August 7, 2017

Laske koju vol 2 - vannituba

Ma võiks igast toast rääkimist alustada sõnadega "see ja see ei ole meil väga suur aga..." :D Ega 58-ruuduses korteris, mis on juhtumisi 3-toaline, ei saagi elamine just ülemäära ruumikas olla. Väljaarvatud esikus, vot see on suur ja minu rõõmuks isegi nii suur, et sinna mahub ära lükandustega kapp, kuid sellest millalgi teisel korral. Praegu räägin aga meie väikesest vannitoast-wc'st, sest vee- ja kanalisatsioonitööd algavad sellel nädalal.

Kõige suurem muutus praeguse koduga võrreldes on see, et vannituba ja tualett on eraldi. Kokkutegemise mõtet eriti ei arutanudki, sest Nicolale vist täitsa meeldib nii ja mulle tundus kah ebavajaliku asjana, mis hetkel kätte võtta. See aga tõesti tähendab seda, et vannituba on konkreetselt vanni tuba, sest tantsu seal lüüa ei saa. Selles saan aga vaid ennast süüdistada, sest duššinurka ma ei taha ja pesumasinat kuhugi mujale (kööki?! ei) samuti ei taha. Tulebki nii, et astud sisse, ajad oma asjad korda ja astud välja. Chillida seal ei saa. Väljaarvatud vannis, see on igal nädalalõpul mul püha tegevus ja seetõttu ei tulnud mõttessegi sellest loobuda. Räägitakse, et lastega pidavat kah mugav olema, kuid sellest ei tea ma praegu veel midagi.

Vannivariante on hetkel kaks, mõlemad ristkülikud, kuid üks vähe nurgelisem ja teine vähe ümaram:
 Vispool Ette
Vispool Viana

Eestvaadet pole üldse mõtet siia panna, sest vanni ette tulevad plaadid. Kumb lõpuks jääb, selgub koostöös projektijuhiga, sest Viana on natuke lühem, võib-olla Ette ei mahugi meile. Tegelikult olen valmis ka selleks, et ta mu kivivanni sooviga pikalt saadab (halb paigaldada? liiga raske?). Väga suurt valikut kivivannide puhul ei olegi, kui mõõdud on kriitilise tähtsusega - mitmed vannid on 75 cm laiad, kuid mida kitsam, seda meile parem, niisiis on valikus vaid 70cm.

Põrandaplaadid tellisime Plaadipunktist, need peaks uuel nädalal kohale jõudma. Kriteeriumid olid: hele, matt, sile. Praegu popp kuusnurkne disain leidis meieni oma tee:
Põrand tuleb selline aga ilma mustriplaatideta.

Seina tulevad suured 20x60 plaadid, samuti heledad. Kas ja kuidas ristkülik ja kuusnurk kokku sobivad ma täpselt veel ei tea, kuid otseselt häirekellad peas tööle ei hakanud, nii et põhimõtteliselt võiks ilus olla. See mind ka huvitab, kuidas üldse väikeses vannitoas nii suur plaat välja näeb. Põnev!

Kuna nädalavahetus oli väga vihmane, siis soosis see erinevates poodides tuulamist - eesmärgiks valamu ja sellega sobiv kapp. Läbi said käidud Bauhaus, Bauhof, Espak.. Lõpuks leidsime sobiliku Espakist, kuid üpris krõbeda hinnaga. Sobilik tähendab meie mõõtudele vastavat, sest 60x40 cm valamu+kapp tundub olevat selline kooslus, mida eriti saada ei ole. Üldiselt on sellised väiksemad kraanikausid 45 cm sügavad. Sellest edasi on juba väga väikesed valamud. Nüüd olemegi jõudnud sinna punkti, et ühel hetkel on vaja otsustada - kas võtame selle kapi või ei võta üldse kappi ja paneme valamu alla mingisuguse riiuli. Või uurime/loodame kas äkki tellimustööna tehes tuleb kapp odavam.

Täielik tume maa on hetkel veel valgustus ja segistid. Nendele mingeid erilisi nõudmiseid mul ei ole, nii et ennustan nende puhul probleemideta lahendust.

Lõppu kõige põnevam pilt ehk siis milline vannituba enne oli:

August 3, 2017

Raw (2016)

Eelmisel nädalal käisin Telliskivi välikinos ja vaatasin seda Prantsuse filmi. Õudusdraama oleks kõige paslikum öelda, sest selline lame õudukas ta ei olnud aga ainult draama samuti mitte, sest mind suutis see ikkagi nii hirmutada, et keelasin Nicolal terve nädalavahetuse kannibalinalju teha.. Praegu ka mõtlen, et päris jube oli ikka. Iga verepiisa peale ma just ei minesta, niisiis võib öelda, et nõrganärvilistele kindlasti ei soovita. Aga kes talub, siis jälle soovitan väga, sest oli rõve aga väga hea ka. Kindlasti viimase aja meeldejäävaim film, kuid seda hoopis mingite väikeste detailide pärast, mitte sellepärast, et vahepeal pidi pleediga nägu varjama, sest vaadata ei saa.

Justine on pärit rangest taimetoitlaste perest ning kontrast senise elukorralduse ja ülikooli vahel on suur. Kuigi veterinaarkoolis õpib ees juba tüdruku õde, ei tee see olemist väga palju kergemaks, eriti just esimesel nädalal. Peale toore liha söömist rebaste retsimisel ilmneb Justine'il aga pidurdamatu isu toore liha järele - soovitavalt inimliha. Noor naine on segaduses, suhted pannakse proovile, olukord kahe õe vahel muutub kriitiliseks.

Raske on kirjutada nii põnevast filmist. Mulle meeldis, et tegevus läks kiirelt edasi, polnud pikka sissejuhatust, kuid rõvedusega tuldi lagedale alles palju hiljem. See meeleolu loomine arvatavasti mõjuski lõpuks nii, et pool jubedust oli enda peas välja mõeldud ja teine pool tuli ekraanilt juurde. Eriti meeldib mulle see, et igal stseenil oli mingisugune tähtsus ja enda arust suutsin ma tuvastada ainult ühe sellise kohta, millal ma mõtlesin "miks see siin on?". Mõni teine kord on seda aga väga palju ja selline mõnus rütm kaob, kui ebaolulist on liiga palju. Siin ei kadunud kuhugi! Olin filmi väga süvenenud ja kogemus oli meeldejääv.

July 31, 2017

Juuni & juuli 2017

Lugemine - jah
Itaalia keel - jah
30% kõrvale - ei
Ostan vähe - jah

Juuni kokkuvõte jäi vahele, sest olin see hetk Itaalias ja postitust ei saanud päris hästi ette ka kirjutada, sest kuidas ma teen poole juuni pealt ennustusi järgneva kahe nädala osas? Nüüd vaatan aga möödunud suvekuudele tagasi ja proovin aru saada, et mis siis täpsemalt toimunud on.

Suvi on ikka kaootilisem aeg oma puhkuste ja pikkade nädalavahetustega, kuid lugemisele on see väga hästi mõjunud. Kirjutasin juba, kuidas ühe hingetõmbega sai "June/Julien" läbi loetud ja natuke aeglasemalt sellele järgi "1984". Tegelikult olid mul veel kaks laenuraamatut kaasas, kuid sain juba paari leheküljega aru, et need ei ole minu jaoks. Ühega hetkel veel punnitan, see on Valdur Mikita Lindvistika, kuid suure tõenäosusega läheb see täpselt sama targalt raamatukokku tagasi. Plaan on võtta asemele hoopis Süvahavva.

Itaalia keelega läks loomulikult hästi, sest kus siis veel kui mitte Itaalias? Vaevavad mind aga siiski samad hädad, et kardan vigu teha ja mõtlen sõnade üle väga kaua. Samas vahel üllatan end isegi, et kuskilt ajusopist mingisugune spetsiifilisema sõna suudan ruttu välja kaevata. Proovisime nüüd kodus ka üsna mitu õhtut jutti natukenegi itaalia keeles laterdada ja see on abiks küll.

Enda arust pole mõttetuid asju mitte ühtegi ostnud. Musti teksaspükse oli vaja, sest vanadel helendas juba tagumine pool läbi. Platvormkingi tahtsin juba ammu, sain kah. Šampoon on otsakorral, ostsin asemele Linea Natura siidiproteiini oma, kuid kasutama pole jõudnud veel hakata (tõesti proovin kõik vana enne lõpuni kasutada, et vältida "100 purki aga igas ühes vaid lusikatäis möksi alles" olukorda). Ise arvaks, et sellega on hästi, kuid mõõta on seda küll väga raske.

Need kaks kuud on olnud väga sündmusterohked ning ajaloo huvides panen ma nad siia järjest kirja kah: käisime Itaalia saatkonna vastuvõtul, esinesin vanalinna päevadel, võõrustasime Nicola sõpru, saime puugivaktsiini, remontisime pesumasinat, mis ei olnudki katki, saime korteri kätte, nägin 1+n sõpra, pildistasin ühe artikli jaoks (Estoonlane, mis ilmub septembris), müüsin Telliskivis kraami, käisime mööda sisustuspoode, puhkasime, korraldasin tööl suvepäevi, käisime Nicola suvepäevadel, sõitsime emaga Otepääle, telkisime Aegnal, tegime päevamatka Aegviitu, käisin kinos, kurtsin arstile lukus nina ja vesiseid silmi, mille peale sain allergiarohtu (aga mul pole ju ühtegi?!), ostsin sõbrannalt jalgratta ära, sest ta ise kolib USAsse.

July 28, 2017

Laske koju vol 1 - köök

Unistan umbes täpselt millestki sellisest:
(pilt pärit Arensi kodulehelt)
Aga nädal tagasi olid lood hoopis sellised. Tuli välja, et köögi ja elutoa vaheline sein (see, kus laiutab kivihunnik) on lihtsalt nii viltu, et parem on see maha võtta ja uus asemele ehitada. Korraks vaatasin, et päris toreda avara korteri saaks ju nii, aga tegelikult tahan ma ikkagi eraldi kööki ja elutuba.

Köök ei ole meil väga suur, kuid siiski suurem, kui mõned teised, mida sarnastes majades näinud olen. Mu enda esimeses kodus oli kunagi selline köök, kuhu mahtuski üks inimene süüa tegema ja heal juhul kaks inimest imeväikse laua taha sööma. Uues kodus tuleb meil köök peaaegu samasugune, nagu praegu - ühes seinas on 3 meetrit kappe ja tehnikat, teises seinas laud, kuhu 4 inimest mahub einestama küll. Vahe on aga selles, et köök on meil korteris kõige pimedam tuba. Nimelt on akna taga esmalt rõdu ja alles siis lage taevas. Sellest lähtuvalt oleme mõelnud köögi teha hästi heleda, et mingigi valgus seal esile pääseks. Täitsa valget ei taha, kuid midagi märkimisväärselt tumedat ka ei saa. Praegu liigub mul mõte kuhugi valge-halli-kollase-meresinise juurde.

Köögi tellimiseks ei ole meil veel läinud, sest hetkel ei ole ruumi mõõtmine lihtsalt võimalik. Küll aga oleme hinnapakkumisi hakanud võtma ja see on olnud üks põnev kogemus. Huvitav on käia ja erinevaid materjale, käepidemeid ja töötasapindu silitada, ja veel huvitavam on näha kui erinev võib klienditeenindus olla. On ikka vahe küll, kui ühes kohas osatakse mu tähelepanu juhtida isegi sellele, mida ma küsida ei oska ja teises kohas öeldakse pea kõigele "maitse asi". Aga kuidas saab mul olla oma maitse, kui ma ei ole kõigi võimalike lahendustega ja nende plusside ning miinustega väga kursis..? Võib-olla ma lihtsalt olengi selline pehme tüüp, kellele on inimlik lähenemine sellises protsessis väga oluline. Lõplik otsus langes Arensi kasuks, sest usaldan neid enda kogemusele toetudes. Meil on kodus nende tehtud köök juba aastast 2008 ning midagi sellele ette heita ei saa. Mul on aga hea meel, et võtsime ikkagi vaevaks ka teisi kohti uurida, sest alles siis saime oma valikus päriselt kindlad olla.

July 25, 2017

Kedi (2016)


Sissejuhatuseks kirjutan hoopis seda, et LÕPUKS sai meil terve Losti sari vaadatud, kõik kuus hooaega. Mul on hea meel, et sellega on nüüd siis ühel pool. Lõpuks oli see juba nii totter ja ma isegi ei tahtnud üritada aru saada või kuidagi loogiliseks midagi mõelda, sest see on võimatu. Kõik räägib kõigele vastu ja.. väga tüütuks läks see vaatamine. Viimasesse hooaega suhtusimegi nii, et "jee, 5 osa veel ja siis on läbi!", mitte "ainult 5 osa veel, nii kahju". Sellega sai mul kogu sarjandusest nii villand, et praegu tahan hoopis ainult filme vaadata. Mis on ju blogi mõttes hea! Eile käisime mu lemmikkinos ja vaatasime kassifilmi. Neljapäeval käisime kasside varjupaigas avatud uste päeval. Mida sellest järeldada? (hetkel veel mitte midagi)

Kedi on dokumentaalfilm Istanbulis elavatest tänavakassidest. Üksildased ja metsikud nad siiski ei ole, sest linnarahva seas on palju neid, kes kiisude eest hoolitsevad ja neid lausa üheks Türgi kultuurile omaseks nähtuseks peavad. Näha sai nii uulitsahirmuks ristitud kõutsi kui ka abivalmis hiirekütti, kes restorani juurest kõik rotid kinni püüab. Mõned kassid käivad kala näppamas, teised annavad näljast teada aknale koputades. Tundub, et kõik filmis sõna saanud inimesed olid ühte meelt, et kassid on iseloomuga elukad ning kahte samasugust ei ole olemas.
Võiks arvata, et minusugusele kassihullule piisab vaid sellest, kui ükskõik milline karvapall ekraanil ette sööta ja süda sulab, siis nii kergelt ikkagi ei pääse. Leian, et dokumentaalfilmilt võiks oodata ikkagi sügavamat teemakäsitlust, samas tegelikult mõistan, kui eesmärk oligi lihtsalt mingeid pärislugusid jutustada. Ma natukene seda pelgasin, et ühtegi suuremat "probleemi" ei tulegi üles ja põhimõtteliselt nii läkski. Korraks käis läbi see, et kassidel jääb tänaval elukohti vähemaks, kuna kõik tehakse liiga korda. Ei olnud intervjuud ühegi inimesega, kellele näiteks kassid ei meeldi ja talle nad tänaval närvidele käivad. Tundub, et mulle pakuvad konfliktiga dokumentaalid rohkem pinget, ja see oli lihtsalt ilus film :) Tänavavõtted olid meeleolukad ja filmi tempo paras, et Istanbulist meeldiv aimdus saada. Mulle läksid sealt paar meest väga hinge, kes oma loo tänavakassidega seoses rääkisid ja keda saaks oma lahkusega eeskujuks võtta. Näiteks käib üks mees tänavakasse söötmas ning kui märkab mõnel pojukesel silmapõletikku, küsib tema jaoks loomaarstilt silmatilku. Oma teguviisi seletab mees sellega, et mõned aastad tagasi aitas just kasside eest hoolitsemine tal närvivapustusest üle saada, nüüd on see justkui teraapia. Vot selle peale küll süda sulas.