June 14, 2018

Saagu kardinad!

Läks nii umbes 7 kuud ja elutuba sai selle ühe elemendi, mis muutis toa välimust väga palju - kardinad! Kuskilt tuli rohelise mõte ja nii ta jäi. Poes haaras mu tähelepanu küll üks selline malbe vesihall kangas, kuid arvestades seda, et olen elutuppa lillepotid võtnud selle mõttega, et kardinad tulevad rohelised, siis ei tahtnud enam ümber otsustada. See oli ka oluline, et värv diivaniga klapiks. Septembriks peaks elutuppa lisanduma klapplaud, mis võibolla hakkab ja võibolla ei hakka asuma akna all. Võimalik, et muidu paneme kinnisena seina äärde ja siis, kui külalised ja vaja suure laua taha koguneda, siis võtame laua lahti. Nimelt on mulle avar elutuba meeldima hakanud. Laed on niigi madalad, las olla siis põrandapind selline, et ei pea mööbli vahelt mööda ühte joont käima. Küsimus on aga siis see, et kui kodus on 6 tooli selle laua jaoks ja igapäevaselt on nendest 3 tükki köögis kasutusel, siis kuhu panen ülejäänud 3, kui suur laud pole kasutuses? Ja millised toolid üldse sobiks nii meie köögi metalljalgade ja marmor(?)mustriga laua ja klassikalise puidust lauaga?
Üsna pea võiks viimase lihvi saada arvutituba. Nädalavahetusel tegime ühe seina alumisele poolele sama mustri, mis esikus. Nüüd peaks keskele tulema veel korkplaat igasuguse kraami kinnitamise jaoks ja ongi valmis. Korkplaadist sein on vist iga tiineka unelm ja kuigi ma kaugeltki enam tiinekas pole, siis postkaardid jms ilusad pildikesed panevad ikka käed värisema ja suurele tahvlile on neid ilus panna. Korraks küll hakkasin mõtlema, et äkki see on liig, et peaaegu igas toas olen teinud/plaanin teha "aktsentseina". Et ise naeran küll kinnisvarakuulutusi vaadates neid kortereid, kus iga tuba on erivärvi, aga omal ähvardab varsti sama seis tulla..? Aga selle mõtte kaotab edukalt käte kõrvadele asetamine ja kõva häälega mõne viisijupi ümisemine. Tõsi ta on, et ilmselgelt pole siin mängus olnud sisekujundaja osav käsi, kuid tahaks loota, et karjuvalt erineva stiiliga need toad ikkagi pole. See vist on see esimese kodu tuhin, et tahaks KÕIKE proovida.

June 5, 2018

Tantsuaasta lõpp

Selleks õppeaastaks on trennid Tantsugeenis peaaegu läbi, vähemalt ametlikult küll. Eelmisesse nädalasse mahtusid kaks viimast esinemist ja üks nendest oli erilisem kui muidu. Nimelt oli üks meie rollidest lisaks tantsimisele ka soengumodell olla. Peaaegu soengumodell - meie enda krunnidele pandi külge UV valguse all helendavad patsid. See tähendas laval enne tantsu patseerimist, miski, milles ma end just väga enesekindlalt ei tunne. Kambas laval ringi karata on üks asi, tähtsa näoga üksinda lava ühest otsast teise kõndida, täitsa teine.
Päevavalguses ei olnud meie meik ja lisandid just erilised hitid, kogu efekt tuligi ellu vaid klubipimeduses vastava valgustuse käes. Minu osalemine sellel üritusel oli alguses küsimärgi all, sest sama päeva õhtuks oli plaanis töökaaslastega loomaaiakülastus, kuhu ma väga minna tahtsin. Saades aga kinnituse, et esinemine kindlasti õigeks ajaks läbi on, mõtlesin riskida. Ajanappuses oleks võinud ju ka selle sama maskeeringuga joosta loomi lõbustama. Kõik läks aga plaanipäraselt ja nii sain viimsegi raasu neoonvärvi näost pühitud enne järjekordset kohtumist oma lemmikkuulsusega (Aleksei Turovski).
Esinemine ise oli pingeline aga nii vinge, et sealt saadud adrenaliinilaks kestis veel mõnda aega. Laval suutsin põlveväristamisest hoiduda, kuid pärast autos käed värisesid?! :D See on ikka tõeline vedamine, et juhuse läbi sattusin 2,5 aastat tagasi just nii lõbusasse tantsugruppi, kus lisaks treenimisele avaneb vahel võimalus pulli ka teha. Olgu see siis laval, mõnel võistlusel või treeneri juures koduaias. Olen selle hobi üle väga rõõmus ja loodan, et tantsin veel pikki aastaid!

May 31, 2018

Mai 2018

Garderoob kaltsukast või üldse mitte - peaaegu
Üks peatükk itaalia keelt nädalas - ei
Üks orienteerumine kuus - jah
Lugemine - jah

Mais olin nii palju tegemist, et praegu tagasi vaadates ei saa üldse aru KUHU see kõik mahtus! Väga pikk kuu, hakkan otsast peale.

Mis puudutab eesmärke, siis nendega oli nii ja naa. Garderoob tuli kaltsukast (nagu see viimases hädas ostetud kleit, mis mu suvekuumuse eest päästis), kuid esinemistossud ostsin ikka SportsDirectist. Itaalia keele õpik on kuhugi unustuste hõlma vajunud, küll aga kirjutasin kord ühe jutu, kus väga palju vigu ei olnudki. Orienteeruma peaaegu ei jõudnudki, aga viimasel hetkel käisin ikkagi Liival ja tegin lühikest rada. Ja lugemisega on ka kenasti, Anna Elisabethi eeskujul võtsin lugemiseks Donna Tartt'i "Salajase ajaloo".

Maikuu algas üldse sellega, et jäin üle pika aja nii haigeks, et olin nädal aega kodus. Palavik ei olnud kõrge, kuid mind piinasid tugev köha, kurguvalu ja nõrkus. Nii jäigi mul käimata esimesel korteriühistu koosolekul, kus vist kuulu järgi midagi eriti ei toimu, kuid oma majanaabreid oleksin tahtnud näha küll. Ravisin end aga hoolega, sest käis kibekiire võistluseks harjutamine ja proovidest puududa ei ole viisakas, ega kasulik.

Rõdul tegime "remonti", mida eelmises postituses näitasin. Sain Pillega kokku ja istusime vanalinna müüril. MuuseumiÖÖ raames käisime Niguliste kirikus ja Maiasmoka kohvikus. Grillisime vorsti Aegviidul, järve kaldal. Vaatasin sõbranna uut kassi ja võõrustasin rõdul esimese külalise. Sõin rohkem kringlit, kui mõistlik oleks, aga nii hea oli. Ühel nädalavahetusel veetsin väljas rohkem aega, kui kodus - rullisime peresõprade juures aias ringi, päike, sulgpall, võrkkiik. Ja täna õhtul on esinemine Cathouse'is! Peale mida jooksen ruttu loomaaeda, sest lähme kolleegidega Turovski õhtuekskursioonile. Ikka pidu ja pillerkaar, mis see elu muud on!

May 29, 2018

Laske koju vol 11 - rõdu enne ja pärast

 Lõpuks saan näidata midagi, mille me enda valgete käekestega elule turgutasime! Korterit otsides oli üks kriteerium kindlasti rõdu. See, et meie kandis on pigem Mustamäe kohta suured ja klaasitud rõdud, on päris tore. Ja oleks üpris kurb, kui sellisest väärt rõdust kolakamber saaks. Et seda vältida, mõtlesime rõdu ilusaks teha, siis ju ei raatsi.
 Eelmistest omanikest jäi maha kaks kappi, mõlemad nõukaaegsed. Ühe otsustasime alles jätta ja ära tuunida, teist proovisime tasuta pakkuda, kuid ei olnud soovijaid. Ega see ei olnud enam kõige esinduslikumas seisus tõesti, niisiis lammutasime selle lõpuks ära ja viisime jäätmejaama.
 Plaaditud kapi tahtsin kollaseks värvida. See oli see nädalavahetus, kui olin juba nädal aega kodus haigena passinud. No nii igav on lõpuks, näpud sügelesid. Nicola läks turule ja nuiasin, et ta mulle sealt kriidivärvi tooks. Ütlesin - too kollane. Nicola ütles - pole probleem.
 Ainult et mingi valguse käes on see ikka jumalast roheline :D Niisiis kui mina arvasin, et tuleb selline sügavkollane, siis päriselt tuli peaaegu neoonkollane-roheline. Kui ma värvipurgi lahti tegin, siis mõtlesin küll, et selle ma ühel päeval jälle üle värvin. Praegu aga ei jää see mulle enam üldse silma ja vana tõde - done is better than perfect.
 Järgmisena põrand. Eelmiste omanike kunstmurulaadne toode sai kõvasti puhastatud ja selle peale ladusime K-Rautast ostetud terrassipaneelid. Otse kivipõrandale ei pannud, sest see ei ole kõige ühtlasem, niisiis täidab vaipkate tasandusrolli. Rõdu seinad ei ole samuti kõige sirgemad, niisiis väike vahe ikkagi jäi seina ja põranda vahel. Kapp sai uued nupud Universaal Universumist. Rõdumööbli ostsime Home4you'st.
 Vaade köögist
 Vasakul on pilt esimese õhtusöögi serveerimisest vastvalminud rõdule, tegin indiapärast pähkli-kana rooga riisiga. Paremal on esimene hommikusöök rõdul, kus ühtlasi saime teada, et lõõskava hommikupäikese käes söömine ei ole kergete killast. Niisiis kui on soovi rõdul süüa, siis tulge pigem õhtul külla, on vähe mõnusam. Fännan rõdu täiega ja siiani oleme kõik kodused söömad seal teinud!
 Ja lõppu tervitused köögist, kus kommipurk sai seltsiks suhkrupurgi.

May 18, 2018

Oli kord üks traagiline aeg..

Täna ühe täiesti teisest teemast vestluse käigus tuli mulle meelde, kuidas ma pagesin Tallinnast Võrru sugulaste juurde peale oma esimest tõsist lahkuminekut. Lihtsalt nii halb oli olla ja veel halvem oli üksinda kodus olla, mingisugust keskkonnamuutust oli hädasti tarvis. Õnneks oli parasjagu jõuluaeg ja ülikoolis teadupoolest vaheaeg, niisiis oli ajastus justkui tellitud ja saingi ilma pikema jututa bussile põrutada.

Toona ma blogis sellest ängist ei kirjutanud ja vaevalt, et praegugi väga süviti midagi nii isiklikku ja nüüd praegu juhtuvat lahata sooviks, kuid tagant järele võib meenutada küll. Oligi selline klassikaline "nüüd jään küll igavesti üksi" tunne, mis pidavat peale esimese suhte purunemist üpris tavaline ilming olema. Aga mulle üllatuseks see päriselt tunduski nii, mitte ainult nutupuhangute ajal, aga uskusin päriselt. Võimatu oli ette kujutada, et ma saaksin kunagi enam olla õnnelik mingisuguse uue inimesega. Kellega? Kuidas? Võimatu. Nüüd tundub see kõik üliteatraalsena, kuid mõnes mõttes olen tänulik, et selline olukord oli, sest nüüd ma saan aru - oleks nagu üks tunne tundeportfellis juures. Ei arva üldse, et see on niisama hala, kui keegi lahku läheb. Ongi selline tunne, et ei iialgi enam.

Nii palju mul oli mõistust või kuulasin teiste nõuannet, et lasin lihtsalt olla endal. Olingi vabalt kurb, justkui leinasin head sõpra ja toredaid aegu. Ei sundinud end eriti millekski, kui ei tahtnud midagi teha, siis ei teinud. Laadisin kodus akusid, vaatasin filme ja tegin trenni. Aega võttis vist umbes paar kuud, et enam nii-nii kurb poleks. Mäletan, et lugesin kuskilt sellist asja - lõplikult saadakse üle ühest suhtest siis, kui möödas on pool aega suhte pikkusest. Ja eks ta tõsi on, et kuigi juba umbes paari kuu pärast ei olnud tegemist enam nii südantlõhestava olukorraga, siis julgelt võib öelda, et umbes aasta vähemalt mõtlesin-võrdlesin.

Ma ise muutusin tohutu kiirusega. Ega vanus oli ka selline + üsna pea vahetusõpilaseks minek kindlasti lisas sellele oma osa. Aasta möödudes tundsin, et justkui mingisugune vabanemine on toimunud. Seda olen vist siin juba korra kirjutanud, kuidas Erasmuse keelekursus on kindlasti üks mu elu kõige lõbusamaid perioode, kuid ainult pool aastat enne seda olin üks suur kurbusepundar.

Sellised mõtisklused täna, täitsa huvitav on seda perioodi meenutada nüüd, kui sellest juba jupp aega möödas on. Olin siis ikka täitsa laps veel tegelikult. Ülikoolis küll aga mõttemaailma poolest suures osas ikkagi laps. Usun, et kõik oli millekski hea ja lõpuks läks ikka nii, nagu minema pidi.
mina siis, oma lemmikjope- ja jalanõudega. mitte kunagi ei naeratanud hammastega.