February 9, 2017

Banaanid vähemalt kahes vaatuses

On juhtunud ime! Olen jõudnud kuhugi uude kohta üldse mitte viimasena! Ehk siis käisin ERMis ja võib öelda, et oma tutvusringkonnas peaaegu, et esimesena. Sellist nalja ei juhtu iga päev, sest pigem olen viimaste seas, kes "uute asjade rongile" hüppab, sest nii lihtsalt on kuidagi. Söögikohad, muuseumid, mingid muud tegevused (seikluspark? põgenemistuba?) - kui see on vähegi uus, siis võib kindel olla, et ma pole sellest kas kuulnudki või kuulnud olen ja käinud veel ei ole. Aga nüüd sain ühe nädalavahetusega käidud nii ERMis, põgenemistoas kui ka Tartus kohvikus Krempel!
ERMiga oleks tegelikult läinud nii, nagu ikka, kuid sellel aastal ühendasime meeldiva kasulikuga ning käisime ettevõtte talvepäevade raames muuseumis. Kolleegidele oli see põnev kindlasti juba seetõttu, et enda kätetööd laivis näha ning firma nime seinal tegijate nimekirjas imetleda. Sealt see mineku mõte meil tuligi.
Lõunatasime kurikuulsas restoranis ning selle kohta on mul küll vaid head sõnad. Eelroaks oli päevasupp, mis sellel päeval juhtus olema frikadellisupp, pearoaks kanafilee odrakruubi-kukeseene hautisega ja magustoiduks kamavaht kaeraküpsisega. Ka teised jäid menüüga väga rahule ning toit oli maitsev ja kenasti läbi mõeldud.
Kahju on küll sellest, et meie giidiga tuur lõpuks veidi lühikeseks jäi - ajakava pressis peale ning kui üks asi läheb üle, oled juba paratamatult ka teisele hiljaks jäämas. Üleliia palju varuaega ei saa samuti igale poole planeerida, sest ka see võib lõpuks pigem tüli tekitada. Jõudsime läbi käia põhinäituse, ka seal nappis aega ise ringi vaadata. Tean aga nüüd, et Nicolaga lähme suvel sinna kindlasti, enne ma selles nii kindel polnud. Väljast on maja minu arust endiselt pigem kõle ja nukker, kuid seest meeldis pigem väga, ka näituse osa. Ma pole tegelikult kindel, kas kõrge pileti hind end õigustab, aga ühe korra käiks ma seal ikka ära, sest elamus on ta ikkagi.
Põgenemistoast mul pilte pole, kuid ka seal käisin esimest korda. Jagasime end loosiga neljasteks meeskondadeks ning läksime rindele. Sattusin sellisesse võistkonda, kus meist keegi polnud enne põgenemas käinud, ning esimesed paar mitut oli küll selline tunne, et... mis siis nüüd? Hakkasime aga vaikselt tuba uudistama ning panime 1+1 kokku ning ühel hetkel hakkas mõte juba päris hästi jooksma. Väga nutikaid asju oli seal, aeg sai aga loomulikult liiga vara otsa ning välja me ei pääsenud. Puudu jäi meil aga väga vähe ning kiita saime sellegi poolest. Edasi liikusime juba ööbimiskohta õhtustama, saunatama ja kaarte mängima.
Talvepäevad möödas ning emotsioonid laes (kõik läks hästi ja kõigile meeldis!!), aeg oli minna uutele tegudele. Ja sain kokku esimese sõbraga, kellega tutvusin blogimise kaudu :) Marise blogi olen jälginud kaua ning tema minu oma samuti. Nii juhtuski, et kui ma oma päevaplaanis mõned vabad tunnid Tartus tuvastasin, pakkusin just temale välja need kuskil koos veeta. Krempel oli see koht, kus me maandusime, ning kuna tegelikult oli veel parasjagu hommik, tahtsin soolast hommikusööki. Ise küll mõtlesin, et pärast on sünnipäevale minek ja nuumamine algab juba ukselt, kuid see tundus nii isuäratav.. Ja oligi!
(vaadake, kui kena tapeet!)

Marisega oli mõnus jutustada, tegelikult pole ammu "uut verd" minu sõprusringkonda sattunud, kellega rohkem, kui teretada. Niisiis oli rõõm tõdeda, et üks inimene on nüüd juures, kes naudib Lapimaad, lugemist ja juurikaid. Peale seda kohtumist suundusin juba "eriti vana vere" juurde, ehk siis sünnipäevale pliksidega gümnaasiumist. Mängisime ühte lahedat lauamängu, Codenames. Ühe märksõnaga peab saama haakuma võimalikult palju sõnu, mis laual on. Tähele peab aga panema seda, et märksõna liiga laialivalguv pole, sest siis on oht pakkuda hoopis midagi, mis on vastasmeeskonna oma. Mis sõna kasutada, et ära arvataks iiris ja etikett? Näiteks kommipaber. Aga kalev ja parm? Minu pakutud "rahvusjoodik" ei pidavat ikkagi sõna olema. Peale pingelist ajuderagistamist läksin bussiga Tallinna tagasi.

Möödas on üks erilisem nädalavahetus ning lausa kaks ööd magasin kodust eemal. Ühele tükile vanainimesele oli seda siiski liiga palju, suurest ärevusest veetsin need kaks ööd erakordselt kehva unega.. Kui ma lõpuks kell 22:00 koju jõudsin, kukkusin voodisse ja magasin 10 tundi!

January 31, 2017

Jaanuar 2017

Lugemine - enamvähem
Itaalia keel - ei
30% kõrvale - ei
Ostan vähe - jah

Milline võrratu algus uuele aastale - peaaegu, et mitte midagi olulist pole ma suutnud teha, millest jaanuari alguses unistasin :D Tegelikult oleks olukord veel nutusem, kui kõigi eesmärkide taga laiutaks üks "ei". Midagi läks siiski korda ka, kuigi vähem, kui tahaks. Aga sellest ei tasu üldse mitte kõrvu lonti lasta, sest igal asjal on põhjus ja ka minul on neid küllaga jagada.

Hetkel on mul käsil raamat sellest, mida internet meie ajudega teeb, kuid lõpetada pole ma seda suutnud detsembrist saadik. Küll aga alustasin ma vahepeal ühe teise raamatuga, nimelt Jaak Roosaare "Aktsiatega rikkaks saamise õpikuga". Mul ei olnud tegelikult üldse plaanis seda ette võtta, sest nagu arvasin, kordab see paljuski "Rikkaks saamise õpikut" ning midagi jahmatavat ma sealt enda jaoks seni pole saanud. Läbi ma ta siiski loen, sest kui see mulle tööl juba lauale poetati, siis võib ju kah. Kordamine on tarkuse ema ja mööda külgi see igatahes mul maha ei jookse ning kinnitust sai ka see, et algajale on Roosaare raamatud mõnusalt mõistetavas keeles kirja pandud ja üksjagu motiveerivad samuti.

Sellel kuul ma juba teadsin, et mingist 30% säästmisest ei saa üldse juttugi olla, sest maksta tuli eelviimane osa TTÜ kursuse õppemaksust. Saavutus on vist aga seegi, et tagavarakontot puutuma ei pidanud suurest väljaminekust hoolimata ning tsipakene jäi lõpuks isegi alles, arvutuste kohaselt lausa 7%! Sellel kuul otsustasin, et III sammas võiks olla see, mis jaanuari säästu endale saab. Tagavarakonto on hetkel rahuldavas seisus ning reisiraha ühe reisi jagu samuti.

Väga hästi läheb aga "ostan vähe ja kasutan vana lõpuni" projektiga. Nimelt jaanuaris kasutasin lõpuni kõik kodus leiduvad šampoonijupid ning uue pudeli ostsin asemele alles siis, kui tõesti kõik vähegi sobilik kodus otsas oli. Ja selle uue ostsin ökopoest. Midagi muud käegakatsutavat ei ostnudki.

Tegelikult võib siin kohal rääkida sellest, miks ma siis pole lugenud ega itaalia keelt õppinud, ehk siis miks nii kiire on olnud. Ja osalt ka põhjus, miks meie majapidamine üritab vältida asjade kogunemist ning pigem tahaks vanast lahti saada ning tore, kui see toob kaasa ka väikese rahasäästu. Nimelt oleme natukene hakanud mõtlema enda kodu ostmise peale. Mina olen kinnisvaraportaale vaadanud juba mitu kuud, kuid jõulude ajal otsustasime, et võiks siis mõnda päriselt ka vaatama minna ning äkki ka pangast läbi käia ja uurida, mis võimalused meil on. Tähendas see kõik seda, et kahe esimese jaanuari nädalaga olime läbi käinud 3 panka ja 3 korterit ning üks nendest meeldis juba sellisel määral, et mina olin valmis kolima. Siis aga mõtlesime, et... See asi on toimunud natukene liiga kiiresti olukorras, kus meil tegelikult ei ole üldse kiire praegusest kohast välja kolimisega. Lisaks oleks tore, kui enne uue kohustuse võtmist (kodulaen ON suur asi ja isegi kui me ei osta häärberit, on siis igakuine kulu eluasemele suurem, kui praegune 0) saavad vanad otsa, ehk siis see sama õppemaks. Niisiis sai jaanuaris ringi tõmmeldud ja närveldatud ilma, et põhjustki oleks, mille võib liigitada kategooriasse "tüüpiline Eliise". Kokkuvõte - hoiame jätkuvalt silmad lahti, kogume raha ning võib-olla tegeleme asjaga rohkem suve poole.

Muid jaanuaritegevusi lisaks tööle, trennile, koolile ja kinnisvarasaagale: pildistasin ühte joogaõpetajat, käisime Energiamuuseumis ja kinos, esinesin Rolf Roosalu sünnipäeval, käisin Tartus sõbrannadel külas ja ühel soolaleivapeol.

January 25, 2017

The Swedish Theory of Love (2015)

Eile tuli ETV2 pealt dokumentaalfilm, mille sisu tundus mulle kohe haarav (ülim iseseisvus = üksindus) ja kuna sattusin just täpselt alguses õigele kanalile, jäingi vaatama. Ja nii oligi, et teema on põnev, kuid kahjuks jäi film nõrgaks. Mõtted pani aga minul tööle, nii et hea meelega kirjutan filmis nähtust ja lisaks kah veel.

Rootsit tuuakse paljuski teistele eeskujuks, on seal ju ülim heaoluühiskond, kus toetuseta ei jää keegi abivajaja. Kõrgelt on hinnas eneseteostus ja võimalus olla sõltumatu nii perekonnast kui ka riigist, samuti ei ole olulisel kohal usk, mis kuidagi elustiili mõjutada võiks. Võiks arvata, et nii on igal pool Euroopas ja kirik mängib väikest rolli, kuid näiteks Itaalias võib olla väiksemas külas suureks probleemiks apteegist SOS-pilli saamine, rääkimata sellest, et veel aasta tagasi pidi selle saamiseks olema arsti poolt määratud retsept. Rootsis on aga selline asi välistatud ning pakutakse hoopis teenust ise endale kodus kunstlik viljastamine teha.

Sellega film algabki - üks noor naisterahvas räägib, kuidas talle on enda ruum väga oluline ja ta tahab lapsi, aga mitte meest. Samas tõdeb ta, et vahel on üksinda ikkagi raske, oleks tore, kui keegi kodus ootaks ja kasvõi pesu aitaks kokku voltida. Abi pole vaja kaugelt otsida, sest just sellistele naistele ongi mõeldud lehekülg, kust valid sobiva spermadoonori välja (et ikka nahavärv, pikkus ja silmade värv oleks parim võimalikest), sisestad krediitkaardi andmed ning paari päeva pärast on kuller ukse taga. Pole meest, pole probleemi!

Näeme ka ühe asutuse tööd, kelle ülesandeks on tuvastada üksinduses surnud inimeste lähedasi. Nimelt pidavat iga neljas inimene Rootsis (võin eksida, võib-olla oli see number põhjamaade või Euroopa kohta) üksinda surema ja ei ole üldse harv nähtus ka see, et ilmsiks tuleb see alles paari nädala, kuu või aasta pärast, kui naabrid hakkavad aina tugevneva leha pärast kurtma.. Kuidas aga saakski keegi nende inimeste kadumist märgata, kui arved makstakse automaatselt ning kontakt perekonnaga või üldse kellegagi puudub? Just ühte sellisesse korterisse uurijad saadetigi, sest mehe ainus teadaolev sugulane, tütar, pole isaga juba 30 aastat suhelnud.

Kontrastiks näidati elu Aafrikas, oli vist Etioopia, kus suhtlus on vahetum ning hoolimata rahalistest raskustest oleks inimesed justkui õnnelikumad. Peategelaseks on seal üks vanem meesterahvas, kes kolis Rootsist Aafrikasse oma naise juurde elama ning töötab seal arstina. Ta näitab töövahendeid, millega hakkama peab saama - kui meditsiiniline puur maksab 4000 eurot, siis ehituspoest saab tavalise puuri 15 euroga ning sellega saab põhilise häda eemaldatud. Kogukond toimib, üksteist abistatakse, keegi ei pea üksinda kannatama, jagatakse ka kõige väiksemat pala. Ta ütleb, et vaesuses elavad mõlemad riigid - ühel on see lihtsalt rahaline ja teisel vaimne/sotsiaalne.

Ka Rootsis ei ole kõik rahul eluviisiga, kus igaühe põhiliseks mureks on ainult enda heaolu ning pidevalt kiirustatakse kuhugi, nägemata ligimest. Filmitegijad viivad meid sügavale metsa, kus kogunevad... parema sõna puudumisel ütlen, et hipid. Stseenid sellest, kuidas nad seal kuhjas üksteist kallistavad ja otsa vaatavad ei anna just eriti midagi juurde, kuid intervjuu osa nendega küll. Üks naine rääkis, kuidas see oli tohutult suur vabanemine lõpuks jõuda inimeste keskele, kes temaga päriselt ka tutvuda tahtsid, vaatasid rääkimisel otsa. Ta avastas, kui suur jõud on füüsilisel kontaktil ning näost-näkku suhtlemisel.

Kui aga konkreetselt sellest filmist rääkida, siis kuigi teema on jube põnev, jäi film ise nõrgaks. Puudus otsene seos erinevate tegelaste vahel ning need üksikud seosed, mis tahtsid midagi tõestada, ei olnud alati nii usutavad. Jah, ma mõistan, kuidas ülim iseseisvus viib paratamatult ainult endale keskendumisele, kõige olulisemaks saavad enda unistused ja eesmärgid ja see ei pruugi tegelikult üldse kasulk olla, kuid filmi ülesanne oleks olnud seda kõike kuidagi paremini illustreerida ja tõestada? Praegu jäi kogu vaatamine pigem sellisele tasandile, et vaadake, nii on, arvatavasti selle ühe asja pärast, aga ärme sügavuti seda lahkama hakka. Näiteks osa pagulaste kohta, kus ka nemad tõdesid, et rootslased on ühed üksi toimetavad isiksused ning läheb aastaid enne, kui nendega rohkem, kui tere-tuttavateks saada, jäigi lihtsalt looks. Kuidagi liiga ühepoolne oli kogu käsitlus ka - mina oleksin ehk sisse pannud mõne intervjuu nende lastega, kes tõesti polegi oma vanematega aastaid suhelnud.

Kõige enam kõnetas mind hipide osa, sest just hiljuti loetud raamatust (Decoding the New Consumer Mind) sain ühe sarnase mõtte: kõik janunevad tähenduslike ja sügavate suhete järele, tunda end olulisena ja hinnatuna nii pere kui ka sõprade keskel. Sotsiaalmeedia pidi algul seda kõike paremini võimaldama, kaotades ära vahemaa, mis tuttavad eraldada võib. Tegelikult on see aga nagu rämpstoit - sotsiaalmeediast saad sa kiire laengu, nagu pidevalt näksiks natuke, kuid "täiskõhutunnet" ei tule sealt mitte kunagi. See saab tulla ainult päriselt inimestega kohtudes, kuid see on juba liigne kohustus ja häda ühele laisale inimesele, ja laisad me enamasti kahjuks oleme. Päriselt suhtlemine eeldab enda kodust välja ajamist, empaatiavõimet, kuulamist, võib-olla ka vahel vaidlemist ning selliste hoiakutega vastakuti seismist, mis endale üldse ei meeldi - kui tüütu see kõik on! Kahjuks jääb märkamatuks see, et tõrjudes tüütut osa, ei saa ka hea kuidagi meieni jõuda.

Ja nii siis ongi, et naised tahaks lapsi, aga selleks läheb ju vaja ka meest, kelle järel siis koristama peab. Rootsis on sellest nähtusest äri tehtud, ei jää naine ilma lapseta, kuid siin jäi filmis ühele väga olulisele asjale viitamata. Niimoodi käitudes otsustatakse tegelikult oma tulevaselt lapselt röövida võimalus kunagi isa omada, mida pean ülimaks isekuseks. Kahjuks on eneseteostus olulisem kui teiste (oma perekonna ja lapse!) tunnetest hoolimine.

Minu jaoks oli filmi parimaks osaks sotsioloog Zygmunt Bauman'i käsitlus teemast, tahan kindlasti mõnda tema teost lugeda. Mehe sõnul kogeme kõige suuremat õnnetunnet siis, kui saatus viskab meie teele raskuseid, kuid me ületame need. Kõigest sõltumatus ning Rootsi "turvavõrk" on aga niivõrd efektiivsed igasuguste raskuste ennetamisel, et jääbki üle vaid eksisteerida. Ka tema rääkis päriselust ja internetielust. Kuidas on väga kerge leida sõpru internetis, kuid mitte nii kerge seda päriselt teha.

Leian, et dokumentaalfilmi ülesanne on meid mõtlema panna ning seda ta tõesti tegi, kuid teemat oleks saanud sügavamalt käsitleda. Hiljem lugesin intervjuud Erik Gandiniga, kes selle filmi tegi, ning tuleb välja, et tegemist on rootsi-itaalia päriolu mehea, kes kasvas üles Itaalias ning kolis 20-aastaselt Rootsi ning kuidas siis oli kontrast tema jaoks eriti suur. Saan sellest aru, sest kuigi ma pole Itaalias elanud, olen nüüdseks sealset elu siiski veidi juba tundma õppinud. Ma ei ütleks, et suhted seal oleks kuidagi tähenduslikumad, kui Eestis (pealiskaudset edvistamist on seal uskumatult palju), kuid sotsialiseerumist on kordades rohkem, ning selle põhjalt saavadki ju pärissõprused alguse.

Kokku võtaks ma teema nii, et indiviidi iseseisvus on loomulikult midagi, mille poole püüelda. Teadlikkus võiks aga suurem olla, et iseseisvusega ei kaasneks isekust, mis toob kaasa üksinduse - vahel soovitud ja mugava, kuid kahjuks tihti väljapääsmatu.

January 19, 2017

Arrival (2016)

 Esimene sellel aastal kinos nähtud film!

12 ülisuurt tundmatut objekti ilmuvad järsku ning jäävad maa kohale hõljuma - USAs, Venemaal, Hiinas. Näiliselt ei ole väljavalitud kohtadel mingit seost ning alused ei suhtle ka omavahel kuidagi inimesele tuvastataval moel. Inimkond on hirmul ning ootab vastuseid - mis need on? Kes seal sees on? Kust nad tulid ja mida nad tahavad? Et asjast sotti saada, on kokku pandud meeskond tippspetsialiste, nende hulgas ka keeleteadlane Louise, kelle ülesandeks saab tulnukate keele tõlkimine. Emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnavaks projektiks aga ei ole palju aega, sest igas riigis kokku pandud uurimiskeskused ei ole aga sugugi ühel meelel, kuidas olukorraga tegeleda - kas rünnata või oodata? Kaasa ei aita ka fakt, et vallandumas on üldine paanika.
 Teen algust kohe kiidulauluga - mulle väga meeldis see, mida ma nägin! Kuigi ulmefilmid ei kuulu kindlasti sellesse kategooriasse, mida ma meelsasti vaataks, siis seda trailerit nähes teadsin, et see ei saa olla tavaline plahvatused-koledad-kollid-mega-tulevik värk, mis mulle väga igavana tundub, vaid midagi... huvitavat. Ja just nii oligi. Arvatavasti sain selle tunde kätte faktist, et peaosaline ei ole mitte 15-aastase töökogemusega tippfüüsik või FBI kõige kõvem spioon vms tegija, vaid "pehme eriala" esindaja (küll omal alal väga hinnatud, kuid siiski inimene, kes ei kujutanud ette, et just tema ukse taha tullakse keset ööd koputama, et ta helikopteriga tööülesandeid täitma viia).

Filmi esimene lugu, Max Richter'i On The Nature of Daylight on siit blogist ennegi läbi käinud, ma ei mäleta kuidas ma selle loo peale sattusin. Olnud on ta igatahes nii Shutter Island'is kui Disconnect'is, kuid minu mälestused sellest viisist ulatuvad vabalt juba 10 aasta tagusesse aega.. Igatahes tundsin selle hetkega ära ja kuigi fännan seda lugu väga ja andsin juba eos filmile "VÄGA HEA" hinnangu, siis korraks mõtlesin, et võib-olla ei peaks pisarakiskujaga filmi alustama.. Et see on kuidagi liiga ruttu, ei mõju veel nii sügavalt. Aga tore, et seda ka hiljem kasutati, sinna sobis juba rohkem.
 Kuna tegemist oli rohkem draama, kui põnevusfilmiga, siis loomulikult ei olnud tulnukate tuleku eesmärgiks siin sõda või kaost tekitada (sellega said inimesed iseseisvalt juba piisavalt hästi hakkama). Nii oli vähemalt minul asja huvitavam jälgida, sest kohe alguses ei osanud küll ette ennustada, et MIKS nad siis tulid ja mis täpselt saama hakkab. Kui ma mingi hetk hakkasin aru saama, siis pidin tõdema, et tegemist on laheda asjaga ja siin on mõtteainet mitmeks päevaks, kui vaid tahaks süvaanalüüsi teha. Ja kõik need sümbolid - oo, kui palju saab siin igasuguseid seoseid luua, ütleks minu kunagine kirjandusõpetaja :) Sümbolinautlejaks olen ma saanud aga alles peale gümnaasiumit ning täitsa usun, et mõnda asja mõtlen enda jaoks sügavamaks, kui see võib-olla filmitegijatel mõeldud oli. Mis aga ei häiri mind üldse, eriti selliste linateoste puhul, kus jäävadki mõned asjad mõistatuseks - seal võibki siis lasta fantaasial lennata, toetudes enda arust nähtud vihjetele.
See on kolmas film, mida olen näinud Denis Villeneuve'lt, hiljuti oli tegemist minu jaoks veel tundmatu nimega. Eraldi ei taha ma Enemy'st kirjutada, kuid mingisuguse sarnane stiil oli olemas ja mul oli hea meel see ära tunda. Pettusin aga lõpus kohutavalt, kuigi ülejäänu oli väga kaasahaarav ja hea vaatamine. Seal jäi sisu natukene rohkem hämaks, kui mulle meeldib, nii et Arrivalit soovitan rohkem, aga kellele mõistatused meeldivad, siis Enemy käib kah. Prisoners'is polnud mingit mõistatust enam lõpus, aga hea film oli ikka!

Aga et lõpetada siiski sama filmiga, millest rääkimist alustasin, siis - kokkuvõttes üks viimase aja parimatest, mida näinud olen, jättis kohe märgi maha ja tean, et mäletan seda veel pikalt. Igal juhul soovitan, ka neile, kes ulmefilmide suhtes skeptilised on. Minu jaoks jäi see tulnukateema tegelikult nagu teisejärguliseks, samamoodi nagu Harry Potter'i raamatute puhul on minuarust väike roll sellel, et tegemist on võluritega. Loevad siiski inimsuhted, loomus, eetikaküsimused, vot siis on põnev :)

"In war there are no winners, only widows."

January 9, 2017

Väga tavaline pühapäev

 10:00 Kesine hommikusöök kohukese, tee ja vitamiinidega. Meelega kesine, sest plaanisime kõhuruumi brunchiks säästa.
 11:00 Toimub iganädalane kibekiire koristamine. Reedel-laupäeval ei maksa meile külla tulla, sest just siis on kodu saavutanud mustuse tipphetke (tulge ikka, eks me siis lükkame kõige suuremad tolmurullid vaiba alla pühapäeva ootama).
 12:00 Aeg jalutada brunchi poole ja vaadata lapsi mäest alla liugu laskmas ning pidada plaani nädala pärast ka ise samal mäel liugu lasta.
 12:40 Kõige parem hommikusöök/lõunasöök - tatrajahust galetid muna, juustu ja peekoniga. Mmmm ja alati on peale seda kõht nii kaua täis. Nicola sõi kõrvitsasuppi kapsapirukaga. Meil ongi kaks põhikohta Nõmmel, kas sööme Kardemonis või Sõõrikukohvikus.
 13:10 Kalevis on allahindlus, saime odavat jõulušoksi.
 14:00 Soojendame konte. Must purutee, piparmünt, värske ingver, astelpajumarjad, sidrun.
 15:00 Vaatame Lost'i.
16:00 Nicola läks trenni, ma lugesin lennureisil läbivettinud Sensat.
 17:00 Kukkusin möllama, tegin müslit ja hummust.
 18:00 Möllasin edasi, lükkasin ahju juurikad. Ja varsti ka verivorstid
 19:00 Ootame sööki.
 20:00 Näos turbamask ja juustes kookosrasv, valmistun vanni minema.
 21:00 Järjekordne teepaus ja hakkame filmi vaatama.
22:00 Vaatasime itaalia filmi, Lo Chiamavano Jeeg Robot.