8,5/18

 (et postitus täitsa ilma piltideta poleks, siis esitlen siin reedel tööle viidud porgandisidrunimuffineid)

Peaaegu pool on mul nüüd praktikast läbi, uskumatu. Siia tuleb nüüd ette kujutada seda vana head juttu, kuidas tundub, et alles ju alustasin. Aga nii on. Tervelt 8 nädalat + 3 päeva olen käinud täiskasvanu kombel 8 tundi päevas tööl. Võimalik, et olen aeglane kohaneja, kuid tunnen end ikkagi "uuena" siin, kuigi inimesed on juba tuttavad ja väike rutiin on tekkimas. Kes kursis ei ole, võib sissejuhatust, ehk kuidas selle praktikakohani üldse jõudsin, lugeda SIIT.

Nagu juba põgusalt kirjeldatud sai, olen end sisse seadnud ühes logistikaettevõttes, mille põhitegevuseks on väikesaadetistega (kogukaal kuni 2500 kg) tegelemine. See ei ole suur ettevõte, kuid kontorid/terminalid on neil siin, Baltimaades, Rootsis ja ka Venemaal. Vähesel määral tuleb ette saadetisi teistesse riikidesse, kuid siis on tegemist pigem eranditega.

Siiani olen olnud ekspordi-impordi osakonnas, meie ülesandeks on veodokumendid. Kui hästi läheb, peaksin veel saama uudistada transpordikorraldajate tööd, sest nende tegevus tundub olevat midagi sellist, mida ma tegelikult õpin. Vist. (75% õppetööst on möödas kuid kui keegi küsib, et mis logistika, mida sa ikkagi tegema hakkad, siis pole ma selles ikkagi päris kindel. Enda lohutuseks mõtlen, et ma ei peagi täpselt teadma, vähemalt praegu veel. Nagu ütles Tarvo Niine Logistikaseminaril:"Logistika õppimine on tegelikult karjäärivaliku edasilükkamine")

Igatahes siiani on olnud minu tööülesanneteks CMR'ide (rahvusvaheline autoveo saateleht) koostamine, ekspordi kaubamanifestide koostamine, impordi kaubamanifestide "lõpetamine" (suur dokumentide koopiatega hämamine, st. teen kindlaks, et õiged paberid jõuaks õigete inimesteni, st. raamatupidamisse, arhiivi jms) ja veotellimuste sisseandmine. Kõik see hõlmab põhimõtteliselt palju tööd arvutiga ja printeriga.

Kohe praktika alguses sain endale juhendaja ning umbes paar nädalat tagasi lisandus meile teine praktikant, kellega me nüüd koos sama juhendaja all õpime. Siin lükkub ümber esimene eelarvamus, mis mul oli: ei, ma ei pea terve päev üksinda kuskil nohisedes arvuti taga eraldatuna tööd tegema. Arvuti taga peab parajalt olema küll, aga vähemalt meie kahekesi praktikantidena teeme osasid asju meeskonnatööna. Kahe peale nuputame tavaliselt välja, kui mingi probleem on, või siis ootame juhendajat ja ohkame:"Meillä on iso ongelma.." Lisaks on siin osakonnas kõik 4 lauda/töökohta "ringis", ehk siis istume nägudega üksteise poole ja mingit eraldatust ei ole.

Kui saabusin, kasutasin suhtlemisel ainult inglise keelt. Tundus nagu õigem - niigi uus keskkond, palju uut informatsiooni, hakka siis veel pead vaevama oma puuduliku soome keelega. Programmid on aga soome keeles ning töökeskkond enamjaolt soomekeelne, niisiis midagi ma ikkagi kõrva taha panin. Nüüdseks olen palunud minuga rääkimisel inglise keelt vältida, kuid kui midagi arusaamatu, palun igaks juhuks inglise keeles üle seletada. See süsteem toimib päris edukalt. Kuna teine praktikant ei oska jälle hästi inglise keelt, siis juhendaja õpetab meid soome keeles ning vajadusel võtab paari lausega selle inglise keeles kokku. Omavahel suhtleme me eesti-soome segus, mille peale mõni töötaja teinekord naerab ja küsib:"Oota mis keeles see nüüd oli?"

Praktika alguses olid mul kahetised tunded. Tahe koguaeg midagi teha ja kasulik olla oli suur, kuid õpetamisega võetakse siin päris rahulikult: esmalt õpid ühe protseduuri selgeks, siis lisandub järgmine jne. Niisiis kui ma esimesed 2 nädalat vaid CMRe suutsin koostada, siis tuli "niisama istumist" ikka omajagu ette, sest polnud lihtsalt teha neid kogu aeg. Nüüd mõistan, et see oli pigem õige lähenemine. Nüüdseks oskan selle osakonna tööd juba 75% ulatuses ja niisama passimist praktiliselt ei ole: kas asjatan neid asju, mida juba une pealt tean, või pusime koos teise praktikandiga uusi jahimaid. Tuleb välja, et olen kiire õppija: juhendaja ütles seda kohe alguses ja endale on see nüüdseks samuti kohale jõudnud. See ei tähenda, et ma poleks vigu teinud ja nende pärast närveldanud. Täitsa alguses neid ikka tuli, kuid õnneks mitte midagi hullu - kõik veokid on siiani terveks jäänud ja ükski kaup ei ole veel kogemata Antarktikale jõudnud.

Tööõhkkond on siin minu arvates parajalt rahulik, võrdlen siis oma kahe eelmise praktikakohaga. Kõrgendatud häält ja närvilist higistamist esines enne lihavõtteid, siis oli natukene kiirem aeg ja seda oli märgata. Võibolla räägib see hästi väljatöötatud protsessidest, mis nüüdseks kulgevad eriliste probleemideta või lihtsalt sellest, et soomlased on rahulikumad..? Mulle meeldib selle ettevõtte töökeskkond - ei ole kordagi kohanud "meie vs nemad" suhtumist juhtkonda, keegi ei ole üleolev, silmapööritamist esineb harva (kuid üldjuhul siiski asja eest - ei ole meist keegi perfektne ning teiste eksimised võivad kiiremal päeval närvidele käia küll). Mulle üllatuseks on siin väga palju noori tööl, mis on samuti positiivne.

Väärib mainimist see, kui väga mulle ikka meeldib jala tööl käia. Olen sellest vist juba korduvalt kirjutanud, kuid kirjutan veel: ma tunnen, et on suur vahe kas ma lähen tööle jala 20 minutit või lähen tööle 70 minutit ühistranspordiga (nagu eelmisel suvel). Mulle niigi meeldib jalutada, niisiis on see justkui õnnistus, mille eest ma-ei-tea-keda tänama peaks. Ma ei taha mõeldagi sellele, mis kell ma peaks ärkama, kui olen hommikuvahetuses. Töö käib mul vahetustega: hommiku- (07:00 - 15:00) ja õhtuvahetus (10:00 - 18:00).

Võib öelda, et olen siiani oma praktikaga rahul olnud ning töö ja see ettevõte meeldivad mulle. Kuigi mõnel hommikul tundub 5:30 ärkamine röögatult ülekohtusena, ei ole ma ühelgi päeval läinud tööle vastumeelselt. Jah, tegemist on enamvähem klassikalise kontoritööga, kuid ma tunnen seda tehes, et minust on reaalselt kasu. Ega siis Frank Tyger ilmaasjata ei öelnud:"Doing what you like is freedom. Liking what you do is happiness."

Maniac (2012)

 Teadsin sellest filmist enne vaatamist vaid nii palju, et on sarimõrvar, kes kiindub klienti, kes tema mannekeenipoodi tuleb. Ja teadsin, et selleks mõrvariks on Elijah Wood, kellega mul on seos vaid LoTR'i ja Everything Is Illuminated filmidega. Niisiis asusin huviga vaatama, kuid arvasin, et väga hirmus see nüüd küll olla ei saa, Frodo sarimõrvarina, hehe..

Ma arvan, et see oli siiani üks mu 2013. aasta kõige valem eelarvamus - oli hirmus, lausa väga. Ja seda kellegi suust, kes vaatab üldjuhul hirmsaid filme suhteliselt külma kõhuga. Tegemist on remake'iga, kuid originaalfilmist polnud ma varem midagi kuulnud, seda seda võrdlust tuua ei oska.

Ekraanikatmist tuli ette mitmel korral, kuid mitte sellepärast ei taha ma sellele filmile keskenduda ja teid vaatama utsitada. Vaid nimelt hetkedel, kui kedagi ei skalpeeritud, oli tegemist ääretult ilusate ja hästi läbimõeldud stseenidega, mille kompositsiooni oli lausa lust vaadata. Pea iga väljavõte sealt sobiks fotoks. Veel oli eriliseks lükkeks POV kasutamine, ehk siis filmiti peategelase "silmade läbi" (Elijah Wood ilmus vaataja ette vaid peegeldustes). Muusika oli eriline. No ja need mannekeenid.. See võib olla minu kiiks, aga klounid ja mannekeenid on juba ise hirmuäratavad, pane nad siis veel kuhugi sellisesse filmi sisse. Oli huvitav vaatamine, sest vähemalt mina ei osanud küll täpselt ette näha, mis toimuma hakkab. Kuuldatavasti jookseb see linateos praegu Sõpruses ja Plazas ka. Kes julgeb, andku minna!

Grace is a gift for the fallen

Eile õhtul otsustasin enne põhku pugemist ikkagi jalutuskäigu ette võtta. Selle magama minekuga ja ärkamisega on muidu omaette teema, mida selles postituses lahkama ei hakka, aga lühidalt: koos päikesega, kui on juhuslikult hommikuvahetusega nädal. Ehk siis 21:30 magama ja 5:30 üles. 

Igatahes, olen üritanud siin võimalikult palju liikuda ja ümbruskonda avastada, proovides tuttavatest kohtadest erinevaid koduteid leida. Niisiis kui eelmisel päeval ujulast uut teed leiutasin, jõudsin omadega ühe künka jalamile. Teadsin kohe, millega tegu: see on see sama küngas, mida meie kodu rongipeatusest näha on. Huvitav tõesti, kuidas ma juba varem selle vastu huvi pole tundnud, aga eile võtsin igatahes jalad selga, kuigi ähvardas sadada ja tuul oli jube kange.

Ja mida lähemale ma jõudsin, seda rohkem läksid mu silmad ärevusest särama, sammud kiirenesid ja hingamine muutus korrapäratumaks. Kui vahel võib jääda mulje, et ma siin blogis liialdan veidi (no et kes see ikka heameelest ruigeid kuuldavale laseb või nii), kuid siin on mul tõsi taga: just täpselt nii vähe mul oligi õnneks vaja ja oli raske sama rahulikus tempos jätkata, kui mul tavaliselt kombeks loivata on. Kohale ma jõudsin ja 426 astet ootasid.

Jõudsin Malminkartanonhuippu otsa. Tegemist on 90 meetrit kõrge tehismäega, mis on ühtlasi Helsingi kõige kõrgem punkt.

Alla ma treppidest ei tulnud, vaid otsustasin järgida tervisesportlasi, kes kasutavad selleks sujuvat rada. Tundub, et tegemist on populaarse spordiga: trepist üles, mäest alla, ja niimodi mitu mitu korda järjest. Pärast uitasin veel natukene ringi ja selline see käik oligi.

Täna mõtlesin natukene stressist, kohustustest, draamast ja muust sellisest, kõigest korraga ja hästi lühikese aja jooksul. Kuidagi pidi see seostuma sellega, et on ikka oluline võimalikult palju aega väljas veeta ja mõnes mõttes mitte midagi teha. Võid ju koeraga jalutada, sporti teha, pildistada aga selle mitte midagi tegemise all mõtlen ma enda välja lülitamist. Võid ju väljas logeleda palju tahad aga kui üks mõte ja kohustus ajab peas teist taga, siis on see väljas veedetud aeg pigem raiskamine - mine ja tegele siis nende asjadega, kasu väljas veedetud ajast jääb põhimõtteliselt saamata. Ma usun seda, et ükski dieet/trenn ei aita, kui seda tehakse vastumeelselt, samamoodi virgutav jalutuskäik ei anna õiget tulemust, kui sa ei naudi seda.

Igatahes mu kevadine üleskutse kõlab järgmiselt: jätke mobiilid koju! Eriti nutitelefonid. Ja mitte vaid jalutuskäike tehes, vaid muidu ka. Kindlasti saab sellele vastu vaielda, et "töökõned" või midagi sellist. Aga kui palju on tegelikult sellist tööd, kus sa ilmtingimata pead 24/7 kättesaadav olema, muidu juhtub midagi katastroofilist, ja kus sa oled tegelikult ise võimaldanud selle, hägustades töö- ja puhkeaja piire, olles koguaeg kättesaadav? Ja siit hargneks jälle edasi teine teema, et mis see "katastroofiline" siis tähendab ühe või teise jaoks..

Helisev mobla/rakendustes kinni olemine viivad tähelepanu kõrvale. Seda on nii palju nämmutatud, et ärge näppige oma moblasid kogu aeg, eriti seltskonnas olles, aga mul on tunne, et see ei jõua päris kohale kõigile. Et mida see siis ikkagi lõpuks tähendab. Ja kas kahju teeb see vaid siis, kui olla kellegagi koos? Minu arust kõlab lihtne seletus järgmiselt: isegi kui sa ei puutu seda vidinat, siis pidev valmisolek, ja lisa stressiallikas, on olemas. Ma tunnen, et need mõtted ei ole mul nii hästi läbi mõeldud ja on kuidagi segamini, aga peast nad välja tahtsid tulla ja siia ma nad lajatasin.

Mul ei ole kunagi sellega probleemi olnud aga ometi tunnen, et see on mulle oluline teema, võibolla mõjutatud lemmikfilmist "Into The Wild"..? Ehk asjad, mida elus oluliseks pidada, on sõltuvuses su iga väikese teo ja mõttega, mis omakorda muutuvad ajapikku harjumusteks ja sealt edasi juba kujundavad sind kui isiksust.

If you sleep too long the world might wake up without you

Ja käisingi nädalavahetusel kodus :) Ootasin seda tõesti väga, sest mu vaba aeg Helsingis on suhteliselt üksluine, mis on osalt ka minu viga, sest käia ja uudistada oleks ju tegelikult küll. Ja just üksinda, see pole mul kunagi probleemiks olnud, et seltskonna puudumisel kuskil käimata jääb. Natukene ajan seda ikkagi külma ilma süüks (või siis ebapiisava riietuse, eks). Plaanis on kindlasti minna Nuuksio loodusparki, veel kord Seurasaari rahvusparki. Aga ootan ikkagi natukene sõbralikumat ilma, et oleks lahedam pikalt väljas olla. Just eile olin nii kuri ilma peale: mismõttes on maikuu käes, väljas on 7 kraadi, külm tuul ja puudel pole isegi lehti?!

Igatahes, reedel peale tööd sain laeva peale, kiirelt koju. Tulid esimesed sõbranjed külla ja ilmselgelt olin ma veel laevas joodud kohvi ja koju jõudmise ärevuse meelevallas, väga keeruline oli rahulikult paigal istuda ja muljetada. Ja kodu.. no nii oma. Sellest pilte pole, samuti pole pilte laupäeva hommikusöögist juba järgmise sõbrantsi pool ja lõunast Babybackis. Küll aga on pilte lõunale järgnevast jalutuskäigust vanalinnas:

Peale kodust vanni oli järgmiseks peatuseks Kapsad! Ja sealne heategevuskontsert. Täiesti juhuslikult olin sättinud oma kojumineku kuu viimasele nädalavahaetusele niisiis pidi lihtsalt asjad nii korraldama, et jääks aega sealt läbi hüpata. Ma olin küll vaid paar tunnikest, nii et kõiki esinejaid ei näinud, kuid suured lemmikud jõudsin ära kaeda: Erko, Jonne (kelle laulud on nüüd SIIN kuulatavad) ja armas Susann. Üllatajateks olid lapsed, neid oli sellel korral palju ja mina kuulsin nende esitusi esmakordselt.

Edasi põrutasin linna, kus kohtusin Eliisaga. Natukene jutustasime kohvikus, kuid siis läksime Sinilindu, sest kuuldavasti pidi seal palju vanu klassivendi liikvel olema. Oli küll, kuid nad hõljusid mitte just kõige vingema muusika taustal, või õigem oleks öelda: juhtusime sinna sellisel ajahetkel, mil muusika meie õhtuga just kokku ei sobinud. Niisiis leidsime end hoopis garderoobi juures molutamas ja ühele klassivendadest seltsi pakkumas.

Pühapäeva hommikul pakkisin kohvriga kaasa suveasjad. Ma ikka hellitan lootusi, et suvi täitsa vahele ei jää.. No et need lehed ikka tulevad ja ei ole nii, et puud on raagus ja jäävadki raagu ja juba tuleb uus lumi. Seejärel lõuna vanavanemate juures ja juba jälle laevale. Oli üürike, kuid intensiivne külastus. Mai lõpus jälle!

Your memory is safe with me in your memory

Nädalavahetusel käisin natukene linna peal ringi. Avastasin üpris raudteejaama lähedalt ühe botaanikaaia: Kaisaniemen kasvitieteellinen puutarha. Jõudsin kohale just siis, kui sisemine osa kinni pandi, kuid väljas sai ikka ringi komberdatud. Lähen sinna kindlasti tagasi ja siis saab äkki ülevaatlikumaid pilte. Seni peab leppima läbi klaasi nihverdatud tõenditega.

Mul läheb ausõna nii rahulikult, et ka kõige parema tahtmise juures ei oleks mul midagi huvitavat või üleliia asjalikku rääkida. Sellel nädalavahetusel lähen korraks Tallinna ja see on suursündmus - sõbrad, hea söök, vanaema söök, oma voodi, oma VANN..

Kevad, oled see sina?!

Greetings to my Italian followers! Here's a few cheesy paintings for your dream kitchens, available in Helsinki (limited edition, of course)