February 22, 2018

Laske koju vol 10 - vannituba ja WC enne ja pärast

 Kui ma neid esimest kahte pilti vaatan, siis on täitsa naljakas, sest need on peaaegu üks ja sama :D Aga mis sa ikka ära teed, kui vannituba on nii väike, et mingi muu põrandaplaan ei tule kõne alla ja vanni tahtsin kindlasti alles jätta. See, et nüüd on WC ja vannituba eraldi, vist on normaalne asi. Oleks koos, siis saaks justkui ruumi juurde, samas kui on eraldi, siis ei sõltu nii palju teise inimese toimetustest. Maitse asi, minul selge eelistus jätkuvalt puudub.

Ka WC jäi põhimõtteliselt täiesti samasuguseks, kapis hoiame puhastusvahendeid, tööriisu jms majapidamiskraami. Lisandus käsidušš, kuna bidee jaoks kuskil meil ruumi poleks. Siin pildil on kõige paremini näha põrandaplaate ja need said küll täitsa õiged valitud ja on vist üheks mu lemmikasjaks vannitoa juures. Head puhastada, iga veepritse ei paista välja. Seinaplaatidega on küll nii, et tegelikult peaks peale iga pesemist lapiga plaadid puhtaks tõmbama, kui tahaks, et need veatult ilusad oleks, kui kellel meist selleks veel viitsimist peaks olema?
Kuna pesumasina koht on ideaalis vannitoas, siis pressisime selle sinna ära. Selle + siugtoru asukoht tähendab, et kapiruumist oleme ilma, kuid selle lahendasime korvidega. Mõtlesin, et äkki hakkavad pesu pesemise ajal seal peal hüppama, mis tähendab iga kord nende maha tõstmist, kuid uus masin on vähemalt praegu vaikne ja rappumist ei toimu. Käterättide jaoks plaanisime nagisid, ostsime need isegi ära, kuid praegu vaatame, et nende torude kasutamine rättide hoidjana ei ole halb mõte - rätid kuivad, toru nats varjatud.

Ja siin, siin on täies hiilguses see kraanikauss, mida sai otsitud tikutulega taga - lai aga mitte väga sügav, et mahuks täpselt sinna nurga taha ära ja ei võtaks meie niigi väiksest vannitoast veel rohkem ruumi ära. Kuju oleksin eelistanud kandilist, kuid õiged mõõdud olid olulisemad.

Sellega on mõneks ajaks kodupostitustel lõpp, sest alles on magamistuba (poolik), elutuba (veel poolikum) ja arvutituba (põhimõtteliselt valmis aga lihtsalt väga igav) ning nende näitamiseni nii pea ei jõua. Takistuseks on kardinate puudumine, seina värvimine, söögilaua restaureerimine, toolide otsimine, võibolla ka uue vaiba otsimine jne .. Nagu aasta alguses lootsin, siis hea õnne korral saavad need kõik lahendatud ikkagi selle aastanumbri sees.

February 15, 2018

Aasiapärane juurikakaste

 Mul üks teine blogis kajastatud aasiapärane toit (see supp) on siiani vahel menüüs, nüüd leidsin tugeva kandidaati supile lisaks. Originaalis otsisin krõbeda kana jaoks retsepti ja leidsin selle nami-namist. Peale esmast katsetamist leian aga, et iga kord ma seda hullu praadimist küll ette ei kavatse võtta. Kana tuli tärklisekattes praadides tõesti väga krõbe ja maitsev, kuid minu jaoks oli see ikka liigne mässamine ja õli pritsis igale poole. Niisiis arvan, et kui on vastav tunne, siis argipäeval sobib lihtsalt kastmesse tavaliselt praetud kana lisada või üldse välja jätta. Siit tuleb mugandatud versioon, kanata + lisasin sügavkülmast hoopis rohelisi ube juurde:

Vaja läheb:
õli
1 sibul
2 paprikat
1 tl hakitud ingverit
1 spl tomatipastat (see vänge kraam, mis tuubist tuleb)
2 spl valgeveiniäädikat
2 spl suhkrut
5 spl sojakastet
5 dl puljongit
2 spl kartulitärklist
serveerimiseks riisi

Haki sibul, paprika ja ingver. Prae sibul õlis, lisa paprika ja ingver ning prae veidi veel. Sega juurde tärklis ning ülejäänud kastmeained ja puljong. Kuumuta, kuni kaste on paks.

February 11, 2018

Laske koju vol 9 - esik enne ja pärast

 Lühike postitus esikust, see on nüüd täitsa valmis. Mul on ainult üks pilt sellest, milline see enne oli. See on tehtud sellel päeval, kui korteri kätte saime, juba 8 kuud tagasi.
 Nüüd on esik selline. Eile õhtul värvisime seina šablooni abiga ära ja rohkem siin midagi polegi teha. Vahepeal kaalusin mingisuguse nagi seina panemist, kuid lõpuks loobusin sellest mõttest. Porimati lõikasime nagu kilplased vormi, sai natuke vildakas, kuid näha seda eriti pole. Samamoodi see šablooniga värvimine ei ole just proffide tehtud, kuid selline see käsitöö juba kord on. Värvi kujutasin natukene tumedamana ette aga kuna mul oli meeles üldseinavärvi valides tehtud viga (sai liiga tume), siis nüüd võtsin tooni võrra heledama sellest, mida tahtsin, no et ei jääks liiga tume jälle. Kokkuvõttes oskan öelda, et poes võib värvi kinnisilmi valida, erilist vahet pole :D

Esikukapi tellisime Liuglevast Uksest. See ongi meil põhiline panipaik - vasakul on vastava hooaja jalanõud ja üleriided, keskel on riiulid igasuguse kola jaoks, paremal on tolmuimeja, kuivatusrest ja rippuvad riided. Üleval on üks suur riiul, kus saab kohvreid hoida.

February 7, 2018

Eluke

Nädalavahetusel olid meil firma talvepäevad, oli lihtsalt tore töökaaslastega meelelahutuslikult aega veeta. Väike sportlik tegevus väljas, söögid, saun, lauamängud, selline vaikne ja omaette oli sellel korral. Siin pildil käib Dobble'i mängimine, mille spetsiaalselt enne seda üritust lõpuks ostsin. Mängisime ühte head mängu veel, 6. võtab, need kaardid plaanin järgmisena osta. Mänge muudkui koguneb, kuid kes neid mängiks.. Varsti hakkan sõpru kokku kutsuma!

Lisaks mängudele on meil elutoas nüüd telekas ka! Tuli see nii, nagu ikka - ühe vana on teise uus. Digiboks oli meil juba olemas, nii et ühendasime aga taha ja uudistasime ajamasina võimalust saateid järgi vaadata. Telekaaluse sain osta.ee'st, Ikea oma, kuid see ei ole meil veel täiesti kokku monteeritud. Nimelt avastasin eile õhtul, et meil pole kruvikeerajat. Lahe, kuidas kõik nii kähku käis tegelikult, nädal tagasi ma veel aktiivselt ei mõelnud telekamajanduse peale. Võib-olla järgmisena saan imekombel kibekiiresti kardinad elutuppa?

Muidu on lood nii, et ma tahan blogida aga ma ei tea millest. See on see rutiin, millest mul poleks omal ka aastate pärast väga põnev lugeda, sest tööpäevad lihtsalt on nii ühesugused. Vahel ka nädalavahetused. Ma ei taha analüüsida ja arvamust avaldada päevakajalistel teemadel, sest tihti mind lihtsalt ei huvita või ma ei tea piisavalt, et üldse mingit arvamust omada. Mida vähem ma uudiseid loen, seda parem tuju mul on. Ka teemad, millest jõud üle käiks (erinevad blogidraamad ja auhinnad), lihtsalt ei huvita ja üldse ei taha sõna võtta.

Üldse on arvamuse avaldamisega selline lugu, et minul võib küll olenevalt tujust või ma ei teagi millest olla täna teistsugune nägemus millestki, kui juba poole aasta pärast. Näitab see mingite põhimõtete puudumist, pole isiksus veel täielikult välja kujunenud või lihtsalt otsustusvõimetu? Näiteks ettevõtluse teema. Ettevõtluskoolitus suutis mind niimoodi inspireerida, et päriselt kujutasin ette, et võiksin hakata fotograafina tegelema, kui ma vaid veidi rohkem pingutaksin. Praegu mõtlen, et klienditeenindus, mis sellega kaasas käib, ei ole üldse minu teema. Turundus samuti mitte, pigem tuleb oksemaik suhu. Loomulikult mulle endiselt meeldib pildistada ja meeldib inimesi ka pildistada, aga mitte valimatult äri eesmärgil. Eelmise aasta Estonia projekti nautisin väga aga see oli hoopis midagi muud. Hetkel ei suuda ma ühtegi teenust/toodet ette kujutada, mida ma ise oleksin suuteline tegema ja tahaksin kellelegi müüa. Teha veel võin, aga müüa..? Mida üldse inimestel päriselt vaja on?

Viimasel ajal olen natukene mõelnud ambitsioonikuse peale. Kunagi mul seda vist ikka oli, hetkel mitte. Võib-olla tekib uuesti siis, kui peaksin leidma ala, mis lõpuni minu oma on. Mõned aastad tagasi oli mulle selle ala leidmine väga oluline. Tõesti piinas see, et ma pole justkui oma kohta leidnud ja ekslen sihitult. Et ikkagi oli mingisugune tung miskit saavutada, lihtsalt ei teadnud veel milles täpsemalt, ja see tekitaski masendust. Ma ei tea, millal see üle läks, kuid hetkel võin küll öelda, et ma ei ole ambitsioonikas inimene. Üha vähem tunnen selle pärast süüd, vahel ikka käib mingi hoog üle, et peaks kiiremini-paremini-kaugemale. Kui ma siis mõtlen selle peale, et selleks, et saada seda kiiremini-paremini-kaugemale, peab midagi praegusest elurütmist ohverdama. Ja seda ma ei taha üldse. Minu sõber Sasha ikka ütleb, et on elus on kolm valdkonda, kus saab midagi saavutada - karjäär, pere/kodu, hobid/vaba aega. Kui ühes nendest on saavutatud selline seis, et oled väga rahul, juba siis on hästi. Loota, et ühel hetkel on kõik ideaalses seisus, see on võimatu. Algul tahtsin sellele vastu vaielda ("sest sellel teisel ju on!"), kuid nüüd usun täiesti. Kõik saavad valida, mida nad oma ajaga teevad, teha võib ükskõik mida, kuid mitte kõike.

Nüüd kirjutan asjadest, mida mulle viimasel ajal eriti on meeldinud teha. Mulle väga meeldib magada. Kõige parem on magama minna 22-23 vahel ja ärgata 8-9 vahel. Veel meeldib mulle väga vannis käia, kuigi mul on tunne, et uus vann ei hoia nii hästi sooja kui eelmine. Vana vann oli väike ja malmist (vist?), uus vann on suurem ja kivist. Prussia juustu meeldib mulle süüa. Ootan väga kevadet, sest kuigi talvel on mu lemmiktegevuseks diivanil lösutamine, siis tegelikult tahan juba rattaga sõita.

January 31, 2018

Jaanuar 2018

Garderoob kaltsukast või üldse mitte - jah
Üks peatükk itaalia keelt nädalas - jah
Üks orienteerumine kuus - jah
Lugemine - jah

Kaks võimalust - kas jaanuar on olnud väga edukas kuu või olen seadnud liiga lihtsad eesmärgid :) Ise arvan, et eesmärgid on normaalsed ja ma olen tubli olnud! Aususe huvides võib märkida, et nn "mittemõõdetavad" plaanid on läinud natukene üle kivide ja kändude. Oleme küll edukalt uusi retsepte katsetanud (spinati-köögivilja supp, valge kala tomatikastmes, krõbe kana aasiapärases kastmes), kuid prügi sorteerimine näeb välja nii, et ärkan hommikul üles ja tõstan olmeprügist ümber pakendeid, mis Nicola sinna eelmisel õhtul susanud on. Ise olen ka tihti kahevahel, et on see nüüd siis korralik paber või ei. Ehk siis selle harjumuse juurutamine võtab veel aega.

Garderoobitäiendus tuli ühe-euro-nädalavahetuselt USA Today poest. Sain sealt ühe Montoni kevadise kontorikleidi ja tähekeste mustriga tumesinise diskopluusi (diskopluus = avar kaelus). Kleidiga on selline lugu, et mõnda aega tagasi ma juba proovisin seda selga, kuid otsustasin mitte osta, sest kleite on mul liiga palju, siis maksis see veel 7 eurot ja ei tundunud olevat hädavajalik ost. AGA.. üks euro, ikka veel ootas see mind poes(saatus), soojal ajal ainult kleite kannangi, ja ostetud see sai. Lisaks vahetasin välja kevadsügise saapad, kust hakkas väike varvas juba saapast välja turritama, kuid need ostsin pärispoest. Väljakutset see aga ei mõjuta, sest nii pesu kui jalanõud plaanin siiski osta uuena.

Võidukalt võin öelda, et üks peatükk itaalia keelt nädalas on mind tunduvalt rohkem edasi aidanud, kui eelmiste aastate ponnistused. See süsteem hoiab järjepidevalt kätt pulsil ja on pannud mind rohkem pingutama. Tore!

Orienteerumisega läks nii, et käisime lausa kaks korda: kord Männi pargis ja kord hüpptorni metsas Nõmmel. Esimene toimus siis, kui väljas oli umbes -8 kraadi. Riided olid seljas soojad, piirkond tuttav, läks kergelt. Aga vot see Nõmme oma.. see oli põhimõtteliselt ikkagi metsas, mis tähendab, et mingit majade järgi kaardilt lugemist ei olnud. Lisaks see porisest mäest alla minek, kuskil on veel osa maad jääs.. Tundsin, et see rada oli algajale ikkagi raske. Võrdluseks: esimene rada oli 3 km ja läbisime selle 27 minutiga, teine rada oli 2,7 km ja läbisime selle 56 minutiga. Topelt aeg aga lühemal rajal! :D Hoolimata sellest, et raskel rajal tatise ninaga peaaegu porri kukkusin, saan ikkagi öelda, et orienteerumine on lahe.

Lugesin läbi "Ohakalinnu". Pärast lugesin, et sellest tehakse varsti film. Arvan, et see tuleb väga väga hea ja juba ootan. Kui alguses ei läinud minu arust tegevus väga huvitavalt käima ja venis, siis ühel hetkel läks aga nii põnevaks, et ma ei saanud enam raamatut käest. Lõpuks taas midagi sellist, mida lugedes saab kõik muu unustada ja loed ja loed ja ei oska lõpplahendust ette kujutada. Mitu põnevat liini, omapärased tegelased, põhjalik.. Soovitan! Järgmisena palusin raamatukogus endale midagi soovitada ja sain enda kätte sellise asja nagu "Tormiõde". Lugesin 22 lk ja edasi ei loe, sest selle põgusa jupi jooksul on toimunud nii mitu imalat ja silmi pööritama ajavat seika, et ma lihtsalt ei taha. Palun öelge mulle, pliksid, mitu korda on teil päriselt elus juhtunud nii, et tõstate endale suure koguse sööki ja sööma asudes märkate, et lauatäis mehi vaatab teid imestunult ja siis te ütlete:"Kas te pole enne naist söömas näinud?". Ei, tegevus ei toimunud 19. sajandil, sellepärast küsingi.

Muid tegevusi: külastasime Piparkoogimaania näitust, käisin Tartus põgenemistoas, kärsatasime plaaditäie müslit ära (palusin Nicolal ahju panna 160 kraadi peale, ta pani 260), õepojal oli sünnipäev, käisime Nicolaga Helsingis, esinesime Saku Suurhallis, tegime paar kokteili väljas ühel reedel ja ühel esmaspäeva õhtul tegin magustoiduks hapupiima pannkooke. Oli tore jaanuar!