September 21, 2017

Laske koju vol 4 - läks turboks kätte

Eile oli esimene kord, kui ma õhtul remondi pärast magama ei jäänud, sest nii palju oli mida mõelda ja elevus/ärevus näris hinge. Lõppes see loomulikult sellega, et nägin unes, kuidas vannituppa olid kõik asjad risti vastupidi esialgsele joonisele pandud ja see mulle suurt meelehärmi tekitas.

Nimelt sain eile õhtul kell 21 projektijuhilt nimekirja asjadest, mis veel puudu on ja mida on vaja reedel. REEDEL?! Noo ma tean küll, et lepingus on tähtajaks pandud homne päev aga mul oli pidevalt omal tunne, et aega on uksekella ja vannitoapeegli ja muu pudipadiga. Tuleb välja, et kui ei taha ehitajate tööd takistada, siis ei ole aega miskit enam. Kogu selle kraami, mille olen juba valmis ostnud, pean samuti kiiremas korras, ehk siis täna, objektile toimetama.

Plaani järgi saavad sellel nädalal vannituba valmis, seinad värvitud ja lagi juba on valmis. Uue nädala alguses pannakse laminaat, uksed ja liistud. Sellest järgmisel nädalal peaks saabuma köögimööbel ja WC kapp ja sellest veel järgmisel nädalal võib-olla isegi esikukapp juba. Ehk siis suure tahtmise korral võiks sisse kolida põhimõtteliselt järgmise nädala lõpus ja toituda krõbinatest, kuid seda me ei tee.

Laupäeval käisime emaga Ikeas. Algul pidin ma Helsingisse minema ühe sõbrannaga kokku saama, kuid kuna läksin kõige varasema laevaga, tähendas see ikkagi vaba hommikupoolikut. Nii sõitsimegi hoopis sadamast kõige pealt Ikeasse. Ooo kui tore pood see on, eriti mulle, kes ma seal eelnevalt vaid ühe korra käinud olen. Kärsitud nagu me oleme, siis nendes näidisruumides me eriti aega ei veetnud, sest mööbel polnud meie eesmärgiks. Vaid ühes kohas panin silma peale kingakapile, mis oma kitsa tegumoega sobiks väga hästi meie esikusse. Seda ma aga veel ära ei ostnud, sest kiiret pole. Ega kiiret pole ka sõela, lihatermomeetri ja köögikäterätikutega, kuid ometi just sellist kraami ma sealt koju tõin.
Täna õhtul on siis plaanis saada viimased puuduvad jupid: peegel vannituppa, kohtvalgustid vannituppa, lamp WCsse, lamp elutuppa ja uksekell. Äkki ka mõned pirnid. Kahtlustan, et elutuba jääb hetkel küll lambita, sest ma lihtsalt ei tea. Me oleme nii palju neid vaatamas käinud ja üldse mitte targemaks saanud. Äkki ma siis oskan paremini, kui see tuba juba muidu valmis on ja mööbel sees? Mööbel = diivan, sest ainult see on meil kolimise hetkeks elutuppa olemas. Aa ja WC pott on ju ka veel puudu! Õnneks on see välja valitud ja jäänud on vaid vormistamise rõõm.

Alanud on see aeg, kui inimesed igasugust enda kasutatud mööblit pakkuma hakkavad. Seni on see läinud palju paremini, kui võiks arvata, sest ühestki hiiglasuurest sektsioonkapist ei ole me pidanud keelduma, kuid rõõmuga saame vastu võtta hoopis väikese täispuidust köögilaua. Sellest saime teada eile, kui ema sõber meie kolimisest kuulis ja seda lahkelt meile pakkus. Aitäh!

Ehk siis mida rohkem valmis korter hakkab saama, seda suurem roll on meil nüüd, kui peab hakkama sisustamisele mõtlema. Pidevalt on vaja midagi otsustada ja otsida ja see on kohati päris keeruline. Proovin võtta üks samm korraga, kuid vahel ikka tõttan asjade käigust ette ja tegelen ebavajalikuga, näiteks uurisin juba kolimisfirmalt hinda ja eile käisin rulookardinaid vaatamas. Suure osa meie tavaarist saaks kolitud ka tavalise autoga mitu otsa tehes, kuid mööbel on see, millega me oma jõududega hakkama ei saa: suur ja raske diivan, riidekapp, arvutilaud, kummut.

Arvan, et me kolime oktoobri lõpus. Appi?!

September 18, 2017

Heeringas ja vahvlid

Tegelikult käisin ma septembri alguses Amsterdamis. Aga kui ma reisil tehtud pilte vaatan, siis need ei inspireeri mind absoluutselt kirjutama. Tavaliselt teen niimoodi, et laen kõik pildid üles ja hakkan teksti kirjutama piltide vahele. Võib-olla nüüd teen nii, et kirjutan teksti valmis ja mõnda pilti näitan äkki hoopis hiljem? Proovime!

Üks asi viis teiseni ja nii juhtuski, et lendasin Amsterdami, et seal kohtuda ühe saksa plikaga, kellega Erasmuse ajal tutvusin. Tema otsis reisikaaslast ja ma arvasin, et see võiks hea mõte olla, sest uut linna ju ikka tore avastada. Panime umbkaudse plaani paika, kinnitasime hotelli ja oligi minek.

Kuna minu lennuk jõudis juba kella 10 aeg kohale ja tema oma alles hiljem, läksin üksinda kesklinna. Ma ei ole eriti palju üksinda pidanud võõras linnas orienteeruma, niisiis tunduvad ikka algul segadusttekitavad just sellised seigad nagu õigete rongipiletite saamine, mitte ära eksimine, soovitatavalt ühes tükis kohale jõudmine jms pisiasjad. Endalegi ootamatult osutus kõik Amsterdami lennujaamas nii selgeks, et napid 30 minutit hiljem olin seal, kus pidi. Kohvrit mul ei olnud, sain lennukilt maha, tõstsin pilgu, juba nägin viita rongide poole, masinast sain pileti, suundusin õigele platvormile ja juba rong tuligi. Ka raudteejaamast hotelli kõndimine ei olnud raske ülesanne, sest see asus vaid 10 minuti kaugusel, vanalinnas. Loomulikult pelgasin ka seda, et meie hotell just punaste laternate piirkonnas olema peab, kuid tegelikult oli tegemist just turvalise, kuid turistidest pungil vanalinna osaga. Eks taskuvaraste eest peab end ikka kaitsema, kuid see on nii igal pool suurlinnas. No ja kõrvatropid läksid ka käiku, sest lällamine kestab hommikutundideni.

Kui ma siis oma kodinad hotelli maha olin pannud, läksin aega parajaks tegema. Tuiasin niisama linna peal ringi ja uurisin paari poodi. Imestasin, et miks nii räpane - tegin järelduse, et nädalavahetuse tagajärjed veel likvideerimata. Hiljem pidin tõdema, et täitsa kesklinnas oligi see normiks, et on palju mustem kui meil. Kui kesklinnast välja saada, siis oli tunduvalt parem. Arvan, et see inimmass on lihtsalt nii suur, mis sealt iga päev läbi voorib + pidutsevad turistid, nii et jõud ei käi lihtsalt üle. Kahju. Esimese päeva õhtul me ei teinudki suurt midagi, käisime ramenit söömas ja olime mõlemad lennureisist päris väsinud.

Teisipäeva hommikul läksime kõige pealt turule. See oli mööda ühte pikka tänavat ja avatud iga päev. Pigem oli seal rõhk asjadel, kui söögil, kuid paar toiduputkat siiski leidus. Näiteks sai seal süüa heeringat, mis hollandlastele omane. Meie sõime ühte teist Hollandi maiuspala, stroopwafelit, ja kuna see osutus nii rammusaks, siis muud lõunaks ei tahtnudki. Koju ostsime neid loomulikult kaasa ka, lisaks saime turult huvitavat teed ja mina ühe tekstiilist koti.

Peale väikest puhkepausi hotellis, läksime edasi giidituurile. See oli päris põhjalik ja võimalik, et mu lemmikosa reisist. Kuigi mul oli väike Amsterdami turistiraamat kaasas, siis selle lugemine ei ole võrdväärne linnas õiges kohas jutu kuulamisega. Nii saimegi teada miks prostitutsioon seal just vanalinnas, kirikute lähedal lokkama lõi (sest meremehed + hea kohe kõrvaluksest sisse minna ja pattu kahetseda) ja miks kanep, mis on tegelikult siiski illegaalne, ei pane seal ühtki politseinikut silmagi pilgutama (sest äri ja kõrged maksud). Õhtust sõime salatirestoranis ja peale seda läksime paadiga kanalituurile. Järgmistele turistidele soovitaksin seda teha võib-olla mingi väikese lahtise laevukesega, mis on kindlasti kallim, kuid lahedam. Meie läksime selle tüüpilise klaasitud alusega ja ma ei tea kas ma olen vale pikkusega inimene aga mul jooksis täpselt silmade kõrguselt aknaraam ja see tegi nähtavuse kehvaks. Küll aga oli tore see tuur teha just pimedal ajal, sest sillad on lambikestega valgustatud. Vajab mainimist, et päeva lõpuks olime teinud lausa 25 000 sammu!

Kolmapäeval läksime Zaanse Schansi. See on Amsterdami keskusest 15 min rongisõidu kaugusel asuv vabaõhumuuseumi laadne koht. Sinna on kokku toodud tuulikuid ja traditsioonilisi maju, kus saab näha erinevaid talutöid. Lisaks silkavad seal lambad ringi, saab osta juustu, puukotasid ja muud. Põhimuuseumisse me ei läinud, kuid käisime ühes tuulikus sees. Seal sai näha, kuidas linaseemnetest õli tehakse. Mingil kummalisel kombel sain aru, et ma ei olegi enne töötavat tuuleveskit seest näinud, et kuidas need veskikivid ikkagi töötavad. Nüüd nägin! Boonuseks oli seal üks väga sõbralik kass.

Õhtul läksime Anne Frank'i muuseumisse. Mina tahtsin sinna väga minna ja olin juba enne reisi uurinud piletite ostmise kohta. Tuli välja, et oli ikkagi naiivne loota neid eelmüügist vaid 2 nädalat enne reisi saada - pigem 2-3 kuud tuleb seda külastust planeerida! Korraks olin kurb ja arvasin, et jääbki ära. Ilma piletita järjekorras seistes võib ooteaeg olla lausa 3 tundi. Eelmisel päeval rääkis giid aga seda, et kui minna õhtul hilja, siis võib vedada ja järjekord olla lühike, sest enamasti inimesed ei tea kui kaua muuseum lahti on. Kes aga taipab vaadata, näeb, et sisse pääseb vist lausa poole kümneni. Nii läkski, et peale õhtusööki saabudes pidime ootama ainult pool tundi. Kuna muuseumi ruumid olid väikesed, siis oli sees ikkagi väga kitsas ja omas tempos liikumine võimatu. Nüüd tahan igatahes Anne Frank'i päevikut lugeda, sest kuulnud olin ma sellest ikka, kuid nüüd on nagu mingisugune isiklik side ja huvi suurem.

Neljapäeval käisime ühes teises linnas, Leidenis. See pilt on muide samuti sealt pärit, ainus pilt mis mulle nüüd esmavaatlusel kuidagi silma jäi. Kui Amsterdam oli Pealinn, siis Leiden oli Tudengilinn, Nukumajalinn ja üldse ilus ja armas. Väga kaua me seal aga aega ei veetnud, sõitsime tagasi Amsterdami. Õhtul jalutasime Oosterparki ja sõime kaasavõetud kraami. Möödusime loomaaiast, mis tundus huvilistele asjalik koht.

Reedel sadas terve päeva. See sadu oli nii kõva, et KÕIK ujus. Meie hotelli restoran/söökla (kuidas nimetada tagasihoidliku hotelli söögiala?) asus keldrikorrusel ja selle põrand oli ühtlaselt veega kaetud. Hea, et me selleks päevaks polnud planeerinud mõnda erilist väljasõitu, sest see oleks masendav olnud. Selle asemel läksime hoopis Banksy ja Dali näitusele. Läks nii, et kõige enam pakkus mulle seal huvi Dali eluloo kohta käiv lühifilm, mille teostus oli kummaline, kuid sisu tõmbav.

Ootasime hotellis saju lõppu. Pärastlõunal tundus, et see võiks olla enamvähem laabunud. Läksime välja, et minna juustupoodi ja kassipaati vaatama. Kassipaadini ei jõudnud, sest taas tuli valget vett taevast ja minu (nahast!) tennised olid nii vettinud, et varvaste vahel lirtsus. Ostsin hoopis uued sokid. Kassipaat pidavat olema varjupaik paadil, mis on kaks tundi iga päev külastajatele avatud. Juustupoodi siiski läksime, sest see oli lähedal. Võtsin suitsujuustu ja kitse-meejuustu. Pakuti ka kookosjuustu, kuid see maitses juba liiga kummaliselt.

Õhtul tegime järgmise katse - äkki nüüd on sadu pigem nagu seenevihm? Vale vastus, ikka saime sahmaka kaela. Tahtsime näha ühte poppi šopingu- ja restoranide piirkonda De 9 Straatjes. Nägime kah, läbi vihma.. Süüa tahtsime ühes täidetud kartulite kohas, kuid kui lõpuks kohale jõudsime, polnud seal ühtegi vaba lauda. Meeleheites astusime sisse hoopis vastasmaja restorani - Itaalia oma. Sain olla snob ja tõdeda, et menüüs välja reklaamitud focaccia oli kõike muud kui focaccia, kuid kõhtu täitis see siiski. Sibulasuppi sõin ka.

Ajaloo huvides said need read kirja pandud, sest ma tõesti ei mäleta üksikasju siis, kui pole pildistanud/kirjutanud. Nüüd on lootust, et siiski mäletan. Mis ma nende üksikute piltidega teen, ma veel ei tea. Ju ma nad ühel hetkel ikka blogisse panen, võib-olla siia samasse, võib-olla teen uue postituse. Mul on tunne, et see reis toimus valel ajal, mul on mõtted ikka pigem korteri ja remondi juures. Võib-olla sellepärast ei saanud ma sellelt reisilt seda energiat, mida tavaliselt, pigem ootasin koju minekut. Aga kokku sai see käik lepitud juba enne korteri ostu ja ära ei tahtnud ma kah jätta. Nii et - igast asjast õpitakse midagi?

August 31, 2017

August 2017

Lugemine - jah
Itaalia keel - enamvähem
30% kõrvale - ei
Ostan vähe - jah

Augustikuu märksõnadeks võiksid olla ehituspoed ja.. ehituspoed. Kogu trall hakkas pihta vannitoa kraanikausiga, sest sellega ei läinud nii libedalt, kui lootsin. Arvasin, et see käib nii: lähen poodi, mõõdan kõik üle, valin sobivate mõõtudega valamute seast välja ilusaima. VALE. Tegelikkuses nägi asi välja nii, et lähen poodi, mõõdan, mitte ükski ei sobi, lähen teise poodi, üks sobib, aga on hirmkole, lähen kolmandasse poodi, leian maailmailusaima valamu, mis on 3 cm liiga suur jne jne kuni lõpmatuseni. Lõpuks leidsime K-Rautast siis selle ühe, mis oli mõõtude poolest ideaalne ja välimuselt okei. Algul tahtsin küll kandilisemat kraanikaussi aga lõpuks tuli ümarama joonega, sest mõõdud. Selleks hetkeks oli valik, et kas see või mitte midagi, nii et valisin selle.

Lugemisele mõjus kodu-töö-ehituspood rutiin hästi. Lugesin läbi Süvahavva esimese raamatu, mille algus oli väga haarav ja lõpp vajus nii ära, et lausa igav oli. Veel sai läbi Jim Ashilevi "Kehade mets". Kuna mulle "June/Julien" väga meeldis ja see võitis mingisuguse romaanipreemia, siis otsustasin, et hea mõte on teisigi raamatuid lugeda, mis selle preemia on pälvinud. Kehade mets sai midagi, mitte päris esikoha vist aga kuidagi see seal nimekirjas figureeris. Igatahes.. Usun, et nostalgia mõttes on kohati lõbus lugemine, seda siis nende jaoks, kes 90nendatel üles kasvasid. Muidu aga kuidagi elumuutev ja ülemäära huvitav ikkagi ei olnud aga siiski ülikriitiline ma ei oleks.

Filme sai ka vaadatud, eraldi nendest kirjutada on kuidagi raske, aga siin nad lühikommentaaridega reas on:
Hidden Figures - tore ja sõbralik vaatamine silmaringi laiendamiseks
Nocturnal Animals - põnev ja pingeline, mille peale mõtlesin veel hiljemgi
The Light Between Oceans - romantiline iga tüdruku (vist) unelm, mis saab ülitraagilise lõpu, kuid sellest hoolimata arvasin, et mind eriti ei kõigutanud, ometi pärast valasin kaks pisarat
The Beguiled - visuaalselt ilus, sisult igav, ei mingit emotsiooni v.a. see, et ilusad riided olid
Hell or High Water - hea meestekas

Itaalia keeles õppisin kasutama kliitik asesõnu. Siiani ei ole korralikult selge, isegi eesti keeles ei oska ma seletada mis see täpselt on. Eesti keeles on asesõnad normaalsed, Itaalia keeles liituvad need vahel tegusõnaga (aiutami - aita mind, aga ti vedo - näen sind, ei ole vedoti). Keeruline aga kasulik teema.

Leian, et elan hetkel üpris säästlikult paljuski korteri pärast, et ei juhtuks seda, et kõik on valmis aga laelambiks raha ei jätku. Ühe suvekleidi ostsin kodu kõrvalt kaltsukast, mis alles avati, ja tellisin Dermoshopist otsa saanud kraami. Üsna pea on mul viimane puhkus sellel aastal ja pigem teen oma kulutamised seal.

Muid põnevaid tegemisi sellel kuul: käisime pulmas, korjasime Aegviidus mustikaid, sain sõbrannadega kokku, sõime kodus sushit, käisime metsas orienteerumas (kindlasti tahan veel minna), tegime pika rattasõidu (17 km!), mängisime väga palju Super Mariot. Lisaks märkimisväärselt põnev asi: kõndisin suure vihmaga koju ja ühed mu nahast Vagabondi jalanõud lasid niimoodi vett läbi, et ei olnud kuiva kohta jalal. Lõpuks lirtsus varvaste vahel nii, nagu plätud oleks jalas olnud. Kuidas see võimalik oli, ei tea, vanad vist juba. Lõpuks kuivatasin neid 2 päeva aga pikka pidu nendel sussidel enam ei ole. Kurp.

Suve lõpp ja sügise algus on minu jaoks alati kuidagi põnev olnud, sest üldiselt on see tähistanud mingeid muutuseid, isegi peale kooli lõppu. Sellel korral on selleks kodu vaikne valmimine. Lisaks ei heiduta mind algav sügis ja pimedus veel, sest mulle meeldib, kuni on veel ilus ja natukene jahe õhk, kuiv sügis on super. Niisiis ei jää ma mitte augustit taga igatsema, vaid võtan ootusärevusega septembri vastu. Ja trenn algab ju taas, peale kolme kuud kestnud pausi!

August 25, 2017

Laske koju vol 3 - seinad ja põrandad

Teisipäeval tellisime põranda ära. Et paneme laminaadi, selle otsustasime juba üpris ammu. Leidsime, et hinnavahe pärisparketiga on üpris suur, kuid elukvaliteedile ta korteris nii palju ei lisa. Praegu on mul kodus osades tubades laminaat ja teistes sama välimusega parkett. Vahe on selles, et parketti on täkked sisse tulnud, laminaati mitte. Räägitakse ka seda, et parkett on jala all soojem, kuid seda vahet pole ise märganud. Nii jäigi, et võtsime laminaadi ja soovitati Harot.

Valisime selle järgi, et oleks ühelipiline, hele ja tekstuurilt sile. Mulle väga kirjud põrandad ei meeldi, tumedat ei tahtnud madalate lagedega korterisse (+ siis paistab tolm kergelt välja) ja sile tekstuur peaks koristamise kergemaks tegema. Algul mõtlesime, et äkki peaks kööki panema midagi muud, kuid selle mõtte matsime maha ja nüüd tuleb läbi korteri sama põrand. Vaipu tuleb loomulikult ka, esiteks võtame ju mu praegusest magamistoast KÕIK kaasa, ehk siis üks suur valge vaip on olemas. Kas see läheb uues kodus elu- või magamistuppa, seda veel ei tea. Kööki tahan kindlasti kitsast pikka vaipa.

Seinad värvime valgeks ja mõnda ruumi tahaks veidi värvi juurde. Köögis kavatseme ühe seina šablooni abil ära värvida, et tuleks muster. Hetkel on tunne, et see võiks olla näiteks kollasega aga mingine kuri kahtlus ütleb mulle, et täielikult saan ma selle ära otsustada alles siis, kui köögimööbel ja põrand paigas. Muster ise võiks olla selline:

Kord leidsin Pinterestist pildi, kus ühe magamistoa sein oli üleni maalitud. Ma isegi ei julge siin välja reklaamida, et ma tahan samasugust teha, sest see tundub mulle hetkel üpris keeruline, samas soov on olemas. Lohutan end sellega, et kui ma seina täiesti pekki keeran, siis Kadaka tee Värvikeskuses oli väga lahe tapeedivalik :D


Kohe nii lahe valik, et meil tuli tahtmine kuhugi tapeeti panna. Esik sobiks selleks, kuid see tundub väga väikse prioriteediga nurk, mille sisustamisele praegu suurt rõhku panna ei taha - midagi ei jää katki, kui seal seinad valged on ja kui juba sees oleme ja vaatame, et siia tahaks värvi, no siis paneme! Elutoas jäävad seinad arvatavasti valgeks, sama arvutitoas. Selle valgega on muidugi nii, et see, mille poes välja valisime tundub kodus mingis valguses hoopis jumala kollane. Samas kriitvalget ei saa nagu ka võtta. Otsustasime, et lähme tagasi ja võtame siis natukene valgema valge. All pildil on veel see esimene valik - päevavalguse käes valge, natukene hämaramas toas kollane.

August 22, 2017

Kodurestoran kahele

Laupäeval oli Nicola 30. juubel - tähtis päev! Tavaliselt tähistame kuskil restoranis ja teeme kinke ka, sellel aastal pakkusin välja kaks ühes mõtte. Sünnipäevalapsele serveeritakse kolmekäiguline õhtusöök kodus, mille kaaslane suure hoolega valmistanud on. Mõte selles suunas hakkas mul jooksma mitmel põhjusel: 1) aina keerulisem on kasulikke kingiideid genereerida, kui kõik vajalik on olemas 2) üldse ei taha kulutada mõttetule nännile ja tegelikult ka väljas söömisele, kui samas on palju olulisemaid väljaminekuid (remont). Nüüd tuli meelde küll, mida Nicola tahaks ja mida tal võib-olla natuke vaja ka läheks - akutrell. Mingi üllatus sellest ei tuleks, sest selle peab ta küll ise välja valima. Tähtpäev on meil tulemas, võib-olla veedame selle romantiliselt käsi-käes ehituspoes jalutades ja akutrelli valides..? Ka sünnipäeval ei pääsenud me K-Rautast, aga vannitoa valamuga hakkas juba kriitiliseks minema ja lõpuks me selle õigetes mõõtmetes ka leidsime.

Igatahes, õhtusöök! Menüü kujunes järgmiseks:
  • Suvine salat praejuustu ja seemnekrõbedikuga
  • Lõhe quinoa ja suhkruhernestega
  • Panna cotta vaarikakastmega
Reegel oli meil selline, et pakutavad söögid peaksid olema sellised, mida varem kodus teinud ei ole ja soovitatavalt uhkemat laadi (tõlgendamise küsimus). Mulle natukene tundus kahtlane see, et põhimõtteliselt pakun nii eel- kui pearoaks salatit, kuid tegemist on siiski suvise ajaga ja lõpuks tundus mulle, et sobib ka nii. Ja täiesti kogemata kujunes kogu sööming gluteenivabaks - võit, ütles Eliise, ja sõi hommikusöögiks küpsiseid.

Ettevalmistused algasid neljapäeval, kui Nicolal oli õhtuvahetus ja ma sain omaette köögis toimetada. Tegin valmis seemnekrõbedikud. Kuidagi kukkus lõpuks välja nii, et kolm kasutatud retseptidest leidsin Mari-Liis Iloveri toidublogist, sellel hetkel tundus see koht mulle kõige inspireerivam. Näkileiva retsept on SIIN. Retsepti ei muutnud ma üldse, isegi chia seemned olid mul kodus olemas. Neljapäeval tegin valmis ka kookostrühvlite massi (retsept SIIN), mida kavatsesin sünnipäevahommikul pakkuda. Et lisaks pannkoogile midagi uut lauale saaks.
Reedel veeretasin trühvlid valmis ja panna cotta panin ka hakkama. Algul mõtlesin panna cottale midagi juurde lisada, valget šokolaadi või midagi sarnast, siis mõtlesin, et ei hakka originaaliga mängima esimesel korral. Selle retsepti sain SIIT. Ainus asi, mille laupäeva päeval valmis tegin, oli vaarikakaste. Selle jaoks lasin blenderis karbi vaarikaid sidrunimahla ja väikese tilga suhkruveega (et suhkur enne korralikult ära sulaks) sodiks, sõela abil sain seemned välja. Lõpuks sai sellest terve õhtusöögi peale üks asi, mille õnnestumise üle mul kõige parem meel oli. Vaarikas on lihtsalt nii hea ja tekstuur samuti.
Kuna olime lõunat päris hilja söönud, ei olnud meil kõht veel tühi ja alustasin ettevalmistusi alles kell 19. Võtsin ette eelroa. Mõtte selle jaoks sain otsapidi Mustast Puudlist, kui sain Kalamatsi praejuustu sain. Kui siis nende kodulehelt juustu müügikohti otsisin, leidsin salati retsepti (SIIN). Mingit kunsti seal ei olnud, hakkisin asjad valmis, piserdasin kastmega üle. Juustu praadimine õnnestus mul oodatust paremini ja kuigi mu serveerimisoskus on kehvapoolne, siis lõpuks nägi kupatus väga isuäratav välja. Nicolale avaldasid kõige enam muljet seemneleivakesed.
Kuna ports tuli suurem, kui esialgu plaanisin, siis ajasime veidi niisama juttu ja järgmise käigu juurde ei kiirustanud. Ühel hetkel otsustasin, et kuna seda pean nullist tegema, siis äkki võiks vaikselt alustada. Retsepti kasutasin quinoa jaoks ja sain selle jälle Mari-Liisi blogist (SIIN). Õhtu kõige pingelisem osa (mingil põhjusel kahtlesin pearoas kõige enam) läks aga nii sujuvalt, et lausa lust oli süüa teha. Suutsin kuidagi tööde järjekorra niimoodi organiseerida, et kaost ei tekkinud. Panin quinoa keema, samal ajal valmistasin lõhe fooliumis ette. Panin sellele vaid soola, pipart, tilli, võid ja veidi sidrunimahla ning küpsetasin suure tüki 180 kraadi juures, umbes 25-30 minutit. Lõhe küpsemise ajal jõudis quinoa maha jahtuda, suhkruherned ei vajanud palju aega. Lõpuks saigi eine valmis veidi üle poole tunniga. Ja kui maitsev see sai.. Kindlasti mängis oma rolli siin just Nõmme turult ostetud lõhe, see oli väga kvaliteetne ja värske. Rõõmus olin ka selle üle, et Rimist suhkruherneid leidsin. Pole õrna aimu ka millega ma need asendama oleks pidanud.
Magustoit oli mul valmis, pidin vaid kastme peale panema ja marjadega kaunistama. Maitsev magustoit, kuid želatiin oli mul natukene imelik ja järgmisel korral peaksin seda tiba rohkem panema, sest praegu sai tulemus minu jaoks liiga vedel. Samas oleks palju hullem olnud, kui tarretis nii tugev on, et lusikas tagasi põrkab, nii et lõpp hea kõik hea.

Kogu õhtus pakkus meile mõlemale tunduvalt rohkem emotsioone kui lihtsalt väljas söömine ja kinkide vahetamine ja lõpuks ohkas Nicola, et nüüd peab aasta aega ootama kuni ma talle jälle nii hästi süüa teen. Ma proovin sellest mitte välja lugeda seda, et ma muidu mingeid käkke talle teen, vaid ikka seda, et võib-olla on siit sündimas uus komme sünnipäevi tähistada?