinnas oli mul suur armastus ja kodu olemas, lisaks ei ole mulle Tartu eriti kunagi väga meeldinud. Niisiis mõtlesin lennujuhtimise kursuse peale, kuid 2010. aastal, kui ma suvel lõpetasin, korraldati see kevadel, kuid osalemise tingimuseks oli keskharidus. Mida siis teha? Kas oodata peale lõpetamist aasta, lootuses pääseda järgmisele kursusele, mida võibolla ei avatagi? Või minna vahepeal tööle, aga kuhu? Lisaks ei ole kursusele pääsemine üldse garanteeritud, sest vastu võetakse vaid need, kes läbivad sobivustesti, et veenduda õigete isikuomaduste olemasolus.
Nii sündis vaikselt mõte minna õppima logistikat. Mõtlesin, et võimalus on kas kursuse avamisel ja sinna pääsemisel kool pooleli jätta või lõpetada logistika, saada algteadmised valdkonnast ning vaadata edasi. Tegemist ju enamvähem seotud erialaga, tööturul pigem nõutud, võimalusi mitmeid - miks mitte proovida. Mulle jääb vist igaveseks meelde 2013. aasta Logistikaseminaril kuuldud Tarvo Niine mõte:"Logistika õppimine on karjäärivaliku edasilükkamine". Seda ta on: laondus, ostujuhtimine, transport, tarneahela haldamine.. Kuhu sa lõpuks välja jõuad, ei tea esimesel koolipäeval kohe kindlasti mitte.

Niisiis andsin ülikooliavaldused sisse viide kohta: transport ja logistika Tehnikakõrgkoolis, logistika Tehnikaülikoolis, inglise keel Tallinna Ülikoolis, eesti keel Tallinna Ülikoolis ja meretransport Mereakadeemias. Viimased kolm olid lihtsalt huvi pärast valikud ning varuvariandid. Esialgsetel andmetel sain tasuta kohad Tehnikakõrgkoolis (edaspidi TTK), mereakadeemias ja eesti keeles. Inglise keeles olin nimekirjas väga taga, sest sinna oli nõudlus suur. TTÜ tasuta koha sain hiljem, kui minu eest inimesi koha ära ütles.

Järgmine valik: kumb kool? TTK rõhub praktikale, õpe kestab 4 aastat ning tulemuseks rakenduskõrgharidus. TTÜ on rohkem teoorial põhinev ning peale 3 aastat bakalaureuseõpet on soovituslik minna magistrisse. Valisin TTK, sest soovisin rohkem praktilisi oskusi omandada ning veeta veel 3+2 aastat teooria seltsis tundus minu jaoks vale valik. Leidsin, et kui lähen õppima midagi, mis ei ole minu jaoks veel 100% kindlalt asi, mida ma teha tahan, siis ei soovi ma sellele kulutada maksimumenergiat. Teades enda kohusetundlikkust, siis just seda ma teinud oleksin: punnitanud ninast vere välja, et saada igas aines kõige parem tulemus, kuid milleks? Niisiis valisin Tehnikakõrgkooli, erialaks transport ja logistika.

Vot nii põhjalikku juttu ma küll ei plaaninud kirjutada.. :) Ise pole veel põhiasjanigi jõudnud. Tuleb vist postitust poolitama hakata ning jätkan homme. Kui on antud teemal küsimusi, siis vastan meeleldi!