July 5, 2014

Esimene massiivpostitus sarjast "Peale lõpetamist"

... ja esimese postituse alateemaks on "Puhkus Tallinnas (ja lähiümbruses)". Esimesel pildil on suurepärane lõuna lõpetamise päeval, Nicola tõi kodust kaasa isetehtud pasta ning sellel ajal kui daamid (mina ja ema) juuksuris olid, tegi tema söögi valmis. Maitses imehästi.
 Lõpetamisele järgmisel päeval, 20. juunil, tegi uksed lahti ajutine asutus "Nicola Ilusalong" minu vannitoas, ehk siis minu pähe lendas meie kahe kinnastatud kätepaari abil Tonika tooniv palsam värvitoonis Indiaani Suvi, mis pakendil tundus üpris roosa ja peas jäi kohati punasem kui tahtnud oleks, kuid esimese korra kohta kodus ise juukseid värvida sai tulemus oodatust sada korda parem. Peale seda läksime sõbranna venna lõpetamisele minu vanas koolis ning sealt edasi Hiiu pubisse, et Itaalia - Costa Rica mängu vaadata.
 Laupäeva hommikul võtsime jahedast ilmast hoolimata ette jalutuskäigu Glehni lossi ja Nõmme turule, kust ostsime õhtuks mureleid ja maasikaid.
 Õhtul tähistasime Keila-Joal Jaanipäeva sõpradega ette, grillisime, sõime kõike head ja paremat ning käisime loomulikult joa ääres jalutamas. Sealne mõis on nüüd ilusti korda tehtud, kuid arvatavasti lähenevast pühast tingituna olime küll ainsad inimesed, kes sinna jalutama olid otsustanud minna.
 Pühapäeval käisime Paadis söömas (lõhe oli väga hea) ja siis suundusime Viimsis asuvasse Lavendel Spa hotelli. Mõni aeg tagasi soetasin Cherry'st vms pakkumiste lehelt paketi kahele, mis sisaldas ööbimist, õhtusööki ja mingisugust vanniga protseduuri. Protseduur oli lahe, ainsaks naljakaks nüansiks oli õhtusöögi kummaline teenindus, st. kui meid lõpuks tähele pandi, siis toodi korraga lauda nii kook kui pearoog. Muidu oli olemine tore, järgmisel hommikul jalutasime mere ääres, kuigi hoovihma tuli siin-seal.
 Samal päeval sai Pirita tee juures näha Ühendkuningriigi Kuninglike Õhuvägede Red Arrowsi meeskonda, kelle esinemist oli vaatama kogunenud parajalt suur rahvahulk. Meie läksime obeliski juurde ja sealt oligi kõige parem vaadata.
 Jaaniõhtul ei olnud ilmaga just kiita, sõime Männi kohvikust kaasaostetud šašlõkki kodus, mis on mitteametlikult linna parim šašlõkk (sama kett, mis Magistrali juures Sõpruse kohvikut peab) ja käisime Vabaõhumuuseumis. Pidu me väga pikaks ei venitanud, sest järgmisel hommikul oli äratus õige vara, et startida kaheks päevaks Helsingisse. Olen sellel aastal käinud mõned korrad jooksuvõistlustel vabatahtlikuks ning tasuks on olnud laevapiletid, mis nüüd otsustasin ära kasutada. Ühe päeva Helsingis olime kesklinnas, teise päeva rohkem kodus ja looduses. Käisime Salmiakkikioskis, Sibeliuse monumendi juures, Temppeliaukio kirikus, Arabia keskuses Iittala outletis ja ronisime Malminkartanohuippu otsa.
Iittalas oli suur soodukas, minu kogu täienes kahe Kaj Franck'i disainitud Kartio klaasi võrra, kokku ainult 7 eurot. Ja kas te teadsite, et Viking Line nii loomasõbralik on?
 Neljapäeval läksime aga hoopis Tartusse - minul oli seal arstivisiit kirja pandud ning otsustasime kasuliku ühendada meeldivaga, niisiis sai sellest mõnus päevareis. Ronisime Jaani kiriku otsa, käisime korda tehtud raudteejaamas, kus oli huvitav fotonäitus "Raudteeaiad", Tartu lauluväljakul, jalutasime niisama vanalinnas ringi ning tagasiteel sõime magustoitu Põhjakas, kuhu ma alles esimest korda jõudsin. Sealne Napoleoni kook on sinna sõitu väärt!
 (näide sellest, kui kiiresti taoline juuksevärv kulub ja kuidas mitte alati ei ole hea tukapäev juuksepööristega "õnnistatud" inimestel)
 Reedel oli LÕPUKS korralikult päikseline ja mitte nii külm ilm, kasutasime võimalust ja peale juuksevärvi uuendamist läksime loomaaeda (Nicola jaoks elus teine kord), õhtust sõime Vana Villemi pubis, hüppasime läbi sõbranna soolaleivapeolt ja õhtu lõpetasime spontaanselt Venus Clubis, kuhu mul juhuslikult tasuta piletid olid. Muusika oli kohutav, kuid külastajaskond naljakas.
 Laupäeval käisime Telliskivi kirbukal, et öelda tsau kallile sõbrannale, keda järgmine päev USA seiklus ees ootas ning juhuslikult kohtasin kaasblogijat Kadri, kelle vastaslauast ära tundsin. Lõunat sõime Boheemis ning maiustasime La Muu jäätisega (sidrun, kama, kookos ja rabarber, kõik olid imemaitsvad), käisime läbi Kalevi poest, kust ostsime "ebastandardset linnupiima".
Järgmise postituse alapealkirjaks on "Puhkus Eestis ja Suursündmus Laulupidu".

June 21, 2014

Kõrgkooli lõpetamine

Üleeile, 19. juunil, lõpetasin ametlikult Tallinna Tehnikakõrgkooli. Aktus oli õnneks üpris lühike, konveierlindi meetodil jagati diplomid kätte ja siis toimus õnnitlemine väljas. Kahjuks vihma sadas, nii et väga palju pildistada ei saanud. Väikese ülevaate saab siiski. Kingad olid mul gümnaasiumi lõpetamiselt alles, kleidi sain Kaubamajast, Vildersoni oma. Musta vöö lisasin omalt poolt, et kingadega sobiks ja korralikult taljes oleks. Õhtul kutsusin mõned sõbrad enda poole tähistama ja niimodi see päev läks.

June 18, 2014

Your opinion of the world is a confession of your character

Vahepeal olen hakkama saanud nii mõnegi saavutusega, mille kulgu siin olen varem kajastanud. Lõputöö kaitsmine läks edukalt ja sain hindeks 5. Vahetult enne kaitsmist hakkas küll põlv värisema, sest komisjonis oli 6 professorit, kellest kolm olid koolist tuttavad (kuid nendest üks eriti karm) ja kolm olid võõrad (kuid kellest üks, komisjoni esimees, oli tõeline oma ala spetsialist, viitasin lõputöös tema materjalile). Esitus enne mind tundus nii asjalik, et hakkasin endas kahtlema ja mõtlesin, et kurja, oleks võinud vist ikka kõnet rohkem lihvida.. Muremõtted olid aga asjata, komisjon keskendus köidetud lõputöö uurimisele ning küsimusi oli vähe, kõigile oli võimalik hästi vastata. Kommenteeriti, et tegemist on väga põhjaliku tööga. Sellega on nüüd siis ühel pool :) Algus oli raske, kuid lõpp läks juba libedalt. Kavatsen arvatavasti teha põhjalikuma postituse ülikoolist üldse (sinna sekka ka Erasmusest ja praktikast välismaal), võibolla mõned soovitused enda kogemuse põhjal. Jäänud on nüüd vaid pidulik aktus ning seejärel saabki minu üliõpilasepõli vähemalt mõneks ajaks läbi.
Kuna ülehomme on aktus, jõuab homme Nicola siia ning jääb päris kauaks, et saaks mitu kärbest ühe hoobiga: minu lõpetamine ja laulu-tantsupidu. Seetõttu veetsin täna pool päeva köögis, tegin toorjuustukooki valge šokolaadiga ja quiche'i seente, singi ja sinihallitusjuustuga. Peale aktust kutsun mõned sõbrad enda poole tähistama ning selle tarvis jätkub homme kokkamine.

Saavutustest rääkides, siis päev peale lõputöö kaitsmist sain load kätte! Mõlemad nii ARKi teooria- kui sõidueksami sooritasin esimesel korral. Teooria oli võrdlemisi kerge, mitte midagi üllatavat. Sõidueksamil pidin sõitma Õismäe poole (tee peale jäi see totakas "Anna teed" märk trollipargi juures, kus peab demonstratiivselt vaatama ja aeglustama), mulle üllatuseks keerasime sealt aga Astangu peale. Seal midagi hullu polnud, jõudsime Paldiski maanteele ja hakkasime linnast ära sõitma. Just mõtlesin, et maanteele küll ei taha minna.. Ja siis oligi põhiline osa maanteel. Ühel tupiktänaval pidin tegema kolme manöövriga tagasipööret ilma asfaldilt välja sõitmata, see läks kenasti. Jõudsime Tabasaluni välja ja sealt hakkasime tagasi ARKi poole minema, tee peale jäi Haabersti ring. Muidu sõitsin enda arust kenasti, ühtegi viga polnud ja see oli vist küll täitsa esimene kord nii hästi sõita. 

Kuni Kadaka Selveri juures panin punast tuld liiga hilja tähele ning tegin ebagraatsiliselt järsu pidurduse. Vabandasin siis ja ütlesin, et see oli nüüd natukene liiga äkiline. Eksaminaator vastas, et äkiline äkiliseks, kuid te sõidate liiga ettevaatlikult. Mõtlesin, et mida see nüüd tähendab..?! Terve ülejäänud tee mõtlesin, et nüüd on küll 50/50 kas saan läbi või ei, ennegi olen kuulnud, et ebakindel sõit on läbikukutamise aluseks. Parkimist pidingi tegema vaid korra, eksami lõpus samale kohale tagurdamine. See õnnestus esimese korraga ilusti joonte vahele, eksamiauto minu kõrval oli täpselt joonel. Eksaminaator hakkas siis rääkima, et muidu ideaalset sõitu rikub liigne ettevaatlikkus. Ma siis ütlesin, et ikka olen pigem ettevaatlik, see ju tuleb kogemusega. Tema ikka raius, et ei ei, niimodi jään ma lihtsalt teistele jalgu. Ütles veel, et ta tajus kohe, et olen liiga ettevaatlik ning olevat siis olnud üllatunud, et ma nii hästi sõidan, ta oli valmis hullemaks. Niisiis tema ei saanud aru, miks mu sõidustiil on headele oskustele vaatamata pigem aeglane ja ülihoolas.. Igatahes ütles ta, et kuna vigu ma ei teinud ühtegi ja maanteesõitu valdan täielikult, siis võib lubadele nädala pärast järele tulla. Vot nii õnnelikku nägu, kui mul sealt minema kõndides oli, ei näe just iga päev :D
Nüüd aga täiesti teise teema juurde - nutitelefon. Minu oma. Kõlab uskumatult?! Peale seda, kui ma korraks oma telefoni kaotasin ja siis jälle leidsin (millest võib lugeda SIIN), hakkasin mõtlema, et tõsi ta on, et ühel päeval pean ma endale uue telefoni muretsema. 8 aastat teenis mind nuppudega Nokia hästi, kuid vanadus hakkas tunda andma just nuppudes, millest osad alati töötada ei tahtnud. Sellel kaotamise päeval oli aga uue telefoni ost järsku väga aktuaalne ja siis ajas mind närvi, et ma pean selle otsuse tegema nüüd ja kohe ja järsku, ilma süvenemata. See, et mul oli praegu aega pingevabalt uurida ja valida, muutis asja igal juhul normaalsemaks, kui sundolukorras (kadunud/enam mitte töötav mobiil) kiirustamine.

Lisaks hakkasin ma viimasel ajal ikka üha rohkem puudust tundma kaamerast, mis oleks igal ajal kaasas.. Umbes paar aastat tagasi võitsin juhuslikult ühe pisikese Sony fotoka ja mõtlesin, et oh, nüüd seda on ju hea kaasas tassida. Natukene tassisingi, kuid siiski mitte piisavalt ning selle värvid jäid kuidagi kummalised ning üldine kvaliteet samuti. Videot tegi ta aga hiiglama hästi, kordades paremini kui pilti. Igatahes sujuvalt on sellest kaamerast saanud rohkem ema kaamera, kes seda reisidele ja sõprade juurde armastab kaasas kanda ja ega ma seda pahaks ei pane, sest mina teen jätkuvalt kõige parema meelega pilte ikka peegelkaameraga. Aga mis sa siis teed, kuid toidupoes on kuhi puuvilju, millel kõigil küljes silt "UGLI", kuid suure kaamera puudumisest hoolimata tahaks seda väärtuslikku hetke kellegagi jagada..?

Nii see otsus sündis. Tean nutitelefonidest väga vähe ning kui poes müügimees selle mulle ulatas, tundsin end kui pensionär tehnikaseadmega. Harjumine käis aga võrdlemisi kähku ning telefoni kasutamine on lihtne. Minu jaoks on siiski tegemist vahendiga, mille põhifunktsiooniks on helistamine, teisel kohal äratuskell, kolmandal sõnumid ja neljandal kohal pildistamine, niisiis on mul äppe vaid 3: Instagram (kasutaja seliise, sest eliises oli juba võetud), Whatsapp ja ühistranspordi graafikute oma. Teadlik valik on Facebooki, Bloggerit ega muid kontosid telefoniga mitte ühendada ning Whatsappis olen pannud teated hääletu peale: näen sõnumit siis, kui muidu kah telefoni asja on (helistamine, kella vaatamine vms). Usun, et telefonile on palju raskem tähelepanu mitte pöörata, kui see pidevalt tiliseb, niisiis väldin seda juba eos. Olen asjade käiguga siiani rahul :)

Kus nüüd sai alles jutustatud.. Tean, et lähema kuu aja jooksul satun siia võrdlemisi harva, niisiis üritas alateadvus võibolla seda tasa teha? Lõpetamise pilte tahaks ikka jagada aga ei tea veel kas on üldse ilma, et väljas pildistada.

P.S. Ahjaa, lubasin ju sellest siin kirjutada, kui autokoolis nalja peaks saama. Nalja sai ausalt öeldes üllatavalt vähe (aga ka nutta sai vähe, vist ainult ühe korra, aga ma nutangi üldiselt kergelt ja igasuguste asjade peale), kuid kõige meeldejäävam juhtum oli sõidutundide alguse poole, kui ma autoga veel väga harjunud polnud. Teatavasti käigu vahetamisel ei tohiks käigukangi väga vahtida ning peaks pimesi tegutsema, mina ma siis ka algusest peale üritasin teha. Tuli ette, et vahel krahmasin mitu korda õhku, kuni lõpuks käsi õigel kohal, ehk siis käigukangil, maandus. Ühel päeval lõppes see aga sellega, et mu käsi maandus sõiduõpetaja põlvel, kes oli kuidagi lösakil istunud. Õpetaja võpatas ja tõmbas põlved sündsalt kokku, mina vabandasin.

June 14, 2014

Her (2013)

 Theodore on üksik mees, kes hakkab peagi oma abielu lahutama. Tema tööks on kirjade kirjutamine teiste nimel, ehk siis teistel on olemas sõnum lähedasele inimesele ning temal on olemas anne see ilusasti ning liigutavalt sõnadesse panna. Kui tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud turul tuleb müügile operatsioonisüsteem, mis lubab olla sama arenenud kui inimese mõistus ja rohkemgi veel, leiab Theodore peagi, et ta naudib suhtlemist häälega arvutist rohkem, kui inimestega. Samantha on algul abiline e-mailide lugemisel jms asjaajamistes, kuid peagi saab temast lohutaja, hea kuulaja ja nõuandja. Peagi tunnistab mees endale, et ta on armunud.
 Ma ei oskagi öelda mida ma esialgu arvasin, kui filmi sisust lugesin. Aga just nii otsekohene see ongi, ei mingit keerutamist: mees põhimõtteliselt tunneb sügavaid tundeid oma arvuti/nutitelefoni vastu (operatsioonisüsteem on sama, niisiis on tal võimalus sama häälega suhelda mitmel viisil). Mulle jäi kogu vaatamine nii kaugeks, sest ma ei saa lihtsalt aru kuidas saab sellel lasta nii kaugele minna. Eriti kummalisena mõjus mulle see, kui mehe sõbrad asjast kuuldes olid pigem põnevil, kui valmis hullumajja helistama, üldine reaktsioon oli:"Aa lahe, lähme siis neljakesi kohtingule". Mida muide ka tehti. Ainus, kes suhtus situatsiooni skeptiliselt, oli Theodore'i endine abikaasa, ning tegelikult nende vestlusest sai aimu, kuidas mees üldse varmalt sellisesse "ühepoolsesse" suhtesse oli nõus astuma - ei tahtnud Theodore nende abielu ajal tegeleda probleemidega ja igapäeva elu koleda poolega ning suhe operatsioonisüsteemiga on suurepärane võimalus sellest pääseda.  Loomulikult on tore, kui üksik inimene leiab mingigi viisi suhelda ja end välja elada. Niisiis mõnes mõttes loogiline, teisest küljest siiski ebareaalne.
Positiivse külje pealt oli filmis rõhku pandud ilusatele värvidele, mis mulle meeldib. Ja välja tooks veel hästi tabatud reaalsuse - ilmselgelt oli tegemist tulevikuga, kuid see ei olnud selline tüüpiline ülevõlli tulevik (lendavad autod, söök kapslitena jne), vaid pigem reaalsena tunduv võimalus, mis ehk ongi 25-50-100 aasta pärast võimalik. Ja ehk selleks ajaks tundubki sülearvutiga sügavate tunnete jagamine normaalsena. Sõltuvus tehnoloogiaseadmetest kui millestki eluks vajalikust on probleem ja see film annab aimu, mis oleks samm edasi nina telefonis ringi käimisest.