April 27, 2015

Chai latte koolkond

Kord oli Nicolal linnas tund aega surnuks lüüa, enne keeltekooli. Soovitasin tal Reval Cafesse minna ja chai lattet juua, mulle täitsa meeldib ja äkki meeldib tallegi, väike vaheldus espressole. Nii ta tegigi aga see jook olevat olnud vaid õrnalt leige ja üldsegi liiga magus.

Laupäeval peale Pirital külmetamist (oli küll soe ilm aga mere ääres siiski jahe) läksime uitmõtte ajel Meistrite hoovi Pierre'i. Olen seal enne vist vaid ühe korra aastaid tagasi käinud aga just sel hetkel tuli ta mulle meelde. Mina võtsin loomulikult chai latte, minu üllatuseks ka Nicola. Ja seekordne valik oli täppi - meeldis nii mulle kui talle, kuum ja mõnus. Minu töö on siin tehtud..

April 23, 2015

The Imitation Game (2014)

 Teise maailmasõja alguses asub matemaatik Alan Turing tööle Briti sõjajõudude jaoks, et välja nuputada kuidas töötab sakslaste Enigma masin, milles sõnumid ja teated kodeeritud said. Kangekaelse geeniusena asub ta hoolimata vastuseisust ehitama kulukat masinat, mis peaks aitama Enigmat mõista. Kuigi tema kolleegid näevad mehe ponnistusi esialgu kui potentsiaali raiskamist ajal, kui inimeste elud nende tööst sõltuvad, siis peaegi usaldavad nad mehe tööd ja usuvad, et just see on õige tee lahenduseni.

Filmi on põimitud nopped Alani lapsepõlvest, mis selgitavad mehe kummalist ja eraklikku olekut. Kui matemaatikas ja krüptograafias järgib kõik enamasti kindlat reeglistikku, siis kahjuks tunnetemaailmas ei ole alati kõik nii selgelt must ja valge. Kuigi Joan, kes ühines grupiga tänu oma oskusele ülikiirelt mõistatusi lahendada, klapib Alaniga ning abiellub temaga, ei ole mehe poolt selle sammu taga romantilisi motiive.
Benedict Cumberbatch ei ole mu lemmik, kuid siia rolli oli ta tõesti kui loodud ja selles ei pidanud kahtlema, oli väga veenev. Aga, see-eest Keira Knightley, keda mulle tavaliselt meeldib vaadata, seekord eriti ei tõmmanud. Ma ei oska öelda, keda ma parema meelega tema asemel oleksin kasutanud, võibolla kedagi.. vähem nägusamat? Tagasihoidlikumat? Kui hiljem uurisin, siis üks Alan Turingi sugulastest oligi peale filmi nentinud, et jah, päriselu Joan oli välimuselt tunduvalt lihtsam. Üha rohkem olen aga ekraanil hindama hakanud Matthew Goode't, lasin hoopis temal silmal puhata.

Oscarid on läinud selle tõsielulool põhineva filmi puhul asja ette, ülistavat tagasisidet on tulnud LGTB kommuunist. Nimelt oli Alan Turing homoseksuaal, kellele mõisteti 1952. aastal kohtus kas vangistus või hormonaalne kastreerimine, ning valides viimase, mõjusid rohud mehele nii laastavalt, et ta kaks aastat hiljem enesetapu sooritas. Ehk siis: ole kui tahes suur geenius ja kasulik oma riigile, selline on karistus millegi eest, mida sa ise kontrollida ei saa.

Üldist silmailu kiidan, sees oli ka vana hea "peaosaline-kõnnib-filmime-teda-nüüd-selja-tagant-ja-soovitatavalt-kaela-juurest" lüke (mis leidis ohtralt, liigagi ohtralt kasutust "Vehklejas", ja mida ma nüüd alati just sellega seostan ja enam väga ei salli). Alexandre Desplat muusika hakkas mängima, isegi mõistatama ei pidanud, kas on tema või ei ole, käekiri oli seekord nii tuntav. Mis tähendab, et mulle väga väga meeldiv. Tundub, et sõnu jagub mul filmile vaid positiivseid, kuid ausalt öeldes ei olnud ma nii ekraani haaratud. Kindlasti oli hea film ja kindlasti väärt vaatamist, kuid teist korda ma ei vaataks. Muusikat kuulaks küll, see oli tõesti ilus, kuid uuesti ei vaataks. Ja ma võin ausalt oma lemmikfilme vaadata lausa kolm-neli korda.. :)

April 15, 2015

Viru raba

 Eelmisel laupäeval, kui ilm oli eriti kevadine, käisime Viru rabas. Meie, ja tundus, et ka iga kolmas tallinlane. Rahvast oli harjumatult palju, kuid imestada pole seal midagi. Asub ju see matkarada vaid lühikese väljasõidu kaugusel ning kuhu nendel linnainimestel ikka mujale minna, kui suvilat/suvilaga sõpru pole. Võtsime ette selle pikemat sorti raja, mis oli vist umbes 5-6 kilomeetrit pikk. Sellisest looduses luusimisest olin puudust tundnud ja vahepeal tuli Lapimaa tunne peale. Käisin seal 2009. aasta sügisel ning välja nägi see retk just täpselt nii: iga hommik sõidutati meid bussiga mõnele matkarajale ning sealt liikus igaüks oma tempos edasi, kes pildistades, kes niisama imetledes.

Vestluse käigus sai kinnitust jällegi tõsiasi, et minu mälu põhineb fotodel. Kui ei ole pildistanud = pole olnud. Nüüd orienteerun oma mälestustes veel blogile tuginedes. Ilmselgelt on see märk sellest, et olulisemad sündmused ja toredamad igapäevahetked on väärt üles märkimist, see on mulle hiljem endale justkui poole mälu ja päeviku eest.
 p.s. minu kootud sall!
 Hilise lõuna sõime Kuusalu kohalikus hittbaaris, kuhu olid sellel laupäeval tee leidnud nii matkalised, peaparandajad, ärimehed kui ka kudrutajad. Lõunapakkumise grillvorstidest ja kartulitest sai kõhu igatahes korralikult täis.

Kuusalu, muide - keset alevikku oli monument millelegi, mis kaugelt autost paistis justkui telefon olevat?! Kas keegi teab, miks? Google vastust ei andnud.

April 13, 2015

Ühepotipasta

 Üldiselt kui ma retsepte otsin, siis ikka eestikeelseid, sest siis 1) ei pea pead murdma kas on mõeldud kohvikoort või vahukoort või hapukoort või midagi hoopis muud 2) ei pea pead murdma kui palju on 1 klaas või 1 oz või mõni muu võõras mõõtühik. Lisaks on tihti välismaistes retseptides kasutusel koostisosi, mida meil nii lihtsalt saada pole või kui on, siis on hind röögatu ja tegemist millegagi, mida kasutakski vaid ühel korral seda sama retsepti proovides.

Juhtus aga nii, et eelmisel nädalal ühes blogis, mida ma aegajalt jälgin, oli retsept, mis tundus nii lihtne ja geniaalne ja isuäratav, et lihtsalt pidi järgi proovima. Lisaks googeldas Nicola kõik kogused mulle arusaadavaks (ja mõõtis välja ja valmistas ette..). Mina vaid segasin värgi kokku :) Sellest kogusest tuleb umbes 3 portsu ja läheb mul kindlasti kordamisele.

260 g meelepärast pastat
3 küüslaugu küünt, purustatud
1 hea jupp võid
1 hea sorts oliiviõli
500 ml puljongit (laisk versioon: vesi + puljongikuubik)
300 ml piima
50 g riivitud parmesani
100 g õisikuteks hakitud brokkolit
soola ja pipart 

Kuumuta potis madalal kuumusel või, õli ja küüslauk. Lisa puljong, piim, pasta ja brokkoli, maitsesta soola ja pipraga (meie selle sammu unustasime, aga polnud ka nii hullu, sest puljong ja juust on soolased). Aja korraks keema ning lase siis madalamal tulel kaane all podiseda. Seejärel eemalda kaas ja kui enamik vedelikku on aurustunud, lisa parmesan. Vajadusel lisa veel piima, kui tundub, et roog läheb liiga kuivaks. Kindlasti tuleks pidevalt jälgida, et kuumus liiga kõrge ei oleks, nii võib pasta põhja kõrvetada.

March 19, 2015

When I was 17, my mother said to me "Don't stop imagining. The day that you do is the day that you die."


Oo, mis kenake paus on blogimisse tulnud. Proovin mõned read kirja panna ja ühtlasi proovin hoiduda pudru-kapsastumisest, mis võib osutuda raskemaks, kui tavaliselt.
Kui ma õigesti mäletan, siis olen siin paaril korral midagi maininud teatavastu segadusest, mis mul teinekord peas keerleb. Põhiliselt teemadel "kes ma olen?", "mida ma tahan?", "mida ma oma eluga tegema peaksin?", "kas selline ongi nüüd mu elu?" ja muud sellist igapäevast tühi-tähi. Kuni sinnamaani, et midagi tarka ma ei suutnud välja mõelda ja kadus igasugune huvi ja motivatsioon absoluutselt kõige suhtes. Isegi tegevuste ja asjade vastu, mis muidu ikka mingisuguse positiivse emotsiooni tekitavad. Kadus uni ja söögiisu, asemele tulid hoopis ärevushood ja veel hullemad mõtted. On uskumatu, kui veenvad võivad sellisest paanikast genereeritud mõtted olla, reaalsustaju muutub ähmaseks. Kõige kurvem kogu asja juures oli see, et mitte ükski tavaliselt toimiv abinõu (minu puhul nutmine ja kellelegi rääkimine, lohutused ja mingisuguse lahenduse leidmine) ei toonud seekord leevendust.
 Õnneks sellest seisundist sain end kuidagi välja rabeletud, kuid motivatsioonitus, segadus ja tuimus mõningal määral püsivad. Võin samal ajal sõpru igatseda, kuid nendega kohtuda ei soovi või kui kohtun, siis kibelen koju. Miks ma aga üldse kirjutada julgen/tahan, on ikkagi mingisugune paranemise märk. Hõisata veel ei maksa, kõigile painavamatele küsimustele mul vastust siiski ei ole. Vahe on vist selles, et ma saan nüüd aru - neid vastuseid lihtsalt niisama välja ei mõtle. Eriti veel sellises depressiivses seisus. Ei saa kõike elus planeerida, nagu mulle kombeks on olnud. Umbes täpselt siis, kui ma aktsepteerisin seda madalseisu, läks natukene paremaks. Iga päevaga on läinud natu-natukene paremaks. Vahepeal on läinud ka natu-natukene halvemaks, kuid kindlasti mitte nii halvaks, kui oli. Halbade tunnete aktsepteerimine on raske: kuidas heita kõrvale süütunne? Peaksin olema selline ja selline aga hetkel olen hoopis selline ja selline.. Õnneks tajun praeguseks siiski potentsiaali olla ühel päeval täiesti rahul sellega, mis mul parasjagu on, ja olla rõõmus, aktiivne, kindla eesmärgiga ja täis tahet elada, kogeda, teha ja näha. Lihtsalt täna ei ole see päev veel, mitte täielikult.
 Niisiis: blogimine võib olla päris ebajärjepidev, kuid selle põhjuseks on kas a) eneseleidmine või b) tujutult laisklemine. Siin pildid eelmisest nädalavahetusest, kui oli juba täitsa hea olla, ehk siis mu ainsaks sooviks ei olnudki kerratõmbunult telekat vaadata (Say yes to the dress ja Killerkaraoke lahutasid hästi meelt). Käisime Polli loomaaias ja pikal jalutuskäigul Stromkal. Ja batuudikeskuses hüppamas, aga sellest pilte pole. Söögipildid on natuke vanemad, tegime lõhepastat täisterapennedega ja ühte küpsetist, mille retsept on kord juba blogis olnud. Nicola muide on nüüd Eestis olnud täpselt kuu aega. Tal on läinud väga hästi: nädala ajaga oli tal olemas töökoht ja Eesti ID-kaart :) Nüüd on rutiin end sisse seadnud ja elu veereb vaikselt. On natukene kurb, et ta nädala sees võrdlemisi üksik on ja põhiline seltsielu nädalavahetuseti käib, kui mina kodus Tallinnas olen.
Kui muidu postitatakse ikka päevariietust, siis minul on siin näha hooajariietus, ehk siis häbiväärsel kombel juba viies kuu kannan ühte ja sama jopet (ehk siis: endiselt talveriietus). Nüüd on tegelikult lausa kevade moodi juba. Sellel nädalal olen ühe natukene õhema mantli tööle selga pannud. Siiski: kui üle 15 minuti on vaja väljas olla, siis on ikkagi külm ja õhukeste hilpude järele mu käsi küll veel ei haara.