September 1, 2015

What Maisie Knew (2012)

7-aastase Maisie vanemateks on kunagine rokkstaarist ema ning pidevalt välismaal tööreisidel käiv isa. Mitte just kõige tavalisemaid vanemaid tabab kumbagi keskeakriis ning otsustatakse lahutada. Ei Susanna ega Beale taha ajapuudusest hoolimata lapse kasvatusõigust täielikult teisele anda ning nii jääb Maisie 10 päeva kaupa mõlema hooldada. Lapse maailmapilti ilmuvad peagi mõlema vanema uued kaaslased, kes tunduvad Maisie'st rohkem hoolivat, kui lapse lihased ema ja isa.

Meisterlikult tehtud meeldetuletus, kuidas lahutuse tõeliseks kannatajaks on lapsed. 1897. aastal ilmunud novelli tänapäevane versioon keskendub täielikult Maisie'le ning kogu filmi tegevus toimub tema silmade läbi. Paaril korral mõtlesin Boyhood'i peale, kuid suurest kärast selle ümber ei saanud ma lõpuni aru ning What Maisie Knew läks igal juhul rohkem hinge, kuigi mõlema peaosas on lapsed, kelle elutee ei ole just kõige sirgem olnud.

Lahutusfilme on teisigi, kuid siin oli kahtlemata peaosaliseks just väike tüdruk, mitte ei olnud põhifookuses vanemad ning nendevaheline draama. Üldiselt on sellistes filmides lapse rolliks olla vaid nunnufaktor ning tema tegevusele suurt kaasa ei annagi elada. Siin aga oli tütar täieõiguslikuks tegelaskujuks, vaatajale avaneb tüdruku iseloom ning kuidas tema igapäevaelu mõjutavad kraaklevad vanemad. Filmi juures ei häirinud mind mitte miski, näitlejatöö meeldis. Kurb ja ängistav film, mis jätab pigem seest õõnsaks, kui et ajaks lahinal nutma. Kui välja arvata mõrumagus lõpp, siis filmilikke pisarakiskumisstseene ei ole, kuid see teeb loo reaalsemaks ning vähemalt minu jaoks seda depressiivsemaks.

August 30, 2015

Köszönöm!

 Köszönöm - ungari keeles aitäh

Viimane reisipostitus Budapestist tuleb eelmisega samat laadi - nipid, nõuanded ja soovitused mida ja kuidas Budapestis teha. Mulle meeldis seal väga ning seetõttu oli huvi rohkem ringi seigelda, samas siiski piisavalt vabalt võttes, et puhkusest ei saaks kindla plaani järgi rööprähklemine. Selle võib jätta sügiseks :)
  • Ungari on Euroopa Liidu liige, kuid neil on euro asemel kasutusel forint (1 euro = 315 Ungari forinti). Kõige kergem on võimalusel tasuda pangakaardiga, kuid sularaha peab kindlasti kaasas olema, sest paljudels kohtades kaardimakse võimalus puudub. Kuna meie ei osanud ette ennustada, kui palju võiks sularaha kuluda, võtsime kaasa eurod, mida seal valuutavahetuspunktides jaokaupa ringi vahetasime. Küllaldaselt leidus kohti, mis ei võta vahendustasu.
  • Ungaris on kombeks söögikohtades jätta jootraha. Meie olime sellega veidi kimpus, sest meeldivat teenindust kohtasime vaid paaril korral ning oleme justkui selle eest harjunud oma rahulolu näitama. Ma ei pea silmas siin ette ja taha naeratamist ja veatut inglise keelt, vaid abivalmidust. Ei olnud harv juhus, et sisenedes söögikohta ning vahtides ringi nagu juhmakad, et kas me peaks nüüd istuma lauda või tellima baarileti äärest, seisis ettekandja leti ees (mitte leti taga askeldades) ja vaatas meile lihtsalt otsa, kuni me lõpuks küsisime, et kas me võime lauast tellida. Seda stsenaariumi, et abi/teeninduse saamiseks peab ise ebalevalt jutu lahti tegema, kordus igapäevaselt. Ma saan aru, kui kedagi pole või on kiire, kuid see ei olnud tihti probleemiks. Eriti eredalt on meeles juhtum ühest pagariärist, kus kassaaparaadi taga oli kaks neidu, üks sehkendas aparaadiga, teine vaatas meile otsa. Meie vaikisime, sest viisakas oleks lasta ühel ära sehkendada. Sehkendamine lõppes, sehkendaja lahkus, teine neiu jätkas vaikides meile otsa vaatamist. Lõpuks küsisime, et kas me võime tellida. Jah, võime küll.
  •  Ringi liikumiseks kasuta julgelt ühistransporti! Lennujaamast kesklinna saab kergelt bussi ja metrooga, igal pool on vastavad sildid väljas. Meile avaldas väga muljet Budapesti metroosüsteem - see oli arusaadav, kiire ja viis kohale peaaegu igasse soovitud sihtpunkti. Heaks viisiks linna imetleda siis, kui jalad juba väsinud, on sõita nr 2 trammiga mööda Doonau kallast, sealt avanevad kenad vaated. Kahe nädala ühsitranspordipilet maksis u 20 eurot, selle sai osta juba lennujaamast.
  •  Doonaul on hulgaliselt laevu, mis turistidele sightseeingu reise korraldavad. Vaata neist kõigist mööda ning vali hoopis ühistranspordilaevuke - hinnavahe on mitmekordne. Siit aga soovitus mugavaks ettevõtmiseks: kuna graafik on neil hõre (nädalavahetusel vaid korra tunnis), vaata eelnevalt ajad järele ning mine võimalikult marsruudi alguses olevasse peatusesse. Nii saad endale meelepärase isekoha valida ning väldid võimalust, et pardale ei mahu, nagu meil esimesel korral juhtus.
  •  Hea moodus käigu pealt toredaid ja taskukohaseid söögikohti ning muuseume, vaatamisväärsusi ja poekesi leida on kasutada UseIt kaarti. Tegemist on voldikuga, mille on kokku pannud noored kohalikud nende jaoks, kes reisivad linna tõelise olemuse avastamiseks. Ei mingeid reklaame ja altkäemakse, et kaardile pääsed, vaid tõelised kohalike lemmikud ning külastamist väärt kohad.
  •  Hea uudis vintagemoe ja kohalike disainerite austajatele! Selliseid poode Budapesti jagub, meie külastasime neist kahte: Retrock ja Szputnyik. Mõlemad olid üllatavalt suured ning mitmekülgse valikuga. Midagi meie Tali ja Les Petites poe sarnast - Insitu. Reisilt olles postkaardi saatmiseks ei pea valima seda kõige värvilisemat linnavaadet, mida tänavanurgakioskis müügis näed, disainipoest võib leida midagi palju huvitavamat! Ja Insitu kõrval on midagi veel huvitavamat, kui postkaardid..
  • Cukorka! Kui olla kimpus suveniiridega, siis üheks vahvaks ideeks on Budapestis kohapeal valmistatud karamellid. Neid on võimalik osta nii purgikestes kui pakendatult ning hea õnne korral võib isegi voolimisprotsessi oma silmaga näha.
  •  Kui on soov Parlamenti külastada, siis peab pileti selle jaoks internetist ette ostma. Sisse pääseb vaid giidiga grupis ning kohapeal saab piiratud koguses pileteid osta vaid samaks päevaks. Kõige populaarsem on külastus inglise keeles, kuid kui vallata mõnda muud keelt (vene, prantsuse, hispaania, itaalia, saksa), siis on võimalus endale koht ka samal päeval kohapealt saada. Kõige kindlam on aga pilet internetist ette osta.
  •  Iga päev (10:30 ja 14:30) olenemata ilmast on huvilistel võimalus osa võtta tasuta (väike tasu giidile siiski soovitatav, sest muud palka nad selle eest ei saa) linnaekskursioonist, mis läbitakse jala. Kogunemiskohaks on Vörösmarty väljakul asuv purskkaev (kuhu pääseb loomulikult metrooga) ning grupi suurust ei oska keegi kunagi ette arvata. Meie jäime oma giidiga väga väga rahule ning soovitame kõigil osa võtta just esimesel-teisel päeval linna jõudes! Saab kuulda natukene ajalugu, kombeid, keelt. Informatiivne, külastatakse põhilisi vaatamisväärsusi ning võimalik giidilt kõike küsida.
  • Kultuuritänavaks ristitud Kazinczy utca on populaarne peokoht noorte seas, põhiliseks tõmbanumbriks Szimpla Kert. Üle tee pubist on Ramenka, võimalus ülisuureks jaapani nuudlisupiks, mida me kumbki lõpuni ei jaksanud süüa.
  • Kindlasti minna vähemalt korra spasse! Széchenyi, Gellért, Rudas, Kiraly, Lukacs.. valikuid on palju! Kaasa võtta nagu ikka ujumisriided ja saunalina, mida on võimalik ka laenutada. Enne külastamist võiks kodulehelt järele uurida, kas spa on avatud kõigile. Nimelt peaks kuulu järgi olema mõndades eraldi vaid meeste- ja naistepäevad, nädalavahetustel üldjuhul siiski kõigile avatud. Ka võib olla vanusepiiranguid, Veli Bej's oli alla 14-aastastele sissepääs keelatud.
Põhiline sai kirja pandud ja pildid on otsas. Loodan, et oli tore ja kasulik lugemine! Tahaks öelda, et mis muud, kui järgmist reisi planeerima, kuid tegelikult on sügis täitsa käes ja vähemalt minu jaoks on aeg mõtted reisimisest mõneks ajaks eemal hoida. Kõik on uus septembrikuus - olen nüüd püsivalt tagasi Tallinnas ning hakkan vaikselt uurima ja mõtlema mida ma siin teha tahaksin. Põnevad (ja natukene hirmuäratavad) ajad :)

August 27, 2015

Kus Budapestis süüa?

 Seekord tahtsin oma reisimuljeid edasi anda veidi teisel moel, kui tavaliselt, kasutades formaati, mis võib kasulikuks osutuda järgmistele Ungari pealinna suunduvatele inimestele. Siin valik Budapesti söögikohtadest, mis meie järgi proovisime. Leidsime nad kohalike soovituste, TripAdvisori ja googeldamise kaudu. 

1. Nagycsarnok
Tegemist Budapesti suurima ja vanima siseruumis oleva turuga! Lisaks värskele kraamile ja turistide lemmiktoodetele, mida kaasa osta (terav maitseaine paprika, tikanditega käsitöö jms), on seal teisel korrusel hulgaliselt söögiputkasid, kust saab nii kohalikku tänavatoitu, kui üldse võimalik. Kõige pikem järjekord on seal lángos'ile - Ungari rahvuskööki kuuluv suur fritüüritud lihtsast taignast lapik, mida traditsiooniliselt süüakse hapukoore, küüslaugu ja riivjuustuga. Tunne on selline, nagu sööks eriti rasvast pitsat. Ungari pitsaks seda kõhutäit vahel kutsutaksegi. Silmad tasub lahti hoida ka esimesel korrusel "peatänaval" asuva pagariputka jaoks, kust võib leida imehead kirsistruudlit!

2. Most
Teine Ungari rahvuskööki kuuluv klassika on guljašš. Kui meil on guljašš paksem ja rohkem hautise/kastme moodi, siis Ungaris on tegemist supiga. Loomulikult on igal põhitänaval kuskil paar silti, mis väidavad, et just nemad pakuvad seda kõige kõigemat guljašši. Et mitte pead kaotada, uurisime meie järgi, kus kohalikud selle supi headuses on veendunud ning saime kaks soovitust. Most bistroos tuli supiga kaasa vahva ja väga maitsev ahjusoe sai, küpsetatud lillepotis. Väljas oli suur katusealune väliterass, kus isegi vihma korral mugavalt istuda sai. Jaheda ilmaga sobis see supp meile väga hästi!

3. Kiadó Kocsma
Teine koht, kus guljašši sõime (ning mis osutas eriti liharohkeks!), oli Kiadó pubi. Soovitame roki- ja õllesõpradele!

4. Molnár's kürtőskalács
Magustoiduks (või miks mitte hommikusöögiks) üks magus amps Ungari saiakest - kürtőskalács! Tainas keeratakse ümber rulli, küpsetatakse ning ahjusoojana veeretatakse seejärel meelepärases lisandis. Meie võtsime mooniseemnetega ning see ausalt sulas suus..

5. Belvárosi Disznótoros
 Kui saabudes oma ööbimiskohta otsisime, nägime järsku tänava peal pikka järjekorda. Läksime siis uudishimulikena ligi ning avastasime, et see on üks lõunasöögikoht, mida meile juba soovitatud oli. Ega siis midagi, võtsime sappa. Palju ostetakse seal söök lihtsalt kaasa, koha peal peab leppima püsti einestades. Nüüd teame, et mõned majad edasi on üks park, kus oleks kena einestada olnud. Valikus erinevad lihatoidud, salatid, lisandiks võimalik võtta praekartulit või hoopis kapsast. Inglise keelega pole seal midagi teha, kuid söönuks saab kohalike kombel hästi (ja väga soodsalt)!

6. Púder
Nicola sünnipäeva tähistasime sellises kohas nagu Púder. Tegemist populaarse restoraniga, kuhu saime napilt viimase koha kolmapäeva õhtul. Meenutas ta mulle natukene F-Hoonet, võibolla seetõttu, et seal samuti suurel aknalaual einestada saab. Toit oli aus ja hea, meie sõime kala musta risottoga.

 7. Mamo Gelato
 Budapesti tänavatel võib väga palju kohata itaalia jäätise kohvikuid. Pole imestada, ilmad võivad seal väga kuumad olla. Erinevaid kohti oli palju, proovisime nendest mõnda ning minu isiklik jäätiseekspert kiitis just selle koha heaks, kus me siis mitu õhtut maiustamas käisime. Jah, ka mulle tundus selle koha jäätis tekstuurilt õigem ja rammusam ning lisaks sain teada fakti, mille järgi saab kohe aru, kas on õige värk või ei - väidetavalt ei serveeri mitte ükski tõsiseltvõetav Itaalia kohvik oma jäätist topsi sees pallina, jättes pool topsi paratamatult tühjaks. Ei, jäätist serveeritakse ebapallina, rohkelt, täites ära kogu topsi. Ja just niimodi Mamos jäätist saabki. Asub antud kohvik muide Púder'iga samal tänaval.

8. Padthai Wokbar
 Kontseptsioonilt veidi meile tuttava Vapiano (mis on muide samuti Budapestis olemas) moodi on võimalik Budapestis üks tervislik nuudli- või riisiroog saada. Toit on võimalik täiesti enda äranägemise järgi kokku panna ning see valmib kiirelt. Lisandite valik on suur ning boonusena saad kaasa hea tuju, et lõpuks midagi veidi kergemat sai süüa.

 9. Butter Brothers
 Kodune hommikusöögikohake, kust saab värskeid küpsetisi ning maitsvat kohvi nii kohapeal nautida kui kaasa osta. Kas omanikud ka päriselt vennad on, jäi meil sellel korral välja selgitamata.

 10. Szimpla Kert
 Budapesti öökultuuri eripäraseimaks osaks on mahajäetud majadesse pubide ehitamine (ruin pubs). Nagu kohalik giid meile tabavalt ütles - kui näed varemetes maja, astu sisse, seal võib olla kohvik! Ja kui ei ole, pole hullu, leia järgmine räämas koht ning korda protsessi. Szimpla Kert on Budapestis kõigi varemepubide ema - see on suur, elab oma elu, on nädalavahetuse õhtul alati rahvast pungil ning kultuuriprogramm on seal tihe. Pilte tegin päeval, et hiljem kaamerat mitte kaasas kanda. Meie juhtusime sinna vaba lava õhtul ning olemine oli kift.

 11. Amber's French Bakery & Cafe
 Silmnähtavalt just turistidele suunatud koht, kuid olime meeldivalt üllatunud, kui sealsed koogid väga headeks osutusid! Hea asukohaga, võimalus väljas istuda ning nautida vaadet väljakule ja suurele turuhoonele.

 12. Nándori Cukrászda
Aga kui seda kõige paremat ja uhkemat tordilõiku taga ajada, siis peab sammud seadma Nándori Cukrászda'sse. Käisime seal kaks korda ning esimesel korral oli jälle järjekord uksest välja - see on alati hea märk! Nende hõrgutiste järgi maksab kohale tulla ka teisest linna otsast, sest osasid torte on lausa Ungari võistlustel auhindadega pärjatud.

Märkida tasuks aga seda, et paljudes kohtades saab maksta vaid sularahas. Arve eest makstes tuleb tähele panna, et aitäh öeldakse alles siis, kui kõik arveldused on tehtud ning oled valmis lahkuma (ehk siis vahetusraha tagasi ei oota ning kõik, mis üle oli, oligi mõeldud jootrahana). Kahjuks ei oska kommenteerida, kui rangelt sellist asja tähele pannakse, kuid sellist hoiatust me igatahes kuulsime ning jätsime meelde.

August 25, 2015

Buda/Pest

Minu teadmised Ungarist ja Budapestist enne reisi ei olnud just väga suured. On kõrvu jäänud, et pidavat ilus olema, Rubiku kuubik leiutati seal ja kuidagi moodi peaks eesti ja ungari keeled suguluses olema. Suurt uurimistööd ei teinud samuti, lootsime rohkem kohapeal avastada ja uurida. Lendasime Finnairiga läbi Helsinki ning kohal olime 8 täispikka päeva, lisaks poolikud esimene ja viimane päev. Ulualust saime Nicola tuttavate korteris, ringi liikusime ühistranspordiga ning põhiliselt sõime väljas. Hinnad on Eestiga võrreldes veidi odavamad, kuid söögikohtadest teen eraldi postituse. Kodus einestasime rõdul - eriline luksus!
 Hommikusöögiks tegin smuutisid ning sõime kohalikke "kohukesi" (Túró Rudi). Idee sama, mis meil, kuid teostus natukene teine: kui meil on ülekaalus kohupiim ning seda katab õhukene kiht šokolaadi, siis seal oli vahekord pigem üks-ühele.
 Szigeti festival oli meie üks esimesi külastuskohti. See kestis nädal aega, nimekamad esinejad Robbie Williams, Florence and the Machine, Kings of Leon, Avicii, Ellie Goulding, Major Lazer, Passenger, Rudimental, kuid pileti hinna tõttu valisime meie ainult ühe päeva, kui esines minu lemmik José González ning juhuse tahtel ka Limp Bizkit.
 Sziget (ungari keeles "saar") on üks Euroopa suurimaid muusikafestivale, mis toimub juba 1993. aastast alates Óbudai-sziget'il keset Doonau jõge. Sellel aastal oli külastajaid rekordarv - 441 000. Lisaks kontserditele on saarel hulgaliselt söögikohti, erinevate organisatsiooni putkasid jms tegevust ja vaatamist. Ürituse motoks on "Island of freedom", ning seda ta tõesti oli, kahjuks ka halvas mõttes. Sellist seapesa ja prügi kogust telkide ümber, mida külastajad põhimõtteliselt igale poole võisid püsti panna (!), ei ole ma elus enne näinud. Seetõttu oli vähe ruumi ka niisama murul olesklemiseks, sest kui ei olnud just ürituse poolt tehtud mingisugust spetsiaalset leboala (ja neid ei olnud kohe kindlasti piisavalt), siis olid seal inimeste telgid, täiesti imekohtades, võiks öelda. Et kui vaba ruutmeeter, siis telk püsti. Eraldi telkimisalad olid loomulikult olemas, kuid nende kasutamine elamiseks vaid soovituslik. Muidu ma end eriliseks pirtsakaks ei pea, kuid seal tõmbasin nina päris ruttu vingu, sest seda ei osanud ma üldse oodata..
 Meie kaks nähtud kontserti kaalusid selle aga õnneks üle! José mängis vanu ja uusi lugusid, mis tuletaski mulle meelde, et kõige uuemat albumit ma ei olegi kuulanud. Tegemist muideks Rootsi härraga, mida nime järgi ei arvaks. Ja Limp Bizkit loomulikult, jah. Uskumatu, et nad veel tegutsevad, ja uskumatu, et ma nad ära nägin..
 Festivalimelu möödas ning keskendusime linna avastamisele. Ronisime Gellérthegy mäe otsa, kust avaneb imeilus vaade Doonau jõele ja linna Pesti poolele. 1873. aastal pandi Budapest kokku kolmest linnast - Buda, Óbuda (väike osa Buda küljes) ja Pest. Siiani on vahe läänekaldal asuva Buda ja idakaldal asuva Pesti vahel tajutav. Üks linn, kaks iseloomu.
 Gellérthegy mäe kõrval on järgmine küngas, mille otsas on Várnegyed - nn "vanalinn", kus on Buda loss, Püha Mattiase kirik, Kaluribastion ja palju monumente. Ülesse saab sõita köisraudtee moodi asjandusega (funikulöör). Vaade avaneb Budapesti ühele põhivaatamisväärsusele - Széchenyi sillale.
 Nicolal oli meie reisi ajal sünnipäev! Kuna ma ei teadnud täpselt, mis ahi ja mis köök meid üldse ees ootab, plaanisin juba varakult teha halvaa-küpsisetorti. Halvaa ostsin muide Eestist kaasa, igaks juhuks. Ja et sünnipäevalapsel ikka eriti hea päev oleks, läksime tema soovil Raudteemuuseumisse.
 ... mis oli natukene rohkem lastele orienteeritud, kui me arvasime, kuid sellegipoolest oli seal ka suurematele vedurihuvilistele üht-teist põnevat. Kahjuks olid infotahvlid valdavalt ungarikeelsed. Ungari keel, muide.. Võiks ju arvata, et noored ikka inglise keelt oskavad, vanemad inimesed pigem mitte. Tegelikkuses oli keeletase meile üllatuseks ühtlaselt madal, ei aidanud ka käte ja jalgadega vehkimine ning seetõttu jäi nii mõnigi asi meile vahel segaseks. Kuid seda suurem oli üllatus, kui kaks pisikeses margipoes töötavat vanemat härrat meid sõbralikult inglise keeles teenindasid. Ühtlasi meie ainus kogemus Ungaris abivalmis teenindusega, kuid sellest räägin järgmises postituses.
Ilmaga üldiselt vedas, esimesed paar päeva oli täielik kuumalaine ning seejärel vihmane ja pilves, viimastel päevadel jälle päike. Mina olin ilmateatele toetudes valmistunud kuumalaineks, mis tähendas seda, et kaasas olid mul vaid seelikud ja plätud. Ühed pikad püksid mul siiski olid, mida rõõmsalt kõik tuulised päevad kandsin. Tennisefanattile loomuvastaselt ei olnud mul ühtegi paari tenniseid kaasas, see-eest kahed crocsid. Iga kord kui lombivesi varvaste vahel lirtsus, mõtlesin, et haigeks ma siin jään, kuid õnneks siiski mitte!
 Peale Nicola sünnipäeva oli Ungaris suur rahvuslik püha, nimelt tähistatakse 20. augustil Ungari loomist ja mälestatakse esimest kuningat Püha Stefanit. Selle puhul läksime Parlamenti, kuhu pääseb vaid giidiga. Ingliskeelsed ringkäigud olid juba ammu välja müüdud, kuid teised pakutud keeled olid vähem populaarsed. Nii me siis ühinesime itaallaste grupiga, kuna see oli niikuinii põhiliselt Nicola soov ajaloolist hoonet ka seest imetleda. Nägime ka Stefani krooni, millel asuv rist on teadmata põhjustel viltune (pildistamine keelatud). Õhtul oli Doonau kaldal suur ilutulestikushow.
 Parlament jõe poolt
 Pildistamine oli keelatud ka reisi kõige mõnusamates kohtades - spades! Nimelt on Budapest tuntud kui spade linn oma paljude kuumaveeallikate pärast. 16. sajandil Türgi võimu all olles tegi spakultuur seal tõsise hüppe ning komme on püsima jäänud. Praegu on avalikuks kasutamiseks toimimas 15 kuumaveeallika veega spad. Meie käisime Gellért'is, mis on üks suurimaid ja rahvarohkemaid, ning väikeses Veli Bej's, mis on rohkem kohalike poolt külastatud oma asukoha tõttu, turistibrošüürides ta esindatud pole. Kui Gellèrt oli suursugune, kuningliku hõnguga, paljude sauna- ja basseinivalikutega, veidi must, lärmakas ja rahvast pungil, siis Veli Bej oli pisike, peidetud ja alles renoveeritud unelm, kuhu alla 14-aastastele (!) on sissepääs keelatud. Niisiis kui Gellért'isse võiks minna kogemuse mõttes, siis Veli Bej oli tõeliselt lõõgastav.
Järgmises postituses ülevaade Budapesti söögikohtadest. Tõsise dieedi ajal sinna asja pole..