July 29, 2014

Kolmas masiivpostitus sarjast "Peale lõpetamist"

Nagu eelmise postituse lõpus kirjutatud sai, viisid lennukid kahjuks minu ja Nicola taaskord lahku. Erinevus selle korraga oli see, et kurvastamiseks ei jäänud mul nii palju aega kui tavaliselt. Aega ei jäänud selleks ausalt öeldes kohe üldse mitte, sest vaevalt sain ma hakata nina luristama, kui juba pidin oma tähelepanu koondama lennukis koha leidmisele. Tallinn-Helsingi lennul oli keegi mu koha hõivanud, kuid hullu polnud sellest midagi, sest mind suunati hoopis esimesse ritta. Kahjuks käis lennukist sisenemine ja väljumine vaid tagant. See oli minu esimene kord lennata Finnair'iga ning kogemus oli positiivne. Selle lühikese lennu jooksul olin küll näost ära, kuid sinna see jäigi ning järgmisel lennul hoopis magasin - olime siiski ju kell 03:00 ärganud.
Viinis oli mul Sasha vastas, loomulikult paljajalu. Uutele/kehvema mäluga lugejatele (nagu ma seda ise tihti olen) - Sasha on minu slovakkia sõbranna, kellega tutvusin Erasmuse keelekursusel 2012. aasta augustis Vaasas. Suuna võtsime Bratislava poole, sest ta on sealt pärit ja reis pidigi olema peamiselt siiski Slovakkia suunitlusega. Kahjuks aga on Bratislava lennuühendus pea olematu, kui Tallinna/Helsingi väljumise puhul just topeltsummat välja ei käi. Hea on see, et Bratislava ja Viin asuvad nii lähestikku, u 50 km, niisiis ei ole probleem hoopis selle linna kaudu käia. Kuna mina olin unepuudusest ja emotsioonidest ja lendudes väsinud, kulus päeva esimene pool kodus lebotamisele. Sama päeva õhtul saabus Matteo (sama tutvumislugu, mis Sashaga). Ja oligi kolmik jälle koos - viimane kord juhtus see eelmine sügis Itaalias.

Meie seekordne reis oli üpris kodukeskne kuid kummalisel kombel ei ole mul väga palju pilte meie hubasest kodusest olemisest. Sasha elab Bratislavast natukene väljas, ilmatuma suures majas (neli vetsu, ma räägin!) koos vanematega. Tema õde on kihlatud norra noormehega ning elab ja õpib Trondheimis. Meid võeti väga soojalt vastu ja Sasha ema on lihtsalt võrratu kokk. Ausalt öeldes saime kodus minuarust paremat sööki kui kuskil väljas. Rahvusköök on rohkem raskemat sorti, praetud asjad ja pelmeenid, midagi süldilaadset on neil ka. Aga üks söök oli küll väga väga maitsev - sealiha erilises karamellikastmes, mida söödi pehme õhulise saia ja pohlamoosiga. Ja küüslaugusuppi sai kah hoolega söödud.

Käisime ringi Bratislava kesklinnas ja nägime ära põhilised vaatamisväärsused, veel uitasime ringi galeriides. Linna läbib Doonau jõgi. Valitsev õhustik ei ole nii turistikeskne kui mõne teise Euroopa pealinna puhul, kuid kesklinnas ikka neid tilulilu suveniiripoode jagub. Siiski ei ole linn nii üles vuntsitud, kui näiteks Viin oli, millest on mul paar pilti hiljem.
Bratislava kõige kitsam tänav ja paremal on näha Bratislavský hrad, kus kahjuks sees pilte teha ei tohtinud
Ilmad olid soojad ja inimesi tervitasid vanalinnas terrassid, kus lõõgastunult Kofolat juua. Kofola on tšehhoslovakkia päritolu jook, mis nägi ilmavalgust 60nendatel aastatel. Sarnaneb ta värvilt Coca-colale, kuid maitselt on mahedam ja tunda oleks justkui ürdimaitset ning kohalikul turul võitleb jook usinalt Pepside ja muud lääne toodanguga.
Sasha hoiatas meid tükk aega tagasi ette, et Viini tuleb Ed Sheeran mängima ja tema tahab kangesti minna. Ta oleks meid loomulikult kontserdile kaasagi võtnud, kuid ei mina ega Matteo pole tema muusikaga nii kursis ja ei olnud nii huvitatud. Viini me siiski koos läksime ning jalutasime niisama ringi. Mõtlesime legendaarset Sacher torti sööma minna, kuid kui originaalkohvikus tüki suurust ja hinda nägime, mis kohe üldse vastavuses ei olnud, heitsime selle mõtte peast. Linn ise oli kuidagi külm ja hingetu..? Peatänav oli nii rahvusvaheline ja kommerts, et mõtlesime omakeskis: kui keegi peaks meid viskama mõnele Viini tänavale kesklinnas ja paluma ära arvata, mis linnaga tegu, siis aru ei saaks midagi - kuidagi liiga viks ja viisakas ning eripäratu näis see kõik meile.
Selle lõbusa pildi tegime Sasha kodu lähedal päevalillede keskel, neid oli seal palju ja mina polnudki enne selliseid põlde näinud. Kleidi ostsin Bratislavast Orsay'st - nägin kaubanduskeskuses poest möödudes seda iludust allahinnatud osakonnas rippumas ning 6 minuti pärast oli saak minu.
Meie armsad võõrustajad + 3 koera ja 1 kass

Järgmisesse postitusse (ühtlasi viimasesse puhkuse postitusse) jäävad Tatra mäed ja hulljulgustükk Helikopter

July 26, 2014

Teine massiivpostitus sarjast "Peale lõpetamist"

Oh hoo.. Milline pikk vahe on sisse jäänud. Sellest peaks järeldama vaid üht: ju on siis tegemist olnud seal, kuhu internetilevi ei küündi või kui küündibki, pole pikemaks jutustamiseks lihtsalt mahti olnud. Igatahes siin on lõpuks teine postitus mu puhkusest. Võtsime Nicolaga rendiauto ning minu hoolikalt koostatud ja planeeritud marsruut sai lõpuks ette võetud. Esimene peatus oli Kauksi telklaager, kuid saju, külma ja pilves ilma tõttu olime praktiliselt ainsad külastajad. Veetsime õhtu rannas jalutades, sulgpalli mängides ja kodust kaasa võetud pirukaid mugides.
 Järgmisel päeval võtsime suuna Tartu poole, kulgesime läbi Mustvee ning meie teele jäid nende päevade jooksul mitmed National Geographic'u raamid
Mustvee Püha Kolmainsuse Ainuusu kirik
 Alatskivi loss
 Lõunat sõime Tartus Werneris ja saime arvatavasti terve puhkuse parimat sööki. Võtsime erinevad kalad ja mõlemad olid väga väga head. Pärast külalisteraamatut sirvides selgus, et me ei ole ainsad, kes sööki kiidavad, kuid üks kodanik väljendas selgelt oma pettumust kirjutades "VÄGA HALB ALKOHOL".
 Öö olime Põlva lähedal, kuid vihma tõttu ei saanud kuhugi suurt liikuma. Lootsime ainult, et järgmine päev on ilusam ja jätsime suurema ringi trampimise ära. Läkski õnneks ning saime järgmisel päeval Taevaskojas käidud ilma vihmata. Loomulikult sõitsime Lonniga.
 Edasi läksime Võrru, lõunatasime Springis ja jalutasime promenaadil. Kooki ostsime Maximast ning tahtsime seda Verijärve äärde sööma minna, kuid me ei leidnud õiget kohta üles, kuhu autoga ligi pääseks.
 Vihm aga ei jätnud meid täielikult maha, sest selleks ajaks kui Munamäe tippu jõudsime, avanes meile selline vaatepilt. Üks mees rääkis telefoni otsas isaga ning tuli välja, et lähedal asuvas külas on teed täiesti üle ujutatud..
 Bologna jalgpalliklubi on nüüd Eesti kõige kõrgema tipu vallutanud
 Ööbisime Rõuges ning kuigi kartsime külma ja niisket magamist ilma soojustuseta onnikeses, oli tegelikult oodatust palju hubasem. Ühiskasutuses olev kööginurk oli aga naljakas, külmkapp ei töötanud ning Nicola sai igaveseks kustumatu mälestuse kuivkäimlast. Mina vana maatüdrukuna olen loomulikult taolise süsteemiga juba vana sõber ning ei pidanud vajalikuks hoiatadagi, kuid talle tuli see üllatusena. Õhtusöögiks tegime lihapalle soojaks ning kiirkartuliputru.
 Sangaste loss
 Eelviimasel päeval seadsime autorattad Pärnu poole. Oli väga tuuline ilm, ujumismõtte võis kahjuks kohe peast heita. Ööbisime Pärnu lähedal Nurmeveski külalistemajas, millest mul kahjuks pilte pole, kuid meenutan neid hea sõnaga ning julgen soovitada, kui seal kandis ööbimist tarvis on.
 Täitsa viimasel päeval, enne Tallinna jõudmist, pidime kindlasti minu lemmiklinnast läbi minema. Nicola on rongisõber, nii et seda enam oli põhjust minna. Jalutasime promenaadil, lõunatasime Taksi pubis. Söök oli hea ja mõistliku hinnaga, saime kahekesi 7 eurtsiga söönuks.
 Peale meie ringsõitu oligi järsku Laulupidu käes. Käisime mõlemal kontserdil, kuid mõlemale meist meeldis esimene õhtu rohkem. Ka Tantsupeol käisime, mis Nicolat väga lõbustas, sest tantsu ja mustreid on meelelahutuslikum vaadata, kui kuulata laule. Mulle meeldis ausalt öeldes 2009. aasta tantsupidu rohkem. Oli justkui selgemini mõistetav teema, mida tantsud edasi andsid ning Tuulevaiksel Ööl oli ülekõige laul. Selle aasta tunnuslaul oli küll ilus kuulata, kuid ei jäänud kuidagi nii hästi meelde.
Peale pidustusi jäi meil üks päev kohvreid pakkida ning teisipäeval ärkasime kell 3 hommikul. Läksime koos lennujaama, isegi turvakontrollist läksime koos läbi, kuid lennukid olid kahjuks erinevad. Nicola läks koju, mina suundusin järgmisele seiklusele enne viksiks ja viisakaks tööinimeseks saamist. Sellest järgmine postitus tulebki.