May 2, 2016

Kevadpüha

 Pildid pühapäevasest jalutuskäigust. Nädalavahetusel oli nii mõnus ilm, et lausa lust oli terve päev väljas olla. Hommikul avasime rulluisuhooaja ja sai tõdeda, et see on ikka üks tõhus ja meeldiv spordiala. Eriti siis, kui rada on hea, ja just üks selline on Pirital. Mööda mereäärt ma ei tahaks sportida, sest seal on hulgaliselt aeglaseid promenaaditajaid ning ei saa kihutada. Aga, Pirita Selveri juures on üks ringrada, pooleldi metsa vahel. Hiljem sain veel sõbrannaga kokku ja jalutasime lausa 14 000 sammu maha, mis muutis mu raudjalad süldijalgadeks. Pärast kodus oli tuhara- ja kõhulihastel juba päris kange olla ning ootasin huviga tänast hommikut, et mis näoga ma siis voodist tõusen. Tuli välja, et hoopis natukene päikest saanud näolapiga.

April 30, 2016

Tsau, aprill!

 teen vana pildiga sohki, 6 aastat tagasi samal ajal
trenn - jah
gluteenivaba - enamvähem
raamatud - ei
itaalia keel - jah
investeerimine - jah.. vist

Kõige põnevam uudis on see, millest eelmise kuu kokkuvõttes ma veel kirjutada ei tahtnud - märtsi lõpus käisin tööintervjuul ning aprillis läksingi tööle. Kõik toimus jube kiiresti, nagu ikka, ning ka ajastus oli seekord imetlusväärne. Ootasin ju Töötukassa vastust, millest ise-enesest ei oleks minu tööleminek olenenud, sest tuleb toetus või ei, plaani järgi vähemalt poole kohaga oleksin tööle ikka läinud. Nimelt on stabiilne sissetulek väärtus, mida ma hindan. Igatahes umbes-täpselt just siis, kui sain Töötukassalt eitava vastuse, sain ühest toredast ettevõttest jaatava vastuse ning juba hetke pärast olin selle sama toreda ettevõtte kevadpäevadel. Nimelt kuulub minu tööülesannete hulka ka ürituste korraldame, niisiis oli kasulik esmalt ühel sellisel osaleda. Kui muus osas on töö võrreldav varasema kogemusega, siis esimest korda elus tutvusin kolleegidega saunalaval, mitte kontoriköögis veepaagi kõrval.

Trennis käisin nii, nagu ikka, kaks korda nädalas tantsimas. Ühe korra sattusin batuudikeskusesse. Aprillis sain kokku sõbraga, kellega pidasime plaani suvel nädalavahetustel rulluisutamas käima hakata.

Gluteenivaba jätkub samamoodi - eelistan gluteenivaba, kodus veel eriti, kuid külas muu võimaluse puhul end nälga ei jäta. Halvemad lood on aga lugemisega - vot seda ei teinud peaaegu üldse.. Kuulsin aga, et TTÜ raamatukogus on ilukirjandust, kuigi võin pea panti panna, et kui ma kord ammu seal selle järele küsisin, öeldi mulle "Ei ole!". Läksin asja kaema ja oligi viimasel korrusel. Kaasa sain 2 raamatut.

Ka investeerimisega otseselt sellel kuul ei tegelenud: kuhugi raha ei paigutanud aga ära ka ei võtnud. Kuid loen ja mõtlen palju, investeerimisest tahaksin lausa eraldi postituse kirjutada. Teengi seda uuel nädalal. Kuna läksin tagasi tööle, siis panin paika oma igakuise eelarve, millest ei tohiks olla väga raske kinni pidada. Võtsin aluseks eelmiste kuude kulude keskmised. Mõned kategooriad on küll keerulisemad, näiteks riided ja jalanõud. Määrasin poolõhust piiriks 30 eurot kuus, kuid tean juba ette, et mõni kuu jääb see kasutamata ja mõni teine kuu läheb näiteks 60 korralikule asjale ja see ongi normaalne.

Sellel kuul juhtus veel: käisin Miss Raplamaa üritusel trennikaaslasele pöialt hoidmas, käisime Tartus sünnipäeval ning kasutasime selleks Superbusi, hängisime Depeche Mode'i baaris, vaatasime TTÜ's head dokumentaali (link), korraldasin tüdrukutega enda juures "riidevahetuspeo", panime rõdul seemned mulda ja saime uue diivanvoodi.

April 26, 2016

Gluteenivaba oabrownie

Raske südamega panen selle geniaalse retsepti kirja ilma pildita.. Aga luban, et järgmine kord, kui uuesti küpsetan, proovin ikka koogi fotole püüda.

Sõbranna alles hiljuti kurtis, et kui on kuskil mingisugune retseptikirjeldus, et hea ja tervislik, ei saagi aru, et asi "päris" pole, siis võid ju seda alternatiivi närida, kuid kunagi pole see nii hea, et isu "päris" asja järele täielikult kaoks. See siin aga on midagi, mida süües mina küll ühegi teise šokolaadikoogi järele ei igatsenud. Tõsi, ta ei ole ka 100% šokolaadikook, sest banaanimaitse on tuntav. Aga selle maitset, mis koogile jahu asemel massi annab, ei ole üldse tunda - mustad oad!

400 g purk musti ube
2 küpset banaani
40 g kaerahelbeid
50 g mett
25 g võid
100 g tumedat šokolaadi
2 spl kakaod
soola

Sulata vesivannil šokolaad, mesi ja või. Kurna oad ja loputa külma veega. Pane köögikombaini oad, tükeldatud banaan, kaerahelbed, kakao, sool ja kalla üle sulašokolaadi seguga. Lase korralikult kombainis mass sodiks. Õlita vorm, vala mass vormi ja küpseta 180 kraadi juures 15 minutit. Otse ahjust tulles on kook hea, aga tahkumine võtab aega. Üleöö külmas seistes võtab brownie õige tekstuuri ja saab lõigata ka.

P.S. Idee on pärit SIIT, kuid muutsin seda peale esimest katsetust enda maitsele vastavaks ja siis tuli õige värk.

April 19, 2016

Colonia (2015)

 Viimasel ajal filmid ei innusta üldse kirjutama, kõik on juba nähtud. Järjekordne armastuslugu, juba pähe kulunud süžee, õudusfilmi ehmatusmomendini võib lausa numbreid loendada - 3, 2, 1 ja nüüd ehmatab.. Seda enam oli eriliseks värskenduseks juhuslikult leitud Colonia, mis võiks olla palju kuulsam. On ju peaosas ometigi Emma Watson ja ka teised näitlejad ei ole tundmatud või esimest korda kinolinal. Tutvustan õhinaga!
Aasta on 1972. Lena ja Daniel on ambitsioonikas ja õnnelik paar: tüdruk töötab stjuardessina, ei soovi olla Kinder, küche, kirche tüüpi koduperenaine ning ka Daniel järgib enda missioonitunnet. Nimelt on ta viimased kuud elanud Tšiilis, et seal kohaliku diktaatori Augusto Pinochet' vastu protesteerida. Daniel on kogukonnas omaks võetud, tema joonistatud kampaaniapostrid levivad kiirelt. Kui aga olukord läheb kriitiliseks ning Daniel röövitakse salapolitsei poolt, on Lena omapead ning keegi sõpradest ei ole agar noormeest päästma minema - kui juba kord Pinochet' meeste küüsi oled langenud, siis tagasiteed pole.. Südikas Lena ei jäta seda loomulikult niisama ning liitub salapärase Colonia Dignidad'iga, kuhu Daniel arvatavasti viidi. Tegemist on esmapilgul usklike suletud kommuuniga, mida see ka on, kuid sinna viiakse ka "kurjategijad", keda piinatakse ning seejärel asumisse kinni jäetakse. Lillelist elu ei ela ka tavalised kommuuni elanikud - naised, mehed ja lapsed elavad eraldi, tööd tehakse palju, esineb alandamist ja vägivalda. Kogu organisatsiooni juhib Colonia Dignidad'i asutaja Paul Schäfer.
Siit tuleb filmi kõige kurvem osa - Colonia Dignidad eksisteeris sellisel kujul päriselt ning eksisteerib veel praegugi, kuigi juhid kinnitavad, et suured muutused on toimunud, inimesed võivad lahkuda. Hiilgeajal, ehk siis kommuuni algkujul, suutis sealt põgeneda 5 inimest, seda 40 aasta jooksul. Paul Schäfer mõisteti 2006. aastal 20 aastaks vangi, süüdistuseks 25 lapse pilastamine..

 Vaatasin tõelises hämmingus tervet filmi, peas põhilised küsimused: kuidas ma sellest mitte midagi ei teadnud ja KUIDAS sai selline asi kesta nii kaua?! Kuigi Lena ja Daniel ning nende lugu on väga suure tõenäosusega väljamõeldis, siis filmi sisu oli ikkagi päris ja see on jube. Soovitan kõigile, sest tõesti on see viimase aja kõige haaravam vaatamine olnud!

April 11, 2016

Väevõimuga

 Võtsin siis nõuks nädalavahetusel väevõimuga pildistamisblokile vastu hakata. Ega erilist tuju polnud, kuid tassisin tavaari kohusetundest kaasa, laenatud objektiiv vajas testimist. Kokkuvõte: ülilainurk ei tundu mulle omane. Sellega on huvitav mõnes kohas mängida, näiteks see alumine magustoidupilt on küll lahe, aga üldiselt olen seda meelt, et kui mul peaks päriselt see sama objektiiv olema (16-28mm), siis reaalset kasutust leiaks see väga vähe. Kindlasti mitte nii palju, et sellist väljaminekut õigustada. Kohvikupildid on lainurgaga tehtud, ülejäänud minu enda 85 ja 50mm objektiividega, mis on mõlemad esimesest testimisest saadik olnud mugavad, kasulikud ja "loomulikud".
 Kuna laupäeval oli ilm selleks hetkeks sajune, kui linna jõudsime, ning Kiek in de Köki muuseum juba kinni pandi, läksime hoopis Neitsitorni kohvikusse. Sain alles hiljuti selle koha olemasolust teada ja olin meeldivalt üllatunud, et selline tore kohakene mul veel avastamata oli. Sinna julgeks välismaa külalisi viia küll! Avatud oli seal praegu Berend Wilhelm Valentin von Boc'i fotodest tehtud näitus, pildid aastatest 1935-1939.

Kui laupäeval jäime muuseumist ilma, siis pühapäeval saime see-eest topelt. Olime end Bastioni käikude tuurile kirja pannud ning enne uudistasime tornis samuti. Sain targemaks kah - näiteks ei teadnud ma, et kõnealused käigud olid alles viimase sõja ajal toiminud pommivarjendina, hiljem punkarite peopaiga ja lõpuks kodutute.. koduna. Lausa 2005. aastani välja! Kus olid linnaisade silmad?!
Nalja kah: tegin Nicolale lõunasöögiks eestlaste lemmikpastat: eks ikka seda koorekastet kana-peekoni-seentega! Kanapastat nimelt "ei ole olemas" (loe: ei ole Itaalias kombeks) ja vaene mees oli sunnitud sellist ilmaimet esimest korda elus sööma. Aga, üllatus-üllatus, söök olevat maitsenud täitsa hea.