November 21, 2017

Laupäeva hommik

... ja üks mees juba parandab ja sahmerdab millegagi. Ehk siis - üldiselt tunneme end uues kohas juba täitsa hästi, ainult et igal sammul on ikka veel midagi lahti vaja pakkida, ümber tõsta, parem koht välja mõelda, küürida. Kui ajaks perfektsust taga, siis läheks vist täitsa hulluks, kuid normaalne uni, töötunnid ja praegu veel ka PÖFF võtavad oma aja, niisiis on koduste tegevuste tempo väga aeglane. Niisiis tulebki leppida, et lihtsalt ei jõua minna kemplema puhastajatega, kes mu suurde valgesse kaltsuvaipa augu kulutasid. Maksimum tulemus oleks ilmselt see, et nad maksasid mulle 15 eurot teenuse eest tagasi, kuid sellega ma ju uut vaipa niikuinii ei osta. Nicola käis sellel järel, midagi talle ei öeldud, tuli koju, pakkis lahti ja - auk. Ju nad mõtlesid, et kui nad plekist jagu ei saa, siis auk tähendab ju, et pole plekki, hea töö? Ok.. 

November 20, 2017

mother! (2017)

Et enne PÖFFi end kinosaaliga juba vaikselt harjutada, käisime reedel vaatamas uut, ja nüüd võib vist juba ka öelda, et kurikuulsat filmi.. Minu huvi tulenes ennekõike sellest, et Black Swan on üks mu lemmikumaid filme üldse, nii et samalt režissöörilt midagi võiks ju mulle sobida kindlasti. Vähemalt nii ma entusiastlikult arvasin.

Noor mees ja naine on end mugavalt sisse seadnud suures, üksildases majas. Samal ajal kui naine annab viimaseid lihve kodule, mille ta ise renoveerinud on, keskendub kirjanikust mees oma tööle, mis eriti ei edene. Ootamatult satuvad nende koju aga kaks külalist, kellest mees huvitatud on ning kes jäävad tema kutsel nende juurde pikemalt peatuma. Majaperenaine ei oska esialgu sellest suurt midagi arvata, kuid peagi soovib ta, et sissetungijaid poleks kunagi tulnudki.

Kõlab nagu algus tüüpilisele õudukale, kuid tegelikult ei ole peaosalised lihtsalt mees ja naine, vaid Jumal ja Emake loodus, ning sissetungijad olid Aadam ja Eeva. Ja kui filmi esimene pool oli seda fakti teades isegi nauditav vaatamine, siis filmi teine osa oli täiesti teisest puust. Võib-olla ei tohiks siin edasi lugeda need, kellel film veel nägemata ja ei taha liialt teada, mis juhtub, kuid teisiti ei oska ma edasi kirjutada. Igatahes, kui filmi esimene pool oli selline küllalt leebe ja piibliloost sai aimu mingite vihjete kaua ja üldiselt oli lugu usutav ka tavalise tänapäevase loona, siis teine pool oli juba väga selgelt piibliulme, mis tipnes suure vägivalla ja kaosega. Et siis kord otsast peale alata.

Vaatamisest on juba mitu päeva möödas, kuid ma ikka veel ei saa täpselt aru, et mida siis mina isiklikult nähtust arvan. Jah, see on eriline, julmalt aus film. Aga üllatuslikul kombel ei andnud see mulle eriti midagi, ei avanud silmi ja filmi teine pool oli liiga otsekohene, tõlgendamisruum tegelikult puudus. Ma ei vaataks seda uuesti ja soovitada julgeks ainult erilistele filmisõpradele silmaringi laiendamiseks. Sellest hoolimata oli esimene pool väga põnev. Teine pool oli kohati suisa rõve ja see on maitse asi - kas õuduka puhul mõjub see, et ongi päriselt rõve, või on rõve siis, kui natukene mõtled. Mulle meeldib teine variant rohkem, et jubedus ei sünni otse ekraanil, aga tekib enda peas :) Samas siin ma ei näe üldse teist võimalust, pidigi tegema puust ja punaseks. See polnud mõeldud õudusfilmina, kuigi teine pool just nii mõjus. Lisaks meeldis mulle tegelikult väga see lõpp - kõik algab otsast peale ja sellel korral üritab Looja natukene teisiti teha.

Tundub, et vaatajaskond on üldiselt lõhestunud ja arvamused on nii seinast seina, et lausa uskumatu - kas vihatakse täiega või peetakse aasta suursündmuseks. Saan aru mõlemast poolest. Seda ei usu, et need, kes vihkavad, ei saanud aru - no filmi teine pool on nii selge, et selles valguses saab ka esimene pool selgeks. Sügavalt see lugu mind ei puudutanud, sest kuigi ma ei mäleta teist sellist filmi, siis mingeid uusi mõtteid see mulle kah justkui ei toonud, ometi mõtlen siiamaani.. Millegi pärast hakkasin mõtlema ka "Tree of Life"i peale, mis oli samamoodi selline sümbolitel põhinev, ilus, aga mulle jäi kaugeks.

November 15, 2017

Laske koju vol 7 - kodust koju

 Mööbel, mis meiega kaasa tuli
Kõik eelmise nädala õhtud veetsin pakkides, sorteerides, Nicola monteeris mööblit lahti. Kõige pingelisem hetk jõudis kätte neljapäeval, päev enne kolimist. Peale tööd läksime uude koju (?!) küürima. Neli tundi pesime kappe, uksi, kööki, põrandaid pidi lausa kolm korda pesema ja need pole ikka veel täiesti puhtad. Vannitoa ja vetsuni ei jõudnudki! Õhtu lõpetasime porimati lõikumisega rõdul, sest tahtsime selle täpselt ukseauku saada.

Kehad väsinud, sellega meie õhtu veel ei lõppenud. Peale hilist õhtusööki jätkus vanas kodus (?!) pakkimine ja mööbli lahti kruvimine. Magama saime elutoas kastihunniku keskel kesköö paiku, mis on minu jaoks peaaegu, et ekstreemselt hilja.
Hommikul tulid kolijad, pakkisid meie mööbli sisse ja viisid uude koju. Päris kõike me nendega ei saatnud, mõned õrnad asjad tassisime veel ise nädalavahetusel järele. Poisid olid kiired, abivalmid ja hoolsad, hea meelega soovitan teistelegi, kellel vaja - Kolimisrõõm teab, mis teeb.
Kohe reedel mul ei olnud veel väga kurb, imelik oli küll vaadata oma vana tuba täiesti tühjana. Elasin seal ju peaaegu, et 20 aastat. See on põhimõtteliselt kogu mu teadlik elu. Isegi Nicolal oli natukene kurb, kui ta köögikapi lahti tegi ja seal tuttavaid nõusid enam polnud. Õnneks jääb "lapsepõlvekodu" alles, lihtsalt minu tuba sellisel kujul enam ei ole. Nagu ei ole mul enam ka lühikesi jalutuskäike tööle ja Nõmme turule, märja koera lõhna liftis ja alumise korruse naabrite mobiilivibratsiooni hommikuti. Usun, et need asenduvad samaväärsete muljetega juba uues kodus, sest Mustamägi on ikkagi Mustamägi :)

Hoopis elevus oli sees, et saaks juba uues kohas hakata asju lahti pakkima ja sisse seadma end! Reedel aga magasime veel vanas kohas. Niisiis läksin peale tööd veel küürima ja veidi lahti pakkima aga õhtust sõin ja diivanil teleka ees vedelesin ikka veel vanas kohas.
Laupäeval jätkus kolimine, viimaste vajalike juppide ostmine (dušikardina toru jms) ja õhtul mööbli monteerimine ja asjade lahti pakkimine. Esimest korda magasime uues kohas.. Väga kummaline kogemus - minna ühte korterisse ja ühtäkki seda enda koduks pidada. Uni oli rahutu, kuigi midagi otseselt ei seganud, lihtsalt vist ülitundliku inimesega tegemist. Ka pühapäev möödas tegevuste mõttes samamoodi - monteerimine ja lahti pakkimine. Esimest korda kasutasin uut induktsioonpliiti - hommikul tegin putru ja õhtul seljankasuppi. Ja vot siis sööma asudes tuli korraks eelmise kodu igatsus peale.. Kuidagi ei saanud üldse aru, et kus see minu kodu õige on?! Uus kodu polnud veel üldse nii hubane, kui üks kodu olema peaks. See muutus aga siis, kui leidsin kastikuhilast üles väikese lambi, mis tegelikult arvutilaual käis. Panime selle magamistuppa öökapile, et enne magamaminekut vältida suure tule kasutamist. Kohe mõjus kodusemalt. Peale õhtusööki panime turboga veel diivani kokku, kraamisime tühjad kastid, pakkematerjali jms sodi ühte kohta, nihutasime viimased kastid silma alt ära oma aega ootama. Ja saigi justkui valmis. Nicola tegi Ciobari jooki (minu jaoks on kakao piim väikese šokolaadiga, tema jaoks on kakao šokolaad väikese piimaga) ja rahunesime lõpuks maha :)
Praeguseks on meil suurem osa vajalikku olemas, puudu on vaid pesumasin ja tolmuimeja. Võib-olla mõni mööblitükk, kui midagi sobilikku peaks silma jääma (elutuba hetkel = tantsusaal diivaniga). Vaipu pole, kardinaid pole, ainult rulood magamistoas. Enne ja pärast pilte saab blogis näha siis, kui mõni tuba juba täitsa enda nägu kah on. Arvatavasti saab selleks üsna pea olema esik või köök!

November 6, 2017

Möödunud nädalavahetus ja kurblik rööprähklemine

Juhtus nii, et käisin nädalavahetusel Bolognas. Sellel aastal ei olnud enam plaanis minna, kuid kuulutati välja üks oluline sündmus, sain lennupileti, ja peaaegu sama kiirelt kuulutati sündmus mittetoimuvaks, kuid lennupiletit enam tühistada ei saanud. Kuna minek oli tõesti plaanis üürike (3 ööd), siis läksin vaid ühe pooltühja seljakotiga ja oli tunne, nagu läheks näiteks Võrru sugulastele külla - Euroopa tundub aina väiksem.
Siin olen unisena juba koduteel, seljas Nicola ema kingitud mantel ja sall.

Vastuvõtt oli kodune nagu ikka. Eriti nüüd, kui oligi rohkem selline sugulastele ja sõpradele külla sõitmine. Sõime palju ja tegime ise süüa, jalutasime linnas ringi. Käisime Decathlonis, see on üks suur spordiriiete ja -tarvete pood, üllatavalt vastupidava kraamiga, arvestades odavat hinda. Ma ei ole ise kunagi Sportsdirectis käinud, kui arvatavasti on tegemist millegi sarnasega. Nüüdki sain 18 euro eest 2 särki, ühed pikad püksid (olid allahinnatud, kuna viimane paar) ja 2 paari trennisokke. Jälle paariks aastaks rahu majas.

Samal ajal kui Nicola jalgpalli vaatas (vajab mainimist, et koju minemise aja valis ta selle järgi, et mäng kodustaadionil toimuks.. see on kirg, ma ütlen), olin mina tema emaga kodus ja rääkisime 3 tundi juttu, itaalia keeles. Aknest, dieetidest, Eesti pimedast ilmast, keskmise Tallinna meesterahva riietusest, minu sugulastest, tema sugulastest. Kui mõnda eriti olulist sõna ei teadnud, siis ruttu googeldasin. Sellist järjepidevust mul ei oleks, kui vestluskaaslane inglise keelt valdaks, varem või hiljem lülituks sellele ümber, sest siis on kindel, et öeldu ka õigesti pärale jõuab. Nüüd aga pingutasin, sest muud võimalust ei olnud. Tähendas see küll seda, et ühel hetkel kinnitasin ma, et söön liialt palju lilli ja mu onu on omasooihar (mõlemad väited on väärad), kuid õnneks klaarisime arusaamatused kärmelt.

Peale vestlust sõime suure sõpruskonnaga kõige suuremas pitsabaaris, mida ma elus näinud olen, veel suuremaid pitsasid. Kuhu see (+ magustoit, loomulikult) neil kõigil mahub, ma ei tea, minul mahtus veidi üle poole.. Seal samas otsustasin ka taas "Projekt gluteenivaba" taaskäivitada, aga esmaspäevast, nagu ikka selliste asjadega :) Koht ise oli aga erakordselt lärmakas, sest 8-10 liikmelisi seltskondi oli palju, ka meie oma. Ma ei mäleta et ma varem nii stereotüüpset Itaaliat üldse kogenud oleks, oli juba aeg kah!
Kui eile õhtul üksinda koju jõudsin, siis oli kuidagi raske ja kurb olla. Pakkimine on poole peale, osa mööblit lahti monteeritud, elutoas hunnik kaste. Ehk siis praegune kodu ei ole enam oma nägu ja uus kodu ei ole ju veel kah meie nägu ja tegu. Nicola jäi veel Itaaliasse, tal oli rohkem puhkusepäevi alles, mida kulutada. Niisiis oligi kuidagi üksik ja imelik olla. Tavaolukorras naudiks ma väga võimalust üksi olla, kuid praegu, sellises poolikus seapesas, ei valmista see üldse rõõmu. Lohutan end sellega, et peale selle nädala rööprähklemist on kolimine tehtud ja järjest väheneb nimekirjas asju, mis korda on vaja saada. Remont on ametlikult lõppenud, kõik sisse-ehitatavad asjad on olemas, täna õhtul saabub uus voodi. Nüüd on vaja mõnel õhtul pakkimise keskel leida veel see aeg, et uus koht läikima lüüa ning nädalavahetusel kogu kraam punktist A punkti B toimetada. Ja loodetavasti samal nädalavahetusel ka lahti pakkida! Ma ei saa aru kuidas on võimalik elada nii, et veel mitu kuud osad kastid kinniselt nurgas seisavad. Esiteks - mis seal on, mis oli nii oluline, et kaasa võtta, aga mida vaja ei lähe (ok, kujutan ette, et mingid fotoalbumid ja kristallserviisid näiteks). Aga teiseks - kole on ju?! Eks ole näha, võib-olla nädala pärast vaatan isegi, et "aega on see kiire asjaga" ja pole need kastid nii hullud midagi.

P.S. TTÜs võetud aastane raamatupidamiskursus kannab juba vilja:

October 31, 2017

Oktoober 2017

Lugemine - ei
Itaalia keel - natuke
30% kõrvale - jah
Ostan vähe - jah

Võtsin raamatukogust Aigi Vahingu "Valiku". Nii punnitatud kirjutamisstiili oli aga talumatult raske lugeda ja peale 3 nädalat kummutil seismist viisin selle tagasi raamatukokku. Kirusin end, et üldse ilma mingisuguse ideeta raamatukokku läksin, nii on sealt väga keeruline midagi asjalikku saada, kui kirjandusmaailmaga eriti kursis ei ole. Nüüd olin aga targem ja võtsin taas laenuks seda, mida kuskil mõne hea sõna või lausa preemiaga toetatud on. Lugema pole neid veel jõudnud hakata aga varsti.

Itaalia keele õpikut olen veidi edasi teinud, kuid jätkuvalt piinlikult vähe. Kuidas nimetada olukorda, kui edusamme ei tee, vaeva ei näe, aga samas on natuke häbi ka, et ise piisavalt ei tegele? Laisk? Motivatsioonipuudus? Ei tea.

Vähe ostmise kohta olen nüüd jõudnud selgusele ja saavutanud selle punkti (olude sunnil?), et poodi millegi järele lähengi ainult siis, kui on reaalne vajadus. Jalad vettisid eelmiste sügisjalanõudega täiesti läbi - tähendab, et kummikuid on vaja. Väike varvas hakkab talvesaabastest läbi murdma - on vist uusi vaja. Vastu pidasid need Dinsko omad 3 aastat, mida on ausalt öeldes isegi rohkem, kui oleksin arvanud. Taas tähelepanek, et hind ei määra kvaliteeti. Aga eks ma kannan need ikka võiduka lõpuni, ehk siis kuni päriselt varvas väljas on.

Oktoobris tegin trenni, käisin vanaemadel külas, käisime orienteerumas, tegelesin väga aktiivselt remondiga (lasin inimesi uksest sisse), käisin diskol, käisime Narvas, külastasime n+1 ehituspoodi ja sain kokku umbes täpselt ühe sõbraga.