October 25, 2014

Kirsitubakas (2014)



Kohe, kui seda trailerit nägin, teadsin, et seda filmi ma pean nägema! Ja see juba tähendab midagi, sest üldiselt ei tunne ma väga suurt huvi Eesti filmide vastu, ma ei teagi täpselt miks. Võibolla on see mingisugune iganenud eelarvamus, mida ei ole suutnud ka väga positiivne kogemus ("Kertu") muuta. Aga see trailer oli kahtlemata midagi sellist, mis kohe kutsus vaatama ning see ilus muusikapala.. Ootasin vaatamist väga! Lõpuks see päev saabus, Sõpruse kinos, mis on muide mu lemmik, kuigi satun sinna heal juhul kaks korda aastas. Nii nagu eelmine kord, mõtlesin ka sellel korral, et see ei sobi kuhugi, ikka rohkem peab käima, aga näed..

Laura on 17-aastane neiu, kes elab väikelinnas, kus suvel on veel vähem tegemist, kui muidu. Ühel päeval kutsub sõbranna Merit ta rabamatkale, mida korraldab Meriti isa sõber Joosep. Väikese grupiga alustatakse teed, ning varsti tajub Laura sügavamat huvi Joosepi vastu. Peale matka ametlikku lõppu teeb Merit ettepaneku Lauraga kauemaks metsa jääda, ning kuna linnas neid midagi erilist ootamas ei ole, nii tehaksegi. Algselt suundub Joosep Laura palumisest hoolimata koju, kuid ühineb tüdrukutega peagi uuesti ning koos veedetakse veel mõned suvepäevad. Koju naastes ei suuda Laura Joosepit unustada ning mõtiskleb selle üle, kas ehk mehelgi jäid matkast erilisemad mälestused.
Mulle meeldisid filmi rahulikud ja rikkumata loodusstseenid, minu rõõmuks oli seda ilusat trailerimuusikat lausa kaks korda. Mulle meeldis, et loo tagatausta oli avatud, Laura käitumine ja tunded olid kergelt mõistetavad. Vahepeal tundus dialoog natukene sunnitud, vähemalt ma ise ei usu, et päriselt mõnes sellises olukorras keegi just selliseid sõnu kasutaks. Silma riivas peaosalise lakkamatu juustesilumine, samas tean inimesi, kes ka tegelikult iga 16 sekundi tagant juuksesalku kohendavad või silmadelt tukka viskavad, nii et selle detaili märkamine oli võibolla mu enda probleem.

Tore vaatamine, ei pidanud pettuma, kuid minu jaoks ei olnud väga meeldejääv film. Vaatasin seda nädal tagasi, ning ei ole rohkem sellele mõelnud. Midagi oli justkui puudu, kuid kui sellest oleks mingisugune jube tegevusterikas suhtedraama tulnud, kas ta siis enam nii usutav oleks? Praegu teebki minuarust filmi heaks see, et ta on piisavalt reaalne, selliseid olukordi ja just täpselt sellise lõpuga on palju. Tegelased olid omad, vast igaühe sõprusringkonnast võib leida mõne Joosepi, Laura või Meriti. Niisiis ei ole selleks "miskiks", mis puudu on, sündmuste vähesus. Ka suhteliselt rahulik film võib vägagi meeldejääv olla (esimesena torkab pähe eelmise aasta "Breathe In", natukene sarnase temaatikaga, mis väga meeldis ja soovitan vaadata!). Ja mingil imelikul põhjusel mõtlesin ma filmi lõpus "Kertu" peale ja kuidas see mulle ikka rohkem meeldis, kuigi mingit seost neil otseselt ei ole, et võrrelda. Niisiis - ilus vaatamine, kuid kahjuks peale mõnda aega enam erilisi emotsioone ei tekita.

October 24, 2014

Kõrvitsasai

Kui Nicola siin oli, ostis ta suure kõrvitsa. Küll sai sellest tehtud sealiha-kõrvitsa-kartuli lõunasöök valmistatuna mikrolaineahjus (kõik küpses läbi, müstika?!) ja maailmaparim kõrvitsa-peekoni pasta, mille retsepti ma kindlasti järgi uurin ning samuti siia panen, ning ikka jäi kõrvitsat üle. Inspiratsiooni sain SIIT ning asusin asja kallale. Suhkrut panin vähem, jahu oli mul kah otsakorral, niisiis tuli tainas arvatavasti vedelam kui peaks. Kõrvitsapüreed 2,5 dl mõõta ei osanud, läks umbes. Selle jaoks lükkasin väikesed kõrvitsakuubikud ahju, kuniks need olid küpsenud ja röstinud. Tampisin vähese piimaga pudruks ja selline ta tuli. Arvatavasti saigi sai eriti maitsev just ahjus röstitud kõrvitsa tõttu, mitte mingil muul viisil küpsenud kõrvits. Ahjaa, lisasin taignale natukene riivitud sidrunit, see sobis meie arust sinna jube hästi. Läheb kindlasti kordamisele!

October 22, 2014

If you sleep too long the world might wake up without you

Sellel aastal on nii ilus sügis olnud, lausa poole oktoobrini kannatas rattaga tööl käia, kuid nüüd on selleks liiga külm. Reedel-laupäeval püüdsime aga viimased päikesekiired pildile, uuest soengust saab hea tahtmise korral aimu. Lasin lühemaks lõigata, tagant veel lühemaks, patsi ei taha hästi ulatada. Ja natukene heledamaks. Vahepeal naeran, et näen nagu Nukitsamehe Iti välja oma timbulimbu juustega, kui need juhtuvad eriti ludus olemas, kuid muidu olen väga rahul ja ei taha tükk aega enam pikki juukseid tagasi, see jõudis end kuidagi liiga ära ammendada. Värvidega aga eksperimenteeriks veel teinekord küll, Tonikal on lisaks ilusale roosale ka näiteks samailus lilla olemas.

October 20, 2014

Oma nina ja teiste nina ja enda asjad ja teiste asjad

Esmaspäev on jalaga ukse lahti löönud ja võib rutiini tervitada, täitsa hea meelega tegelikult. Kuni sünnipäevani ei ole mul erilisi plaane, mis tähendab tervelt üle kuu aja endaette nokitsemist. Palju lugemist, jõulukinkide meisterdamist, sarjade vaatamist.

Kirjutada tahtsin aga hoopis millestki muust, millestki päris lihtsast. Mina elan Soomes. Kui ma siin ei töötaks, siis elaksin Eestis. Nicola elab Itaalias ja õpib seal hetkel. Sellest hoolimata oleme me koos ja kahjuks väga tihti ei näe. Kõik - polekski nagu midagi rohkem öelda. Selline see elukorraldust lihtsalt on praegu ja parata ei saa sinna mitte midagi.

Ometi on nii, et kui keegi teada saab, et minu "teine pool" ei elagi naabermajas, on see nende jaoks palju suurem probleem kui minu jaoks. Ja mingisugusel imelikul kombel teavad nad järsku minust ja minu suhtest ilmatuma palju, kordades rohkem kui ma ise. Ja mingisugusel veel imelikumal kombel leiavad nad, et nad peaksid neid teadmisi minuga jagama. Ma ei räägi siinkohal sõpradest või perest, kes võivad kõrvalt märgata midagi, mida ma ise pimestatuna ei näe. Vaid inimestest, kes on rohkem tere-tuttavad, töökaaslased, head, kuid mitte nii lähedased sõbrad. Nendes tärkab järsku justkui mingisugune ürgne vajadus mind aidata ja suunata - palunud ei ole ma seda otseselt aga mitte kunagi.

"Selline asi küll püsima ei jää!", "Eesti naistele on ikka temperamentsed tüübid meeldinud, ehehhehee", "Millal te siis viimati nägite? Kaks kuud tagasi?! Ja arvad, et ta ei peta sind seal?!", "Mida selline asi annab sulle?", "Itaalia perekond? Nad on ju *loetletakse üles kõik hollywoodi filmides kujutatud stereotüübid*", "Sa ju raiskad oma noorust!". See viimane nooruse märkus on üks kummalisemaid, sest jääb mulje nagu ma peaksin end praegu kangesti tagasi hoidma ja oleksin ma vaid üksik, elaksin ma palju täisväärtuslikumat elu. Mis mind aga täna omajagu isiklikul teemal kirjutama ajendas oli eilne märkuste kuningas - "Millal te siis abielluma hakkate? Äkki näete siis rohkem kui kaks korda aastas." See on ju lausa mõnitamine..

Mu heal sõbrannal on noormees USAs ja temagi on täheldanud, et üldse mitte lähedased inimesed leiavad endas järsku julguse kritiseerida ja on sinu asjades palju targemad, kui sa ise ning ei häbene "head" nõu jagada. Ja see on minu jaoks kohutavalt tüütu ja arusaamatu - miks?! Mida selliste märkustega üritatakse saavutada?! Kas ma nüüd järsku siis hakkan oma elukese peale järele mõtlema ja tõden - jah, sul on õigus, tõesti on mõttetu ja kõik mu noorus on kah raiskus..? Tõsi, minu eilne intsident oli selgema eesmärgiga - naeruvääristades minu praegust suhet aitab see võibolla siluda egole saadud hoopi, kui sõnasepa kunagised ettepanekud "seiklusi ja kogemusi" saada viisakalt tõrjusin, kuid arvan, et sellised juhud on pigem erandlikud. Mis vajadus peitub nende ülejäänud esmapilgul süütute kommentaaride taga? Miks on vaja panna mingeid silte külge ja ennustada MINU suhte kulgu?

Ega muud ei jäägi üle kui enda asja edasi ajada ja mitte välja teha. Lihtsalt arusaamatu komme. Seda sama saaks laiendada tegelikult pea ükskõik millisele teemale, kus keegi on otsustanud teha midagi, millega igapäevaselt kokku ei puututa. Ikka leidub keegi, kes peab vajalikuks midagi öelda, kritiseerida, halvasti arvata. Loomulikult on neid, kes on siiralt huvitatud ning üllatunud, nad küsivad millal me näeme, kuidas me suhtleme, kas raske ei ole ja muud taolist, see on väga tore, kuid prahvatada "Selline asi küll püsima ei jää!" ja väljendada, et tegemist on kõige suurema lollusega üldse, no kuulge..

October 15, 2014

Just in case you’re tempted to worry about not having feelings - It’s not like you don’t have all the feelings in you; you just can’t feel them right now

Tahan siin jagada ühte artiklit, mis minu jaoks selgitas ära kuidas depressioon, olgu ta siis raskekujuline või kergemat sorti või PMSist tingitud, mõjutab maailmapilti ja suhteid lähedastega. Ning kuidas peakeses keerlevad mõtted võivad nii veenvad olla, et kaob taju tegelikkuse ja ettekujutluse/hirmude vahel. Pealkiri How to Maintain a Healthy Relationship When You’re Depressed kõlab kuidagi natukene liiga "tee-seda-tee-toda-ongi-tuju-hea" stiilis naiivne, kuid sisu oli üle pika aja silmiavav ja õnneks rahustav.

Igatahes, kui juba siin rääkida - mul on tunne, et ma ei oska enam blogida. Või ma ei teagi milles probleem on. Tahe oleks justkui olemas aga niisama jaurata ei viitsi (nagu praegu..) ja tavalistel päevadel ei juhtu absoluutselt mitte midagi märkimisväärset. Ja kui juhtub midagi märkimisväärset, avastan ma eest kaamera tühja aku.. Nagu näiteks sellel nädalavahetusel, kui käisime Nicolaga kalafestivalil (lõhesupp!) ja valgusfestivalil Linnanmäel. Eile käisime kinos Gone Girl'i vaatamas. Sellest saab vist ikka pärast kirjutada. Ja nii ongi - side lõpp.