April 19, 2014

It is both a blessing and a curse to feel everything so very deeply

 Et vahet postitustel liiga pikka ei tuleks, peaks ikka paar rida kirja panema. Seekord ilmestavad juttu fotod kaks nädalat tagasi toimunud üllatussünnipäevalt Fahle restoranis. Sünnipäevalaps teadis, et tuleb õhtusöök pere seltsis, kuid tegelikult olid kohal nii pere, sõbrad kui ka kõige kallimad kolleegid. Ning Taukar, kes leidis aega oma isa sünnipäevalt tulla ning meid lauluga lõbustada.
 Lõpetamiseni on jäänud 9 nädalat, täpsemalt 61 päeva. Just täna sain tagasi esimese mustandi paranduse oma lõputööle. Saatsin selle juhendajale eelmisel pühapäeval ning võite vaid ette kujutada kui väga ma terve selle nädala jooksul tagasisidet kartsin.. Mulle võib kinnitada ükskõik kes, et ei ole vaja karta ja stressata enne probleemi tekkimist, kuid need on tõesti sõnad kui hane selga vesi minu puhul. Ikka ette olen ma varmas muretsema. Eriti praegu, kui ma ei ole täiesti kindel enda töös ja selle headuses, samuti vist asjata. Igatahes tagasi ma oma kirjutise sain, rohkete parandustega. Need 20 minutit kui ma töö kiirelt silmadega üle lasin ning märkusi uurisin, oli 2014. aasta kõige pingelisem moment - süda peksis sees ning selg kiskus märjaks.

Kõige enam pelgasin viimase peatüki märkusi, sest just seal on minu töö uurimuslik osa ja analüüs. Oma vaimusilmas kujutasin ette märkusi stiilis "Misasi see veel on?! Kõik tee uuesti!". Nojah, taolised sõnad võiksid mustandile ilmuda reaalselt vaid siis, kui juhendaja esimest korda üldse näeks, mille kallal viimased kuud pusitud on. Minu puhul see nii polnud, kuid kas see mind siis hoidis muretsemast? Igatahes oli vigu hulgim, kuid tegemist rohkem sõnastusvigadega ning märkustega, mida lisada, mis on lugejale arusaamatu, mida võiks täiendada. Ning mulle üllatuseks oli kõige vähem märkusi viimase peatüki kohta. Igatahes võib nüüd veidi kergendust tunda - esimene kontrollpunkt on läbitud ja neljapäeval on eelkaitsmine. Seal otsustab komisjon, kas mul on piisavas mahus tööd valmis, et see edukalt õigel kaitsmisel esitada. Selleks ajaks viin parandused töös sisse ning nendega, millest täpselt aru ei saa, pöördun juhendaja poole juba peale eelkaitsmist, et anda tööle viimane lihv.
 Autokoolis liigub asi samuti lõpu poole. Olen läbinud kõik kohustuslikud sõidukorrad ning nüüd võtan lisa juurde, et harjutada ning praktikat saada. Viimased kaks korda oleme platsil harjutusi teinud, mõningaid probleeme valmistab mul tunnel. Samuti tegin ära libedasõidu, mis osutus pettumuseks nii tunni enda kui õpetaja poolest, kuid seda enam hindan ma nüüd enda õiget sõiduõpetajat, kes on olnud osav õpetussõnu jagama seal, kus tarvis, ning olema tasa seal, kus kommentaarid mitte midagi ei muuda.
 Et eemale hoida muremõtteid lõputöö pärast ning võidelda eksistentsiaalse kriisiga (millest võiks võibolla lausa pikemalt kirjutada), olen hakanud plaanima ühte mõnusat reisi juuli alguses, marsruudiks umbes täpselt Tallinn-Kauksi-Põlva-Võru-Rõuge-Valga-Pärnu-Haapsalu-Tallinn. Kui üldjuhul sõnapaar "transport ja logistika" ei tekita minus just ääretult sügavaid emotsioone (alateema tuleviku kriisipostituse jaoks), lähen ma justkui põlema, kui peab midagi sellist organiseerima, otsima ööbimiskohti, planeerima, mõtlema.. Jah, organiseerida ja plaanida mulle meeldib ning see on üheks mu tugevuseks, mida kasutan nüüd usinalt puhkuse kujundamisel. Ühtlasi on teretulnud kõik soovitused, mida huvitavat ning teistsugust nende linnade lähiümbruses näha on. Äkki selliseid kohti ja nurgataguseid, kuhu iga turist ei satu?

Nüüd aga hakkan end vaikselt sättima laupäevaseks sõidutunniks ning õhtul toimuvaks Koolitantsu finaaliks. Lähme sõbrannaga uurima, mis on toimunud kümne aasta jooksul tantsumaastikul ning mis muusika ja koreograafia on nüüd popp. Ehk siis aja jooksul, mil mina kahjuks põhiliselt pealtvaatajarollis olen olnud. Tundub, et saabumas on heietusi täis õhtupoolik..

April 11, 2014

Andalo ja Molvena

Minu blogipostituste vahele jäävad üha pikemad ja pikemad vahed, kahjuks.. Ja siis, kui isegi oleks, millest rääkida, nagu näiteks praegu, siis kuidagi ei oska ja ei ole seda tuhinat peal. Käib see vist tujudega koos. Näitan siis vähemalt pilte ning pikka juttu ei tee.

Andalo on pisike suusakuurort Põhja-Itaalias, mis oli lõppeva hooaja tõttu praktiliselt inimtühi. Meie aga suusatama ei läinud, vaid veetsime lihtsalt looduses aega ning puhkasime kodus. Aknast on seal otse vaade mägedele ning minule oli see üldse esimene kord nii kõrgel olla. Lisaks on postituses pildid kõrvalkülakesest Molvenast, mis asub imeilusat värvi järve kaldal, mille ääres üks päev lõunatasime (kiirnuudlid väikese gaasiballooni abiga). Võtsime ette sellise päevamatka sinna, läbi metsa läksime, kus algul oli ilus tee, kuid siis täitsa lumine. Õnneks olid riided ilmale vastavad, seal oli siiski külm, 3-4 kraadi ringis. Igatahes oli tegemist toreda puhkusega ning sinna läheks hea meelega veelgi.
Lõpetuseks pilt nodist, mis reisilt kaasa toodud sai: polenta, Yankee Candle küünlad, Majani šokolaad, Kiko küünelakid, 10 euroga saadud autoportreede fotoraamat. Ja EOS huulepalsam, mille Nicola sugulased mulle New Yorki reisilt tõid.

April 2, 2014

La dotta, la grassa e la turrita

 Kaks nädalat läks mõnusas tempos, mitte just üleliia kiiresti, kuid mitte ka aeglaselt. Jõudsime tegeleda nii filmide vaatamisega (Breathe In, Stoker, The Boat That Rocked ja The Rocky Horror Picture Show), küpsetamise, söögitegemise, pargis vedelemisega ning austada sõpru oma kohalolekuga nii lõpetamistel, pidustustel kui niisama kohtumistel.

Mul on tunne, et selles postituses tuleb kõvasti toidupilte ning vastavaid jutte, niisiis - teid on hoiatatud. Teen algust kohe esimese kahe pildiga, nimelt on seal valmimas ahjus röstitud paprika, porgandi ja herne pasta. Mina olin vaid abivägi ning aitasin hakkida.
 Üheks põhjuseks, miks sai reisikuupäevadeks valitud just märtsi kaks viimast nädalat, oli Matteo lõpetamine. Lisaks temale lõpetasid veel sõbrad Laura ja Giulia. Niisiis sain esimest korda osa itaalia lõpetamisest ning osaleda lausa kolmel eraldi kaitsmise sessioonil. Neil toimub kaitsmine ning õnnitlemine ja ametlik lõpp kõik ühel päeval, meil on see teisiti. Veel on neil komme lõpetajatele loorberipärjad pähe panna ning väidetavalt toob teistele mitte veel lõpetanud sõpradele head õnne sealt pärjast üks leht endale saada.
Minu viidud kinkekoti üheks osaks oli otse Soomest toodud Elovena kaerahelveste pakk, mida mu armas sõber kangesti soovis ning ka lõpuks endale sai. Veel olid seal Etno punased põlvikud, kuivatatud rabarber, hematogeen ja suitsuvorst.
 Kaerahelbepudru usku sai pööratud veel teisigi inimesi. Serveerisin seda seal banaani ja kaneeliga, hiljem ka maapähklivõiga, mille ühest kõrvalisest poest leidsime, sest sellega on lugu sama, mis kookospiimaga: tavalises suures toidupoes seda lihtsalt ei ole.
 Ühel ilusal päeval jalutasime niisama kesklinnas ning uurisime, mida head poeakendel pakutakse
 Seda õiget ja rammusat itaalia jäätist sõime kolm korda, lihtsalt nii hea on see. Ütlesin, et kui ma seal elaks, siis sööks vist ülepäeva seda (ning riskiks päris mitme haiguse ja vaevaga, arvatavasti).. Kõige enam meeldib mulle pistaatsia ja šokolaadi oma.
 Pikemaaegsed lugejad teavad minu iittala vaimustust, just Korento ja Taika kollektsiooni vastu. Ja nüüd, keset Bologna kesklinna, oli üks disainipood, mille aknal kena väljapanek esemega, mida ma esimest korda nägin. Nimelt seda keskmist kandikut/taldrikut pole ma küll enne kuskil näinud, isegi mitte tehasepoes. On see mu halb mälu või on tegemist uue lisandusega vanale kollektsioonile, ei tea.
 Kuna hetkel on Bolognas võimalik oma enda silmaga näha Vermeer'i maali "Tüdruk pärlkõrvarõngaga", siis oli terve linn täis selleteemalisi suveniire ning isegi torte. Oleks isegi läinud, kuid selle eest küsiti müstiliselt kõrget hinda.
 Ilm oli väga soe. Ütleks lausa, et meie kehva suve mõõtu, umbes 18 kraadi ringis, mõnel päeval isegi 20.
 Siin esitlen nüüd ühte nii nii head lõunasööki, mille Nicola ise algusest lõpuni valmis tegi. Mäletan, et mind pandi jälle vaid hakkima, muud midagi. Nimelt on tegu tatrapastast, peaaegu pudruks keedetud kartulist ning isetehtud pestost koosneva söögiga, mis on midagi traditsioonilist põhja poolt. Seda sööks praegu väga hea meelega.. See isetehtud pesto pole mingi naljaasi. Olen alati pidanud seda mingisuguseks raketiteaduseks ning vahel harva proovinud poe oma, mis pole erilist muljet avaldanud. Kuid see oli täiesti teine tera ning tegemise vaev on mitmekordselt tasutud.
Mulle üllatuseks olid aiaääred täis pakse ja rasvaseid sisalikke! Septembris ma ei mäleta, et oleks ühtegi näinud. Nüüd oli kõnniteel liigeldes pea iga teise sammu järel kosta lehtede närvilist krabinat, kui loomakesed plehku panid.
Aasia restoranis Megu kehtib põhimõte "maksa summa ja telli palju tahad". Ma ei ole muidu eriline sushi fanatt, kuid sealse vastu pole mul midagi, ning pelmeenid on igal juhul need, mis mind sinna tõmbavad. Nendega hoidsin end motiveerituna, kui mõned tunnid varem vihma käes jalkastaadionil külmetasime - nimelt oli vaja ilmast hoolimata kaasa elada Bologna - Cagliari mängule.

Järgmises postituses pilte ja jutte sellest, kui läksimel Bolognast ära mägedesse, mis oli minu jaoks esimene kord nii kõrgel olla.

March 30, 2014

Teele, teele, kurekesed

Olen Frankfurdi lennujaamas ja ootan lendu koju. Olen viimased korrad koduteel peale viimaste pisarate pühkimist kogenud mingisugust uut selgust ja motivatsiooni, mille püsimine kauemaks kui järgmine päev on juba teine teema, kuid siiski. Seekord tabas mind eriline kihk keelte osas. Nimelt sain eile ühe soomekeelse kirja, millele paar rida vastuseks kirjutasin. Ja kui vaevaliselt see soome keel tuli.. Lausa uskumatu, kui kiiresti võib midagi unustada, kui seda pidevalt ei harjuta. Peale Vaasa keelekursust, vahetussemestrit Soomes ja veel 4 kuud praktikat ettevõttes, kus suhtluskeeleks oli soome keel, tundsin end mitte just 100% kindlalt kuid siiski piisavalt, et suhelda. See oli aasta tagasi. Ja nüüd - paari lause juures juba kahtlesin, et kas nii on ikka kõige õigem. Hirm mõeldagi, mis mu saksa ja rääkimata vene keelest alles on, gümnaasiumi lõpust on möödas 4 aastat.. Niisiis mõtlesin, et peaks end kuidagi kätte võtma ja meelde tuletama mõningad asjad, võibolla lugema natukene, meenutama grammatikat, leidma kirjasõbra? Tean, et saksa keele õpikud on mul alles, vene keele omad pidime vist kõik koolis tagasi andma. Ka soome keele õpik Vaasast on mul alles, see oli väga hästi tehtud. Nüüd olen ju veel itaalia keelega ka alustanud, ei saa sedagi unarusse jätte.

Itaalia keel, muide. Olen mingisuguse algtaseme ja arusaama omandanud, mida ma ka julgelt või vähem julgelt praktikseerida üritan. Eelmine kord Itaalias, jaanuaris, olime teel Milanosse. Rongis oli tualeti lukk katki ning kui ma seal siis püüdlikult ust käega kinni hoidsin, üritas keegi siseneda. Mõtlesin, et peaksin nüüd väljudes teada andma, et lukk ei tööta. Seda, kuidas lukk öelda, ma ei teadnud, kuid tegusõna "töötama" tean väga hästi. Niisiis teatasin ma väljudes ukse taga ootavale tädile "non lavora", ei tööta, osutades samal ajal lukule. Tädi oli kergelt segaduses, kuid naeratas siiski viisakalt. Kui ma siis Nicolale oma saavutustest rääkisin, naeris ta ja ütles, et see sõna sobib vaid inimeste töötamise kohta. Tulevikuks: õige on "non funziona".

Ja tervitused mu uutele lugejatele! Vaatasin, et teid on natukene juurde kogunenud, hoolimata minu mitte kõige tihedamast postitamisest. Julgen öelda, et lähiajal on natukene uusi pilte tulemas, vaid veidi kannatust on vaja :)

March 17, 2014

Meil siin Mustamäel liiguvad spioneerimist väärt tegelased

Eile õhtul olid kuu ja pilved väljas, hüppasin siis korraks välja. Loomulikult sellist tulemust ei saanud, nagu ma vaimusilmas ette kujutasin, aga midagi ikka. Muuhulgas tekitasin furoori sellega, et passisin autode vahel kaameraga. Kaks inimest olid koeraga jalutamas ja pahandasid eemalt, et nemad küll ennast pildistada ei lase. Kui siis üks natukene mõtles ja ütles, et äkki ta ei pildistagi meid, vastas teine:"No aga mida siin muud praegu pildistada on?!" Kadusin salapäraselt öhe.