June 29, 2015

I’d rather be a sparrow than a snail




Ärritusin täna mingisuguse väikese asja peale. Stiilis "rääkisin ja minust ei saadud kohe aru ja pidin topelt seletama". Samal hetkel sain ise aru, et see on jube tühine ja olen vahel liialt äkilise meelega ja kannatamatu. Käib närvidele, kui mõni pisike detail, mida ise pean iseenesestmõistetavaks, ei ole seda teiste jaoks. Polnud üldse tarvis end mõjutada lasta, no ja mina ikka lasin loomulikult. Mõtlesin veel natukene ja tuli meelde Scarlett O'Hara:"Ma olen kord lahke ja mõistev ja kannatlik, just nagu mu ema, kui sõda läbi on. Praegu pean ma teistmoodi käituma, olukord nõuab seda".

Mina mõtlen samamoodi: kui ma kord suureks saan, siis.. Seda suurekssaamis mõtet ma enam väga tihti ei hellita. Vähemalt seda olen ma endale suutnud teadvustada, et mina olengi see suur ja tark täiskasvanu, praegu peaksid juhtuma kõik need asjad, mida väiksena ette kujutasin. Aga see ei takista mul mõtlemast, et kui mul vaid oleks rohkem aega (siinkohal peaks küsima, et kuhu see aeg siis kaob? ei tea), siis ma teen seda ja teist. Teen rohkem trenni, loen rohkem raamatuid, toitun tervislikult. Lähen aitan varjupaigas loomi. Pakun end rohkem vabatahtlikuks. Kui mul oleks vähem stressi, siis ma ei ärrituks nii kergelt. Oleksin alati lahke, mõistev ja kannatlik. Tõde on aga see, et rahulikumat perioodi, kui hetkel, suure tõenäosusega ei tule. Ei saa olla paremat hetke olla kõige parem variant endast, kui nüüd ja praegu. Arvatavasti läheb "suure inimese elu" ainult kiiremaks, vastutust tuleb ainult rohkem juurde. Kui ma juba praegu kipun olema kärsitu ja kergelt ärrituv, siis edasi ei saa ju minna lihtsalt iseenesest paremaks. Vabandusi võiks ju tuua lõpulult, miks ma ei saa kohe ja praegu olla lahke, mõistev ja kannatlik.

See on nagu enese lohutamine: jah, ma teeks neid kõiki asju, kui vaid olukord oleks soosivam. Aga just sellepärast ei olegi kõik inimesed ilusad ja head. Või vähemalt mina enam ei usu seda. Liiga palju mõtlemist, sobiliku olukorra ootamist, vabanduste toomisi, liiga vähe iseenda ideaalidele vastavat tegutsemist ja käitumist. Olukord ei ole mitte kunagi ideaalne, sa kas teed või oled miski kohe ja praegu või mitte kunagi. Ma ei tea tegelikult, kas päris nii drastiliselt saab võtta, et "mitte kunagi". Olen aga kindel, et ilma pingutuseta ei tule mitte ükski tõeline õnnestumine, selle pingutuse peab lihtsalt ühel hetkel ette võtma, kui tõesti midagi tahta. Nagu targad räägivad: ole muutus, mida tahad näha. Oleks ju hea meelega, kui vaid... Sellepärast mina ei usugi, et kõik inimesed on ilusad ja head. Jah, võibolla on neis see soov, kuid nagu mu lemmikütlus kõlab: teod (mitte Viinamäe) räägivad kõvemini kui sõnad.

Nii ma siis täna peale oma mossitamishoogu mõtlesingi, et tegelikult ma ei käitu ju niimodi, see oli praegu ainult sellepärast, et ma olen natukene väsinud vist, ma olen tegelikult hea, suurepärase empaatiavõimega, üldse kangesti lahe, eks. Aga misasi see hoog siis oli? Kindlasti peaksin ma end siis ka heaks inimeseks, kui iga päev oleksin närvis ja turtsuks ja nähviks ja ütleksin õelaid asju.. Olukord ju nõudis.

June 23, 2015

If only there could be an invention that bottled up a memory

Tavalise nädalaplaani kohaselt oleks täna pidanud olema rulluisupäev, kuid vihmase ilma tõttu oli hoopis taaskasutuskeskusest-raamatute-ostmise-päev. Hakkan juba vaikselt puhkuseks valmistuma ja vähemalt minu jaoks on üks puhkus siis korralik, kui on aega vedeleda ja lugeda. Seega tõin koju need taskuromaanid, 50 senti tükk. "On Beauty" ja "My Legendary Girlfriend" on täiesti võõrad nimed, ülejäänud neli on tuttavad nende järgi tehtud filmide pärast. Näinud olen ainult One Day'd, aga kuna see mulle täitsa meeldis, siis on arvatavasti raamat veel mõnusam. Mu geniaalne loogika selle taga on see, et tean ainult ühte olukorda, kui film oli minu arvates raamatust parem (The Silence of the Lambs), muidu on vastupidi. Igatahes olen nüüd suveks varustatud ja juba loendan tööpäevi Lõpuni - 12 veel!

June 15, 2015

Thank You For Smoking (2005)

Ma ei leidnud üldse mingeid huvitavaid või hea kvaliteediga pilte, panen ainult postri siia. Mul on tunne, et postri järgi teatakse seda filmi ka üpris hästi, nii et isegi sobib.

Nick Naylor'i leivanumbriks on rääkimine ja inimeste veenmine. Ta töötab asepresidendina insituudis, mis üritab tõestada, et suitsetamisel ja kopsuvähil pole mitte mingisugust seost (rahastatud loomulikult tubakakorporatsioonide poolt). Tema on see, kes kutsutakse teleshowdesse, konverentsidele jms, kui on vaja kedagi, kes õigustaks, kaitseks, lükkaks ümber.. seisaks sigarettide eest. Kuidas sellise tegevuse kõrvalt aga eeskujulik lapsevanem olla?

Filmist endast mul ei ole palju muljeid. Meeldis algus, mõned kohad olid päris head, teema pakub mulle väga huvi. Lõpp oli aga minuarust väga mööda ja ei sobinud ülejäänuga kokku, selline laisk väljapääs. Imdb hinnang 7.6 on minuarust väga kõrge ja ei ole põhjendatud, ise paneksin kuskil 6/10 äkki. Kui väga igav, siis võib vaadata, aga midagi väga vaimustavalt lahedat nüüd ka ei olnud.

Aga just see teema on vähemalt minu jaoks huvitav. Üldiselt vajame me kõik mingisugust sissetulekut, traditsiooniliselt on selleks palk. Ja kui milleski hea olla, siis tähendab see ka paremaid võimalusi teenimiseks. Aga kus ja kelle jaoks oma annet kasutada? Kust läheb moraalne piir, kui kaua on vabandus "see on vaid mu töö" piisav.. Sellel teemal meeldib mulle vahel mõtiskleda. Et mitte teemast väga kaugele minna, siis võibki selle sama tubakaäri näitena võtta.

Ma ei usu, et kõik kuidagi moodi sigarettidega seotud inimesed suitsetaks. Ja kindlasti ei ärka nad hommikul üles ja ei mõtle esimese asjana kõigi nende kopsuhaigete ja otseselt suitsetamise tagajärjel haigeks jäänud ja surnud inimestele. Võibolla tundub neile nende töö lihtsalt tööna - vahet ei ole, ikka suitsetataks. Ma ise näen vahet sellel, kui kaugelt või lähedalt on tööülesanne seotud just suitsetamisega. Ei ole päris sama asi, kas töötad kontoris sekretärina, raamatupidajana, või disainid uuele brändile tootepakendit, tegeled suitsetamise ahvatlevaks muutmisega. Ma ise tunneksin vastuolu oma töö ja vaba ajaga, võibolla isegi mingit süüd. Samas ei oleks minu tegevus otseselt kedagi ju ohustav, on kõigi oma vaba valik mida teha, vastav informatsioon on kõigile üheselt kättesaadav. Lihtsalt küsimus jääks ikkagi õhku ja ma ei oska praegu öelda, kas tehtud tööst saaks samasugust rõõmu tunda, kui töötades millegi nimel, millesse ise usud.

Selliseid valdkondi on veelgi, kus ma tunneksin mingisugust vastuolu andes oma panuse, viimasel ajal olen seda just mõelnud väikelaenufirmade puhul. Mulle lihtsalt ei tundu nende pakutud teenus mitte kuidagi kasulik ja hea. No kui tihti on olukorda, kus sa tead, et raha tuleb paari päeva pärast ja seniks võtad laenu ning maksad selle kohe tagasi? Võibolla ei ole ma veel piisavalt "päriselu" näinud, ei ole mul kodulaenu, liisingut, mingeid rangeid kohustusi.. Et äkki käib selliste asjadega kaasas kiire rahavajadus, mille saab sama kiirelt paari päeva pärast tasutud. Mina näen kiirlaenus vaid seda halba poolt, hõlpsalt aidata kellelgi veelgi sügavamale laenude puntrasse langeda. Teinekord meeldib ka mulle öelda "lollidelt tulebki raha ära võtta", kuid kiirlaenu intresside juures ei ole see enam sama, mis Topshopist järjekordset Nicer Dicerit ostes. Kas mina olen see õige inimene otsustamaks, kes on loll, kelle pealt raha teenida? Kas üldse peab teenitud palga moraalsuse peale mõtlema, kui kodus on pere, kelle jaoks ei loe, mis viisil on raha tulnud? Või vähemalt senikaua, kui kõik on seaduslik.

June 11, 2015

Lüüsi näitemäng, Haikko mõisa autoshow ja Runebergi kodu Porvoos

Lappeenrantas nägime, kuidas laev lüüsi abil ühelt veetasemelt teisele sai. Ehk siis: laev tuleb lüüsikambrisse, väravad suletakse ees ja taga, lüüsikambrist lastakse vesi välja kuni see on vastava tasemega, laev langeb koos veetasemega alla ning kulgeb seejärel rõõmsalt edasi. Mina polnud enne sellist nalja näinud, Eestis vist sellist kaadervärki ei olegi. Niisiis vaatasime kogu etenduse ära. Hollandi laev Carolina ise oli vahva, nägi välja täpselt nagu mõne lõbustuspargi mängulaev, lõbus ja sinine, ankrumärgis ninal.
Teisel päeval me kuhugi kaugele ei läinud ja olime Porvoos ja selle lähistel. Haikko mõisas oli vanade briti MG autode näitus.
Seejärel külastasime Johan Ludvig Runebergi kodumuuseumit. Tegemist on meie põhjanaabrite hümni sõnade autori ja isamaalise luuletajaga. Tema pere elas seal 1852 - 1877. aastatel, kuni Runeberg suri. 1882. aastal sai kodust muuseum poegade seatud tingimusel, et seal midagi ei muudetaks. Kõrvalmajas on avatud Runebergi vanima poja, Walter Runebergi muuseum, mis on pühendatud tema skulptuuridele.
Viimasena tegime veel lühikese jalutuskäigu Porvoos, kuid ilm oli jube tuuline ja jahe. Porvoost on mul rohkem pilte SIIN, see on endiselt üks mu lemmiklinnadest ja kui peaksin valima, siis elaksin Helsingi asemel pigem seal.

Ja selline reisuke oligi. Tore oli üle pika aja peresõpradega hängida ja saunas käia ja igasuguseid häid sööke süüa. No eks söök on ikka siis parem, kui ei pea ise tegema..
(mismõttes mul veel sellist autot ei ole?)

June 9, 2015

Virolahti punkerimuuseum ja Lappeenranta

 Porgandipirukad nahka pistetud ja tagasi kodus, aeg on pildid ette näidata! Esialgu tundus mulle küll, et esinduslikke fotosi sai vaid ühe postituse jagu, no aina pidi neid ühte ja teistpidi arvutis putitama, et üldse asja saada, kuid lõpuks tuli ikkagi kahe postituse jagu. Siin esimene ports.
 Laupäeva hommikul võtsime Porvoost, kus sõprade juures ööbisime, suuna Lappeenranta poole. Tee peale jäi meile Virolahti punkerimuuseum (Virolahden Bunkkerimuseo). Sealt leidsime eest kaks varjendit, kuhu sisse sai minna, jupi Salpalinjast (kaitsemüür, mida kümned tuhanded mehed ehitasid 1940-44 aastatel võimaliku Venemaa rünnaku hirmus) ning siseekspositsiooni Salpalinjast ja sellel paiknevatest punkeritest.
 Peale muuseumit sõitsime edasi kindluslinna Lappeenranta. Jalutasime veidi ringi, jälgisime oravapoega ja leidsime maast münte. Sõime promenaadil lõunat ning olime tunnistajateks ehtsale baarikaklusele, mis leidis aset laupäeval kell umbes 15:06.
 Peatuse tegime ka Lappeenranta kõige kuulsamas kohvikus Majurska, kus koogilett on üüratu ja kohvikutüdrukutel on valged pikad põlled. Imearmas pisike kohake, kust mitte ükski turist ei suuda mööda kõndida.
 Sellega lõpetan esimese osa, peace out!