June 22, 2016

Isetehtud pesto

Õhtusöögiks kahele:
25 g basiilikulehti
50 g parmesani
50 ml oliiviõli
10 g seedermänni seemneid
pool küüslauguküünt
tiba soola

Nipp: kui pole uhmrit, siis ajab asja ära köögikombain. Et pesto seal soojaga pruuniks ei lähe (sest masin läheb tööd tehes ikka veidi kuumaks), saab selle enne kasutamist sügavkülma panna.

June 21, 2016

True Story (2015)


Michael Finkel on edukas ajakirjanik, kellel on ilmunud juba mitu esikaanelugu New York Times'is. Kui aga selgub, et tema viimases kirjatükis on faktid mitme ohvri kohta koondatud üheks isikuks, et artikkel mõjuvõimsam oleks, lastakse ta lahti. Samal ajal kui Michael näeb vaeva uue töö leidmisega ning ükski väljaanne teda enam hästi usaldada ei taha, peetakse kinni kurjategija Christian Longo - kes väidab end olevat hoopis kirjanik Michael Finkel. Päris-Michael näeb siin võimalust uueks artikliks - kas Christian tõesti tappis oma 3 last ja naise nagu teda selles süüdistatakse? Meeste vahel kujuneb välja kummaline sõprus. Christian lubab Michaelile, et räägib talle, mis päriselt juhtus.
Kirjelduse järgi peituks siin justkui väga põnev thriller ettearvamatute plot twistidega aga tegelikult.. Jäin ma terve aja midagi ootama, sest kõik eeldused olid olemas ja midagi justkui oli ja tundus seal peidus olevat aga välja see ei tulnudki ja nii ta jäi. Tegemist kusjuures päriselt juhtunud looga (15 aastat tagasi) ja pärisinimestega, kes elavad praegugi. See fakt tekitas minus natukene vau-efekti, et juhtub ikka kummalisi asju siin ilmas aga lõpus jäi ikka selline tunne, et noh.. tegelikult juhtub ikka VEEL kummalisemaid ja polnud see midagi nüüd nii eriline. No kasvõi hiljuti nähtud Colonia. Aga tõsi, seal oli raudselt pool välja mõeldud.
Liiga palju oli minu meelest aluseta stseene või seletamata asju. Näiteks ühel hetkel helistab Christian vangist Michaeli naisele. Absoluutselt kõik vihjas seal sellele, et tal on mingi plaan naist rünnata kui vangist vabaneb või peaks noored hoopis armuma või koos põgenema või midagi.. Aga ei juhtunud mitte midagi. Miks valis Christian just Michaeli nime? Sellel puudus loogika, põhjendus, et "mulle on su artiklid väga meeldinud" oli nii nõrk.. Mõistan, et päriselt juhtunud loona ei saagi filmi vaatajate jaoks üles timmida (sest muidu poleks ju päris) aga siiski oli midagi lihtsalt puudu. Rääkimata sellest, et mind need kaks näitlejat draamafilmis veenda ei suuda. See on vist juba maitse küsimus aga kas siis kedagi teist ei leitud.. Felicity Jones meeldib mulle aga tema roll polnud kuidagi üldse vajalik ja jäi seetõttu kahjuks kõrvale põhiteemast. Nii et filmi algus oli paljulubav aga pettumus keskmist mõõtu kui ilmnes, et midagi sügavat peidus ei ole.

June 17, 2016

Vagabond - Cortona

Nii see kipub olema, et vanusega tuleb kvaliteediihalus. Järjekordsete ühe-hooaja-tenniste (mis muide ei olnud 10-eurised tundmatu firma toodang) lõhkiseid kandu nähes tõdesin, et see jama peab lõppema. Juba need punased isendid olin ostnud lootuses ikka mitu suve-kevadet kanda, ideaalis näiteks 4-5, kuid nii kahjuks ei läinud. Kuid nüüd! Usk on suur, et hädast päästab taaskord välja Vagabond. Nahast tennistele olen ennegi mõelnud, meie kliimas loomulik valik. Vagabondi kodulehel on outleti osa väga suur ja mis veel eriti rõõmustav: seal ei ole igat mudelit vaid üks number alles. Mul on võrdlemisi populaarne jalanumber, 39-40, niisiis on allahindlused mulle tavaliselt peavaluks, sest alles on kas 36 või 42.

Netist ma siiani jalanõusi eriti tellida ei ole tahtnud, sest suurust on keeruline paika saada ja netikaubu tagastamine tundub mulle alati üks keeruline ettevõtmine, kuigi see on vist pigem iganenud ja üldse mitte tõele vastav arvamus. Tellisin need samad viisud esialgu number 40 ja need olid nii suured, et kand loksus välja. Tagastamine oli kerge: printisin välja lehe, pakkisin kupatuse samasse kasti, viisin postkontorisse ja nii oli, midagi juurde maksma ei pidanud. Arvele kanti tagasi jalanõude summa, postikulu (6 euri) ei tagastata. Uue tellimuse tegin suurus väiksemale paarile, vahetamise moodust ei ole - kui ei sobi, saadad tagasi ja teed otsast peale uue tellimuse. Nüüd oli suurus õige, kuid võrdlemisi laia liistuga on nad siiski. Mulle sobib, vajadusel mahub ka täissokk sisse.

Tegelikult tahaks nii, et kogu kingagarderoob oleks vastupidav ja mugav. Vaikselt olen hakanud selles suunas liikuma, näiteks mitu palavat suve on mul juba head crocsid ja tean, et muid plätulaadseid tooteid enam ei tahagi.

Väga suure hoolega mühab meil rõdul basiilik.

June 16, 2016

Let the Right One In (2008)

Oskar on 12-aastane üksik poiss, keda koolis kiusatakse. Julgust ja jõudu vastu hakata tal napib, kuid kättemaksu plaanib ta siiski. Ühel hetkel tutvub ta koduhoovis ühe kummalise tüdruku Eliga: ta ilmub välja vaid siis, kui väljas on pime, lõhnab imelikult, ei sisene kuhugi ilma kutsumata ning suudab ilma erilise pingutuseta lahendada rubiku kuubiku. Samal ajal on linnarahvas hirmunud, sest liikvel on tapja ning lapsi manitsetakse ikka vara koju tulema. Oskarit ja Elit seob sõprus, mille paneb proovile fakt, et Eli ei ole päris tavaline tüdruk ning jääb ellu vaid verd juures.. Vampiirifilm, kuid kindlasti mitte tõmmata mingeid imalaid paralleele Twilightiga - neid kahte seob vaid see sarnasus, et mõlemad on raamatu põhjal tehtud.
Tahtsime vaadata mingit õudukat ja valisime selle, kuid film osutus hoopis millekski muuks, kui me mõlemad traditsioonilise õudusfilmi all mõtlesime. Mulle meeldisid läbimõeldud kaadrid ja üldine meeleolu (külm, pime, kõledad värvid), aeglane tempo oli vahel ehk liialt tähelepanu hajutav. Kuid saan aru, et rohkem actionit oleks tähendanud arvatavasti neid tüüpilisi ehmatusi, mida õnneks ei olnud. Õudsad kohad olid ausad, mitte muusikaga üles krutitud ja helitugevusega löövad. Tõsine ja usutav film.
Nagu ikka, lugesin peale filmi netist juurde ja tuli välja, et mõningad olulised asjad olid filmist välja jäetud (Eli minevik, kuidas ta oma "hooldajaga" kohtus). See jääb mulle arusaamatuks, et MIKS, sest need oleks seletanud vaatajale, kes raamatut pole lugenud, ikka kogu loo palju sügavamaks. Kahju, sest materjali ju oli ja oleks saanud veelgi parema filmikogemuse. Küsimärgi pea kohale tõstsid just need olukorrad, kus nagu poole sõnaga midagi mainiti ja näidati, kuid mingit selgitust sellele ei antud.

Ja ameeriklased on muide samast filmist teinud uue versiooni - Let Me In. Mulle tundub, et kusjuures päris ligilähedase koopia, lihtsalt enda näitlejatega ja inglise keeles. Miks seda vaja on, ei tea, sest nii palju kui trailerit vaatasin, oli originaali sünge meeleolu kadunud ja rohkem sisse pikitud seda "tüüpilist õuduka tunnet". Nii et igal juhul soovitaksin vaadata Rootsi versiooni ja võib-olla hoopis enne/pärast raamatut lugeda.

June 15, 2016

Tekstiga täiesti mitte-seotud pilt (sest ilma nagu ka ei taha) Anushist - minu vabatahtlik Armeeniast, kes hakkab tagasi kodumaale minema ning kes soovis endast mälestuseks paari pilti

Kui raske on tagasi blogilainele saada.. Midagi selle vaikuse ja ebaaktiivse blogimise õigustuseks mul öelda ei ole - aega on täiega ja küll leiaks mõtteidki. Sest tegelikult võtab postituse kokku panemine ainult tunni või kaks või isegi vähem ja sellise aja leiaksin praegu peaaegu, et iga päev. Tööga olen jõudnud kohaneda, trenn läks suvevaheajale ja nii ma leiangi end nii mõnigi õhtu mõtlemast, et noh, mida siis nüüd teha? Eile näiteks lebasime peale õhtusööki kaks tundi diivanil ja mängisime telefonis itaalia keeles scrabble'it. Isegi välja ei olnud tuju minna, nii laisad olimegi.

Vahepeal käib peal selline tujutus, et mitte midagi ei taha teha. Teed neid asju, ilma milleta ei saa (näiteks toidupoes käimine, söögi tegemine, pesu pesemine). Aga kui siis ka veel aega üle jääb - siis vaatadki, et ega tegelikult ei tahagi mitte midagi teha. Blogimisega on mul praegu samamoodi. Pole tuju.

Vahel ütlen selle kohta, et pole motivatsiooni. Aga mõelda vaid kui kõiki asju siin ilmas teeksin ainult siis, kui oleks motivatsioon.. See on üks eriti ebaefektiivne moodus, millele lootma jääda - siis ei saaks reaalselt mitte midagi tehtud. Õige vastus on hoopis distsipliin! Alguses sunnid graafiku järgi ja siis loodad, et hakkab kuhugi poole veerema kah (loodetavasti mitte tagasi poole). Söögitegemisega on ju nii. Teed, sest kõht on ju õhtul tühi. Üldiselt alati ühel ja samal ajal. Ja vaata, kui maitsev toit tuleb, isegi ilma motivatsioonita. Tõsi, tegelikult oskan ikka jura kah kokku keeta - ühel päeval tegin lillkapsa ja brokkoli püreesuppi, mis tuli kummalisel kombel kibeda järelmaitsega. Vaene Nicola, kes seda siis 3 päeva järjest tööl sööma pidi..

Tegelikult tahaksin välja mõelda, et millist blogi ma üldse tahan kirjutada, millist blogi on mul huvitav kirjutada? Kardan, et sellele leian vastuse vaid siis, kui saan tagasi enamvähem regulaarse kirjutamise järje peale. Kui palju kirjutada enda mõtteid ühiskondlikel teemadel, kui palju kirjutada isiklikust elust, kui palju kirjutada retseptidest, millistest filmidest, kas ka halbadest? Mul on endal tunne, et sisukaid ja huvitavaid blogisid on nii vähe alles jäänud, et tahaks enda poolt panustada, kuid lõpuni on see asi mul välja mõtlemata jäänud. Tegelikult ei tahakski ju midagi ekstra välja reklaamida (nüüd kirjutan igal teisipäeval, tulemuseks vaimustav filmiarvustus!), sest minevik on näidanud, et just siis on mul raske lubadust täita. Ja eriti nõme tunne kui ei täida.

Niisiis - ma ei luba mitte midagi! Selle põhjuseks võib olla, et ma täpselt ei tea mida lubada VÕI tähendab see seda, et mul on plaan, mida ma ära sõnuda ei taha.. Mine võta nüüd kinni..