August 17, 2018

San Giacomo Maggiore, Montese ja Sestola

Ühel udusel nädalavahetusel Itaalias olime kutsutud Francesco vanemate juurde väiksesse mägikülasse nimega San Giacomo Maggiore. See asub Bolognast umbes tunni aja kaugusel, ehk siis täpselt paras aeg et jõuab süda käänulistel teedel pahaks minna. :) Kohale me lõpuks ikkagi jõudsime ja saabusime majja, mis võiks olla otse muinasjutust. Loendamatu arv pisikesi kambreid, aknaluugid, hubane aiake, imelised vaated.. Oma suvekodu üle on vanemad väga uhked ja seda põhjusega. Aastatega on nad selle üles putitanud ja hoolt on näha igal sammal.
Francesco ema, Anna Maria, kogub keraamikat, seda oli majas igal pool. Iga ühe kohta teadis ta kohe rääkida, kust ta selle sai ja mis selle juures erilist oli. Üleval pildil olev uks viib abihoonesse, kus kunagi hoiti sigu. Nüüd on tegemist lihtsalt sahvriga, mida ehivad uhked viinamarjaväädid. Reisilt Hispaaniasse sai koju kaasa ostetud seinal olev keraamilistest plaatidest illustratsioon, mis kindluse mõttes sai toodud käsipagasis ja olevat olnud väga raske.
Anna Mariast sai paari põgusa hetkega mu lemmik perenaine. Kui vahel olen Itaalias olles ülevoolavast külalislahkusest hoopis kohmetust tundnud, siis temaga mitte. Isegi siis, kui oli tunne, et ta on oma kauge sugulase eestlasest kaaslannat oodanud juba viimased kuu aega, ei tundunud see mulle viisakusest öeldud liialdusena - tal oli päriselt nii nii hea meel üle pika aja Nicolat ja esimest korda mind näha. Kohe algusest peale tekitas ta väga turvalise, toetava ja usaldusväärse naise mulje. Kui ära läksime, pani ta meile sellise külakosti koti käsipagasisse kaasa, nagu see nende enda toodud viinamarjaväätide keraamika, väga raske - seal oli suur salame, hiigelkogus cicciolit, kaks purki oreganot, riidest kotike Anna Maria aiast korjatud lavendliga. Oeh.. praegu võib ka veel liigutuspisar silma tulla.
Naabrite lehmad :)
Õhtul jalutasime külakeskusesse. Juhtumisi just sellel nädalavahetusel oli seal iga-aastane pidu. Mida täpselt tähistatakse, jäigi mulle arusaamatuks - vist lihtsalt suve? Igatahes näeb sealne traditsiooniline pidu ette seda, et tullakse kokku, istutakse pikkade laudade taha sõprade, naabrite ja sugulaste seltsi ja lastakse aga head ja paremat ette kanda - tigelle'd erinevate sinkidega, polenta al ragu, friikartulid ja liha, koogid.. Söögi eest makstakse vabalt valitud summa annetuskasti. Veel on võimalik osta loteriipileteid, sest õhtu lõpus loositakse välja hiiglaslik kera parmesani juustu!

Keset pidu tuli järsku Anna Maria minu juurde ja ütles, et tal on mulle üllatus, omal käe kõrval võõras meesterahvas. Noor mees surus mu kätt ja küsis, eesti keeles:"Kas sa eesti keelt räägid?". Ütlesin, et räägin küll :D Ma esimese hooga ei kuulnudki ta hääles aktsenti, kuid siis sain aru, et ta on ikkagi itaallane, kes veidi eesti keelt räägib. Ja nii tuligi välja, et selles imeväikeses külas elab üks eesti neiu, tema elukaaslane. Paikuselt. Aga juhtumisi on naine praegu Eestis puhkusel. Muide sinna peole teel olles mõtlesin, et huvitav kas ma olen esimene eestlane, kes seda küla kunagi väisanud on. Kaugeltki mitte, seal lausa elab üks :D
Järgmisel hommikul sõitsime natukene suuremasse linnakesse, Montese, ja sõime seal hommikust. Ja siis sõitsime veel ühte linnakesse, Sestola, ja sõime seal lõunat. Aga nüüd on juhtunud nii, et ma täpselt enam ei mäleta, kummast linnast millised pildid on.. Nii juhtub, kui blogi kirjutamine lükata kuhugi väga kaugele. Natukene mängib see ka rolli, et nad olid üpris sarnased armsad kohad, nii et ma isegi ei mäleta piisavalt, et neil vahet teha. Väga hajameelne turist..
See on Sestola kaart

August 11, 2018

Selle blogi ainus ilupostitus

Reisipiltide vahele teen ühe teise postituse, teemaks näonahk ja täiskasvanute akne. Kuskil aasta alguses ma kirjutasin, et kui samas vaimus edasi läheb, siis võib sellest näolapist veel asja saada. Tundub, et vaikselt saabki. Mõtlesin, et kui juba hakkan pilte näitama, siis on aus kõik pikalt lahti kah seletada.
Vasakul 24. märts, paremal 11. august

Sellest olen kunagi blogis juttu teinud, et mingi aeg käisin regulaarselt kosmeetiku juures keemilist koorimist tegemas. See mõjus vanadele aknearmidele hästi ja koos gluteenivaba dieediga andis enamvähem normaalse tulemuse. Tundsin, et teenus on tegelikult minu jaoks ikkagi liiga kulukas, isegi kui tema tehtuga rahul olin. Niisiis otsustasin, et jätan selle katki ja proovin ise hakkama saada. Umbes samal ajal, selle aasta jaanuaris, avastasin sellise fooruminurga nagu SkincareAddiction, mis esmapilgul tundus ülikeeruline oma spetsiifilise terminoloogiaga, aga on tegelikult kullaauk, mis puudutab naha eest hoolitsemist. Ma ei tea üldse palju eestlased reddit'it kasutavad, igatahes on see põhimõtteliselt nagu foorumiplatvorm.

Hakkasin sealt lugema ja lõpuks sain aru, et.. võibolla on mu mure taga hoopis vähene niisutamine. Ikka kuuled, et kui on akne ja rasune nahk, siis peaks seda kuivatavate möksidega ründama. Aga äkki sellepärast ongi ülirasune, et nahk peab ise niisutavat ainet ülekülluses tootma..? No nagu juustega öeldakse, et ei maksa iga päev pesta. Nägu võiks siiski korra päevas pesta, aga kindlasti ka kreemitada. Igatahes peale õigete toodete kasutama hakkamist sain peagi aru, et mul ei ole mitte rasune nahk, vaid hoopis täitsa tavaline, aknele kalduv pigem tundlik nahatüüp.
Vasakul 4. mai, paremal 11. august

 Varem nägi mu näohooldus välja selline, et õhtul pesin puhastusvahuga näo puhtaks ja kõik. Hommikul pesin veega ja panin näokreemi. Nüüd, peale umbes poolt aastat katsetust, olen lisanud iluarsenali mõned happed (issand see kõlab nii jubedalt, nagu iga õhtu kõrvetaks pool nägu maha) ja igapäevaselt SPF kreemi ja asi töötab. Vanad armid jäävad heledamaks, küll väga aeglaselt aga siiski jäävad, ja praeguseks tekib põletikulisi punne väga harva. Eks igakuised hormonaalsed kõikumised ikka mõjutavad näonahka ka, aga mitte enam sellises ulatuses kui varem. Kindlasti nii mõnigi võib neid pilte vaadata ja mõelda, et mida siin nii rõõmustavat on, aga tegelikult on! Sest ma ju ise mäletan, milline olukord veel pool aastat tagasi oli.

Hetkel on mul kasutuses sellised tooted:
Simple Refreshing Facial Wash Gel - lihtsa koostisega tavaline näopuhastusgeel, mõeldud tundlikule nahale. Üldiselt on mul tunne, et apteegist leiab häid näopuhastusvahendeid kergelt, see on pärit Kaubamajast. Nipp, mida nüüd tean, ja jagan lahkelt teistelegi: peale näo puhastamist mingi vahendiga, ei tohiks nägu peale kuivatamist "kiskuda". See tähendab, et vahend on liiga karm. Kasutan ainult õhtuti.
Sebamed Clear Face Care Gel - apteegist pärit tundlikule nahale mõeldud niisutav geel. Üksinda ei pruugi see piisavalt niisutav olla, kuid elu on näidanud, et mu nahale sobivad geelid paremini kui kreemid. Ja seni, kuni ma pole leidnud asendust, kavatsen edasi kasutada. Kasutan hommikul ja õhtul.
Hada Labo Gokujyun Premium Lotion - hüaluroonhapet sisaldav niisutav tooner. Täielik lemmik. Kohe, kui kasutama hakkasin, nägin vahet. Tellinud olen Ebayst ja pudel on päris suur (170ml), nii et kestab kaua. Kasutatakse seda üldiselt esimese asjana peale näo puhastamist ja soovitatav on nägu vaid õrnalt kuivaks tupsutada ja siis kohe seda panna. Hüaluroonhape toimib kõige paremini niiskes keskkonnas ja seepärast soovitatakse seda kanda pigem niiskele nahale ja sellele otsa niisutav kreem.
The Ordinary Azelaic Acid Suspension 10% - aitab vanade armide tuhmumisel ja uue akne tekke vastu, muudab naha siledaks ja aitab punetava näo puhul. Meeldib ja kavatsen kasutamist jätkata. Kasutan igal teisel õhtul. The Ordinary tooteid olen ostnud Cloud10Beauty lehe kaudu.
The Ordinary Niacinamide 10% + Zinc 1% - aitab pidurdada aknet ja vanad armid hakkavad tuhmuma. Hetkel kasutan teist pudelit aga pole täiesti kindel, kas ostan uuesti. Mul on tunne, et aselaiinhape suudab samaga hakkama saada ja pigem kasutan sama tulemuse jaoks ühte toodet kui kahte. Kasutan hommikuti ja kannan peale koos Sebamedi geeliga, sest nii jaotub see nahal kergemini. Muidu kuivab see nahal nii ruttu, et ei jõua igale poole laiali määrida.
Babe Stop AKN Keratolytic Fluid - glükoolhape on põhiliselt vanade aknearmide vastu hea aga kasutatakse ka esimeste kortsude ennetamisel. Ostsin apteegist ja kavatsen edasi kasutada. See oli esimene hape, mida kasutama hakkasin, vahet oli näha. Kasutan igal teisel õhtul.
Biore UV bright Milk SPF50 - vedel päikesekaitsekreem, mis kuivab matiks. Sellel on kerge roosakas kuma, mis kevadel mulle täitsa meeldis, aga nüüd suvel vaatan, et see jätab naha heledamaks, kui mu praegune loomulik toon on. Ehk siis kael on saanud päikest, nägu mitte eriti ja see roosa värv kreemil võimedab seda vahet. Tellinud olen Ebayst. Kasutan iga hommik, sest happeid kasutades on see kohustuslik. Muidu võib riskida põlenud nahaga. Lisaks on päikesekaitsekreem oluline akne puhul, et ennetada tumedate aknearmide teket. Ja päikesest tingitud enneaegse vananemise vastu ka hea, kuid seda ei pea ma otseselt probleemiks, mille vastu võidelda.

See kogus erinevaid vahendeid võib tunduda üleküllusena, kuid jupp jupi haaval olen lõpuks selleni jõudnud. On olnud asju, mis ei sobi - neid ei pea hambad ristis lõpuni kasutama. Olen mõned asjad edasi andnud emale või kasutanud mujal keha peal, mis ei ole nii tundlik. Näiteks Eucerini päikesekaitsekreem jäi minu näol liiga rasvane, aga keha peal saab seda hästi kasutada. Hea tunne on, et saan hästi aru sellest, milleks üks või teine asi tarvilik on. Ja kõige suurem õppetund on olnud see, et ühte imeravimit/toodet, mis sobiks kõigile, ei ole olemas. Need tooted siin postitused sobisid mulle ja ainus viis seda teada saada oli ise katsetada. Kelle nägu on korras lihtsalt pesemisest ja kreemitamisest - see on suur vedamine!

Muid nippe, mida olen järjepidevalt kasutama hakanud: näo jaoks kasutada eraldi rätikut, mida tihti vahetada. Padjapüüri võiks samuti tihti vahetada. Juua palju vett. Proovida päeva jooksul mitte nägu katsuda. Meiki ma igapäevaselt ei kasuta, kuid see on alati nii olnud. Vahel on olnud nii, et kui enda arust on nägu eriti hullus seisus ja sellest kellelegi kurtnud olen, siis nad on ausalt öelnud, et minuga kokku saades ei pane nad seda tihti tähelegi. Niisiis lohutuseks kõigile - üldiselt näeme enda vigu ikka kordades suuremalt, kui teised.

Lõpus pean vist seda ka mainima, et nahaarsti juures olen aastaid tagasi käinud ikka omajagu, proovinud retseptiravimeid, antibiootikume, teinud hormoonteste probleemi väljaselgitamiseks, püsivat tulemust pole kahjuks miski taganud. Tunnistati terveks inimeseks :D Stabiilse vahe on toonud toitumise jälgimine (gluteeni ja suhkru piiramine), piisav niisutamine ja ülal mainitud happed. Keda teema huvitab, siis võibolla sai siit enda jaoks midagi uut teada. Suurema huvi korral tasub kindlasti lugeda seda foorumit, millele enne viitasin.

August 3, 2018

Lebopuhkus

Alustuseks panen siia pildi, mida kunagi lastelastele kavatsen näidata tõestuseks, et vanaema oli ka kunagi noor ja ilus. Nicolast võin seda teist pilti näidata.
Pool puhkusest olime suvilas lebos, Lido delle Nazionis. Ujuda, süüa, magada ja lugeda - seda peab puhkusel hästi saama! Niisiis käis seal päevaplaan ikka tuttavat rada pidi: peale hommikusööki randa, lõunaks koju tagasi, kuni kella 16'ni päikese eest varjumine veidi jahedamas toas, siis tagasi randa, tagasi koju, õhtusöök, jalutuskäik küla peal.
Näiteks kolmapäevaõhtuti on laat. Seal müüakse vanakraami, käsitööd, hiina pudipadi, tekstiili. On ka ilma müügiloata kaupnikke, kes laotavad tänavale lina maha, millel on kuhjas võltsbrändikaup. Tavaliselt kotid või jalanõud. Esimesel aastal arvasin ma, et lina on eelkõige sellepärast, et asju otse maha ei peaks panema. Sellel aastal nägin lina tõelist praktilist väärtust - kui tuleb politsei, võtad lina 4 nurka kiirelt kätte ja pistad selle hunnikuga jooksu. Juba varem ütles Nicola onu meile, et sellest aastast on hakatud kõva tööd tegema, et vähendada ilma müügiloata (ja väga suure tõenäosusega illegaalselt Itaalias elavate) inimeste kauplemist. Nii oligi, et õhtusel laadal patseeris mundris politsei ringi ja nägime, kuidas ühel hiigelkoormaga kutil see lina lahti tõmmati, nii et kingad keset tänavat kahte lehte lendasid. Nagu actionfilmis. Meie olime parasjagu kõrvallauas ühte piknikulina ostmas. Tundus, et ära ehmatasid ka pärispoodnikud, sest kibekiirelt lasti meile ostuga tšekk kaasa. Nicola ei uskunud oma silmi ja ütles, et esimest korda elus näeb turul tšekki.
Peatänava lõpus töötab õhtuti lõbustuspark. Kuigi see on lahti igapäevaselt, käib seal tihedam sagimine laadaõhtul ja nädalavahetusel. Üldiselt on see koht, kuhu kõik tiinekad hängima kogunevad. 20+ vanuses peolised kogunevad ranna kõige kuumemasse baari, kus peale aperitivot hakkab mängima tantsumuusika. Sattusime isegi ühele peole seal ja imestasime, et kust kõik need noored peolised järsku sinna kokku on kogunenud? Kus nad päeval end peidavad? Rannas ja tavaliselt õhtul ringi jalutades arvaks täiesti, et tegemist on pensionäride/lastega perede puhkusekülaga. Ja tegelikult üldiselt ongi.
Ühel õhtul käisime frititud mereande söömas. Putka väidab enesekindlalt, et tegemist on TERVE Itaalia parima kalakohaga ja kutsub proovima, et selles ise veenduda. Aga - võin öelda, et eelmisel aastal kõrvalkülas saime paremat!
Hoopis üks jäätisekoht seal võiks end täiesti vabalt niimoodi reklaamida, aga vist tagasihoidlikkusest ei ole nad end nii uhkete sõnadega ehtima hakanud. Nimelt Gelateria Moby Dick. Omanikud on üks abielupaar, naine on Kuubalt pärit. Iga õhtu on seal järjekord ja täiesti asja pärast. Mis neid teistest kindlasti eristab, on huvitavad maitsekombinatsioonid (sellel aastal proovitud näiteks mooruspuumarjad + lavendel). Vaatan, et Tripadvisoris on see Lido Delle Nazioni nr 1. söögikoht. Jah, usun küll!
Kokkamisele me seal väga rõhku ei pannud, üldiselt sõime kodus salatit jms kerget ja paaril korral pitsat või piadinat. Ühel päeval käisid meil sõbrad külas ja otsustasime grillida - vorste, peekonit, lihavardaid. Mina võtsin enda peale magustoidu. Kuna ahi on seal väga väike ja tegelikult sellise kuumaga ma küpsetada niikuinii poleks tahtnud, teadsin juba ette, et tuleb teha mingit külmkapimagustoitu. Ostsin Eestist halvaad kaasa ja tegin digestive küpsistega sellise lihtsa tordi. Riivisin halvaa, segasin selle jogurti, mascarpone ja natukese suhkruga. See läks kihiti küpsiste vahele ja peale lõikasin virsikuviilud. Halvaad Itaalias eriti ei tunta, niisiis oli nende jaoks tegemist natukene teistsuguse maitseelamusega.
Kuuma eest varjul. Vaatasime filme ja sarju, kuniks jälle randa saab.
Eksamilaud. Nagu juba varem mainisin, siis Nicola otsis mulle ühe A2 taseme itaalia keele eksami välja. Isegi kuulamisülesande helifailid olid tal olemas, rääkimise osa tegime ka vastavalt juhendile läbi. Iseenesest eksam pikk ei olnud, grammatikaosa oli üpris lühike. Kõige kergemad olid lugemisharjutused, kus pidi lihtsalt tekstist üldiselt aru saama. Oli mingisugune lõiguke juttu ja all 3 väidet, mille kohta pidi vastama kas õige või vale. Kõige rohkem oli seal nädalapäevade ja numbrite arusaamist testitud.
Õhtukumas tühi rand. Vesi oli sellel korral eriti soe supp, käisin päevas kaks korda ujumas. Ühel korral ujusin päris kaugel ja tundsin järsku, et sääremarjast oleks miski väike asi mind nagu hammustanud. Vaatan jalga - väike helepruun kaan (?), käega pühkides ära ei läinud. Lasin kuuldavale ahastuses niutsatuse ja hakkasin kähku kalda poole ujuma, küll Nicola julgeb ära tõmmata! Jõudsin kohale, midagi polnud enam jala küljes. Süda ikka kloppis, juba jõudsin ujumise jooksul igasuguseid õudsaid stsenaariumeid ette kujutada. Igast molluskid ja putukad ei sobi mulle üldse. Proovisin kirjeldada Nicolale millega tegemist oli aga ta ütles, et selliseid asju ta pole seal enne küll näinud. On kalad, mõned üksikud millimallikad ja väiksed hallid krabid.
Siin pildil, ranna taga puude keskel paistab üks kõrge maja. See on Grand Hotel Le Nazioni, aadress Viale Unione Sovietica 1, mahajäetud hotell. Minu jaoks täielik müstika, kuidas suvel võrdlemisi populaarses kuurortlinnakeses on suur mahajäetud hotell..? Niimodi tühjana see ranna kohal kõrgub. Sain aru, et taheti teha peenem hotell, kuid töölissuvila tavalised kunded glämmist ei hoolinud ja need, kes seda endale lubada jaksasid, puhkasid siis juba nooblimates sihtkohtades, kui väikeses Lidos. Oli bassein, jõusaal, ööklubi. Vaatan, et ühes vanas postituses on mul sellest basseinist isegi pilt tehtud. Sellel korral tiirutasime jalgratastega natukene hotelli ümber, kuid kaamerat mul kaasas polnud. Ongi lihtsalt uksed kinni, värv koorub, tuvid on rõdudele pesad teinud. Fuajee akendest paistab kokkukuhjatud mööbel. Ise olen täiesti kindel, et kuskilt sealt pääseb sisse ja need samad kingahunnikutega kaubitsejad elavad seal. Nicola seda ei usu. Mulle tundub jälle täiesti loogiline - kus nad siis mujal ikka elavad. Igatahes natukene hirmus on seal territooriumil küll. Suletud see piirkond tegelikult ei ole, hotelli ümber võib jalutada, bassein on taraga piiratud, et sinna mõni laps ei kukuks. Miks ei tehtud hotellist lihtsamat ööbimiskohta, võibolla oleks sinna ikkagi rahvast tulnud?

P.S. Nagu sealt vanast postitusest loen, siis ajalugu kordub igal aastal, ehk siis Nicola põleb esimesel päeval rannas varju all ära, hoolimata minu päikesekreemiloengust. Tal vist seda punapeageeni natukene ikka on, et nahk päikesele nii tundlik on.
Ühest prügikastist on tehtud kassikodu. Miks mitte!

Vahepeal oli blogides tuline teema, et mida siis ikkagi saab reisimiseks nimetada - kas nädal aega soojal maal hotellis lebamine ja shoppamine on reisimine või saab niimoodi kutsuda vaid omal käel tundmatu maa ja kultuuriga tutvumist. Ma ei tea, aga ma käisin nüüd kolmandat suve järjest samas kohas ja ikka oli väga tore :D Igatahes ei näe ma põhjust nina püsti ajada nendel, kes oma reisidega rohkem vaeva näevad. Ma arvan, et nad teevad seda ikkagi omast huvist, mitte lootuses medalit saada, et nad nii usinad on. Igale ühele oma. Kuidas ohustab või miks häirib "tõelist reisijat" see, kui keegi kasutab reisibürood, tahabki ainult sooja kätte mõnulema minna ja nimetab seda reisimiseks? Inglise keeles on selle kohta hea sõna, gatekeeping, kui arvad, et ainult sinul on õigus end nimetada reisijaks, millegi fänniks jms. Miks võtad isiklikult?

Ega ma isegi sellest süüst prii ei ole, mäletan väga hästi, kui mul veel peegelkaamerat ei olnud. Pildistamisest huvitusin aastaid aga ikka oli mul ainult väike digikas. Ja siis sai keegi mu tutvusringkonnas, ma isegi ei mäleta enam kes, lihtsalt niisama korraliku kaamera. Olin väga kade ja mõtlesin, et TEMA seda kindlasti väärt ei ole ja proovigu ta nüüd öelda, et tema hobi on fotograafia, kui tal fotokas ainult kuu aega on olnud. Igatahes olin siis umbes 15, nii et anname vast andeks.

July 31, 2018

Juuli 2018

 Garderoob kaltsukast või üldse mitte - jah
Üks peatükk itaalia keelt nädalas - ei
Üks orienteerumine kuus - ei
Lugemine - jah

Pidin kulude äpist järele vaatama, kas sai üldse mingeid kehakatteid ostetud või mitte, sest ise ei mäletanud, et oleks. Õigus mul oligi, sellel kuul ei lisandunud garderoobi mingeid riideid, ei uusi ega vanu. Hästi tehtud!

Itaalia keelt õpikust juulis ei õppinud aga lahendasin puhkusel ära ühe A2 taseme eksami. Seda küll mitte sajale protsendile, aga läbi oleksin eksamil saanud. Sain kinnitust sellele, mis on mu nõrgad kohad - rääkimine, (kasuliku!) sõnavara väiksus, eessõnad.. Ei muud, kui augustist taas õppima.

Orienteeruma tõesti ei jõudnud, sest pool kuud olime Eestist ära ja siis, kui olime kodus, toimusid orienteerumised liiga kaugel või oli juba mingi teine üritus sellel päeval. Ainus sportlik tegevus oli 2x jooksmine puhkusel, rannas, hommikul. Suunaga pagariärisse.

Lugeda sai hästi. Lõpetasin miljonäriraamatu, mis lõpuks osutus natukene vähem motivatsiooniraamatuks, kui arvasin, ja rohkem statistikaraamatuks. Saan aru, et see põhineski miljonäride seas tehtud uuringul, aga minu jaoks oli natukene kuiv ja igav lugemine. Silmiavav võib olla see kellelegi, kelle jaoks on see esimene personal finance temaatiline raamat, teiste jaoks ei midagi uut või ülemäära huvitavat. Rohkem köitis mind jutukas "The Last Act of Hattie Hoffman", mis läks kiirelt ja lahutas meelt, paras suvelugemine. Selle otsa alustasin üheks läbi aegade parimaks eneseabiraamatuks ristitud kirjutsega, nimega "Tavatu tee", kuid see nii kiirelt ei läinud. Lõpuni ma selle igatahes loen, sest huvitav on aga uut infot on palju ja kaasa on oluline mõelda, niisiis seda päris kümnete lehekülgede kaupa korraga neelata ei saa.

Puhkusel vaatasime filme ka! Võrreldes mõne aasta taguse ajaga, vaatan praegu ikka väga vähe.. Hea, kui tutvun põhiliste Oscarinominentidega ja põnevamaid nendest vaatan, et natukenegi kursis olla.
1) All the Money in the World - põhineb tõestisündinud lool, kus röövitakse multimiljonäri lapselaps, lootuses vanamehelt raha välja nõuda. Eriliselt ihne mees seda teha ei soovi, põhjendades end sellega, et siis röövitaks kõik ta n+1 lapselast varsti ära ja rahast ei jääks midagi alles. Minia, poisi ema, on meeleheitel ja üritab siiski lunaraha leida. Vaadata võis, erilist elamust ei pakkunud aga igav ka ei olnud.
2) Ladybird - kui vahel USA noortefilmide puhul on tunne, et kõik on üle võlli ja nii need asjad küll käia ei saa, siis nendele vastukaaluks on Ladybird ülirealistlik lugu noore neiu elust katolikus koolis ja rahamurest tulenevatest probleemidest kodus. Ülirealistlik just sellepärast, et ei ole suuri äärmuseid (joodikust vägivaldne pere vs ideaalne pere labradoriga), vaid ongi tavaline, veidi vaesem perekond, kus suhted on head aga pingeid ikkagi tekib. Sellesmõttes värskendav vaatamine, mis hakkas lõpu poole mulle juba täitsa meeldima.
3) You Were Never Really Here - nägin kinos trailerit ja tahtsin KOHE vaadata. Lootsin, et see ei ajanud mul ootused asjata kõrgeks. Aga.. ajas ikka kah. Visuaalselt huvitav, stiilne, eriline. Muusikaline pool hea. Sisu poolest täiesti lõpetamata ja "tühi". Vaatad ära ja saa nagu mitte midagi kaasa? Otseselt mõtlema ei pane, tegelasi ei saa piisavalt tundma, et neile südamest kaasa elada, midagi painama ka ei jää, sest lihtsalt ei tea piisavalt. Kahju.
4) Ratatouille - vaatasime Pixari multikat, Nicola tungival soovil. Mul puudub igasugune huvi animeeritud filmide vastu, isegi siis, kui ma vaatan ja saan aru, et jah, on südamlik lugu, jah, on kõva vaeva nähtud detailidega, jah, on nagu täitsa päris film, aga.. Lihtsalt ei paku pinget ja seetõttu ma neid ei vaatagi. Eks kunagi lapsega vaatan ja siis on ju loomulikult tore, kui filmielamus lapsevanemale ka nauditav on. Komöödiaid ma ka tavaliselt ei vaata, arvatavasti samal põhjusel - lihtsalt pole minu teema.

July 26, 2018

Suvi on ilus ja hea

Nagu külaliste puhul on hea meel nii neid tervitades kui minema saates, siis Itaalias käimisega on samamoodi - minna on tore ja tagasi koju tulla peaaegu, et veel toredam. Täna tulin küll tööle otse lennujaamast (pidime jõudma eile õhtul aga toimus hoopis sundviisiline öö Frankfurdi Lufthansa hotellis) ja koju pole veel jõudnudki aga meel on niiii hea, väga igatsen kodu ja ei jõua ära oodata, et sinna juba tunni aja pärast lõpuks jõuaks! Pea on uusi mõtteid täis, nagu ikka puhkuselt tulles. Ja kui soe Tallinnas on, nagu polekski puhkuselt ära tulnud. Rohkem polegi nagu midagi eriti öelda, lihtsalt jagan oma rõõmu. Piltidel natukene suvilameeleolu enne pikemate postituste juurde asumist.