August 12, 2016

Kihnule!

 Avastasin, et käin sellel aastal täpselt ühtede ja samade riietega pidevalt matkahõngulistel väljasõitudel - alati sama pusa ja väga tihti ka just need samad püksid. Pildialbumist jääb siis aastate pärast mulje, et muid riideid polnudki.

Meie Kihnu reis osutus ähvardavast ilmast hoolimata mõnusaks loodusreisiks. Ööbisime tegelikult mandril - Maria talus, mille esmamulje suuresti meid vastu võtnud töötaja tõttu oli päris kehva (ja lubatud kööginurk oli täiesti tühi - milles ma seda pliiti kasutan?!), kuid mida aeg edasi, seda paremaks läks. Poti-kahvlid-taldrikud saime järgmisel päeval hommikulauast neid küsides ning teise päeva hommikusöögiks olid lisaks võileivamaterjalile ja pudrule ka pannkoogid! See meeldis meile juba väga.
Kihnule sõitsime praamiga laupäeva hommikul ning lahkusime sama teed pidi sama päeva õhtul. Auto jätsime sadamasse, sest saarel pole sellega ausalt mitte midagi teha. Kohe sadamast rentisime rattad (1 ratas 7 euri 6 tundi) ning sellist kerget pühapäevasõidu kiirust hoides jõudsime läbi vändata terve saare ja veel natukene pealegi. Pikema peatuse tegime tuletorni juures, pidasime väikese pikniku ja loopisime kive merre.
 Kihnul on ka muuseum, kirik ja saare keskuses on poekene ja söögikoht. Saatsime sealt ühe kaardi Itaaliasse, mille kohta naljatasime, et suure tõenäosusega jõuame meie enne pärale. Inimesed on saarel sõbralikud, kõik teretavad, kui nende aedadest ratastel mööda vuhiseda ning teeääred on täis silte, mis kutsuvad aeda suitsukala ostma.
Maria talu hobused

August 11, 2016

Homme näitan Kihnu pilte, käisime seal nädalavahetusel kakerdamas. Täna tahtsin lihtsalt laterdama tulla, sest tuju on hea ja tuju on mul üldiselt ikka siis hea, kui on midagi oodata või kui pildistamisvallas miski elevust tekitab. Praegu on mõlemat. Kuidas hea tuju suudab ikka olukordi paremaks maalida - mind võiks vabalt praegust vihmasadu kuulates vallata torisemistuju, stiilis "suve polegi sellel aastal saanud", kuid hetkel on taustasabin hoopis mõnus ja torisemisest ei jälgegi!

Eile käisime sõpradel külas, saime õhtusöögiks Korea sööki - bibimbap. Välja näeb see nii, et kausi põhjas on salatilehtede kiht, seejärel riis ja selle peale kaunilt laotud juurikad, seened, idud, liha, kaste ja kõige peal praemuna. Ja kui seda ilu saab isu täis vaadatud, siis tuleb kõik läbi segada ja sööma hakata. Tundus võrdlemisi kerge einena, palju värskeid asju, kuid tegelikult oli ikka päris mehine kõhutäis ja juba poole peal oli tunne, et söön ja söön ja otsa ei saa. Aga niiii hea oli. Ja eriti hea oli see, et keegi teine süüa tegi :)

Juba järgmisel nädalal saab puhkusele ja minu jalg saab üle pika aja (1,5 aastat!) Itaaliamaale. Lugesin just Sandra Itaalia postitust ja tuli tuhin peale küll. Tahaks juba minna ja näha ja olla. Parem hakkan juba mõtlema milliseid raamatuid kaasa võtta ja kust neid saada, sest suure osa puhkusest kavatseme vedeleda rannas varju all ja lugeda. Peale selle tahan mina teise osa puhkusest ujudes veeta.

Registreerisin end täna sügisest algavale TTÜ täienduskursusele - hakkan raamatupidamist õppima. Oli aeg lõpuks silmad lahti teha ja näha märke, mis on end tegelikult juba väga kaua ilmutanud.. Jah, mulle istuvad numbrid, mulle meeldib pusida ja lahendada. Praegune töökoht ja elukorraldus (pole lapsi..) soosivad õppimist liialt, et sellele ei öelda.

 Vaatan vahel poolunistavalt ja viimasel ajal üha aktiivsemalt kinnisvarakuulutusi. Et enamvähem aru saada, mida pakutakse ja millises hinnas. Peab tõdema, et sellist korterit, kuhu meelsasti sisse koliks nii, et seal mitte midagi täiendama ei peaks on päris raske leida. Minu kriteeriumid: 3 tuba, kivimaja, kuni 70 ruutu, vähemalt 10 aastat vana maja, eraldi köök, gaasipliit, vaikne piirkond. Natuke vähemolulisemad asjad: vann, rõdu, pigem väike maja, hind alla 100 000. Suured plussid: sisse-ehitatud kapp, nagu meil praegu elutoas. Täiesti imeasjad on korteritel minu silmis aga valesti. Üks on loomulikult avatud köök, mida ei saa kinniseks ehitada (aknata köök?), aga see tundubki praegu pigem popp olevat. Aga kuidas teile meeldiks näiteks magamistuba, kuhu pääseb vaid läbi tualeti? Tahaks magama minna aga ei saa, sest keegi on vetsus. Tahaks üles ärgata ja kööki minna aga tegelikult pead veel rahutult ukse kõrval tammuma, sest keegi vaevleb kõhuhädadega. Seni olen leidnud ühe unistustekorteri, kuhu ma koliks KOHE sisse ja seal ei peaks mitte midagi enam tegema, kuid see maksab 189 000 euri ning on tegelikult veidi liiga suur kah (86 ruutu, topelt praegusest kodust). Igatahes kortereid on põnev vaadata, kuid kust ma lõpuks selle meie oma välja kaevan, kuhu ühel hetkel minna võiks, seda ma ei tea.

Nüüd hakkan küüsi lakkima ja ootan Nicolat koju. Tal on üks uus arvutimäng, mida me õhtuti koos oleme mänginud - Overcooked. Muidu mind jätavad mängud külmaks (kui välja jätta GTA San Andreas ja Rollercoaster Tycoon 2), kuid see on nii lõbus ja eeldab head koostööd, et lausa lust. Vaata SIIT.

Või siis kuulake head muusikat.

July 31, 2016

Prantssai*, juuli!

*prantssai - vanaisa släng, mis tähendab "tsau"

trenn - vähe, kuid igatsen rohkem teha. vabandused puuduvad
gluteenivaba - jah, v.a. suguvõsakokkutulek (KRINGEL)
raamatud - ei
itaalia keel - jah, hetkel Duolingo seltsis
investeerimine - vanaviisi

Olen nüüd mõnda aega hakanud õhkama septembri järele, et saaks jälle trenni tagasi tantsima. Kolm kuud on ikka pikk vahe ja tahaks liigutada. Rulluisutamine on olnud hõre. Juuli alguses sõitsin rattaga Hiiumaal 3 tundi, see oli lahe. Natukene ikka käime jalutamas ka aga tahaksin rohkem teha. Miks ei tee, ei tea, laisk vist. Teisipäeval käisime Nicolaga, tema rattaga ja mina rulluiskudega, ühel kergliiklusrajal. Kokku tuli 15 kilomeetrit ja pärast kodus oli hea tunne, et lõpuks sai midagi tehtud. See võiks ju olla motivaator rohkem liigutama. Täna käisin rulluisutamas, kuid see piirdus 20 minutiga, sest vihma hakkas sadama.

Gluteenivaba olen nii, nagu ennegi, kuid tegin erandi suguvõsakokkutulekuks. Tundub, et nüüd olen jõudnud sinna faasi, et tegelikult enam väga suurt isu ei ole. Ikka sööks, kui saaks, aga näen, et omal on tegelikult pärast halb olla ja seda pole vaja - kõht on punnis ja raske, hiljem näonahk kah kehvem. Arvatavasti ei muutu sellest väga palju, kui ma siis vahel harva mingit saialist söön aga! Minus ei ole veel see oskus väga tugev, et ma ütlen "jah" ainult ühele asjale. Nii oligi, et kui terve nädalavahetuse mugisin saia, siis järgneval esmaspäeval võtsin veel ühe piruka, sest hea on ju. Teen siit järelduse, et mida vähem sööd, seda väiksem isu gluteeni järele, aga kui siis lõpuks sööd ja sööd täiega, siis on isu tagasi 100% ja raskem on end keelata.

Lugenud ei ole, sest puudub tuju. Igasuguseid raamatuid olen kõrva taha pannud, et seda tahaks lugeda aga tegudeni ei jõua. Ka investeerimisuudiseid pole jagada, kõik on vanaviisi.

Itaalia keel on muutunud taas aktuaalsemaks, sest augustis lähme puhkusele. Suure suuga olen lubanud, et ma sellel korral ei häbene oma puudulikku keelt ja praktiseerin hoolega, vigadest end heidutada laskmata. Üritan teha eeltööd ja oma pead tarkusega täita. Nicola kiidab, et lähen paremaks, kuid endal on siiski tunne, et kui ma midagi õigesti ütlen, siis see tuleb kogemata, et ma umbes mäletan, et midagi sellist oli. Vahel kasutan mingit sõna, mille täpset tähendust ei mäleta aga enamvähem peaks sobima. Mänginud olen sellise mõttega, et ühel päeval nädalas räägime kodus ainult itaalia keeles. Kujutan ette, et väga sisukaid kõnelusi me sellel päeval ette ei võta..

Juuli oli tegus kuu. Mul oli neli portreepildistamist (üks nendest on SIIN), käisin kolmel saarel (Aegna, Hiiumaa, Saaremaa), nägin päris palju tuttavaid. Olen tööl iga päev kleiti või seelikut kandnud, vaid paari erandiga - nii hea on! Ja vaikselt hakkab reisiootus sisse tulema, viimati käisin Itaalias üle aasta tagasi, eelmise aasta veebruaris.

July 21, 2016

Juulikuu toimetused

 Aeg teha üks niisama-postitus. Millega me siis oma vaba aega sisustame? Kindlasti söömise ja söögitegemisega. Õnneks on meil mõlema tegevusega sõbralikud suhted, nii et kokkame rõõmuga nii koos kui ka eraldi, kui ühel meist peaks olema raske päev ning kohe mitte ei jaksa pliidi ees seista. Hiljuti nii oligi. Täpselt olukorda ei mäleta, aga olin jube väsinud ja näljane ja Nicola tegi mulle omletti. Tuli nii hea välja, et sõime mõlemad kohe eriti suure portsu (ehk siis kumbki pool pannitäiest). Rammus värk, näha pole, aga parmesan oli seal ka sees.
 Mõni aeg tagasi tegin mina ahjuvormi suvikõrvitsa ja kanaga, kõrvale riis.
 Eelmisel nädalavahetusel käis meil külas seltskond soomlasi ja filipiinlasi. Tegemist peresõpradega, kellel olid sugulased Filipiinidelt külas. Meid oli palju, kokku 12. Sõitsime läbi Kadrioru, lauluväljaku, Pirita kloostri ja jalutasime vanalinnas. See ei olnud muide üldsegi esimene kord nende kõigi jaoks. Näiteks 85-aastane David on Eestis varemgi käinud ning tema eredaimaks mälestuseks siit on Paul Kerese kodu külastamine. Nimelt on David suur malefänn ning tema jaoks oli see suur au. Minu jaoks oli jällegi suur au kohtuda nii rõõmsameelse ja huvitava härrasmehega ja ma väga loodan, et ka mina ühel päeval 85-aastasena olen just sellise ellusuhtumisega, kui tema.
Nädalavahetusel tegime muudki - sõitsime Ida-Virumaale. Põhiliseks eesmärgiks Eesti Kaevandusmuuseum ja Kuremäe klooster. Muuseum ja kaevanduse ekskursioon osutus nii põhjalikuks, et seal oleks võinud terve päeva veeta. Üldse imestasin ma, et kuidas meil see päevareis 12-tunniseks läks, kuhu see aeg kadus?! Ei teinudki nagu eriti palju midagi. Tahaks aga veel Narva minna, seda poleks meil samale päevale mitte kuidagi õnnestunud organiseerida.

Klooster oli minu jaoks huvitav kogemus, nunnad askeldasid seal oma tegemisi teha ja see kõik tundus kuidagi nagu mõne vana filmina. Loomulikult mitte sellisena, kus nunnad järsku kooris lõbusalt laulma hakkavad.. Mõtlesin ma sellele küll - kas nad kunagi naeravad? Millest nad unistavad? Miks ja kuidas nad kloostrisse sattusid? Mida nad mõtlevad Eestist? Kas nad igatsevad kodu? Tahaks küsida.
Boonuspilt meist kaevandamas.

July 14, 2016

D vitamiin ja käsu peale lõbutsemine


Ehin postitust mitte võõraste, vaid vanade sulgedega: foto ühelt maikuu pildistamiselt, millega väga rahule jäin. SIIN on rohkem.

  • Kas D vitamiin teeb tegelikult tuju paremaks ja meele erksamaks või on see vaid illusioon? Igatahes enda peal olen mingisugust vahet näinud, sest terve viimase sügis-talvise perioodi võtsin usinalt 1-2 kapslit päevas (need, kus sees 1000 ühikut), mis tegelikult ei ole põhjamaalaste jaoks üldse mitte piisav. Vahe eelmiste hooaegadega oli siiski näha. Kui tahta piisavat annust, ehk siis 5000, 10 000 ühikut.. selleks peaks apteegiskäiguks raha koguma hakkama. Aga! Lahendus, nagu väga paljude muude asjade puhul, peitub internetist tellimises. Ja nii ongi, et leidsin kapslid, mis on ise juba 10 000 ühikuga - selliseid pole Eestis üldse näinudki. Made in UK, ehk siis usaldan, loodetavasti mitte aluseta, et tegemist pole niisama õlikapslitega. D vitamiinist kogemata üledoosi saada on peaaegu, et võimatu.
  • Täna on selline tunne, et kes palju teeb, see palju jõuab. Ma ei ole veel palju tegema hakanud, aga usk on selline, et jah - see on võimalik. Ilma stressamata, lihtsalt nii, et kuidagi tuleb voolikust. Umbes kuu aega tagasi ahastasin, et kuidas see on võimalik, et mul on peaaegu, et kõik (v.a. 2) suvenädalavahetust juba mingeid asju täis planeeritud? Kuhu jääb spontaansus?! Mis siis, kui ma tahan just 23. juulil terve päeva voodis vedeleda, aga ma ei saa, sest praamipiletid on ostetud? Täna on tunne hoopis selline, et tegelikult mahuks üritusi ju veelgi. Juba poetasin augustisse trennigrupi suvepäevad. Eesolev pühapäev oli üks nendest vabadest päevadest, kuid lähme hoopis Ida-Virumaale. Pean meeles pidama, et keegi ei ole mind sundinud. Ja kodus istumine on talve jaoks.

Panen siia ühe mõttetera, mille täna juhuslikult leidsin. Jätan selle originaali, sest seda ilu ma tõlkides edasi anda ei suudaks:
“A single gentle rain makes the grass many shades greener. So our prospects brighten on the influx of better thoughts. We should be blessed if we lived in the present always, and took advantage of every accident that befell us, like the grass which confesses the influence of the slightest dew that falls on it; and did not spend our time in atoning for the neglect of past opportunities, which we call doing our duty. We loiter in winter while it is already spring.”
― Henry David Thoreau