January 25, 2015

If I could turn back the hands of the clock I'd make my shaky hands steady as a rock


Et mul pilte pole, siis jagan hoopis ühte playlisti, mille eile kokku panin.

Varsti on jaanuar läbi - aeg lubadused üle vaadata! Minu omad:
  • Ujumine - jah, käin endiselt. Lisaks olen jaanuaris käinud 2 korda Booiaka tantsutrennis
  • Itaalia keel - jah, õpin endiselt. Tunnen, et grammatiliselt edenen kiiremini kui sõnavara poolest. Peaksin rohkem sellele keskenduma, et igapäeva vestlus paremini välja tuleks
  • Blogi - jah, tundub, et edeneb rohkem. Jaanuaris olen kirja pannud 10 postitust, mida on rohkem kui ühelgi 2014. aasta kuul (keskmine vaid 5,5 postitust kuus..)
  • Lugemine - vot see ei edene nii hästi.. aga soov on olemas, asi seegi, vähemalt nii ma lohutan ennast
Eile õhtul ei saanud voodis und ja mõtlesin mingeid asju, seekord aknest. Ikka päris kaua sai sellega maadeldud ja ühel hetkel väsisin, jätsin kõik ravimid ja stressamise ja ei mõelnud enam üldse, on mis on. Ma ei näinud edasiminekuid ühegi abinõu juures - piimatoodetest loobumine ei aidanud, sõin edasi, antiobiootikumid, kreemid jms ei aidanud, lõpetasin ka need, arstid laiutasid käsi, lõpetasin nende juures käimise. Ja nii ma tüdinesin umbes aastaga ja ei teinud enam suurt midagi, jätkasin vaid neutraalsete apteegist pärit tundlikule nahale mõeldud puhastusvahendi ja niisutava kreemiga. Vett joon kõvasti, nägu pole kunagi meigi alla matnud, põhjused ei ole seal. Ainus, mis minuarust aitas, aeglaselt aga kindlalt, oli keemiline koorimine, see tegi vanu laike/arme paremaks. Kuidagi iseenesest hakkas asi ühel hetkel paremaks minema, ei olnud nägu enam nii põletikuline. Väga aeglaselt, aga siiski märgatavalt. Vahepeal on tagasilööke, kuid nii hullu, kui alguses oli, pole enam olnud. Praegu kasutan Nurme Seebi sügavpuhastavat tõrvaseepi ja Dermosili näokreemi.

Aga nüüd eile vaatasin, et no saaks ikkagi parem olla. Seda ma voodis hakkasingi mõtlema, et miks ta nüüd siis ikkagi vahepeal rohkem välja lööb. Mõtlesin endaarust välja - ju ta ikka toitumises on kinni. Kui mitte piimatooted, siis midagi muud. Nüüd talvel on eriti isutanud kommi ja küpsise jms magusa järele. Mõni sõber mulle ikka ütleb, et ei saa olla - pole kunagi tõestatud, et akne magusast tuleks. Sellele ma otseselt vastu ei vaidlega, magus on ju ka mesi, datlid, puuviljad.. Aga see "magus", mida ma viimasel ajal jube isukalt söönud olen, ei saa kuidagi kasulik olla. Ja valge jahu. Gluteenitalumatust, mis viimasel ajal justkui moehaigus, ma endal ei kahtlusta, kuid arvan, et kui see menüüst ära jätta, siis halba ta teha ei saa, vaid head. Järeldus: ei söö komme ja küpsiseid. Tean, et Tallinna kodus on mõned jõuludeks saadud kommikarbid veel ootamas, need kingin edasi. Valgest jahust täielikult ei suuda veel loobuda, kuid proovin kogust vähendada. Ühesõnaga: teadlikumad valikud. Kui kaua see õnnestub, ei tea.

Keemiline koorimine. Olen aru saanud, et sama nime kannab see tiba krõbedam protseduur, kus peab pärast nädal aega kodus istuma, sest nägu hakkab nahka maha ajama. Ma käisin igatahes kergemas variandis, pindmine koorimine, kus pärast oli ainult nägu punane ja järgmiseks päevaks normaalne. Pidin kahjuks seal käimise peale Soome kolimist lõpetama, sest saan Tallinnas käia vaid nädalavahetuseti, minu kosmeetik, kellega väga rahul olin, siis ei tööta. Eile mõtlesin sedagi, et äkki peaks siis lihtsalt otsima ja proovima, äkki on kuskil mõni hea tegija, kes on vahel laupäeviti tööl (soovitusi?). Või hoopis midagi muud proovima, on keegi proovinud ultraheli puhastust või Elsa Hieronymus'e nimelist hooldust?

Et siis sellised mõtted. Kuskilt tuli tahtmine natukene asjaga tegeleda jälle, sest vahepeal oli tõesti juba täitsa hea olla, uusi punne väga palju peale ei tulnud ning vanad laigud lähevad ajaga heledamaks. Ja "otsast alustamisega" ei pea ootama esmaspäeva või uut aastat, näed, täna on pühapäev ja peitsin kommid ära. :)

January 24, 2015

Disconnect (2012)

Vaheldumisi kulgevad 3 tegevusliini: üksik teismeline, kes arvab, et on internetist leidnud temast huvitatud tüdruku (tegelikult lollitavad kaks poisikest varikonto alt) kuid järsku lekib kõigi koolikaaslasteni piinlik alastifoto, lapse surmast depressioonis naine ja temast kaugenenud abikaasa, kes langevad identiteedivarguse ohvriteks ning reporter, kes näeb võimalust tippu tõusta, tuues vaatajateni loo noorest kutist, kes elatub kingitustest ja rahast, mida talle saadetakse enda veebikaamera ees näitamise eest.

Ei mäleta üldse kust ma selle filmi leidsin või mis selleks esimeseks vaatama meelitavaks jõuks oli. Teadsin, et tegemist tehnoloogia/internetiteemaga, mis viimasel ajal popp kõneaine - kui palju see meie elusid mõjutab, kas me seda kõike vajame, kuidas tehnoloogia meid muudab jms Olin aga positiivselt üllatunud, sest ei olnud tegemist tavalise "internet on paha-paha, mine parem välja mängima" jutuga, vaid hoopis teistmoodi. Vähemalt minu jaoks ei olnud see nii must-valge süüdlase otsimise ja kerge lahendusega lugu. Pigem kolmel erineval moel inimlikkusest ja lähedusest võõrdumine, kuigi me tegelikult kõik selle järele väga puudust tunneme. Millised tagajärjed on empaatia puudumisel, kuidas internetis toimuv võib panna unustama, et selle kõige taga on elav ja haavatav hing. Lõpupoole on üks väga võimas ja kurb stseen, mis tõmbas kogu filmi ühtseks kokku. Meeldiv üllatus, ei osanud enne vaatamist midagi arvata, kuid oli huvitav! Jason Bateman, muide, kes tavaliselt rohkem komöödiates figureerib, on öelnud, et see on tema lemmikfilm, kus ta mänginud on.

Sõundtracki üks osa oli oskuslikult kasutatud Max Richter'i  "On the Nature of Daylight". Mind valdas äratundmisrõõm, u 10 aastat tagasi pidasin seda kõige ilusamaks muusikapalaks.

Ja kui eelmine meeldis, siis üks boonuslugu samalt heliloojalt



P.S. See on mu sajas filmipostitus! jee :)

January 19, 2015

Umami Resto

 Kuigi Umami ei ole enam midagi teab mis uus koht, kuid minu jalakesed viisid mind sinna esimest korda alles eile. Kui Tallinnas vaid paar korda kuus käia, siis olen eelistanud vanu tuttavaid ja juba end tõestanud lemmikkohti külastada, kuid seekord tundus hea mõte. Ja oligi väga hea mõte! Eelroaks sõime makrelli. Kui palju erinevaid maitseid ja kui ilus roog! Tõeline lust oli süüa. Sama kehtis supi kohta. Oli näha ja tunda, et on vaeva nähtud.
Mulle meeldisid joonistused seintel, linnukujud ning sisekujundus üldiselt. Mõnes kohas on kuidagi üleliia pingutatud igasugu esemete jms detailidega, kuidagi pingutatult "lahe" jääb kogu tulemus. See "kahte-samasugust-tooli-ega-küünlaalust-meie-juurest-ei-leia-hehe" trend on hakanud end minu jaoks ammendama ning minu rõõmuks oli läbiv stiil Umamis olemas. Lahedus on seal tagasihoidlik ja mitte nii silmatorkav, muusika õige tugevuse peal. Väljas on neil suur ja tore aed, kus on suvel kindlasti mõnus istuda. Asukoht on hea autoga tulijatele, turistid vist naljalt kesklinnast nii kaugele ei satu. Minul pole sinna aga pikk maa minna ja kindlasti lähen veel!

January 14, 2015

Stories We Tell (2012)

Teistmoodi dokumentaalfilm ühe pere mälestustest. Sarah Polley küsitleb oma õdesid-vendi, isa ning ema kolleege, et jõuda mingisuguse pildini, milline ta varalahkunud ema, näitlejatar Diane Polley, oli olnud. Üheks filmi eesmärgiks oli jutustada lugu sellest, kuidas Polley sai täiskasvanuna teada, et tema pärisisa oli hoopis keegi teine. Kui aga mitu mitu inimest jutustab asjadest, mis on toimunud juba mõnda aega tagasi ning mälupilte on mõjutanud teiste jutud ja enda tunded, siis tulemuseks ei saagi olla üheselt mõistetav tõde. Lugude ilmestamiseks on filmitud koduvideotena näivad kaadrid, mis mulle väga meeldisid ja muutsid kogu vaatamise hoopis teistsuguseks, nagu oleks ise selle perekonna sõber.

Mulle on see teema kuidagi südamelähedane, kuidas aeg ja tunded panevad olukordi erinevalt nägema ning kuidas ühte ja sama situatsiooni võib mitut sadat moodi erinevalt tõlgendada, olenevalt tõlgendajast. Seetõttu tahtsin seda filmi väga näha. Mu ootustes oli natukene teistsugune film ja vahepeal tundus see vaatamine kuidagi pikana, kuid igal juhul oli tegemist erilise ja väga isikliku dokumentaalteosega. Midagi ainuüksi Diane Polley juures ja kuidas temast räägiti mõjus mulle inspireerivana. Ta armastas väga oma lapsi ning suhtus kirglikult igasse oma ettevõtmisesse. Kui tavaliselt oleme harjunud dokumentaalfilmidega, mis on erapooletute tegijate püüd reaalsust talletada, siis siin žanri piir hägustub ja tulemuseks on midagi isikliku päeviku-detektiivi töö-ning näideldu vahepealset. Aus jutustus kõigi loos osalejate silmade läbi.

January 12, 2015

The one that got away

See kleit H&M'is. Suvel proovisin selga, täheldasin, et on päris ilus, kuid jätsin ostmata. Ei ole tegemist hädavajaliku esemega, pigem selline minu silmis uhkem kleit kontsakinga juurde ning kuna ma absoluutselt ei salli kooslust tumedad-sukad-hele-kleit (on erandeid, aga tavaliselt ei taha ja selle kleidi puhul üldse ei tahaks), siis kandmisele kuuluks ta vaid suvel. Mis teeks kokku u 1-2-3 korda aastas kandmist. Ostamata ta jäigi.

.. aga kripeldama jäi ikkagi. Kui ma siis uuesti seda kleiti Eestis nägin, siis polnud minu numbrit. Helistati läbi kõik poed: ei olnud kuskil. Selge. Kurb. Elu läheb edasi.

.. kuni ma nägin seda eile allahinnatuna Soomes Kannelmäe Prisma H&M'is. KÕIK mu ponnistused tulid meelde, nüüd on mu võimalus! Alles oli ÜKS kleit. Suurus M. Üldjuhul ma olen suurus M. Aga selles kleidis? Eip, suurus S. M oli seljas kui kartulikott. Nagu kiuste! Kodus vaatasin läbi kõigi maade H&M'i online poed. Ja ei ole minu suurust.. Kurb. Saaks ju osta ja lasta ümber teha, kuid see ei ole päris see. Aga tõsi ta on, et kui mul ikka väga väga vaja oleks, küll siis ikka ostaks ja laseks ümber teha. Järeldus: saab ka ilma hakkama :)

Niisiis: kui sa seda loed ja sul on kapis (või lausa hetkel seljas!!) see sama kleit - tunne rõõmu, see on väga ilus!