July 18, 2017

Kaks olulist ostu

Vasakul: juubeldame uues korteris
Paremal: kassikann, esimene ühine ost oma koju

Puhkusejutud räägitud, aeg on pöörduda aktuaalsete teemade juurde Tallinnas. Nimelt - mais said meist ametlikult korteriomanikud! Olen blogis varem sellest plaanist veidi rääkinud, kuid võrdlemisi napisõnaliselt. Nüüd on siis päriselt kah, millest rääkida. Eelmise aasta augustis olin juba kv.ee'd kammimas ning selle aasta jaanuaris aktiveerusime päriselt, käisime pankades ja hakkasime kortereid külastama. Ühel konkreetsel hoidsin silma peal ja ootasin hinna langemist, vaatamas käisime kaks korda, tingimine ei õnnestunud.. Ühel päeval sai see aga kellelegi teisele müüdud. Ma olin korraks hästi kurb ja läksin uuesti kuulutusi vaatama, lõdvendasin kriteeriumeid ja leidsin (loodetavasti) tahumata teemanti.

Meie esialgne plaan: 3-toaline, 55-65 ruutu, Kristiines või Mustamäel, vanem kivimaja, maksimum 5-kordne, väljast renoveeritud ja uus katus, uued radikad, eraldi köök, rõdu, 2-4. korrusel, vaikne piirkond, normaalsed kommunaalarved. Tahtsime enamvähem korras korterit, millel vaid veidi kõpitsemist on vaja, ideaalis oleks köök ja vannituba juba tehtud olnud. No ja loomulikult tahtsime midagi sellist saada ikkagi normaalse hinnaga. Aga.. kõik vähegi ilusam või nendele nõudmistele vastav oli ikka ja alati üle 100 000, mida on ühe korteri eest minu arust ikka palju. Kord leidsime ühe väikese kivimaja Kristiines, jagatud aiaga, korras korter, väga väga ilus oli. Hind tundus kohe liiga hea, et tõsi olla. Kala peitus aga üüratutes küttekuludes.

Lõpuks läks nii, et saime 3-toalise, 58 ruutu, Mustamäel, vanemas renoveeritud uue katusega telliskivi(!)majas, väga vaikses piirkonnas. Meil on eraldi suur köök ja rõdu, vann mahub vannituppa, uued aknad ja radikad, küttekulud normaalsed. Aga, oleme viiendal korrusel. Ja korter vajab kapitaalremonti. Ehheee.. :D

Meis pole peidus erilisi isetegijaid (vähemalt mitte nii suures mahus), remondi teevad ehitusmehed. Eks see natukene hirmus ole, korteriga tuleb korralikult vaeva näha. Mina enda arust aga suutsin algusest peale näha selle kodu juures väga tugevaid omadusi, mida ei olnud selle viimase poole aasta jooksul üldse kerge leida: eraldi ja Mustamäe majade kohta suur köök, suur rõdu, väga väga hea asukoht, korras maja. Lõpuks leidsime, et plussid kaaluvad miinused üle. Lisaks on see tegelikult ainus variant lõpuks saada selline kodu, kus kõik meeldib. Palju hullemad süümepiinad oleks siis, kui ostad korteri, kus tegelikult on vannituba renoveeritud, aga see lihtsalt ei meeldi, ning siis lammutad kasutatava asja maha.

Miks Mustamäe, sellest ei saa mõned esimese hoobiga aru. Võib-olla lihtne vastus on see, et mõned Mustamäe piirkonnad on mulle oma looduslähedusega väga sümpaatsed, olen siin terve elu elanud, korterite hinnad on soodsad, transpordiühendus linnaga piisav, töökoht on lähedal. Ma ei tunne hetkel, et ma midagi enamat vajaksin. Olen kohanud ka seda suhtumist, nagu praegu ostetud korter oleks kui vahe-etapp ja tegelikult ikkagi maja poole peaksin püüdlema. Ma ei väida, et ma selles korteris terve elu elaksin, kuid majast ma samuti ei unista ning minu jaoks ongi tegemist päriskoduga, mis on vaeva ja raha väärt.

Kui me siis lõpuks oma (väga väga suitsuhaisuse) tulevase kodu tühjana kätte saime, siis esialgu ei saanud arugi, et see ongi nüüd siis see. Aga juba üsna pea seal midagi asjatamas käies, näiteks küürisime aknaid ja radikaid, tekkis elevus ja uhkus sisse. Kui põnev! :D Ja nüüd, kui töödega on algust tehtud ja meie juba mööblipoodides oleme käinud ja põrandat valimas ja kööki uurime, nüüd on veelgi põnevam! Ehitusest ma rääkida ei mõista, kuid kunagi sisustuspostitusi ikka teen ja näitan võib-olla enne-pärast pilte. Üpris konkreetsed mõtted on mul köögi, magamistoa ja esiku osas, elutuba on aga täiesti tühi maa, mitte miski ei inspireeri (v.a. üks tumbadega pilt).

Kassikannu leidsime Paavli kaltsukast ja see oli nii totralt lahe, et pidime ära ostma.

July 14, 2017

Tormine rannailm, uus lauamäng, hea söök ja pulmad

 Just nii kõlab eriti lühike kokkuvõte ülejäänud puhkusest. Kui me Bolognas maandusime, oli kuumus ja päike nii kõrvetavad, et esimesed päevad tegi see mind küll väga loiuks ja ilma nautimisest ei saanud juttugi olla. Bolognast eemal, mere ääres, oli täitsa hea olla, sest tuul tõi leevendust. Ja siis muutus see leevendav tuuleke juba nii tugevaks, et ühel päeval ei tohtinud rannas päikesevarje avada ja kolmapäevaõhtune turg jäeti suure vihma tõttu ära. Meid selline asjade käik ei morjendanud, sest pole ju vahet kas lugeda raamatut rannaliival vedeledes või voodis lahtise rõduukse ees, kust vihmalõhn tuppa tuleb - puhkus on puhkus!
Lugesin läbi kaks raamatut. Esimene oli Madli Lippuri "June/Julien", mille leidsin Madli (mitte Lippuri) blogist. Alustasin Tallinnas, mõtlesin, et natukene loen. Natukene.. Tähendas see seda, et lugesin lõpuks lennukis ja Frankfurdis oodates ja jälle lennukis, nii et läbi sain juba enne Bolognasse jõudmist. See oli niivõrd ilusti kirjutatud ja põnev ka, et elasin täiest südamest tegelastele kaasa, kuigi tegemist keelatud armastusega (poolõde-poolvend). Ei osanud lõppu ette aimata, aga teadsin, et see ei saa lihtsalt kuidagi ära hajuda, et midagi kindlasti juhtub.. Soovitan kindlasti lugeda!

Teise raamatu andis Nicola mulle enda raamaturiiulist, ingliskeelse "1984". See on vist osadel isegi kohustusliku kirjanduse nimekirjas, kuid ise mäletan, et Orwelliga puutusin kooli ajal ainult nii palju kokku, et käisime vaatamas Loomade farmi. Midagi erilist ma ei oska kommenteerida, aga oli vist aeg, et ma selle loetud saaks. Oli huvitav küll.

 Ühel päeval käisime Bolognas mööda poode ja astusime sisse lauamängupoodi. See oli päris suur ja mitmed mängud olid seal proovimiseks väljas. Oli ka selline, mida saab edukalt kahekesi mängida ja nii me tegimegi. Nimi on tal Cookie Box ja üsna pea sai selgeks, et selle me koju peame tooma. Mängida saab 2-4 inimest, värk käib kiiruse peale. Igal mängijal on sellised žetoonid, millel on mõlemal pool küpsise pilt. Need tuleb võimalikult kiiresti sättida sellisesse asetusse, nagu ette antud mustrikaart näitab. Tegemist ei ole aga üldse nii lihtsa ülesandega, kui tundub, sest kõik žetoonid ei ole alati ju õiget pidi - siis peab õiget küpsist taga otsima. Kes esimesena valmis, vajutab kella.
Ostsime turult lisaks maitsvatele murelitele ja aprikoosidele ka värskeid viigimarju, mida sõime õhtuks koos singiga. Huvitav ja kerge eine, salatit ka peale. Mind alati innustavad Itaalias puhkusel söödud lihtsad toidud kodus ka kuidagi sama liini jätkama. Seal me ei kokka üldse, viskamegi mingeid salateid kokku ja nii hea on. All pildil on nutella täidisega pannkoogid-vahvlid.
Mina siin enda suvise lemmikkleidiga, mida Eestis pole vist kordagi kandnud, sest see on meie ilmade jaoks kuidagi liiga lühike. Vähemalt ma ise tunnen, et vähem kui 25 kraadi ja pea-aegu paljas tagument on.. imelik kooslus? Kuuma käes on see vaat, et vältimatu :D Tähelepanu pööran nendele jalanõudele - skoorisin need puhtalt juhuse läbi. Olime sõpradega aperitivol kui järsku teatas üks tüdruk, et ta läheb kõrvaltänavale ühte poodi kingi ostma ja on varsti tagasi. Uudishimu sai loomulikult võitu, et mis pood see selline on, sest enda teada olin ma juba kõike vähegi lahedat Lido delle Nazionis näinud. Võta näpust - koht, mis nägi eest välja nagu tavaline suveniiripood oli tegelikult aga tõeline kvaliteetjalanõude paradiis?! Itaalias valmistatud, korktallaga kingad, millel sisetald ja rihmad nahast, maksid 35 eurot. Saada oli viite erinevat kõrgust, igal mudelil ka värvivalik. Algul haarasin mustade järele, kuid et minu koljatjalg 39 suuruses kinga ei mahtunud, pidin võtma 40, mida oli ainult punast alles. Nüüd vaatan, et see oli isegi, et parem valik. Kandsin ma neid kohe seal ja väga mugavad viisud on, ka jalgrattasõiduks.
 Näiteks sõitsime ratastega järgmisesse Lidosse, Lido di Pomposa, kus Nicola pere tuttavad olid avanud uue mereandidele keskendunud tüüpilise putka-söögikoha. Sõime seal frititud krevette, kaheksajalgu, kalmaare ja juurvilju - kui hea.. Õige rannatoit! Ka eelmisel aastal sõime kord sarnast õhtusööki, kuid sellel korral oli tegemist ikka peajagu üle tasemega. See ei olnud just kõige odavam einestamine, arvestades seda, et tegemist on ikkagi tänavatoiduga väikeses külas, kuid 100% oli see oma raha väärt.

Et meie puhkus sellel aastal just juunis oli, selle määras üks pulmakutse, mille juba jupp aega tagasi kätte saime. Tore, et meil veel lennupileteid ostetud polnud ja saime kaks head asja ühendada. Abiellus üks Nicola hea sõber põhikoolist. Arvasin kohe, et see peab üks suur pulm tulema, kui nii kauged sõbrad on samuti oodatud - rahvast oli umbes 120. Laulatus toimus kirikus ning õhtut sõideti veetma Bologna lähedal asuvasse mõisa, õhtusöök oli väga peen. Kuigi nägin pruutpaari esimest korda, olin lõpuks südamlikust pulmast ikkagi nii liigutatud, et panin paar pisarat. Üks külaline küsis kohkunult Nicolalt kas mul on ikka kõik hästi. On küll, lihtsalt üliemotsionaalne inimene :D
Kui keegi lugejatest peaks kunagi Bolognat külastama, siis kõige parem kohalik söök pidavat tulema Nonna Rosa restoranist. See on kesklinnast natukene eemal, kuid siiski pikema jalutuskäigu või bussisõidu kaugusel. Küsisin juba kodus Nicolalt mida ma tellima peaks, mis see kõige tüüpilisem Bologna roog siis on. Ta ütles kohe - cotoletta! Kui jõudsime kohale ja palusin ta sõbral midagi soovitada, tuli sama vastus. Imestasin, et kuidas ma varem cotolettast midagi kuulnudki pole, kui see on miski, mida kindlasti maitsma peab.
Üleval vasakul on siis cotoletta Bologna moodi - õhuke paneeritud sealiha, peal singiviilud ja juustukaste. Suurus umbes täpselt 3 minu käelaba. Ei, ma ei söönud seda tervet üksinda ära :D Selle all pildil on cotoletta Milano moodi, ehk siis samamoodi paneeritud liha, kuid ilma pealmise kihita. Saan öelda, et oli huvitav ja maitsev elamus, kuid ka ühe eestlase jaoks võib-olla, et liiga rammus ja rasvane suutäis.
Eelroaks pakuti paneeritud suvikõrvitsa õisi ja mortadella singi vahtu, mida menüüs pole aga küsimise peale saab.

July 12, 2017

Piacenza ja Comacchio

 Meie puhkus hõlmas endas nagu ikka mitut erinevat osa, sest kodumaale jõudes peab Nicola jõudma kõik sealsed inimesed ära näha ning soovitatavalt ka mind lõbustama, ehk tegelema turistihõnguliste jalutuskäikudega ja näitama mulle uusi kohti (ja lisaks kindlustama selle, et mul kunagi kõht liiga tühjaks ei läheks - iseenesest kerge ülesanne, mingi krõbin peab lihtsalt alati kuskil taskus/kotis kaasas olema). Need kaks asja saidki ühendatud üsna meie reisi algul, kui läksime Piacenza linna.

Piacenza on Bolognast 150 km kaugusel asuv väike linn, kus elanikke umbes 100 000. Roomlaste asutatud linnal on olnud nii sõjaline, põllumajanduslik kui ka kaubanduslik tähtsus ning keskajal oli tegemist lausa ühe Euroopa rikkaima paigaga. Käisime Toomkiriku tipus, kust avanes kompaktne vaade. Üles viisid imekitsad trepid ja arutasime omakeskis kas nad huvitav korpulentsemaid külastajaid all hoiatavad, et nad ei pruugi lihtsalt käikudest läbi mahtuda. Giidituur viis meid ka kupli alla Guercino maalinguid vaatama, kuid seal pilti teha ei tohtinud.
Palazzo Farnese, mis on nüüd koduks paljudele muuseumitele

Lõunaks sõime Piacenzale omaseid ricotta ja spinati täidisega tortellisid või ja salveiga. Eriliseks teeb selle täidetud pasta tema kuju, mis on justkui väike palmik. Maitses loomulikult väga hästi.
Comacchio, tuntud kui ka "väike Veneetsia", oli teine sihtkoht, kus käisin esimest korda. Sinna väntasime Lido delle Nazionist jalgratastega u 12 km. Jalgrattateid seal kandis enamasti ei eksisteeri.. Mis tähendab, et sõitsime autotee servas. Õnneks siiski mitte kiirtee, tavaline külavahetee oli, kuid minu jaoks siiski natukene hirmus kogemus. Eestis on teadupärast nii, et on asfalt, valge joon, siis veel asfalti, mingit liivapuru ja alles siis muru või muud sellist. Seal nägi mõnes kohas pilt välja selline, et valge joonega juba mõranenud asfalt lõpes ja kohe heinarägastik. Heinarägastikus ei tohtinud samuti sõita, sest seal võib rattakummi lõhki teha. Näha võis auto alla jäänud loomi, mõni täitsa suur (nutria). See oli justkui ekstra meeldetuletus end ikka piisavalt õhukeseks mõelda ja end võimalikult tee serva pressida, iidvana ratas all vänderdamas, et mitte ise samamoodi lõpetada.
Kohale me jõudsime ja kergendustunne oli suur. Panime rattad lukku ja patseerisime väikestel tänavatel. Sealne keskus oli nii tilluke, et jõudsime vist kõik tänavad läbi jalutada. Rahvast oli väljas vähe, seda arvatavasti vastava kellaaja tõttu, kui kõik veel kuumuse eest varju otsivad. Selle vastu ei olnud meil midagi, sest siis saimegi vabamalt Treppontit pildistada. See 17nendast sajandist pärit uhke sildade ja treppide kogum iseloomustab Comacchiot kõige paremini. Linn asub Reno jõe suudmes ning leida võib hulganisti kanaleid ja sillakesi, sellest ka viide Veneetsiale. Peamised tegevusalad on kalapüük ja soola tootmine. Vanalinna üheks vaatamisväärsuseks ongi juba sajandeid tegutsenud kalurite turg selle sama Trepponti jalamil, mis meie külastuse ajal oli kahjuks suletud.
Mind kohe tõmbas see lauake, võtaksin endalegi sellise rõdule

July 10, 2017

Mida ma teen siis, kui ma ei blogi?

a) tööd?
b) sooritan akrobaatilis-hulljulgeid etteasteid?
c) välgutan kõhtu Aegna saarel?
.. tegelikult suurema osa ajast hoopis puhkasin ja üsna pea saab siit jälle Itaalia jutte lugeda!

June 16, 2017

Külalispostitus nullkulu.ee blogis

 Kirjutan natukene veel KonMari korrastusmeetodist, kuid seda hoopis Maryliisi blogis, postituse võib leida SIIT. Olen hetkel komono kategooria juures ja sellel ei paista olevat otsa ega äärt. Hea tunne on aga küll, kui jälle midagi tehtud saab. Näiteks ravimikarbi kaas ei tahtnud enam hästi kinni minna, kuid sealt kõik aegunud rohud välja praakides jäid alles just need abivahendid, millest on veel praegu kasu ka! Vanu ravimeid muide saab tasuta jäätmepunktidesse jätta.