July 21, 2016

Juulikuu toimetused

 Aeg teha üks niisama-postitus. Millega me siis oma vaba aega sisustame? Kindlasti söömise ja söögitegemisega. Õnneks on meil mõlema tegevusega sõbralikud suhted, nii et kokkame rõõmuga nii koos kui ka eraldi, kui ühel meist peaks olema raske päev ning kohe mitte ei jaksa pliidi ees seista. Hiljuti nii oligi. Täpselt olukorda ei mäleta, aga olin jube väsinud ja näljane ja Nicola tegi mulle omletti. Tuli nii hea välja, et sõime mõlemad kohe eriti suure portsu (ehk siis kumbki pool pannitäiest). Rammus värk, näha pole, aga parmesan oli seal ka sees.
 Mõni aeg tagasi tegin mina ahjuvormi suvikõrvitsa ja kanaga, kõrvale riis.
 Eelmisel nädalavahetusel käis meil külas seltskond soomlasi ja filipiinlasi. Tegemist peresõpradega, kellel olid sugulased Filipiinidelt külas. Meid oli palju, kokku 12. Sõitsime läbi Kadrioru, lauluväljaku, Pirita kloostri ja jalutasime vanalinnas. See ei olnud muide üldsegi esimene kord nende kõigi jaoks. Näiteks 85-aastane David on Eestis varemgi käinud ning tema eredaimaks mälestuseks siit on Paul Kerese kodu külastamine. Nimelt on David suur malefänn ning tema jaoks oli see suur au. Minu jaoks oli jällegi suur au kohtuda nii rõõmsameelse ja huvitava härrasmehega ja ma väga loodan, et ka mina ühel päeval 85-aastasena olen just sellise ellusuhtumisega, kui tema.
Nädalavahetusel tegime muudki - sõitsime Ida-Virumaale. Põhiliseks eesmärgiks Eesti Kaevandusmuuseum ja Kuremäe klooster. Muuseum ja kaevanduse ekskursioon osutus nii põhjalikuks, et seal oleks võinud terve päeva veeta. Üldse imestasin ma, et kuidas meil see päevareis 12-tunniseks läks, kuhu see aeg kadus?! Ei teinudki nagu eriti palju midagi. Tahaks aga veel Narva minna, seda poleks meil samale päevale mitte kuidagi õnnestunud organiseerida.

Klooster oli minu jaoks huvitav kogemus, nunnad askeldasid seal oma tegemisi teha ja see kõik tundus kuidagi nagu mõne vana filmina. Loomulikult mitte sellisena, kus nunnad järsku kooris lõbusalt laulma hakkavad.. Mõtlesin ma sellele küll - kas nad kunagi naeravad? Millest nad unistavad? Miks ja kuidas nad kloostrisse sattusid? Mida nad mõtlevad Eestist? Kas nad igatsevad kodu? Tahaks küsida.
Boonuspilt meist kaevandamas.

July 14, 2016

D vitamiin ja käsu peale lõbutsemine


Ehin postitust mitte võõraste, vaid vanade sulgedega: foto ühelt maikuu pildistamiselt, millega väga rahule jäin. SIIN on rohkem.

  • Kas D vitamiin teeb tegelikult tuju paremaks ja meele erksamaks või on see vaid illusioon? Igatahes enda peal olen mingisugust vahet näinud, sest terve viimase sügis-talvise perioodi võtsin usinalt 1-2 kapslit päevas (need, kus sees 1000 ühikut), mis tegelikult ei ole põhjamaalaste jaoks üldse mitte piisav. Vahe eelmiste hooaegadega oli siiski näha. Kui tahta piisavat annust, ehk siis 5000, 10 000 ühikut.. selleks peaks apteegiskäiguks raha koguma hakkama. Aga! Lahendus, nagu väga paljude muude asjade puhul, peitub internetist tellimises. Ja nii ongi, et leidsin kapslid, mis on ise juba 10 000 ühikuga - selliseid pole Eestis üldse näinudki. Made in UK, ehk siis usaldan, loodetavasti mitte aluseta, et tegemist pole niisama õlikapslitega. D vitamiinist kogemata üledoosi saada on peaaegu, et võimatu.
  • Täna on selline tunne, et kes palju teeb, see palju jõuab. Ma ei ole veel palju tegema hakanud, aga usk on selline, et jah - see on võimalik. Ilma stressamata, lihtsalt nii, et kuidagi tuleb voolikust. Umbes kuu aega tagasi ahastasin, et kuidas see on võimalik, et mul on peaaegu, et kõik (v.a. 2) suvenädalavahetust juba mingeid asju täis planeeritud? Kuhu jääb spontaansus?! Mis siis, kui ma tahan just 23. juulil terve päeva voodis vedeleda, aga ma ei saa, sest praamipiletid on ostetud? Täna on tunne hoopis selline, et tegelikult mahuks üritusi ju veelgi. Juba poetasin augustisse trennigrupi suvepäevad. Eesolev pühapäev oli üks nendest vabadest päevadest, kuid lähme hoopis Ida-Virumaale. Pean meeles pidama, et keegi ei ole mind sundinud. Ja kodus istumine on talve jaoks.

Panen siia ühe mõttetera, mille täna juhuslikult leidsin. Jätan selle originaali, sest seda ilu ma tõlkides edasi anda ei suudaks:
“A single gentle rain makes the grass many shades greener. So our prospects brighten on the influx of better thoughts. We should be blessed if we lived in the present always, and took advantage of every accident that befell us, like the grass which confesses the influence of the slightest dew that falls on it; and did not spend our time in atoning for the neglect of past opportunities, which we call doing our duty. We loiter in winter while it is already spring.”
― Henry David Thoreau

July 12, 2016

Pilte Villavabrikust

 See suvi on täielik saaresuvi. Aegna, Hiiumaa, Saaremaa, Kihnu - 2 käidud, 2 veel. Sellel nädalavahetusel käisime töökollektiiviga Hiiumaal puhkamas. Läksime ühise bussiga nagu ühele klassiekskursioonile kohane, tegime peatuse Vaemla Villavabrikus. Päevaseks tegevuseks oli meil giidiga rattamatk (38 km!), nautisime kodust sööki, õhtul lõbustas meid bänd ja oli kaunis rahulik suveõhtu. Kõik läks kuidagi väga libedalt, olime graafikus, keegi ei kadunud ära, keegi ei jäänud kuhugi hiljaks.. Olen tänulik, et meil vedas ilmaga. Kui öösel läbi poolune vihma kuulsin, siis mõtlesin küll, et MIDA ma rattamatkale asenduseks välja mõtlen?! Ilm pöördus siiski seda paremaks, mida lähemale me Rohukülale jõudsime. Rahvas jäi üritusega rahule ja mina ka. Ööbimiskoha perenaise käest küsisin, et miks neil ometi pole rohkem sisukaid pilte kodulehel, ma ei osanud üldse oodata, et me nii toredasse kohta lähme.

July 7, 2016

The land of the free and the home of the brave

Minul ja Nicolal on koos pilte (mis on  keegi kolmas teinud) väga vähe, sest nendel harvadel kordadel kui hängime kuskil seltskonnas või teistega koos, siis üldiselt ei ole kellelgi kombeks, õnneks/kahjuks, kaamera või telefoniga pilte teha. Niisiis on vist ilmselge miks hindan seda pilti väga, sest purki on püütud meid kõige loomulikumas olekus:
(tegelikult oli seal meist kenamaid pilte kah)

Käisime eelmisel nädalavahetusel Aegnal telkimas, tähistasime USA iseseisvumist. Saar on muide puukidest pungil - 9'st inimesest 4 leidsid hiljem kodus enda kehalt soovimatuid sõpru.. Käisin sellel aastal esimest korda meres ujumas, grillisime burkse, kuulasime kantrimussi, mängisime petanque'i ja avastasime saart.

Panin alles nüüd tähele, et juunikuu kokkuvõttev postitus on mul kogemata tegemata jäänud. Jääb nii, sest tegelikult blogisin juunis natukene aktiivsemalt ja midagi suurt mul lisada niikuinii ei olekski. Trenni ei ole teinud, gluteeni pole märkimisväärselt söönud (isegi saarele võtsin oma gluteenivabad kuklid kaasa) ja ka lugenud ei ole. Suvevärk..?!

Eile käisime Õllesummeril. Viimane kord käisin.. võibolla siis, kui esines Franz Ferdinand. Eelmisel aastal pidin minema The Cardigansi pärast aga jäin vist haigeks, kui õigesti mäletan. Ja seekord läksin Prodigy pärast. Umbes 15 minutit peale Prodigy algust pidin taaskord tõdema, et ma ei ole ikka ÜLDSE kontserdi ja rahvamassi inimene. Ma tean seda tegelikult juba tükk aega, aga siiski suudan ma selle vahel kuidagi unustada või mõelda, et prooviks veel. Eriti siis, kui esineb keegi, keda ma päriselt ka kuulan. Siiani ei ole see rolli mänginud, kontsert on ja jääb minu jaoks kogemuseks, mis endasse ei haara ja pigem närvi ajab. Nii et moe pärast saan nüüd öelda, et olen Prodigyt laivis näinud, kuid eilse õhtu hiilgehetkeks jäi siiski enne üritusele minekut söödud sushi.

June 28, 2016

Suvi Tallinnas

Kui tore oli 4 päeva puhata! Seda ei maksa enam ammu ära märkida, et vahel kaks päeva piisav ei ole, et puhata ja end üleni täis laadida, jääb nagu natukene väheks. Neli päeva aga oli täpselt hea ja paras.

Neljapäeval läksime rongiga Aegviitu, kotid head ja paremat täis. Sättisime end järve äärde, grillisime ja lamasime niisama. Meil olid maisitõlvikud, paprikat, suvikõrvits, grillvorstid.. Kui söömise raske ülesanne oli täidetud, viskasime maha pikali, lugesime ja ma lahendasin üle pika aja sudokut. Vesi oli jube külm, kuigi ujuda tahaks. Õhtul läksime tagasi linna, rongi oodates tegime veel peatuses söögipausi - olin võileivagrillil hommikul võikud kaasa teinud. Oo, kui ammu neid söönud polnud.. Tõsi, gluteenivaba sai on ikkagi natukene teine ja maitse polnud SEE.

Jõudsime tagasi kell 20 ning spontaanse mõtte tulemusena olime peagi neljakesi taksos, teel Sakku sõbranna vanemate koju. Istusime kasvuhoones (mida ei pidanud muide jagama loendamatute tomati- ja kurgitaimedega, vaid see ongi chillimiseks ümber tehtud), kus sääsed ei kimbutanud, ning tegime sauna. Üldiselt ma sauna ei igatse kunagi aga kui siis lõpuks saab kuskil, siis on pärast ikka mega hea olla küll. Jäime ööseks sinna.

Reedel sadas terve päeva vihma, kuid sellest polnud häda midagi. Kadi tegi meile hommikusöögiks pannkooke (jälle midagi, mida ma väga tihti ei tee, aga kui siis kord saab, siis on nii hea ja luban, et teen tihedamini), päeva jätkasime kodus, kus veetsime liialdamata terve päeva diivanil. Kord vaatasime telekast suvaasju, siis vaatasime filmi (Birdman), siis parandasime kahe peale matkapleedi ära, siis jälle lugesime Brexiti kohta. Oli tõesti puhkepäev, kus me ei teinud mitttte midagi kohustuslikku ega üleliia asjalikku.

Laupäeval käisime turul, sõime Sõõrikukohvikus suppi, paitasime paksu kassi ja tegime koduseid toimetusi: pesime pesu, lugesin, kokkasime, Nicola parandas jalgratast. Ka pühapäeval oli valdavalt kodune, kuid õhtu veetsime Paadis Nicola töökaaslastega juttu puhudes. Sealne vaade ja meeleolu on mõnna, eriti väljas istudes, kuid menüü, söök ja teenindus on iga kord nii erineva tasemega ja ei oska nagu midagi arvata. Hiljem autoga mere ääres väikest tiiru tehes ahhetasime nagu turistid - peale vihma hakkas taas selginema, meri auras ja oli udune, üldpilt väga kollane. Nädala lõpuks oli kohe eriti hea ja puhanud tunne, et jätkus aega kõike teha - niisama olla ja kedagi näha ka.

Nüüd olen end jälle töölainele sättinud. Järgmisel nädalal toimub üritus, mille viltuvedamisel vaadatakse just minu otsa, nii et parem on end ette valmistada igasugusteks stsenaariumiteks..